2-07-1860/9 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

OÜ-le A . Omandiõiguse üleminek kostjale oleks vormistatud pärast laenu täielikku tasumist. Kostja ei täitnud lepingut nõuetekohaselt. 17.02.2005 andis kostja üle laenu tagatiseks olnud sõiduauto, mille väärtuseks hinnati 6 000 krooni ning nimetatud summa arvestati maha laenu põhisumma jäägilt. Seisuga 04.01.2007 võlgnes kostja hagejale põhiosa 38 154 krooni, intresse 69 113 krooni ja viiviseid 765 990 krooni. Hageja loobub viiviste ja intresside osalisest sissenõudmisest ning nõuab kostjalt põhivõlga 38 154 krooni, viiviseid ja intresse mõlemat summas 38 154 krooni, kokku 114 462 krooni. Kohtukulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastuväited ja nende põhjendused Kostja hagi ei tunnista. Kostja tahe oli suunatud sõiduauto omandamisele. Hageja viis kostjat erinevate äriühingute poolt lepingute sõlmimisega eksitusse ning leping on sõlmitud pettuslikult. Müüja nõustus autot müüma omandireservatsiooniga järelemaksuga. Finantseerijaks oli küll hageja, aga auto müüjaks OÜ A . Auto jäi tagatisena OÜ A omandisse. 2002a soovis kostja autost loobuda. Kostja leidis autole ostja, kuid müüja viivitas dokumentide ümbervormistamisega üle aasta. 2003a võttis müüja auto tehnilise passi väitega, et auto vormistatakse kostja poolt leitud ostjale ümber. Müügilepingut aga ei sõlmitudki. 2004a veebruaris tuli kostja juurde isik, koostas akti auto üleandmise kohta. Kostja ei ole olnud nõus hindama auto väärtuseks 6 000 krooni. Hageja ei ole tõendanud, et on raha üle kandnud OÜ-le A , samuti ei ole OÜ A olnud kunagi auto omanikuks. Hagile lisatud maksegraafik ei ole õige ja on koostatud hiljem. Hagi on ka aegunud. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kohtu põhjendused Pooled on 13.09.2001 sõlminud laenulepingu nr 38 (t lk 7). Poolte vahel on vaidlus tegemist on laenulepinguga või järelmaksuga müügilepinguga. Esmalt annab kohus hinnangu, millise lepinguga on tegemist. Lepingu sõlmimise ajal kehtis Eesti NSV tsiviilkoodeks (TsK) ja tsiviilseadustiku üldosa seadus (kuni 01.07.2002 kehtinud redaktsioonis). Kohus kohaldab viidatud sätteid. Vastavalt TsK § 272 lg 1 „laenulepingu järgi annab üks pool (laenutaja) teisele poolele (laenajale) omandusse (operatiivsesse haldusesse) raha või liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha või võrdse koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama.“ TsK § 242 lg 1 järgi „ostu-müügi lepingu järgi kohustub müüja vara üle andma ostja omandusse, ostja aga kohustub vara vastu võtma ja maksma selle eest kindlaksmääratud rahasumma.“ Kooskõlas TsÜS § 61 lg 1 „tehingus on oluline isiku tahe, mis on väljendatud tahteavalduses.“ Puudub vaidlus, et hageja soovis osta sõiduautot xxxriikliku registreerimismärgiga xxx. See on fikseeritud ka lepingu p-s 2.4. Samas puudub vaidlus ka selles, et hagejal ei olnud sõiduauto ostmiseks piisavalt raha ning ta pidi leidma finantseerimisallikaid. Üheks võimaluseks oli sõlmida laenuleping. Kohtu hinnangul on pooled seda ka teinud ning kohus käsitleb poolte poolt sõlmitud lepingut just laenulepinguna. Kohus põhjendab oma järeldust järgmiselt. Müügilepingu olemuseks on vara tasu eest võõrandamine. Sellist kokkulepet antud lepingus ei sisaldu. Pooled märgivad lepingu p-s 2.4, et kostja kasutab laenu sõiduauto omandamiseks. Kohus leiab, et laenu kasutamise eesmärgi määratlemine ei muuda

laenulepingut müügilepinguks. P-s 2.5 kinnitab kostja, et soovib laenu väljamaksmist OÜ-le A , mida hageja on ka teinud (t lk 36, 119). Ka selliseid korraldusi võib laenusaaja laenuandjale anda ilma, et muutuks lepingu olemus. Poolte poolt sõlmitud lepingus on fikseeritud laenu tagasimaksmine hagejale (p 3), omandiõiguse üleminekut pooled aga selles lepingus kokku leppinud ei ole. Vastupidi, pooled on märkinud, et auto kuulub OÜ-le A ning et müügileping sõlmitakse eraldi. Asjaolu, et müügileping on laenulepingu lahutamatu lisa (p 6.2), ei tähenda seda, et laenuleping muutuks müügilepinguks. Kuivõrd kohtu poolt hinnatavas lepingus on märgitud vaid laenuandmisega seotud asjaolud ning puudub kokkulepe omandiõiguse üleminekuks, asub kohus seisukohale, et tegemist on laenulepinguga. Hageja on leidnud, et hagi on aegunud. Järgmisena kontrollib kohus seda vastuväidet. Vastavalt TsÜS § 113 lg 1 „hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg on 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata.“ Alates 01.07.2002 kehtib praegukehtiv TsÜS, mille § 146 lg 1 järgi on tehingust tulenev aegumistähtaeg 3 aastat. Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg 2 kohaldatakse nimetatud lühendatud 3-aastast aegumistähtaega alates 01.07.2002. Puudub vaidlus, et kostja tegi viimase rahalise makse hagejale 29.11.2002 nagu kajastub ka hageja poolt esitatud võlgnevuse tabelis (t lk 8, 73). Vaidlus seisneb selles, kas aegumine on katkenud 17.02.2005. Nimelt andis kostja sellel kuupäeval auto üle (t lk 38, 84). Hageja leiab, et kostja on sellega võlgnevust tunnustanud ning on arvestanud võlgnevusest maha 6 000 krooni. Kostja eitab nõude tunnustamist. Praegukehtiva TsÜS § 158 järgi „aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos.“ Kohus leiab, et kostja ei ole hageja laenulepingust tulenevat nõuet tunnustanud. Nimelt on kohus varem asunud hagejaga sarnasele seisukohale, et pooled sõlmisid laenulepingu. Laenulepingus on eraldi märgitud, et sõlmitakse ka müügileping. Puudus vaidlus, et hageja ei olnud sõiduauto omanik. Seetõttu on tegemist kahe erineva lepinguga – laenulepinguga ja müügilepinguga, kusjuures viimane ei ole käesoleva vaidluse objekt. 17.02.2005 tagastamise ja hindamise aktist nähtub, et sõiduk on tagastatud mitte hagejale, vaid müüjale. Seda kinnitab ka 08.02.2005 volikiri, millega OÜ G volitab esindama T.L. KOÜ-d kõikides võlgnevuse likvideerimisega seonduvates toimingutes, sh võlgnikuga peetavatel läbirääkimistel ja võlasumma vastuvõtmisel (t lk 69). Seega esindas T L sõiduki vastuvõtmisel mitte hagejat, vaid OÜ G , kes oli ka sõiduauto omanik (t lk 53-54). Kohtul puudub õigus hinnata kostja ja OÜ G vahelisi suhteid (sh kostja poolt raha maksmist OÜ-le G ) kuna OÜ G ei ole käesolevas menetluses subjekt. OÜ G ja kostja vahelised suhted ei puutu hagejasse. Sõiduauto tagastamist ei saa vaadelda ka tagatise andmisena laenulepingu järgi. Laenulepingus on küll märgitud, et auto on laenu tagatis (p 4.1), kuid see punkt on tühine. Tegemist saab nimelt olla käsipandiga. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud asjaõigusseaduse § 277 lg 2 ja Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-130-01 kohaselt on mitteomaniku poolt pandilepingu sõlmimise tagajärg pandilepingu tühisus. Seega, kuivõrd auto on üle antud mitte laenuandjale