Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest
Tsiviilasi
A.A. hagi Eesti Vabariigi (Viru Vangla kaudu), Sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum ja AS-i IdaTallinna Keskhaigla vastu kohtu äranägemisel mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 31. märtsi 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A.A. apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja A.A. (isikukood XXXXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaadi abi Andrei Matvejev Kostja Eesti Vabariik (Viru Vangla kaudu), volitatud esindaja Agu Rillo Kostja Sihtasutus Tartu Ülikooli Kliinikum (registrikood 90001478), volitatud esindajad Gerli Kuldre ja Mai Ärmand Kostja AS Ida-Tallinna Keskhaigla (registrikood 10822062), esindaja vandeadvokaat Karina LõhmusEin
Asja läbivaatamine
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 31. märtsi 2022. a otsus osas, millega maakohus rahuldas Eesti Vabariigi (Viru Vangla kaudu) taotluse aegumise kohaldamiseks, jättis hagi Eesti Vabariigi vastu (nõude aegumise tõttu) rahuldamata ning Eesti Vabariigi vastu esitatud hagiga seotud menetluskulud A.A. kanda. Tühistatud osas saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse õiguslikke põhjendusi.
3.Jätta Sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum menetluskulud ringkonnakohtus A.A. kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.A.A. (hageja) esitas 17. juunil 2020 hagi Eesti Vabariigi (Viru Vangla kaudu) (kostja I), SA Tartu Ülikooli Kliinikum (kostja II) ja AS-i Ida-Tallinna Keskhaigla (kostja III) vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu äranägemisel. Hagi ja selle täienduse kohaselt viibib hageja alates 5. juulist 2014 Viru Vanglas. Seal on talle raviteenuseid osutanud kostja I. Hagejal oli 2014. aasta jaanuaris, enne kinnipidamisasutusse saabumist parema silma sarvkesta põletik, mille tõttu halvenes tema nägemisvõime. Praeguseks on hageja parema silma nägemisvõime kaotanud. Hageja oli enne vangistust pöördunud kostja III silmaosakonda ning ootas eriarsti vastuvõttu. 22. septembril 2014 tuvastas vangla arst, et hageja parema silma sarvkest vajab siirdamist ning siirdamise otsustamiseks tuleb pöörduda kostja III silmaosakonda (raviloo väljavõte, kanne nr 93). Kostja I saatis hageja aga
19.detsembril 2014 selle asemel kostja II Silmakliinikusse, kes ei pidanud kirurgilist ravi vajalikuks. Hageja palus kostjalt I ka edaspidi, et talle võimaldataks silmaoperatsioon, kuid kostja I keeldus silmaoperatsioonist tuginedes kostja II arvamusele ja riigieelarveliste vahendite piiratusele. Hageja saadeti lõpuks ravile kostja III Silmaosakonda 2016. a märtsis ja kostja III lisas hageja silma sarvkesta siirdamise operatsiooni ootejärjekorda alles 29. märtsil 2019. Operatsioon on aga seniajani tegemata ning parema silma nägemist ei ole võimalik taastada. Kostja III on põhjendanut pikka ravijärjekorda doonorite vähesusega ning selgitanud, et järjekorras on eelistatud patsiendid, kelle mõlemad silmad on halvas olukorras. Kostja III ei ole aga selgitanud, kui palju silma sarvkesta siirdamise operatsioone on alates 2016. aastast tehtud ning milliste kriteeriumide alusel isikud valiti.
2(11)
Hageja ei pöördunud enne hagi esitamist tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 60 alusel Terviseameti poole ega küsinud TTKS § 502 kohaselt Sotsiaalministeeriumi juures tegutsevalt tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjonilt sõltumatut arvamust tervishoiuteenuse kvaliteedi kohta. Selline pöördumine võimaldaks algatada üksnes järelevalvemenetluse, mis hagejat ei aita, sest tema parema silma nägemisvõime on jäädavalt kadunud. Hagejale riigi õigusabi korras esindaja määramise ajaks oli kostja II juures toimunud vastuvõtust (tervishoiuteenuse osutamisest) möödunud rohkem kui viis aastat, mistõttu ei saaks komisjon ka TTKS § 502 lg 3 p 1 kohaselt enam tervishoiuteenusele hinnangut anda. Riigikohus on leidnud, et tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise korral võib hageja nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised eeldused: • tervishoiuteenuse osutaja on rikkunud lepingut (võlaõigusseaduse (VÕS) § 100, § 770 lg 1); • lepingut on rikutud süüliselt (VÕS § 770 lg 1); • patsiendil on tekkinud mittevaraline kahju (VÕS § 134); • rikkumise ja tekkinud mittevaralise kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); • mittevaraline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2, VÕS § 134 lg 1); • mittevaraline kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena tervishoiuteenuse osutajale ettenähtav (VÕS § 134 lg 1) (Riigikohtu 27. veebruari 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-1712477/109, p 13.1). Hageja leiab, et kostjad ei osutanud talle nõuetekohaselt ja tähtaegselt raviteenuseid, mille tõttu kaotas ta täielikult parema silma nägemisvõime. Kostja I saatis hageja põhjendamatult ravile kostja II juurde ega võimaldanud hagejale alusetult pika aja jooksul kostja III vastuvõttu. Kuna kostja I ei saatnud hagejat kahe aasta jooksul kostja III juurde, rikkus ta hageja õigustatud ootust, et ta pandaks ravijärjekorda võimalikult vara. Kui hageja oleks pandud ravijärjekorda varem, oleks operatsiooni saanud teha õigel ajal. Hageja ei saanud vangistuses viibides valida ise raviasutust, kes võimaldaks talle sarvkesta siirdamist. Kostja II leidis ekslikult, et hageja ei vajanud silma sarvkesta siirdamise operatsiooni, mida kinnitab kostja III vastupidine arvamus. Kostja II arvamuse tõttu lisati hageja ravijärjekorda alles kaks aastat hiljem. Kostja III venitas operatsiooniga alusetult, viidates sellele, et doonorite arv ei ole suur, ning leides, et hagejale ei pidanud operatsiooni varem tegema, sest kahjustatud oli vaid ühe silma nägemisvõime. Tervishoiuteenuse osutamise lepingut rikuti eeltoodu tõttu süüliselt. Kostjad I ja III on rikkunud dokumenteerimiskohustust VÕS § 769 mõttes, sest nad ei teavitanud hagejat operatsiooni toimumisajast ega sellest, milliseid isikuid on vahepealsel ajal opereeritud. Riigikohtu selgituste järgi on ravi alustamise viibimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine hõlmatud kostjate väidetavalt rikutud lepingulise kohustuse kaitseeesmärgiga ning selline kahju oli tervishoiuteenuse osutajatele ettenähtav (Riigikohtu
31.oktoobri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-8533/125, p 18). Rikkumise ja kahju tekkimise vahel esineb ka põhjuslik seos. Hagejal on ühe silma nägemisvõime kaotuse tõttu tekkinud mittevaraline kahju, sest tema elukvaliteet on langenud, tema tervist ja psüühilist seisundit on kahjustatud ning kuna ka teise silma nägemisvõime halveneb, on see tekitanud hagejale depressiooni.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.
2.1.Kostja I palus jätta hagi rahuldamata, märkides, et hageja peab VÕS § 770 lg 3 kohaselt tõendama, et kostja I rikkus lepingut tegevusetusega, sh seda, et asjaolu, et kostja I suunas hageja ravile kostja II, mitte kostja III juurde, oli raviviga. Hageja heidab kostjale I ette, et hageja suunati ravile kostja II, mitte kostja III juurde. Hageja sai tema suunamisest ravile kostja II juurde teada hiljemalt 19. detsembril 2014, mil toimus vastuvõtt. VÕS § 771 kohaselt
3(11)
on patsiendi kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg viis aastat alates ajast, mil ta sai teada tervishoiuteenuse osutaja või arsti poolt kohustuse rikkumisest ja kahju tekkimisest. Kuna hageja esitas hagi 17. juunil 2020, on kahju hüvitamise nõue kostja I vastu aegunud. Kostja I taotles, et aegumise kohta tehtaks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 kohaselt vaheotsus. Kostja I nõustus ka kostjaga II, et hageja nõue kostja II vastu on samuti aegunud.
2.2.Kostja II leidis, et hageja nõue tema vastu on VÕS § 771 kohaselt aegunud. Hageja sai sarvkesta siirdamise operatsiooni vajadusest teada 22. septembril 2014, kui Viru Vanglas toimus arsti vastuvõtt. Kostjate II ja III erinev arusaam ravi vajalikkuse kohta sai hagejale samuti teatavaks hiljemalt 19. detsembril 2014, kui hageja tuli kostja II vastuvõtule. Hiljemalt sellest ajast hakkas kulgema ka VÕS § 771 mõttes viieaastane kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg, mis oli hagi esitamise ajaks juba möödunud.
2.3.Kostja III leidis, et asjakohatud on hageja väited selle kohta, et ta on põhjendamatult keeldunud silma sarvkesta siirdamise operatsiooni tegemisest, ei ole osutanud raviteenuseid nõuetekohaselt ega tähtaegselt ning on rikkunud dokumenteerimiskohustust, jättes hageja operatsiooni potentsiaalsest toimumisajast teavitamata. Kostja III ei keeldunud operatsiooni tegemisest, hageja on olnud ootejärjekorras alates 29. märtsist 2016. Hagejat teavitati ka sellest, et ta ei ole operatsiooni eelisjärjekorras ning tal on võimalik pöörduda operatsiooni jaoks kostja II poole. Kostja III ei rikkunud dokumenteerimiskohustust, sest ta ei saanud dokumenteerida tulevikus toimuva operatsiooni aega, mida ei ole võimalik ette teada. Kostja III nõustus kostjatega I ja II, et nõuded kostjate I ja II vastu on aegunud ning pidas vaheotsuse tegemist otstarbekaks.
3.Viru Maakohus keeldus 7. septembri 2020. a määrusega TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel hagi menetlusse võtmisest, leides pärast kostjate seisukohtadega tutvumist, et hagi on esitatud kujul õiguslikult perspektiivitu. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda.
3.1.Tartu Ringkonnakohus tühistas 25. novembri 2020. a määrusega maakohtu määruse ning saatis hagi menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi samale maakohtule. Hageja määruskaebus rahuldati osaliselt.
3.2.Viru Maakohus keeldus 28. jaanuari 2021. a määrusega TsMS § 3401 lg 2, § 371 lg 1 p 9 ja § 371 lg 2 p 2 alusel hagi menetlusse võtmisest, leides, et hagi ei ole ka pärast puuduste kõrvaldamiseks antud tähtaja möödumist õiguslikult perspektiivikas.
3.3.Tartu Ringkonnakohus tühistas 8. märtsi 2021. a määrusega maakohtu määruse ning saatis asja maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks. Hageja määruskaebus rahuldati osaliselt.
3.4.Viru Maakohus võttis 5. aprilli 2021. a määrusega hagi menetlusse ning andis kostjatele tähtaja hagile vastuse esitamiseks.
MAAKOHTU LAHEND
4.Viru Maakohus rahuldas 31. märtsi 2022. a otsusega kostjate I ja II taotlused aegumise kohaldamiseks ning jättis aegumise tõttu hagi kostjate I ja II vastu rahuldamata, jätkates menetlust kostja III vastu esitatud hagis mittevaralise kahju hüvitamiseks. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda. Maakohus kvalifitseeris aegumise hindamiseks esmalt hageja õigussuhted kostjatega I–III (vt Riigikohtu 1. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-08, p 14). Maakohus selgitas, et mittevastava tervishoiuteenusega tekitatud kahju hüvitamist saab patsient nõuda eelkõige tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise tõttu, kuid tervishoiuteenuse osutaja võib vastutada ka kahju õigusvastase tekitamise sätete järgi VÕS § 1044 lg 3 kohaselt. Hageja sai
4(11)
seega valida, kas ta soovib kahju hüvitamist lepingulisel või lepinguvälisel alusel või mõlemal alusel TsMS § 370 lg 2 kohaselt alternatiivselt. Tervishoiuteenuse osutamise lepinguga kohustub tervishoiuteenuse osutaja VÕS § 758 lg 1 järgi osutama oma kutsetegevuses patsiendile tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. Patsiendi kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg on VÕS § 771 kohaselt viis aastat alates ajast, mil patsient sai teada tervishoiuteenuse osutaja või arsti kohustuse rikkumisest ja kahju tekkimisest. Õigusalases kirjanduses on leitud, et aegumistähtaeg ei hakka kulgema sündmusest (nt operatsioonist), vaid kohustuse rikkumisest teadasaamiseks saab pidada näiteks tervishoiuteenuse osutaja sellekohast teadet, teisese arvamuse kinnitust või arstiabi kvaliteedi komisjoni otsust. Käesolevas asjas tuleb viieaastast kahju hüvitamise nõude aegumistähtaega arvestada alates ajast, mil hageja sai teada kostja I ja II kohustuste rikkumisest. Mittevaralise kahju puhul saab eeldada, et kannatanu sai sellest teadlikuks kohe, kui talle saavad teatavaks nõude aluseks olevad asjaolud (Riigikohtu 30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17712, p 11). Hageja on esitanud erinevaid seisukohti selle kohta, millal ta sai teada tervishoiuteenuse osutaja kohustuse rikkumisest ja kahju tekkimisest. Ta on esiteks leidnud, et kahju hüvitamise nõude viieaastast aegumistähtaega VÕS § 771 mõttes tuleks arvutada alates kostja II 12. oktoobri 2015. a kirjast. Kirjas märkis kostja II, et 19. detsembri 2014. a eriarsti vastuvõtul leiti, et kuna silm ei valuta, ei ole kirurgiline ravi näidustatud, ning tõi välja, et kui silm praeguseks valutab, tuleb uuesti eriarsti vastuvõtule pöörduda. Teiseks leidis hageja, et viieaastast aegumistähtaega tuleb arvutada alates 29. märtsist 2016, mil kostja III lisas hageja operatsioonijärjekorda, sest siis sai hagejale teatavaks, et kostja II seisukoht operatsioonivajaduse puudumise kohta oli ebaõige. Maakohus hageja käsitlusega ei nõustunud. Maakohus leidis, et aegumistähtaega ei saa arvutada alates kostja II 12. oktoobri 2015. a kirjast, sest hageja teadis asjaolust, et kostja II ei pea kirurgilist sekkumist vajalikuks, vähemalt alates
22.detsembrist 2014, mil kostja I saatis hageja teabenõudele sellekohase vastuse. Aegumistähtaega ei saa arvutada ka alates 29. märtsist 2016, kui kostja III lisas hageja operatsiooni ootejärjekorda, sest operatsiooni ootejärjekorda lisamist ei saa pidada kostja II varasemat seisukohta ümberlükkavaks teiseseks arvamuseks. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei pidanud ka kostja III 17. jaanuaril 2014 toimunud vastuvõtul veel sarvkesta siirdamise operatsiooni vajalikuks. Maakohus leidis, et kostja III otsustus lisada hageja 29. märtsil 2016 operatsiooni ootejärjekorda ei välista ega tõenda kostja II 19. detsembril 2014 vastuvõtul väljendatud seisukoha ebaõigsust, sest kahe vastuvõtu vahele jäi pikk aeg. Isiku tervislik seisund on ajas muutuv. Aasta ja nelja kuu pikkuse perioodi jooksul võivad muutused olla sedavõrd drastilised, et varem põhjendamatuks peetud kirurgiline sekkumine võib hilisemal ajal osutuda vajalikuks. Hageja sai teada sellest, et kostja I arst suunas ta ravile kostja III silmakliinikusse, 13. augustil 2014. Hageja sai teada sellest, et kostja I saatis ta kostja III asemel ravile kostja II juurde, hiljemalt 19. detsembril 2014, mil toimus kostja II eriarsti vastuvõtt. Hageja sai 19. detsembril 2014 teada ka sellest, et kostjad II ja III hindasid eriarsti sekkumise vajadust erinevalt. Hageja on enda menetlusdokumendis ise leidnud, et silma sarvkesta siirdamise vajadus oli tuvastatud hiljemalt 22. septembril 2014, ning märkinud kohtuistungil, et talle oli operatsioonivajadus teada algusest peale. Maakohus tuvastas, et hageja sai kostja I ja II kohustuste rikkumisest ja kahju tekkimisest teada
19.detsembril 2014, mil toimus kostja II eriarsti vastuvõtt ning hiljemalt sellele järgnevast päevast hakkas kulgema viieaastane aegumistähtaeg VÕS § 771 mõttes. Seega oleks pidanud
5(11)
hageja nõude esitama hiljemalt 19. detsembril 2019. Hagi esitamise ajaks, 17. juuniks 2020, oli hageja nõue kostjate I ja II vastu juba aegunud. Isegi kui lähtuda aegumistähtaja arvutamisel alternatiivselt ajast, mil kostja I tõi vastusena hageja teabenõudele välja, et kostja II ei pidanud kirurgilist sekkumist vajalikuks, oleks hageja nõue kostjate I ja II vastu aegunud 23. detsembril 2019 ehk enne hagi esitamist. Asjaolu, et hageja ei pöördunud enda sõnul tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni poole arvamuse saamiseks viie aasta möödumise tõttu, kinnitab, et hageja oli teadlik viieaastasest aegumistähtajast. Pooled ei ole kohtu ette toonud ka aegumise peatumisele või katkemisele viitavaid asjaolusid. Maakohus tegi hageja nõude aegumise tõttu TsMS § 449 lg 3 kohaselt lõppotsuse kostjate I ja II vastu, millega jättis hageja nõude nende vastu rahuldamata, jätkates menetlust mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu äranägemisel kostja III vastu.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jätta kostjate I ja II taotlused aegumise kohaldamiseks rahuldamata ning menetluskulud kostjate I ja II kanda. Hageja leiab, et kostja I rikkumised seisnesid selles, et kostja I ignoreeris hageja soovi saada kostjalt III täiendavat konsultatsiooni ning andis hagejale 26. veebruari 2016. a kirjas ebaõigesti teada, et sarvkesta siirdamise operatsioon toimub 2016. a I kvartalis. Hageja sai asjaolust, et kostja I rikkus VÕS § 762 mõttes kohustust saata hageja eriarsti juurde ning kahju tekkimisest VÕS § 771 mõttes teada 28. oktoobril 2015, kui kostja I teatas hagejale, et ei näe vajadust saata teda kostja III juurde eriarsti vastuvõtule. Hageja sai teada sellest, et kostja I rikkus kohustusi, andes operatsiooni toimumisaja kohta ebaõigeid andmeid, 26. veebruaril 2016, kui kostja I saatis hagejale sellekohase kirja. Eeltoodu tõttu ei ole hageja nõue kostja I vastu VÕS § 771 kohaselt aegunud. Hageja leiab, et kostja II rikkus tervishoiuteenuse osutamise lepingut, leides 19. detsembril 2014 toimunud eriarsti vastuvõtul ekslikult, et silmaoperatsioon ei ole vajalik. Hageja sai
12.oktoobri 2015. a kostja II vastusest teada, et kostja II ei pidanud kirurgilist sekkumist vajalikuks. Hageja andis järgnevalt korduvalt kostjale I märku, et ta ei nõustu kostja II hinnanguga ja soovib vastuvõttu kostja III juures, kuid ta saadeti kostja III juurde eriarsti vastuvõtule alles 29. märtsil 2016. Hageja sai 29. märtsil 2016, kui kostja III lisas ta operatsiooni ootejärjekorda, teada kostja II kohustuse rikkumisest ja kahju tekkimisest VÕS § 771 mõttes, sest siis ilmnes kostja II seisukoha ebaõigsus. Enne seda usaldas hageja meditsiinilise erihariduseta isikuna arstide seisukohta. Seega leidis maakohus ebaõigesti, et hageja kahju hüvitamise nõue kostjate I ja II vastu on aegunud.
6.Kostjad vaidlevad hageja apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
6.1.Kostja I vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Hageja tegevus menetluses on olnud ebajärjepidev ja tema seisukohad on muutlikud. Maakohus selgitas korduvalt hagejale vajadust tuua üheselt välja hagi aluseks olevad asjaolud ja neid tõendada. Hageja enda seisukohtadest nähtuvalt heidab ta kostjale I ette, et pärast vanglasse sattumist ei saadetud teda kohe eriarsti juurde ning kui seda tehti, saadeti ta kostja III asemel kostja II vastuvõtule, kes ei pidanud kirurgilist sekkumist vajalikuks. Hageja nõue kostja I vastu on aegunud, sest hiljemalt kostja II eriarsti vastuvõtul
19.detsembril 2014 pidi hageja aru saama, et teda ei saadetud eriarsti juurde kostja III juurde.
6.2.Kostja II vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Hageja ei ole seni avaldanud selget seisukohta, millisest ajast alates 6(11)
hakkas kulgema tema kostja II vastu suunatud kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg. Ühest küljest on hageja leidnud, et ta teab sellest, et kostja II ei pea kirurgilist sekkumist põhjendatuks, kostja II 12. oktoobri 2015. a vastusest. Samas toob hageja välja, et hakkas kohe pärast kostja II eriarsti vastuvõttu otsima võimalust saada teiste spetsialistide arvamus. Kui hageja ei oleks aru saanud, et kostja II ei pidanud vastuvõtul operatsiooni vajalikuks, ei oleks ta asunud otsima võimalusi saada teiste spetsialistide arvamus. Hageja oli 19. detsembril 2014 kostja II eriarsti vastuvõtule tulles veendunud, et ta vajab silmoperatsiooni. See nähtub hagile lisatud tõenditest, kus hageja selgitab, et asus silmaoperatsioonile minemise võimalusi uurima juba vanglasse sattudes. Maakohus leidis põhjendatult, et asjaolu, et hageja lisati 29. märtsil 2016 silmaoperatsiooni ootejärjekorda, ei tõenda, et kirurgiline sekkumine oli näidustatud juba
19.detsembril 2014.
6.3.Kostja III vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 kohaselt tühistada osas, millega maakohus rahuldas kostja I taotluse aegumise kohaldamiseks, jättis hagi kostja I vastu (nõude aegumise tõttu) rahuldamata ning kostja I vastu esitatud hagiga seotud menetluskulud hageja kanda. Tühistatud osas tuleb asi saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Osas, millega maakohus rahuldas kostja II taotluse aegumise kohaldamiseks ning jättis hagi kostja II vastu rahuldamata, tuleb maakohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata, muutes osaliselt otsuse õiguslikke põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
8.Ringkonnakohus märgib, et ta saab TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollida maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohus lahendas otsusega kostjate I ja II TsMS § 449 lg 3 kohase taotluse vaheotsuse tegemiseks ning jättis hageja nõude kostjate I ja II vastu aegumise tõttu rahuldamata, märkides, et menetlus jätkub hageja nõudes kostja III vastu. Seega on ringkonnakohtus vaidluse all see, kas hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõuded kostjate I ja II vastu on maakohtu otsuses esitatud põhjendustel aegunud. Ringkonnakohus ei analüüsi hageja nõuet kostja III vastu, mille osas jätkub menetlus maakohtus.
9.Samuti märgib ringkonnakohus, et Riigikohtu üldkogu 28. juuni 2021. a määruses kohtuasjas nr 3-21-30/19 väljendatud seisukohtade järgi on kõiki kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlusi pädevad lahendama halduskohtud. Samas lahendis on üldkogu siiski leidnud, et menetlusökonoomia põhimõtet ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 2 lg-t 4 arvestades tuleb 28. juuni 2021. a seisuga maakohtu menetluses olevad kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisega seotud kohtuasjad maakohtus lõpuni lahendada (Riigikohtu üldkogu 28. juuni 2021. a määrus kohtuasjas nr 3-21-30/19, p 31). Käesolev asi oli eelnimetatud kuupäeval maakohtu menetluses, seega lahendatakse asi lõpuni senises korras, st hagimenetluses võistlevuse põhimõttel. Ringkonnakohus käsitleb esmalt kostja II vastu ning seejärel kostja I vastu esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude aegumisega seonduvat.
10.Osas, milles maakohus jättis hageja nõude kostja II vastu selle aegumise tõttu rahuldamata, ei anna apellatsioonkaebuse väited alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Maakohus on otsuses õigesti märkinud, et aegumise kohaldamise eeldusena tuleb kohtul kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe. Samuti on põhjendatud maakohtu seisukoht, et mittevastava
7(11)
tervishoiuteenusega tekitatud tervisekahju hüvitamist saab patsient põhimõtteliselt nõuda nii tervishoiuteenuse osutamise lepingu (VÕS §-d 758 jj) kui ka (alternatiivselt) kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel (VÕS §-d 1043 jj). Asja materjalidega kooskõlas on ka maakohtu järeldus, et hageja on kostjate vastu esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude rajanud tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisele, st esitanud nõude VÕS § 758 alusel.
11.Samas ei ole täpne maakohtu järeldus, et hageja ei ole esitanud nõuet (alternatiivselt) VÕS §-de 1043 jj alusel. Poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) on kohtu ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause). Samuti ei ole ringkonnakohus TsMS § 652 lg 8 järgi seotud apellatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega. Vaatamata tuginemisele tervishoiuteenuse lepingu väidetavale süülisele rikkumisele kostjate poolt, ei ole hageja menetluses avaldanud, et ta ei soovi hagi rahuldamist kahju õigusvastaste tekitamise sätete alusel. Seega tulnuks kohtul vaheotsuse tegemisel kontrollida nõude aegumist ka VÕS §-de 1043 jj (kui nõude võimaliku alternatiivse materiaalõigusliku aluse) järgi. Eelmärgitud osas tuleb maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi muuta. Samas ei ole see minetus maakohtu lõppjärelduste õigusese seisukohalt määrav. Lepinguvälise kahju nõudele laieneks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 153 lg 1, millest tuleneb 3-aastane aegumistähtaeg, mida arvestatakse kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada saamisest või teada saama pidamisest. Seega on viidatud aegumistähtaeg lühem kui VÕS § 771 kohane tähtaeg. Apellatsioonkaebuses hageja ka ei väida, et TsÜS § 153 lg 1 alusel ei oleks nõue aegunud.
12.Muus osas nõustub ringkonnakohus kostja II vastu esitatud hagi rahuldamata jätmist puudutavalt maakohtu otsuse põhjendustega ning neid TsMS § 654 lg 6 kohaselt ei korda. Vastusena kostja II vastu esitatud nõudega seonduvatele apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
12.1.VÕS § 771 järgi on patsiendi kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg viis aastat alates ajast, mil ta sai teada tervishoiuteenuse osutaja kohustuse rikkumisest ja kahju tekkimisest. Kostja II rikkus hageja hinnangul tervishoiuteenuse osutamise lepingut, kui leidis
19.detsembril 2014 toimunud eriarsti vastuvõtul ekslikult, et silmaoperatsioon ei ole vajalik. Hageja hinnangul sai ta 29. märtsil 2016, kui kostja III lisas ta operatsiooni ootejärjekorda, teada kostja II kohustuse rikkumisest ja kahju tekkimisest VÕS § 771 mõttes, sest siis ilmnes kostja II seisukoha ebaõigsus. Hageja on leidnud ka seda, et ta sai 12. oktoobri 2015. a kostja II vastusest teada, et kostja II ei pidanud kirurgilist sekkumist vajalikuks.
12.2.Maakohus leidis, et kostja II vastu esitatud hageja nõude aegumistähtaeg VÕS § 771 mõttes hakkas kulgema hiljemalt 22. detsembril 2014, mil kostja I andis vastusena hageja teabenõudele teada, et lähtudes kostja II seisukohast 19. detsembril 2014 toimunud eriarsti vastuvõtul ei ole hageja silma kirurgiline ravi hetkel näidustatud. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on selles osas seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust vastavas osas tühistada.
12.3.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja sai kostja II väidetavast kohustuste rikkumisest ja kahjust VÕS § 771 mõttes ning kostjate II ja III väidetavatest erinevatest seisukohtadest teada hiljemalt 22. detsembril 2014. Maakohtu tuvastatud asjaoludel teavitas kostja I siis hagejat, et kostja II hinnangul ei ole kirurgiline sekkumine näidustatud. Maakohtu tuvastatud asjaolude järgi oli hageja ise seisukohal, et hiljemalt 22. septembril 2014 oli tuvastatud, et silma sarvkest vajab siirdamist. Apellatsioonkaebuse põhjendustest ei nähtu, miks tuleks asuda maakohtu tuvastatust erinevale seisukohale. Hageja ei ole ka maakohtu menetluses esitanud argumenteeritud väiteid selle kohta, miks tal ei olnud võimalik saada kostja II väidetavast kohustuse rikkumisest ja kahju tekkimisest teada
8(11)
hiljemalt kostja I poolt 22. detsembri 2014. a temale saadetud vastusest (I kd, tl 31). Samuti on hageja maakohtule 11. jaanuaril 2021 esitatud hagi terviktekstis (I kd, tl-d 104 – 114) kahel korral märkinud, et vähemalt juba 22. septembril 2014 oli tuvastatud, et silma sarvkest vajab siirdamist (menetlusdokumendi p-d 9 ja 14). Nende väidetega ei ole kooskõlas apellatsioonkaebuses väidetu, nagu ei teadnuks hageja enne 29. märtsil 2016 kostja III juures toimunud vastuvõttu, et kostja II varasem otsus operatsiooni tegemata jätmise kohta võib olla ebaõige. Asjaolul, et kostja II on veel ka 12. oktoobri 2015. a vastuses hagejale märkinud, et ei pea kirurgilist sekkumist vajalikuks, ei ole eelmärgitut arvestades nõude aegumise seisukohalt tähtsust.
12.4.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et asjaolu, et kostja III lisas hageja
29.märtsil 2016 silmaoperatsiooni ootejärjekorda, ei välista ega tõenda, et kostja II raviotsus
19.detsembril 2014 oli ekslik. Maakohus ei rikkunud tõendite hindamisel sellele järeldusele jõudes oluliselt menetlusõigust, mistõttu puudub ringkonnakohtul TsMS § 652 lg 5 kohaselt alus maakohtus kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid ümber hinnata.
12.5.Eeltoodut arvestades asus maakohus põhjendatult seisukohale, et hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõue kostja II vastu tuleb aegumise tõttu rahuldamata jätta. Maakohus leidis põhjendatult, et kostja II vastu esitatud nõude aegumistähtaeg hakkas VÕS § 771 kohaselt kulgema hiljemalt 22. detsembril 2014, mil kostja I andis vastusena hageja teabenõudele teada, et kostja II hinnangul ei ole hageja silma kirurgiline ravi hetkel näidustatud. Hageja nõude aegumistähtaeg möödus hiljemalt 23. detsembril 2019. Seega oli hageja nõude viieaastane aegumistähtaeg VÕS § 771 mõttes hagi esitamise ajaks kostja II vastu ehk 17. juuniks 2020 möödunud.
13.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldustega kostja I vastu esitatud nõude aegumise osas. Maakohus on eksinud hagi aluseks olevate asjaolude määratlemisel ning kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.
13.1.Ringkonnakohus märgib esmalt, et kinnipeetavale vanglas tervishoiuteenuse osutamisele saab küll kohaldada võlaõigusseaduse tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätteid, st VÕS §- e 758jj, kuid kohtuprakitka kohaselt lepinguga iseenesest tegu ei ole (vt ka Riigikohtu üldkogu 28. juuni 2021. a määrus kohtuasjas nr 3-21-30, p-d 24 ja 25). Arvestades Riigikohtu halduskolleegiumi ja tsiviilkolleegiumi vahelise erikogu poolt 11. novembril 2022 kohtuasjas nr 3-21-924 tehtud määruses avaldatud seisukohti (p-d 10 ja 11), ei ole lepinguga vähemalt üldjuhul tegu ka kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisega väljaspool vanglat (st lepingut ei ole ka kinnipeetava ja tervishoiuteenuse osutaja vahel). See aspekt ei ole kostjat I puudutavalt küll maakohtu otsuse lõppjärelduste seisukohalt määrav.
13.2.Iseenesest ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei ole olnud oma seisukohtade esitamisel järjekindel. Hageja ei ole ka kasutanud maakohtu poolt korduvalt antud võimalusi täpsustada oma väiteid selle kohta, millist väidetavat rikkumist ta kahju põhjuseks peab ja mida igale kostjale ette heidab. Samas on maakohus käsitlenud hageja etteheiteid kostja I osas põhjendamatult kitsalt. Maakohus on seostanud kostja I vastu esitatud nõude aegumise algust ainult kostja II juures 19. detsembril 2014 toimunud vastuvõtu ja selle tulemusel tehtud kostja II raviotsusest teadasaamisega.
13.3.Asja materjalidest nähtuvalt ei heida hageja kostjale I ette üksnes kostja II juurde suunamist (kostja III asemel), vaid vangla poolt vajaliku tervishoiuteenuse õigeaegselt osutamata jätmist. Nendele seisukohtadele on hageja tuginenud ka apellatsioonkaebuses.
13.4.Maakohus on jätnud piisava tähelepanuta, et hageja kannab vanglakaristust. Hagejale laienev kinnipidamisrežiim mõjutab nii vanglas toimuva ravi kui ka vanglavälise ravi praktilist korraldust, sh teenuse osutaja valiku, raviga seotud väljasõitude, ravimite ja meditsiiniliste
9(11)
abivahendite lubamise jms osas (vt ka Riigikohtu 11. novembri 2022. a määrus kohtuasjas nr 3-21-924/12, p 11 ja selles viidatud Riigikohtu üldkogu lahend asjas nr 3-21-30/19, p 27). Kinnipeetava väljapoole vanglat ravile suunamisega täidab vangla avalik-õiguslikku kohustust tagada tema ravi. Riik kasutab oma kohustuse täitmisel tervishoiuteenust osutava eraõigusliku juriidilise isiku (nt haigla või kliinikumi) abi, vajaduse korral temaga sõlmitud lepingu alusel. Väljaspool vanglat toimuva tervishoiuteenuse osutamise raames tekib kinnipeetaval õigussuhe üksnes vanglaga, mitte teenust osutava haigla või kliinikumiga. Tervishoiuteenuse osutamisel tekkiva kahju eest vastutab vangla (riigivastutuse seaduse § 12 lg 1) (vt ka Riigikohtu
11.novembri 2022. a määrus kohtuasjas nr 3-21-924/12, p-d 12 ja 13).
13.5.Eelmärgitut arvestades vastutab kostja I hageja ravi tagamise eest tema vanglas viibimise ajal, sõltumata sellest, kas tervishoiuteenust osutatakse vanglas või väljaspool vanglat ning millise tervishoiuteenust osutava eraõigusliku juriidilise isiku (praegusel juhul kostjad II ja III) abi selleks kasutakse.
13.6.Ülaltoodut kokku võttes ei ole põhjendatud seostada kostja I vastu esitatud nõude aegumise algust VÕS § 771 järgi ainult kostja II juures 19. detsembril 2014 toimunud vastuvõtu ja selle tulemusel tehtud kostja II raviotsusest teadasaamisega. Seetõttu tuleb maakohtu otsus kostja I osas tühistada.
14.Ringkonnakohus ei pea võimalikuks teha kostja I vastu esitatud nõude aegumise küsimuses ise uut otsust, kuna maakohtu otsuses ei ole käsitletud etteheiteid kostja III vastu, mille eest kostja I käesoleva otsuse p-s 13 viidatud kohtupraktika põhjal samuti vastutab. Asja uuel läbivaatamisel on maakohtul võimalik uuesti hinnata kostja I vastu esitatud nõude aegumist ning selles osas vaheotsuse tegemise otstarbekust ja põhjendatust (vaheotsuse tegemine on kohtu õigus, mitte kohustus). Seejuures tuleb arvestada käesolevas otsuses esitatud seisukohti õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel (TsMS § 658 lg 2). Arvestades ülalviidatud muutunud kohtupraktika seisukohti materiaalõiguse kohaldamisel, mis puudutab kinnipeetavale osutatava tervishoiuteenuse õiguslikku olemust (Riigikohtu üldkogu 28. juuni 2021. a määrus kohtuasjas nr 3-21-30/19 ja erikogu 11. novembri 2022. a määrus kohtuasjas nr 3-21-924/12), võib olla maakohtul otstarbekas hinnata uuesti hagi õiguslikku perspektiivi kostja III vastu esitatud nõude osas.
15.Hageja märgib apellatsioonkaebuses, et kostja I esitas hagejale 26. veebruari 2016. a kirjas ebaõiget teavet selle kohta, et silmaoperatsioon toimub 2016. aasta I kvartalis ning rikkus sellega patsiendi teavitamiskohustust VÕS § 766 lg 1 mõttes. Hageja leiab, et nõue kostja I vastu ei ole selles osas VÕS § 771 kohaselt aegunud. Ringkonnakohus samas ei tähelda asja materjalide põhjal, et hageja oleks sellele väidetavale minetusele kui kostja I eraldisesisvale rikkumisele maakohtu menetluses tuginenud. Hageja on küll algses hagiavalduses, hagi terviktekstis kui ka hilisemates menetlusdokumentides märkinud, et kostja I on andnud hagejale ebaõiget teavet selle kohta, et operatsioon toimub 2016. aasta I kvartalis. Samas ei ole hageja ebaõige teabe esitamist toonud välja eraldiseisva kohustuse rikkumisena, vaid lisaargumendina selle kohta, et hageja on operatsiooni oodanud põhjendamatult kaua ning kostja III on sarvkesta siirdamise operatsiooni tegemisega alusetult viivitanud. Seega on tegemist apellatsioonkaebuses esitatud uue väitega, millega ringkonnakohus ei saa kaebuse lahendamisel arvestada (TsMS § 631 lg 1 ja § 652). Asja uuel läbivaatamisel maakohtus on hagejal võimalik hagi aluseks olevaid väiteid siiski täpsustada ja täiendada (TsMS § 376 lg 4 p 1).
16.Kuna kostja II suhtes apellatsioonkaebust ei rahuldata, jäävad kostja II menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 kohaselt hageja kanda. Kostja II ei ole esitanud ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ning vastaspoole poolt hüvitatavaid kulusid ei nähtu ka asja materjalidest. Seega kostjal II hüvitatavad menetluskulud ringkonnakohtus puuduvad. 10(11)
Kostja I ja hageja menetluskulude jaotuse, sh ringkonnakohtu menetluskulude jaotuse, otsustab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. Samuti otsustab maakohus kostja III menetluskulude jaotuse pärast kostja III vastu esitatud nõude lahendamist. Hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulude ulatuse määrab ringkonnakohus kindlaks eraldi määrusega. (allkirjastatud digitaalselt) Triin-Uusen Nacke
(allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.