Võlaõigus › Raviteenuse osutamise lepingud

29.03.2019.a oli hageja lisatud ITKH poolt silma sarvkesta siirdamise operatsiooni ootejärjekorda. Kuid aastate jooksul viitab ITKH sellele, et doonorite vähesusele ja sellele, et hageja juhtum ei ole nii kriitiline, et tagada temale sarvkesta siirdamist prioriteetses režiimis. Seejuures hageja oli viidud eksitusse Viru Vangla poolt ITKH külastamise eesmärkidest. Vastates 11.02.2016 ja 26.02.2016.a hageja teabenõuetele teavitas Viru Vangla, et 2016.a I kvartalis toimub hagejal silmaoperatsioon. Seniajani operatsioon on teostamata. Hageja viibides kinnipidamises kaotas 100% parema silma nägemisvõime. Hageja ei ole enne hagiavalduse esitamist TTKS § 60 tulenevalt pöördunud Terviseameti poole ja pole küsinud TTKS § 502 kohaselt Sotsiaalministeeriumi juures tegutsevalt tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjonilt sõltumatut arvamust tervishoiuteenuse kvaliteedi osas sellel põhjusel, et esile toodud pöördumiste alusel algatatakse järelevalvemenetlus haldusmenetluse seadusega ettenähtud korras. Järelevalvemenetluse tulemuseks võib olla ettekirjutuse tegemist või sunniraha kohaldamist. Käesoleval päeval antud meetmed ei ole piisavad hageja huvide kaitsmiseks. Hageja aastate jooksul ei saanud tema probleemi lahendamiseks vajalikku ravi. Käesolevaks päevaks on käimas hageja suunamine operatsioonile, kuid tema terviseseisund on muutnud paratamatuks. Antud olukorras hageja võib nõuda ainult mittevaralise kahju hüvitamist. Vähemalt 22.09.2014.a oli tuvastatud, et silma sarvkest vajab siirdamist. Hageja ei vaidlusta temale tehtud diagnoosi. TTKS § 502 kohaselt tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon annab hinnangu patsiendile osutatud tervishoiuteenuse kvaliteedile. TTKS § 502 lg 3 p. 1 kohaselt komisjon ei anna hinnangut patsiendile osutatud tervishoiuteenuse kohta, kui tervishoiuteenuse osutamisest on möödunud rohkem kui viis aastat. Käesolevas asjas RÕA hagejale oli antud 2020 jaanuaris. Seega ei saa hageja pöörduda komisjoni poole seoses diagnoosiga. Hageja põhietteheide kostjatele on selles, et viibides vangistuses ei saa ta ise otsida endale raviasutust, mis annaks talle võimaluse saada sarvkesta siirdamist. Hageja vangistuse algusest peale on palunud raviasutusel saada teda vastuvõtule ITKH-sse. Selle asemel Viru Vangla saatis teda SA-le Tartu Ülikooli Kliinikum, kes vastupidi varem tehtud otsusega (teostada sarvkesta siirdamist) otsustas, et kirurgiiline operatsioon pole vajalik. Peale seda, kui vastuseks hulgalistele hageja pöördumistele hageja oli suunatud IKTH-sse ta oli pandud ootejärjekorda, kuid seniajani operatsioon on tegemata. IKTH viitab sellele, et operatsiooni tegemata jätmine on tingitud doonorite vähesusest ja järjekorras on eelistatud patsiendid, kelle mõlemad silmad on halvas olukorras. Hageja ei ole selle seletusega rahul. Hageja ei ole saanud selgitusi selle kohta, kui palju sarvkesta siirdamise operatsioone oli tehtud aastast 2016 ja milliste kriteeriumite alusel valiti isikud, kellele samalaadne operatsioon oli tehtud. Hageja heidab kosjatele ette, et temale ei olnud kostjate poolt osutatud raviteenuseid nõuetekohaselt ja tähtaegselt, nimelt: Viru Vangla alusetult ja pika aja jooksul ei saatnud hagejat vastuvõtule ITKHsse. SA Tartu Ülikooli Kliinikum tegi vale järelduse sellest, et hageja ei vaja operatsiooni. ITKH alusetult venitab operatsiooni teostamisega. Hageja arvates sellega, et Viru Vangla ei saatnud teda ITKH-sse 2 aasta jooksul on rikutud hageja õigustatud ootusi olla pandud ootejärjekorda nii varalikult, kui see on võimalik. Seejuures tuleb rõhutada, et tõenäoliselt hageja võimalus valida endale sobivat ravi on rangelt piiratud vangistuses. Hageja palus vangistuse algusest peale saada teda ITKH-sse, kuid Viru Vangla 2 aastat ignoreeris hageja soovi arusaamatutel põhjustel. SA Tartu Ülikooli Kliinikumi poolt tehtud otsus sellest, et hageja ei vaja operatsiooni, on ilmselgelt vastuolus ITKH otsusega. SA Tartu Ülikooli Kliinikumi otsus operatsiooni teostamise vajaduse puudumise kohta viis selleni, et hageja on kaotanud 2 aastat ja oli pandud operatsiooni ootejärjekorda ainult 2016.a märtsis. Juhul kui SA Tartu Ülikooli Kliinikum teeks õigeaegselt õige järelduse operatsiooni vajalikkuse kohta saaks hageja olla käesolevaks ajaks opereeritud. Hageja leiab, et ITKH keeldub alusetult operatsiooni teostamisest viidates sellele, et doonorite arv ei ole liiga suur ja hageja terviseseisund (1 silmal nägemisvõime säilimine) ei ole selline, et teostada temale operatsiooni.

alguseks võib pidada Tartu Ülikooli Kliinikumi diagnoosi ümberlükkamist ja operatsiooni järjekorda lisamist Ida-Tallinna Keskhaigla poolt (al 29.03.2016). Kostjate vastused

tulenevalt palus kostja II teha TsMS § 449 alusel vaheotsus, millega kohaldada aegumist A.A. nõudele sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks ja jätta hagi kostja II osas rahuldamata. Kuigi kostja II tugineb eeskätt hageja nõude aegumisele, esitas kostja II hagiavaldusele ka sisulised vastuväited ja leidis kokkuvõtvalt, et hageja nõue on tõendamata, väidetava kahju ja kostja II tegevuse vahelist põhjuslikku seost ei ole võimalik jaatada ning isegi, kui nõudel oleks alust, oli see hagiavalduse esitamise ajaks aegunud. Kostja II hinnangul tuleb hagiavaldus jätta rahuldamata. Täiendavalt avaldas kostja II SA Tartu Ülikooli Kliinikum 08.02.2022 seisukohas, et VÕS § 771 aegumistähtaeg hakkas antud juhul kulgema 19.12.2014 visiidile järgnevast päevast, s.o 20.12.2014 (alternatiivselt kostja I 22.12.2014 kirja kättesaamisele järgnevast päevast ehk eelduslikult alates 23.12.2014). Hagiavalduse esitamise ajaks oli kostja II juures toimunud arstivisiidist ja kostja I esitatud teabenõude vastuse kättesaamisest möödas ligikaudu 5 aastat ja 6 kuud. Kuivõrd hageja nõue kostja II vastu on aegunud, puudub objektiivne põhjus tsiviilasjas menetluse jätkamiseks kostja II osas. Menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes on põhjendatud teha kostja II osas TsMS § 449 alusel vaheotsus, millega kohaldada aegumist A.A. nõudele sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks. Täiendavalt on kostja II 22.02.2022 seisukohas avaldanud, et ka hageja nõue kostja I vastu on aegunud, seega puudub objektiivne põhjus tsiviilasjas menetluse jätkamiseks kostja I osas. Menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes on põhjendatud teha ka kostja I osas TsMS § 449 alusel vaheotsus, millega kohaldada aegumist A.A. nõudele Viru Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks.

Kostja III ei ole rikkunud dokumenteerimiskohustust. Kostja III ei saa dokumenteerida hageja tervisekaardil asjaolu – operatsiooni toimumise aega, mida tal ei ole võimalik ette teada. 09.02.2022 seisukohas avaldas, et nõustub kostja II väidetega hageja nõude kostja II vastu nõude aegumise osas. Hageja 25.01.2022. a menetlusdokumendis on esile toodud, et Tartu Ülikooli Kliinikum tegi vale järelduse, et hagejal puudub vajadus operatsiooniks. Väidetav vale otsus on tehtud 19.12.2014. a, mil hageja käis kostja II silmaarsti vastuvõtul. Kostja III leiab, et hageja nõude kostja II vastu aegumistähtaeg hakkas kulgema nimetatud kuupäevast, so diagnoosiotsuse, mida hageja peab ebaõigeks, tegemisest. Hageja nõue kostja II vastu aegus 19.12.2019. a, so enne hagi esitamist. Kostja II on taotlenud aegumise kohaldamist ja nõude aegumise osas vaheotsuse tegemist. Kostja III on seisukohal, et nõude aegumise küsimuse lahendamine vaheotsusega on otstarbekas. Täiendavalt on kostja III 22.02.2022 seisukohas avaldanud, et AS Ida-Tallinna Keskhaigla nõustub Eesti Vabariigi (Viru Vangla kaudu) seisukohaga hageja nõude Eesti Vabariigi (Viru Vangla kaudu) vastu aegumise kohta. Kostja I on taotlenud aegumise kohaldamist ja nõude aegumise osas vaheotsuse tegemist. Kostja III on seisukohal, et nõude aegumise küsimuse lahendamine vaheotsusega on otstarbekas. Kohtu põhjendused

I ja/või kostja II aegumise vastuväitega. Siinkohal ja etteruttavalt märgib kohus, et hageja viimases menetlusdokumendis esitatud viited Riigikohtu lahenditele ei ole käesolevas vaidluses kohaldatavad. Kohus selgitab, et kuivõrd TsMS § 449 lõikest 3 tuleneb, et kohus ei aruta aegumise vastuväite esitamise korral asja sisuliselt, vaid käsitleb üksnes neid asjaolusid, mille põhjal on võimalik tuvastada, kas nõue on aegunud, siis kohus käsitleb alljärgnevalt TsMS § 449 lg 3 järgi üksnes nõude aegumist kostjate I ja II osas ning hindab vaidluse asjaolusid ja poolte väiteid üksnes nõude aegumisega seotud piirides.

kohustuse rikkumisest ja kahju tekkimisest. See tähendab, et vajalik on mõlema asjaolu esinemine. Õigusalases kirjanduses on leitud, et aegumistähtaeg ei hakka kulgema sündmusest (nt operatsioonist) ja kohustuse rikkumisest teadasaamiseks saab pidada näiteks tervishoiuteenuse osutaja sellekohast teadet, teisese arvamuse kinnitust või arstiabi kvaliteedi komisjoni otsust. TsÜS § 135 lg 1 kohaselt algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt lõpeb tähtaeg tähtpäeva saabumisel. Lähtudes eeltoodust tuleb viieaastast hagi aegumise tähtaega hakata lugema ajast, mil hageja sai teada kostja I ja II kohustuste rikkumisest, et nõuda kahju hüvitamist. Mittevaralise kahju puhul saab eeldada, et kannatanu saab sellest teadlikuks kohe, kui talle saavad teatavaks nõude aluseks olevad asjaolud. Eeltoodud seisukoht on kooskõlas Riigikohtu poolt 30.01.2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12 (p 11) väljendatuga. Hagi asjaoludest tulenevalt heidab hageja kostjatele ette seda, et Viru Vangla alusetult ja pika aja jooksul ei saatnud hagejat vastuvõtule ITKH-sse ja SA Tartu Ülikooli Kliinikum tegi vale järelduse sellest, et hageja ei vaja operatsiooni ning täpsustavalt Viru Vanglale heidetakse ette, et ta ei saatnud hagejat vanglasse saabumisel ITKH-sse vaatamata sellele, et hageja digiloost tuleneb, et perearst, kes tegeles tema haigestumisega vabaduses, tegi saatekirja ITKH-sse. Vajadust saata hagejat ITKH-sse sarvkesta siirdamiseks kinnitas ka vangla arst. Selle asemel Viru Vangla saatis hageja Tartu Ülikooli Kliinikumi vastuvõtule. Antud asjaolu tõttu on hagejale tekitatud kahju, kuna Tartu Ülikooli Kliinikum asus valele seisukohale, et hagejal puudub vajadus sarvkesta siirdamises. Hageja ITKH-sse saatmisel ilmnes, et ta vajab siiski sarvekesta siirdamist, ja hageja pandi operatsiooni ootejärjekorda hilinemisega. Tartu Ülikooli Kliinikum vastupidiselt varem tehtud diagnoosidele leidis, et sarvkesta siirdamine pole vajalik. Hiljem, lähtudes ITKH poolt tehtud diagnoosist tuleneb, et antud järeldus oli vale. Kostja I Eesti Vabariik Viru Vangla kaudu on seisukohal, et kuna hageja etteheide Viru Vangla tegevusele seisneb hageja TÜK-i vastuvõtule saatmises 2014. aastal ja vastuvõtt toimus 19.12.2014, siis pidi hageja sellest, et vangla suunas ta vastuvõtule TÜK-i, mitte IVKH-sse, saama teada hiljemalt siis, kui toimus hageja visiit. Seega hakkas antud juhul aegumistähtaeg kulgema 19.12.2014 visiidi ajast. Kohtu hinnangul, ei ole hageja enda seisukohta kostja I nõude aegumise osas esitanud. Kostja II SA Tartu Ülikooli Kliinikum on seisukohal, et nõue kostja II vastu on aegunud, kuna hageja sai väidetavalt indikatsiooni sarvkesta siirdamise operatsiooni vajaduse kohta juba 22.09.2014 Viru Vanglas arsti vastuvõtu käigus. Hageja, tulles 19.12.2014 sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum silmakliinikusse vastuvõtule, oli seega juba kindlal seisukohal väidetava operatsiooni vajalikkuse osas. Väidetav erinevus kostja III ja kostja II hinnangutes kirurgilise sekkumise vajaduse kohta sai hagejale teatavaks 19.12.2014 vastuvõtul. Nimetatud kuupäevale järgnevast päevast hakkas seega kulgema ka VÕS §-s 771 ettenähtud aegumistähtaeg. Järelikult oli viimane päev kostja II vastu nõude esitamiseks 19.12.2019, hageja nõue kostja II vastu tuleb aegunuks lugeda alates 20.12.2019. VÕS § 771 aegumistähtaeg hakkas antud juhul kulgema 19.12.2014 visiidile järgnevast päevast, s.o 20.12.2014 (alternatiivselt kostja I 22.12.2014 kirja kättesaamisele järgnevast päevast ehk eelduslikult alates 23.12.2014). Hageja on esitanud seisukoha, et kostja II vastu esitatud nõude aegumise tähtaega tuleb arvestada 12.10.2015.a kirjast (tl 25 I kd). Viidatud tõendist nähtub, et SA Tartu Ülikooli Kliinikum on vastanud hageja pöördumisele, milles on avaldatud, et pöördusite 19.12.2014 Tartu Ülikooli Kliinikumi silmakliinikusse eriarsti vastuvõtule parema silma nägemise halvenemise tõttu. Arsti poolt tehtud päeviku kannetes on kirjas, et „...silm ei valuta, siis hetkel kirurgiline ravi ei olnud näidustatud.“ Praegu märgite oma avalduse, et silm valutab. Valutava silma korral soovitame Teil uuesti pöörduda kohaliku silmaarsti poole.“ Samas on hageja poolt esitatud ka tõend, so Viru vangla 22.12.2014 vastus

hageja teabenõudele, millest nähtub, et „Vastuseks Teie teabenõudele anname teada, et vastavalt SA Tartu Ülikooli Kliinikumi silmaarsti otsusele, ei ole kirurgiline ravi Teile hetkel näidustatud.“ (tl 31 I kd). Seda esialgset vastust on hilisemates vastustes uuesti esitatud (tl 29, 33 I kd). Seega, kui lähtuda hageja seisukohast, et aegumistähtaeg ei hakanud kulgema alates vastuvõtu päevast, so 19.12.2014, vaid hageja sai teada nõude aluseks olevast asjaolust 12.10.2015.a kirjast, siis on hageja sellekohane seisukoht ümber lükatud vangla 22.12.2014 kirjaga ehk, et hagejale oli teada Tartu Ülikooli seisukoht Viru vangla poolt 22.12.2014 edastatud vastusest. Tegemist on vangla, kui tervishoiuteenuse osutaja teatega. Hageja on esitanud ka seisukoha, et aegumise alguseks võib pidada Tartu Ülikooli Kliinikumi diagnoosi ümberlükkamist ja operatsiooni järjekorda lisamist Ida-Tallinna Keskhaigla poolt 29.03.2016. Kohtuistungil on hageja avaldanud, et algusest peale oli hagejale teada, et talle tuleb teha operatsioon (tl 96 II kd). Hageja ei ole enda seisukoha osas viidanud ühelegi tõendile, kuid asja materjalidest nähtuvalt on Ida-Tallinna Keskhaiglas 29.03.2016 koostatud epikriis mh selle kohta, et hageja on pandud PKP järjekorda, mille osas kostja III on selgitanud, et 29.03.2016 pöördus hageja silmaarsti vastuvõtule plaaniliselt. Vastuvõtul pandi ta sarvkesta siirdamise järjekorda. Hagejal puudub näidustus erakorraliseks silma sarvkesta siirdamiseks (epikriis, tl 54-55, sama, tl 32-33 II kd, kostja III menetlusdokument, tl 52 I kd). Hageja raviloost nr 151 nähtub, et 29.03.2016 on hageja tagasi toodud plaaniliselt väljaviimiselt SA Ida-Tallinna Silmakliinik (tl 23 I kd). Vaidlust ei ole selles, et hageja saabus Viru Vanglasse 05.07.2014. Hageja tõenditest nähtuvalt diagnoositi hagejal enne vangistust, so 17.01.2014 keratiit ehk sarvkestapõletik. Epikriisist nähtub ka, et läheb kontrolli Ida-Viru Keskhaiglasse järgmise nädala alguses: dr.Feldmaniga kokkulepitud. Helistab kui sarvkest on parem, võib panna amnioni. 21.01.2014 kanne mh selle kohta, et vajadusel kontrolli ITK Silmakliinikusse ja 16.05.2014 kanne mh selle kohta, et eriarsti korduv vastuvõtt 16.05.2014 (Ida-Tallinna Keskhaigla epikriis, tl 12-14 I kd). Hageja ei ole avaldanud asjaolusid selle kohta, kas ta käis 16.05.2014 eriarsti vastuvõtul, tõendit selle kohta toimikus ei ole. Kostja III on avaldanud, et hageja käis vastuvõtul 17.01.2014, 29.03.2016, 05.01.2021 (kostja menetlusdokument, tl 15 II kd, tõendid, tl 12-14, 148-159 I kd, tl 32-33 II kd) ja tuvastatult ka 13.05.2021 (tl 45-46 II kd). Nähtuvalt raviloo väljavõtetest 2014 aasta jaanuaris või veebruaris (kajastatud erinevalt, pigem tuginedes eelnevale tõendile jaanuaris 2014- kohtu märkus) oli hagejal parema silma sarvkesta põletik (raviloo väljavõtted nr 90, tl 15, nr 93, tl 16, nr 146, tl 22 I kd). Ravilugudest on tuvastatav, et vanglas, so 13.08.2014 on hagejale antud saatekiri ITKH Silmakliinikusse konsultatsiooniks sarvkesta siirdamise suhtes, mida on korratud 22.09.2014 anamneesis ning 03.02.2016 anamneesis on kirjas, et käis konsultatsioonis ITKH Silmakliinikus, võimalik sarvkesta siirdamine peale vabanemist (?). Nüüd soovib prille. Suunatud ITKH Silmakliinikusse konsultatsioonile keratoplastika suhtes. Seega, on viidatud tõenditest nähtav, et vangla arst suunas hageja konsultatsioonile ITKH Silmakliinikusse juba 13.08.2014. Vaidlust ei ole selles, et hageja saadeti silmaarsti vastuvõtule SA Tartu Ülikooli Kliinikumi. Tuvastatud on, et vastuvõtt toimus 19.12.2014, kus leiti, et kirurgiline ravi pole näidustatud (tl 26 I kd). Kohtu hinnangul ei ole Ida-Tallinna Keskhaigla poolt 29.03.2016 Tartu Ülikooli Kliinikumi diagnoosi ümber lükatud, vaatamata sellele, et hageja on siis lisatud operatsiooni järjekorda ning sellega ei saa siduda aegumise tähtaja algust. Tegemist ei ole nö teisese arvamusega. Kostja II on selgitanud, et 19.12.2014 ja 29.03.2016 vastuvõttude vahel on niivõrd suur ajaline periood, et kahe arstivisiidi käigus tehtud tuvastuste vahel ei ole põhjuslikku seost. Teadaolevalt on inimese tervislik seisund ajas muutuv ning aasta ja 4 kuu jooksul võivad muutused olla sedavõrd drastilised, et varasemalt põhjendamatu kirurgiline sekkumine võib hilisemal ajal juba osutuda vajalikuks. Seetõttu ei välista ega tõenda kostja III 29.03.2016 tehtud otsus lisada hageja silma sarvkesta siirdamise operatsiooni järjekorda automaatselt kostja II varasemat, 19.12.2014 kuupäevast pärineva otsustuse korrektsust. Kohus nõustub selle seisukohaga. Lisaks on hageja poolt esitatud tõenditest tuvastatav vastupidine olukord, s.t ka kostja III ei pidanud enne 2016. aasta märtsi põhjendatuks kirurgilist

sekkumist. Hageja käis kostja III juures vastuvõtul 17.01.2014, mille käigus ei tuvastatud vajadust silma sarvkesta siirdamise operatsiooni järele. Seega nähtub eelolevatest tõenditest, et hageja sai vangla arsti suunamisest ITKH Silmakliinikusse teada 13.08.2014 vastuvõtul, mida on korratud 22.09.2014 anamneesis ja sellest, et ta saadeti silmaarsti vastuvõtule ITKH asemel Tartu Ülikooli Kliinikumi, 19.12.2014 vastuvõtul. 19.12.2014 vastuvõtul sai hageja teada ka erinevusest kostjate II ja III hinnangutes kirurgilise sekkumise vajaduse kohta. Hageja on ise enda kirjalikus menetlusdokumendis avaldanud, et vähemalt 22.09.2014 oli tuvastatud, et silma sarvkest vajab siirdamist (hageja menetlusdokument p 14, tl 108 I kd) ning kohtuistungil on hageja avaldanud, et algusest peale oli hagejale teada, et talle tuleb teha operatsioon (tl 96 II kd). Kohus leiab, et hageja sai kostja I ja II kohustuste rikkumisest ja kahju tekkimisest teada 19.12.2014, mis on hilisem aeg, mida hageja ise on avaldanud ning 19.12.2014 vastuvõtu järgnevast päevast hakkas kulgema VÕS §-s 771 ettenähtud aegumistähtaeg. Järelikult oli viimane päev kostjate I ja II vastu nõude esitamiseks 19.12.2019. Kohus nõustub siinkohal ka kostja II seisukohaga, et alternatiivselt saab aegumise algust lugeda ka Viru Vangla 22.12.2014 kirja kättesaamisele järgnevast päevast ehk eelduslikult alates 23.12.2014. Hageja ei ole nimetatule vastuväiteid esitanud. Ka sel juhul on hageja nõue kostjate I ja II vastu aegunud, so 23.12.2019. Vaidlust ei ole selles, et hageja ei ole pöördunud tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni poole arvamuse saamiseks. Hageja on mh avaldanud, et hageja ei vaidlusta temale tehtud diagnoosi ning teinud viite, et TTKS § 502 lg 3 p 1 kohaselt komisjon ei anna hinnangut patsiendile osutatud tervishoiuteenuse kohta, kui tervishoiuteenuse osutamisest on möödunud rohkem kui viis aastat. Seega ei saa hageja pöörduda komisjoni poole seoses diagnoosiga (hageja menetlusdokument p 14, tl 108 I kd). Seega on hageja teadlik, et tervishoiuteenuse osutamisega seonduvalt antakse hinnanguid (mh võib ka öelda, et lahendatakse nõudeid) 5 aasta jooksul tervishoiuteenuse osutamisest. Hagiavaldus on kohtule esitatud 17.06.2020, seega aegumistähtaega ületades. Pooled ei ole kohtu ette toonud aegumise peatumisele või katkemisele viitavaid asjaolusid. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja nõue kostja I ja II vastu on aegumise tõttu lõppenud ja hagi ei kuulu rahuldamisele. Kuna kohus leiab, et hageja nõue on aegunud, teeb kohus TsMS § 449 lg 3 alusel asjas hageja nõudes kostjate I ja II vastu lõppotsuse ja hageja nõuet kostjate I ja II vastu edasi ei menetle. Kohus jätkab menetlust A.A. hagis AS Ida-Tallinna Keskhaigla vastu kohtu äranägemisel mittevaralise kahju hüvitamise nõudes.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pullerits Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 10.01.2023. a otsusega nr 2-20-8880.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.