Toimik nr 2-07-32404
Eesti Vabariigi nimel Kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise kuupäev ja koht: 28.november 2008 Tallinnas. Harju Maakohtu kohtukoosseis: kohtunik Jaanus Saaremõts. Tsiviilasi: AShagi RBvastu võlgnevuse nõudes. Kohtuistungi toimumise aeg: 13.oktoober 2008, kirjalik menetlus. Hageja: AS( XXX elukoht XXX ); esindaja vandeadvokaat Nigul Saar (Advokaadibüroo Paul Varul AS Ahtri 6A,Tallinn) Kostja: RB(XXX; elukoht XXX) esindaja vandeadvokaat Marko Tiiman (Advokaadibüroo Glimstedt Straus & Partnerid Rävala pst 5, Tallinn). Hagi hind 1 600 000 krooni Resolutsioon Aluseks võtnud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaolud ja kohaldatud seadused ning juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-dest 434-438, tegi kohus alljärgnevad otsustused. Otsustused hagis
Hageja taotleb tuginedes VÕS § 396, 397, 398lg.1 ja 399 lg.1 p.1 välja mõista RB AS kasuks põhivõlg suuruses 1 600 000 (üks miljon kuussada tuhat) krooni ja intressi 48 000 (nelikümmend kaheksa tuhat) krooni ning menetluskulud panna kostja RB kanda Hageja oma vastuses kostja vastusele on asunud seisukohale, et kostja poolt esitatud hageja kinnitused laenu tagastamise kohta on ümber lükatud teiste laenulepingutega (tl 46-48). Kostja selgitused viimase 200 000 kroonise makse kohta on antud kinnituse hävitamisest ja uue laenulepingu allkirjastamisest on paljasõnaline väljamõeldis. Laenulepingud on koostatud kostja poolt ja initsiatiivil. Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingud ei ole võltsitud. Nn 1 200 000 krooni laenulepingu puhul, olid pooled kokku leppinud hageja materiaalse võimaluse üldsumma piires antakse laen välja vastavalt kostja soovitud ajal, siis laenusummade ositi üleandmine ka toimis. Hageja oli teadlik, et kostja sõlmides lepingu ja võttes vastu laenuraha, tegelikult ise enda vajadusteks neid summasid ei kasutanud, raha kasutas oma äriühingute (OÜ M ) huvides. Laenulepingu järgi raha saamise kohta on võlgnik ka allkirja andnud, ühe summa on vastu võtnud võlgniku esindaja AS, kes on koos kostjaga OÜ M osanik ja juhatuse liige. Esindaja kaudu võttis kostja raha vastu põhjusel, et oli ise väljaspool Eestit.
Hageja ja kostja vahel on väidetavalt 2005. a mais sõlmitud laenuleping ehk tehtud mitmepoolne tehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 67 lg 2 tähenduses. Sama seaduse lõike 1 kohaselt on tehing toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Lõige 2 kohaselt on mitmepoolsete tehingute tegemiseks vajalik kahe või enama isiku tahteavaldus. Seega on laenulepingute sõlmimiseks vajalik nii hageja kui ka kostjapoolne tahteavaldus. Seejuures TsÜS § 69 lg 1 kohaselt tuleb kindlale isikule suunatud tahteavaldus tegija poolt ka väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Eelpoolöeldust tulenevalt on laenulepingu kehtima hakkamiseks vajalik lisaks hageja tahteavaldusele ka kostja tahteavaldust. Hageja poolt Lisas 2 esitatu viitab asjaolule, et hageja ja kostja on kokku leppinud laenulepingu kirjalikus vormis ehk laenulepingu pooled on kokku leppinud, et laenulepingu sõlmimiseks vajalikud tahteavaldused tuleb väljendada kirjalikus vormis. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 78 lg 1 sätestab nõuded kirjalikule vormile, mille kohaselt kirjalikus vormis tehtud tehing peab olema tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt allkirjastatud. Õiguskäibes on tavaks lisada kirjalikud tehingudokumendile allkiri lepingu või mitmeleheküljelise lepingu puhul iga lehekülje lõppu. Hagiavalduse Lisas 2 toodud laenulepingul kostja allkiri lepingu lõpus, selleks määratud kohas, aga puudub. Seega ei ole kostja teinud endapoolset tahteavaldust laenulepingu sõlmimiseks ja vastavalt TsÜS § 67 lg-le 2, § 69 lg-le 1 ja § 78 lg-le 1 ei ole laenulepingut mais 2005. a sõlmitud. Lisas 2 toodud laenulepingu päises on viiel real käsikirjalised märkmed, millest neljale järgneb kostja allkiri ja ühele AS allkiri. Nimetatud allkirju ei saa tõlgendada kui kostjapoolset tahtevalduse väljendamist. Kostja on andnud laenulepingu päises olevad allkirjad seoses koostöös ASga ehitatud majadega. Nimelt jagasid kostja ja AS omavahel ehitaja poolt esitatud arveid, mille jaotamise kohta tegid eelnevalt nimetatud isikud laenulepingu päises olevaid märkmeid. Sellest annab tunnistust ka tõsiasi, et lisaks kostja allkirjale on laenulepingu päises ka AS allkiri, kellel ei saaks väidetava laenulepinguga mistahes puutumust olla. Tõlgendades laenulepingu päises olevaid allkirju kui kostja poolset kinnitust laenulepingu alusel raha saamisest, saab järeldada, et 400 000 krooni on vastu võetud mitte kostja, vaid AS poolt. Sellisele asjaolule hageja esitatud hagis kordagi ei viita. Samuti võib AS kinnitada, et talle ei ole kunagi üle antud hageja ja kostja vahel väidetavalt 2005. a mais sõlmitud laenulepingu alusel 400 000 krooni. Asjaolu, miks kostja ja AS vahelise arvete jaotamise märkmed on laenuleping päises, seletab kostja sellega, et olles hagejaga tihedates ärisuhetes on hageja kätte juhuslikult sattunud ka arvete jaotamise märkmed, millele on hageja hiljem printinud laenulepingu. Laenulepingu ja selle päises olevate märkmete kokkusobimatusele viitab ka asjaolu, et väidetavad märkmed laenulepingu kohta on tehtud lepingu päisesse, mitte lepingu teksti järel olevale punktiirjoonestikule. Kostja on korduvalt viidanud asjaolule, et hageja ja kostja arusaam kostja võlgnevustest nii 2005. a märtsis kui ka 2005. a mais sõlmitud laenulepingute alusel ei ole samane. Nimelt on kostja nii vastuses hageja 28. juuni 2006. a kirjale viidanud asjaolule, et hageja nõuded ei saa olla tekkinud hageja ja kostja vahel 2005, a märtsis sõlmitud laenulepingust, vaid juriidiliste isikute vahelistest vaidlustest, kui ka hilisemalt, jättes tähelepanuta 05. juuli 2007. a hageja poolt esitatud täiendava tähtaja ja laenulepingu erakorralise ülesütlemise avalduse. Hageja ei esitanud ühtegi vastuväidet 28. juuni 2006. a kirja vastusele, milles selgesõnaliselt viidati kostja kohustuste mitteeksisteerimisele. Seega on kostja kogu vaatlusaluse perioodi jooksul mitte nõustunud hageja väidetega ning hageja ei ole samuti kuidagi kostja vastuväidetele reageerinud. Kostja märgib, et kuigi TsÜS § 68 lg 4 kohaselt ei loeta vaikimist tahtevalduseks ning käesolevas asjas ei ole teada asjaolusid, mis sellele ka viitaksid, oleks olnud tulenevalt VÕS § 7 lgs 1 sätestatule mõistlik eeldada, et juhul, kui hageja ei oleks nõustunud kostja vastusega hageja poolt 28. juunil 2006. a saadetud kirjale, oleks hageja sellele ka vastanud. Kostja oma 31. jaanuar 2008 esitatud menetlusdokumendis leiab, et ta ei nõustu hageja poolt esitatud laenulepingute lisamisega käesoleva kohtuasja tõenditele. Kostja on seisukohal, et nimetatud laenulepinguid kujul, millised hageja esitas kohtule, pole ta sõlminud ning nende alusel osundatud laenusummasid saanud. Kostja selgitab täiendavalt, et ta nägi hageja lisatud laenulepinguid esitatud kujul esmakordselt. Märgitud laenulepingud võisid küll omada hagejaga ja
kostja vahel 2005 veebruarist kuni märtsi lõpuni 2005 vormistatud lepingute tuttavat stiili ja laenunumbreid, mille alusel kostja hagejalt 500 000.- krooni laenu sai ja millised vormistati ümber 04.01.2006 üheks laenulepinguks (hageja poolt esitatud laenuleping nr 1), kuid ei enamat. Asjaga tutvumisel selgus, et esitatud lepingud kandsid tekstisiseseid kuupäevi 18.07.2005.a., 21.07.2005.a. ja 25.07.2005.a.. Kostja kinnitab veelkord, et märgitud kuupäevadel kostja laenu ei ole saanud ja lepinguid allkirjastanud ei ole. Kostja veendus tutvudes hageja vastusega ja dokumentidega, et kõigis neis kolmes dokumendis sisalduvad juuli 2005 kuupäevad, mis oli kostjale üllatus, kuna juulis 2005 ta mingeid lepinguid hagejaga ei sõlminud ja laenu ei saanud. Kostja on veendumusel, et ka tõendina esitatud 3 lepingukoopiat on fabritseeritud tehnika kaasabil (nagu ka laenuleping 1,2 miljoni krooni suuruses summas lisamine kostja ja AS märkmetele pooltevahelistes ärisuhetes). Kostja juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et kõik kolm esitatud lepingut juulist 2005, on kirjapildilt ühesuguses paigutuses, erinevad on neis ainult kuupäevad ja kuupäevade paigutused. Kahel neist ka allkirja kirjapilt koopia alusel otsustatuna ühesugune. Kostja juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et mõlemad hagiga esitatud laenulepingud (500 000.- ja 1, 2 miljonit krooni) on kirjapildilt ühesuguses paigutuses, erinevus seisneb ainult 1,2 miljonilises lepingus kostja allkirja puudumises ja laenusumma arvulises numbris, tekstiline laenusumma 500 000.- krooni on identne. Kostja kinnitab vastupidiselt hageja väidetele, et ta pole ühtegi märgitud ja kohtule eelnevalt esitatud lepingut vormistanud. Käesolevaks ajaks on kostja veendunud, et kolm viimatiesitatud lepingut pole tema poolt allkirjastatud ning tegemist on võltsitud tõenditega. Kostja ei pea sellises olukorras võimalikuks nn laenulepingute kui tõendite arvestamist antud asja materjalide hulgas. TsMS § 277 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline esitatud dokumendi ehtsuse vaidlustada ja taotleda, et kohus dokumenti tõendina ei arvestaks, kui ta põhistab dokumendi võltsituse. Kostja on eelnevalt selgitanud, millel põhinevad tema väited dokumendi ehtsuse vaidlustamisel. TsMS § 277 lg 4 kohaselt juhul, kui dokumendi ehtsus on vaidlustatud, võib kohus otsuse tegemisel jätta selle arvestamata või arvata dokumendi määrusega tõendite hulgast välja. Dokumendi võltsituse kontrollimiseks võib kohus määrata ekspertiisi või välja nõuda muud tõendid. TsMS § 293 lg 1 kohaselt on kohtul õigus küsida eksperdi arvamust asjas tähtsate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks. Tulenevalt eeltoodust ning vajadusest teostada ekspertiis dokumentide ehtsuse kindlaksmääramiseks, taotleb kostja 11. jaanuaril 2008. a hageja poolt esitatud kolme laenulepingu ning hagiavaldusele lisatud laenulepingute (500 000.- ja 1 200 000.- krooni) originaaleksemplaride esitamist kohtule. Lisame, et kahtlusi tekitab juba ainuüksi asjaolu, et 500 000.- krooni suuruse laenulepingu tekst, mis on koostatud 4. jaanuaril 2006.a, on üllataval kombel identselt sattunud varasemale nn 1 200 000 krooni suurusele laenulepingule. Tulenevalt kohtu poolt istungil esitatud küsimustest, peab kostja vajalikuks täiendavalt täpsustada oma esialgses vastuses toodud seisukohti. Kostja kinnitab, et pärast 2005 märtsi lepinguid, millised kohustused täitis kostja hageja ees 30. detsembril 2005, 04. jaanuaril 2006 ja lõplikult veebruaris 2006 Muid rahalisi laenulepinguid ta hagejaga sõlminud ei ole. 04.jaanuaril 2006.a. sõlmitud laenuleping 500 000.- kroonile, mida kostja tunnistab, ei olnud rahaline laenuleping, kuna koondas eelnevate veebruaris märtsis 2005 antud rahalised laenud ja selleks sõlmitud laenulepingud, lisaks suusõnalise laenulepingu 30000.- krooni. Varasemalt osundatud lepingute all on kostja mõelnud 2005.a veebruaris-märtsis sõlmitud lepinguid, mille kohta 04.jaanuaril 2006.a. koostasid pooled uue, kõiki varasemaid lepingud hõlmava kokkuleppe 500 000 krooni suuruses summas. Hageja soovis fikseerida varasemaid laenusuhteid põhjusel, et ta soovis laenusuhtelt teenida 1 % intressi kuus, s.o. 12 % aastas (eelnevad lepingud olid vormistatud intressita), esines lepingute paljusus ning seetõttu, et mitte kogu antud laen – 500 000.- krooni - ei olnud lepingutes fikseeritud. Tõendamata on hageja intressinõue. Hageja esitanud hagiavalduse aluseks on kaks erinevat laenulepingut, mistõttu puudub selgus, millisel arvestuslikul alusel, millise lepingu järgi on taotletav summa leitud. Hageja taotlus ei ole kohtulikult kontrollitav. Paljasõnaline on hageja väide, et kuni maini 2007.a on kostja intressi maksnud. Kostja intressi ei maksnud, kuna ta lähtus esialgsetest lepingutest, kus intressikokkulepet ei olnud. Alates 04.jaanuarist 2006.a. uue laenulepingu vormistamisest, pole kostja intressi tasunud, kuna maksis laenu täielikult tagasi
veebruaris 2006.a.(viimase osa 200000.- krooni). Intressi maksmise kohustus tekkis kostjal uue lepingu kohaselt 05.jaanuaril 2006.a. ja lõppes 2006.a veebruari alguses, millist kuupäeva kostja dokumendi olemasolu puuduse tõttu nimetada ei oska.
on seisukohal, et tulenevalt lepingust on ette nähtud intressi tasumine 1% kuus. Hageja on nõudnud intressi tasumist kolme kuu eest. Kostja on ise kinnitanud, et ta pole intressi tasunud. Kohus on tuvastanud et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhinõudena 200 000 krooni. Seega tuleb kostjalt välja mõista ja intressid 6000 (1%x200 000x3) krooni. Kohus on seisukohal, et hageja nõue nn 1 200 000 krooni lepingu alusel tuleb jätta rahuldamata. Kohus on seisukohal, et nimetatud leping on allkirjastamata. Hageja ja kostja vahel on väidetavalt 2005. a mais sõlmitud laenuleping ehk tehtud mitmepoolne tehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 67 lg 2 tähenduses. Sama seaduse lõike 1 kohaselt on tehing toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Lõige 2 kohaselt on mitmepoolsete tehingute tegemiseks vajalik kahe või enama isiku tahteavaldus. Seega on laenulepingute sõlmimiseks vajalik nii hageja kui ka kostjapoolne tahteavaldus. Seejuures TsÜS § 69 lg 1 kohaselt tuleb kindlale isikule suunatud tahteavaldus tegija poolt ka väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Sellest tulenevalt on laenulepingu kehtima hakkamiseks vajalik lisaks hageja tahteavaldusele ka kostja tahteavaldust. Hageja kinnitas kohtuistungil, et tegemist on kirjaliku lepinguga. Hageja poolt Lisas 2 ning kohtuistungil esitatu viitab asjaolule, et hageja ja kostja on kokku leppinud laenulepingu kirjalikus vormis ehk laenulepingu pooled on kokku leppinud, et laenulepingu sõlmimiseks vajalikud tahteavaldused tuleb väljendada kirjalikus vormis. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 78 lg 1 sätestab nõuded kirjalikule vormile, mille kohaselt kirjalikus vormis tehtud tehing peab olema tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt allkirjastatud. Kohus nõustub kostjaga, et õiguskäibes on tavaks lisada kirjalikud tehingudokumendile allkiri lepingu või mitmeleheküljelise lepingu puhul iga lehekülje lõppu. Hagiavalduse Lisas 2 toodud laenulepingul kostja allkiri lepingu lõpus, selleks määratud kohas, aga puudub. Seega ei ole kostja teinud endapoolset tahteavaldust laenulepingu sõlmimiseks ja vastavalt TsÜS § 67 lg-le 2, § 69 lg-le 1 ja § 78 lg-le 1 ei ole laenulepingut mais 2005. a sõlmitud. Hageja on siinkohal avaldanud seisukohta, et kostja pidi laenulepingule alla kirjutama pärast kogu laenusumma kättesaamist. Kohus on seisukohal, et nimetatud kostja väide on paljasõnaline ja väheusutav. Ka hageja näol oli tegemist ettevõtjaga. Seega ei ole tõsiseltvõetav hageja seisukoht, et ta on väljastanud laenu kokku suuruses 1,1 miljonit viiel korral, kuid allkirja võtab siis kui kogu lepingus nimetatud 1,2 miljonit on väljastatud. Ka on hageja avaldanud seisukohta, et poolte vahel oli kokkulepe raha saamises ositi. Kohus sellega ei nõustu. Nimetatud seisukoht on paljasõnaline. Ka ei nähtu nn 1 200 000 lepingu tekstist sellise kokkuleppe olemasolu. Lisas 2 toodud laenulepingu päises on viiel real käsikirjalised märkmed, millest neljale järgneb kostja allkiri ja ühele AS allkiri. Kohus on seisukohal, et nimetatud allkirju ei saa tõlgendada kui kostjapoolset tahtevalduse väljendamist laenulepingu allkirjastamiseks. Kostja on avaldanud seisukohta, et tema ja AS omavahel ehitaja poolt esitatud arveid, mille jaotamise kohta tegid eelnevalt nimetatud isikud laenulepingu päises olevaid märkmeid. Kostja on andnud laenulepingu päises olevad allkirjad seoses koostöös ASga ehitatud majadega. Sellest annab tunnistust ka tõsiasi, et lisaks kostja allkirjale on laenulepingu päises ka AS allkiri, kellel ei saaks väidetava laenulepinguga mistahes puutumust olla. Neid asjaolusid on kinnitanud kohtuistungil ka tunnistaja A. Saarkopli. Kohus nõustub kostjaga selles, et laenulepingu ja selle päises olevate märkmete kokkusobimatusele viitab ka asjaolu, et väidetavad märkmed laenulepingu kohta on tehtud lepingu päisesse, mitte lepingu teksti järel olevale punktiirjoonestikule. Tõlgendades laenulepingu päises olevaid allkirju kui kostja poolset kinnitust laenulepingu alusel raha saamisest, saab järeldada, et 400 000 krooni on vastu võetud mitte kostja, vaid AS poolt. Samas kinnitas tunnistajana ülekuulatud AS, et talle ei ole kunagi üle antud hageja poolt hageja ja kostja vahel väidetavalt 2005. a mais sõlmitud laenulepingu alusel 400000 krooni. Tunnistaja eitas ka hageja kohtuistungil esitatud väiteid, nagu oleks ta raha vastu võtnud hageja autos teel Tallinnast Haapsallu Risti aleviku parklas. Tunnistaja kinnitas ka, et kostja pole teda kunagi volitanud oma rahaasju ajama. Tunnistaja kinnitas kostja väiteid selle kohta, et käsikirjaline dokument oli algselt kostja ja tunnistaja vahelise ärisuhte rahalist seisu fikseeriv dokument ega oma mingit puutumust kostja ja hageja vahelise laenusuhtega. Ka eksperdiarvamusest nähtuvalt
on selline seisukoht leidnud kinnitamist. Eksperdiarvamise p 2 kohaselt on tuvastatud, et hageja poolt esitatud kirjutusvahenditega, milliseid on kostja sõnade kohaselt kasutatud nn 1 200 000 lepingu kirjutamisel, on kirjutatud käsikirjalised read 1,3,4 ja 5. Seega ei ole tunnistaja poolt kirjutatud rida number kaks kirjutatud hageja poolt kirjeldatud viisil. Kohus nõustub hagejaga ka selles, et lisaks eeltoodule on ekspertiisiga tõendamist leidnud, et nn 1200 000 krooni laenulepingul tuvastati survejälgi, mis vastavad võrdluseks esitatud laenulepingu (500 000 krooni) ülaosas olevatele kirjetele. Ekspertiisi järelduste kohaselt on tekst „Olen raha kätte ...” kirjutatud vaidlustatud laenulepingu (1 200 000.- krooni) peal. Nimetatud järeldus lükkab ümber hageja väiteid nagu oleks tegemist laenulepinguga, mis koostatud 2005. a. mais. Ka hageja enda ütlustest kohtuistungil 13.oktoobril 2008.a. (protokolli lk 2), nähtub, et ta käis lepinguga (1200 000.-) kohtumisel neli korda, millest on alust arvata, et viimati 04. juunil 2005.a. kui sai väidetavalt kostjalt allkirja 50 000.- krooni üleandmise kohta. Antud hageja seletust tuleb hinnata koosmõjus hageja antud seletusega 25.augusti 2008.a kohtuistungil (protokolli lk 2), selles, et kostja kirjutas laenulepingule (500 000.-) teksti „Olen raha kätte saanud ...” 2006.a. märtsis. Seega nähtub nii ekspertiisist kui ka hageja enda ütlustest, et nn 1 200 000 laenuleping ei saa olla koostatud mais 2005. Kohus nõustub kostjaga selles, et kostja on ka kirjalike tõenditega ümber lükanud hageja poolt kohtule esitatud väited selles, et kostja võttis laenusumma oma äriühingu OÜ M huvides. Kostja tõendas, et hageja äriühing (H OÜ) oli mais 2005.a. üle kahe miljoni krooni kostja äriühingule (OÜ-le M ) võlgu. Kui hageja teadis, et OÜ M vajas raha, oleks võinud hageja anda laenu talle endale kuuluvale äriühingule OÜ H , kes oleks omakorda saanud tagastada OÜ-le M võlgnetava summa ja seda raha ülekande korras pangakontole kandmisena juriidiliste isikute vahel. Seisuga 7. juuni 2005 võlgnes OÜ H OÜ-le M 2 065 263 krooni (tl 111). Puudub mistahes loogiline põhjendus võtta kostjal laenu oma ettevõtte vajaduseks isikult, kelle ettevõte võlgneb hageja väidetavast laenusummast kaks korda suurema summa. Loogiline on, et sellises olukorras antakse raha võlgnevale ühingule ja võlg tasutakse. Asjaolu, miks kostja ja AS vahelise arvete jaotamise märkmed on nn laenulepingu päises, seletab kostja sellega, et olles hagejaga tihedates ärisuhetes on hageja kätte juhuslikult sattunud ka AS ja kostja vahelised isiklikud arveldamise ja nende jaotamise märkmed OÜ M kontorist, kus füüsilised isikud AS ja kostja (mõlemad OÜ M juhatuse liikmed) oma äriasju arutasid. Hageja viibis mitmetel kordadel OÜ H seadusliku esindajana 2005. aastal sh ka juunis-juulis 2005.a. OÜ M kontoris Haapsalus. Dokumendi kaotsiminekut on kinnitanud ka tunnistaja A. Saarkopli. Lisaks viitab hageja hagis enda- ja kostjapoolsele kokkuleppele täita laenulepingust tulenev laenusumma tagasimaksekohustus 2007. a mais. Kostja ei ole kunagi sellist kokkulepet hagejaga sõlminud. Samuti viitab hageja hagi Lisas 3, et viimane on andnud kostjale intressi maksmise kohta kuni 2007. a aprillini ka vastavaid kviitungeid. Kostja pole samuti ühtegi sellist kviitungit saanud, samuti pole hageja suutnud ühtegi kviitungit menetluse kestel kohtule esitada. Hageja pole mistahes moel tõendanud, et kostja on väidetavalt laenusuhtelt intressi tasunud. Kohtuistungil on hageja teatanud, et tal pole esitada tõendeid asjaolu kohta, et kostja oleks tasunud intressi. Hageja väidete mittevastavust kinnitab lisaks asjaolu, et esimene käsikirjaline tekstirida pole kirjutatud ei kostja, hageja ega ka AS poolt. Nimetatud tekst on kirjutatud kostja abikaasa poolt, kelle viibimist poolte kokkusaamistel eitas ka hageja ise ja väitis, et esimene rida on kirjutatud kostja poolt (kohtuistungi protokoll 03.märts 2008.a. lk 2). Asjaolu, et esimene tekstirida on kirjutatud kostja abikaasa poolt on kinnitust leidnud tunnistaja AS ütlustega ning seda pole hageja vaidlustanud. Seega ei saa see kirje olla kuidagi seostud pooltevahelise väidetava laenulepinguga, milliste summade kättesaamist vastavad kirjed peaksid kinnitama. Hageja ise on väitnud, et summad anti üle kostjale (v.a. üks osasumma) ning selle kättesaamise kohta võeti ka käsikirjaline kinnitus. Kostja abikaasa poolt koostatud tekstirida ei seostu selliste väidetega. Kohus nõustub kostjaga, et hageja on alles kohtuvaidluste toimumise ajal esitanud nõude, milles ta palub intressi mõista välja põhivõlalt kuni kohtuotsuse täitmiseni. Hagiavalduses on hageja esitanud nõude intressi väljamõistmiseks kindlas summas. Hageja on kohtukõneteesides avaldanud seisukohta, et ka ilma lepingu osata saab hageja tugineda käsikirjalisele osale, milles on
raha saamise kinnitused. Kohus on seisukohal, et siinjuures on tegemist uute asjaoluga, mille esitamine ei ole kohtuvaidluste käigus enam võimalik tulenevalt TsMS §402 lg2. Kokku kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 206 000 krooni. Ülejäänud osas jätab kohus hagi rahuldamata. 3.4 Lahendamata taotlused Kostja on esitanud taotluse 13.oktoober 2008 protokolli parandamiseks, leides et protokolli viimasel lehel on valesti fikseeritud kostja küsimuses lepingu allkirjastamise aeg. Protokollis on selleks märgitud märts 2006, kostja hinnangul peaks selleks olema jaanuar 2006. Hageja parandusega ei nõustunud. Kohus on seisukohal, et taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kohus on seisukohal, et kostja küsimus tulenes hageja seisukohast, mille kohaselt hageja sai kinnituse raha kättesaamise kohta lepingule 2006 märtsis. Kohus peab vajalikuks veel märkida, et hageja on kirjutanud kohtukõneteesides: „Selle printimise võimalust -laenulepingu teksti meilis olekut - on hageja ise kinnitanud 13.oktoobri 2008.a. toimunud kohtuistungi protokolli lk 2. “ Kohus sellise käsitlusega ei nõustu. Vaatamata sellele, et protokolli 16. real on tõepoolest sõna „meili“, peaks olema õige „meile“. See peaks nähtuma ka 16.rea esimese lause lauseehitusest. Hageja on kohtukõneteesides esitanud taotluse, et kohus teavitaks prokuratuuri kriminaalmenetluse esitamise ajenditest. Kohus leiab, et selline taotlus on esitatud hilinenult. Menetlusseadus ei näe ette taotluste esitamist kohtuvaidluste käigus. Siiski peab kohus vajalikuks märkida järgmist. Dokumendiekspertiisi käigus ei ole leidnud kinnitamist, et nn 1 200 000 leping oleks võltsitud. Ekspertiisiakti kohaselt on ülal nimetatud leping on väljundatud tindipritsprinteriga ja puudub trüki ja kirjete ristumine. Kohus ei nõustu ka hageja käsitlusega valetunnistuste andmisest. Protokollist ei nähtu, et tunnistaja oleks kinnitanud, et hageja oleks midagi võltsinud.
Jaanus Saaremõts Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.