Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

tuleb kostjal tasuda kautsjonina summa, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 200 krooni ja mitte rohkem kui 100 000 krooni, mis tuleb kanda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr 10220034799018 SEB Panka või arvelduskontole nr 221013921094 Hansapanka, viitenumber 3100057358.

HAGEJA NÕUE JA MENETLUSE KÄIK

Hageja palub kostjalt välja mõista 152 790,48 krooni, millest tagastamata krediidisumma 98 305,91 krooni, sissenõutavaks muutunud tasumata intress 8 667,66 krooni, sissenõutavaks muutunud viivis 25 355,73 krooni, leppetrahv 19 661,18 krooni ning võla sissenõudmisega seotud kulud 800 krooni. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista viivise 24,38% tagastamata krediidisummalt aastas alates 09.10.2008 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni ning viivise 24,38% tagastamata intressi summalt alates kohtuotsuse tegemise päevast kuni sissenõutavaks muutunud tasumata intressi täieliku tasumiseni. Hageja nõue tuleneb poolte vahel 06.12.2006 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr 0607192/96st. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. 24.01.2008 esitas XX AS Harju Maakohtule hagi J.V.’u vastu võla nõudes. 26.02.2008 kohtuotsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt tagaseljaotsusega. 02.04.2008 esitas hageja 26.02.2008 tagaseljaotsusele apellatsioonkaebuse. 16.06.2008 kohtuotsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus Harju Maakohtu 26.02.2008 tagaseljaotsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kohus saatis kostjale hagimaterjalid ja andis tähtaja kirjaliku vastuse esitamiseks 20 päeva dokumentide kättesaamisest. Kostja on hagimaterjalid kätte saanud 04.11.2008. Kostja talle antud tähtaja jooksul ega kuni tagaseljaotsuse tegemiseni kohtule ei vastanud. Kostjat on hoiatatud, et vastamata jätmise korral võib kohus tagaseljaotsusega hagi rahuldada.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Vastavalt TsMS § 407 lg-le 1 võib kohus hageja taotlusel või omal algatusel hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 444 lg 1 alusel jätab kohus käesolevast otsusest välja kirjeldava osa ja esitab põhjendavas osas vaid õigusliku põhjenduse. Kohtu hinnangul puuduvad TsMS § 407 lg-s 5 sätestatud tagaseljaotsuse tegemist välistavad asjaolud. Kohus leiab, et käesolevas asjas on õiguslikult põhjendatud tagaseljaotsuse tegemine, kuna kostja vaatamata kohtu nõudmisele hagiavaldusele tähtaegselt ei vastanud. Kostjat on hoiatatud, et kirjaliku vastuse tähtpäevaks mitteesitamise korral on kohtul õigus hagi tagaseljaotsusega rahuldada. Materiaalõiguslikuks aluseks hagi rahuldamisel on võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 ja § 82 lg 1, mille kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval ning VÕS § 101 lg 1 p-d 1, 3, 4 ja 6, mis lubavad võlausaldajal võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda muu hulgas kohustuse täitmist, kahju hüvitamist, taganeda lepingust või öelda leping üles ja viivist. VÕS § 101 lg 2 kohaselt võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist ning sama seaduse § 113 lg 1 järgi on võlausaldajal õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

Tsiviilasi nr 2-08-2462 Kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele (VÕS § 115 lg 1). VÕS § 127 lg 1 sätestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 1,2,4 sätestavad, et hüvitamisele kuuluv kahju võib olla varaline või mittevaraline. Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. VÕS § 158 lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 415 lg 1 alusel ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda sama seaduse § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. TsMS § 461 lg 4 sätestab, et kohtuotsusega välja mõistetud põhinõude ja intressi, välja arvatud viivise summalt arvestatakse kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 sätestatud ulatuses, kui kohtulahendis ei ole viivisesummat teisiti määratud või teisiti ei tulene lahendist endast. VÕS § 402 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173 lg 3). TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, jätab kohus menetluskulud viimatinimetatud sätte alusel kostja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lg-tele 1 ja 2 võib hageja nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist asja lahendanud esimese astme kohtult 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimeses astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ja kulusid tõendavad dokumendid. Hannes Olev Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.