Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Ajavahemikul 26.01.1999.a. kuni 28.11.2006 a. on kostja viivitanud 2822 päeva, s.o. viivis summas 903,05 krooni (0,008% x 4 000,00 kr = 0,32 kr/ päevas; 0,32 kr/päevas x 2822 päeva =903,05 krooni). Hageja palub kostjalt regressi korras välja mõista kahju hüvitise 4000 krooni ja viivise 903,05 krooni ja jätta menetluskulud kostja kanda. Viivise nõue ei ole ebamõistlikult suur, hageja on korduvalt saatnud meeldetuletusi kostjale kahju hüvitamiseks ,sj teavitanud, et pöördub kohtu poole. Tõendid: haldusõigusrikkumise protokoll, pretensioon 11.01.99, kindlustushüvitise korraldus, kannatada saanud sõiduki ülevaatuse akt 02.09.08, kannatanu kahju hüvitamise avaldus. Kostja vastuväited hagile Kostja hagi ei tunnista. Oma vastuses märkis, et ta on esitanud sõiduki ülevaatuseks politseile - selle kinnituseks on liiklusõnnetuse protokoll. Sõiduk vaadati üle ning muud toimingud teostati koheselt kohepeal, samas ei ole keegi kostjaga ühendust võtnud ja palunud sõidukit näidata täiendavalt kas Liikluskindlustusfondile või kindlustusseltsile, kes oleks võinud seda spetsialistidena teha. Mõistlikult võttes ei ole tal alles tõendeid selle õnnetuse kohta, mis toimus 10 aastat tagasi, dokumente, sh sõiduki ülevaatamist kinnitavat akti. Kostja tegi tema arvates kõik vajalikud toimingud, sh suhtles politseiga ja seltsidega ega ole mingil moel püüdnud infot varjata. Liiklusõnnetuse järgselt toimis heas usus ja kõiki asjasse puutuvaid pooli informatsiooniga vabatahtlikult varustades. Telefoni number, mis on toodud ka liiklusõnnetuse protokollis, on olnud 10 aastat kogu aeg sama, ühtegi asjasse puutuvat kontakti sel teemal temaga tehtud ei ole. Ärakuulamisel selgitas, et tema arvates ei ole viivisenõue põhjendatud, on suur ja palus seda ka vastava avaldusega vähendada. Kohtu põhjendused TsMS § 405 lg 1 järgi võib kohus oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras menetleda hagi kui hagihind ei ületa 20 000 krooni. Kohus kuulas pooled ära. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited kui seadusest ei tulene teisiti ja lg 2 järgi esitavad tõendeid menetlusosalised. TsMS § 230 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaluiset ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Kohus võimaldas kostjal eelmenetluse käigus esitada omapoolseid tõendeid oma väidete kinnituseks, kuid kostja tõendeid oma väidete kinnituseks ei esitanud. Pärast tähtaega esitatud taotlus tunnistaja ülekuulamiseks jäi menetlemata, sest oli esitatud hilinemisega, sj ei nähtunud taotlusest, keda soovib kostja tunnistajana asjas üle kuulata ja miks ei olnud taotlust võimalik varem esitada (tlk 39 kiri kostjale 25.06.08, lk 44 kiri kostjale 29.08.08, väljastusteade lk 45) . Samal kaalutustel ei arvesta kohus ka hageja poolt esitatud tõenditega, mis on esitatud pärast eelmenetluse lõppu 17.11.08, kuna ei ole põhjendatud, miks neid varem ei saadud esitada (kiri hagejale 04.06.08 koos kostja vastusega lk 31). Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et 31.08.1998 a. toimus Harjumaal, Tallinn-Tartu mnt-1 liiklusõnnetus, milles sai kannatada Metskonnale kuulunud sõiduauto ZAZ 1102 riikliku registreerimismärgiga XXX. Samuti puudub vaidlus selle üle, liiklusõnnetuse põhjustas oma käitumisega ATja et kannatanule tekitatud liikluskahju oli 20000 krooni ja et see on ka vastavalt kannatanule hüvitatud. Eeltoodu tõttu on märgitud asjaolud tõendatud ja kohus ei pea vajalikuks anda täiendavat hinnangut esitatud tõenditele.

Vastavalt liiklusõnnetuse ajal kehtinud LKS § 27 lg 9 sätestab, et liikluskahju põhjustanud isik peab viie tööpäeva jooksul, arvates liiklusõnnetuse toimumisest, esitama oma sõiduki kindlustusandjale või ELFülevaatuseks või ekspertiisiks. Kui käesolevas lõikes nimetatud isikul ei olnud mõjuval põhjusel võimalik sõidukit ülevaatuseks või ekspertiisiks esitada, tuleb tal seda tõendada ning lg 10 järgi siis, kui kindlustatu ei täitnud käesoleva paragrahvi 9. lõike nõudeid, võib kindlustusandja kindlustusvõtjalt tagasi nõuda 20 protsenti kannatanule hüvitatud kahjusummast, kuid mitte rohkem kui 5000 krooni. Seega tulenes LKS § 27 lg 9 otsene liiklusõnnetuse põhjustanud isiku kohustus oma sõiduk märgitud tähtaja jooksul esitada kindlustusandjale või ELF ülevaatuseks või ekspertiisiks ja kui seda ei olnud võimalik teha märgitud ajal, tuli mõjuvaid põhjusi kooskõlas LKS § 27 lg 9 vastavalt tõendada. Kostja väide, et sellise kohustuse täitmisest pidanuks teavitama kahju tekitajat kindlustusandja, ei ole õige, kuna see ei tulene seadusest. Kuna kostja ei ole tõendanud, et ta oleks sõiduki, millega ta õnnetuse põhjustas, seaduses ettenähtud tähtaja jooksul, so arvates õnnetuse toimumisest 31.08.98 5 päeva jooksul kindlusandjale või ELF ülevaatuseks /ekspertiiski esitanud, siis on hageja nõue kostjalt regressi korras kahju hüvitamiseks tõendatud ja põhjendatud. Kostja väide, et ta näitas oma sõiduki politseiametnikule haldusõigusrikkumise asja menetlemise käigus ei ole samastatav ega asenda sõiduki näitamist LKS § 27 lg 9 tähenduses kindlustusandjale/ ELF. Kindlustusandjale/ ELF sõiduki näitamine tagab eelkõige kahju asjaolude kindlakstegemist ja kindlustusjuhtumi uurimist, haldurõigusrikkumise asjas kontrolliti eellõige juhi käitumise vastavust liikluseeskirja ja liiklusseaduse nõuetele ja kas tegu oli karistatav vastavalt haldusõigusrikkumise seadusele. LKS § 38 lg 2 p 6 alusel on ELF ja kindlustusandjal õigus esitada regressinõudeid kindlustusvõtja ning sõidukit juhtinud isiku vastu, kui sõiduki omanik või seaduslik valdaja ei esitanud liiklusõnnetuses osalenud sõidukit ülevaatuseks kindlustusandjale. LKS § 27 lg 10 järgi on sellisel juhul regressi korras sissenõutava hüvitise piirmäär 20% kahjust, kuid mitte üle 5000 krooni, seega vastab hageja 4000-kroonine nõue LKS § 27 lg 10 sätestatud piirmäärale. Eeltoodu alusel kuulub hageja põhinõue 4000 krooni hüvitamiseks rahuldamisel ja tuleb kostjalt välja mõista. Hageja palus välja mõista viivise, kostja märkis, et see ei ole õige, seda tuleks vähendada. Oma vastuses märkis kostja, et ta ei ole saanud pretensioone. Hagi on esitatud peaaegu 10 aastat hiljem, kostjal on rakse oma vastuväiteid tõendada Hageja on esitanud kohtule ühe pretensiooni – regressinõue A01-8 1744 11.01.1999, milles palus hüvitada 4000 krooni hiljemalt 10 päeva jooksul. Märgitud regressnõue on esitatud aadressil Lembitu 8-91, Tallinn, mis on haldusõiguse rikkumise protokolli kohaselt kostja tollane 1 elukohtadest, seega puudub kohtul alus kahelda, et kostja ei ole sellist pretensiooni kätte saanud. Märgitud pretensioonis on tehtud hoiatus ka nõude mittetäitmise korral esitada vastav hagi kohtusse, kuid kohtusse on hagi esitatud alles 30.11.2006, so pärast pretensiooni esitamist 7 aastat hiljem. Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse rakendamise seaduse (VÕSRakS) §-le 11 kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002, s.o enne VÕSRakS jõustumist, varasemalt kehtinud seadust. Vastavalt tsiviilkoodeksi (TsK) § 231 lg 1 on rahalise kohustuse täitmisega viivitanud võlgnik kohustatud maksma viivitamisaja eest aastas kolm protsenti viivitatud summalt, kui seaduse või lepinguga ei ole kindlaks määratud teistsugust protsendimäära. Teistsugust protsendimäära ei ole kindlaks määratud. Kuna vaidlus viivise arvestuse ja selle määra üle puudus, siis on viivis vastavalt ajavahemikul 26.01.1999.a. kuni 28.11.2006 a. viivitanud 2822 päeva eest vastavalt 903,05 krooni (0,008% x 4 000,00 kr = 0,32 kr/ päevas; 0,32 kr/päevas x 2822 päeva =903,05 krooni). TsK § 194 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv /trahv, viivis/ on ülemäära suur, võrreldes kreeditori kahjudega, on kohtul õigus leppetrahvi vähendada, seejuures tuleb arvesse võtta võlgniku poolt kohustise täitmise ulatust, kohustusest osavõtvate kodanike varalist olukorda, mitte ainult varalist, vaid ka igasugu muud tähelepanu väärivat kreeditori huvi. TsK § 173 lg 2 alusel peavad kohustise kumbki pool täitma oma kohustused kõige otstarbekamal viisil ja osutama teisel poolele kõikvõimalikku abi temal lasuvate

kohustuste täitmisel. Esitades regressinõude kohtusse, pärast kahju juhtumit alles 8 –l aastal, pärast pretensiooni esitamist alles 7 -ndal aastal, siis ei ole kohtu arvates tegemist mõistliku käitumisega oma kohustuse täitmisel, millega oleks hageja aidanud kaasa kostjale omapoolse kohustuse täitmiseks. Siinjuures on õiged kostja väited, et pärast sellise ajavahemiku möödumist on kostjal oma võimalike vastuväidete tõendamine küllalt raske, sest mõistlikult võttes ei ole toimunud asjaoludega seonduv kergesti mäletatav ja ka seetõttu tõendite esitamine lihtne. Seda, et selline viivitus oleks hagejale tekitanud kahju, ei ole esile toodud. Nimetatud kaalutlustel on kohtu arvates põhjendatud vähendada viivist TsK § 194 lg 1 alusel 100 kroonini. Hagi kuulub seega osalisele rahuldamisele ja kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 4100 krooni. TsMS § 163 lg 1 alusel jätab kohus hagi osalise rahuldamise tõttu menetluskulud proportsionaalselt hagi rahuldatud ja rahuldamata jäetud osa suurusele poolte kanda. Hagi kuulus rahuldamisele 83,6% ulatuses ja seega jäävad hageja menetluskulud 83,6 % ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud vastavalt 16,4% ulatuses hageja kanda. Juhindudes TsMS §-st 174 on pooltel õigus esitada hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.