Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

MAAKOHTU LAHEND

müügi puhul on kokku lepitud, et kuni ostuhinna tasumiseni jääb asja omand müüjale, eeldatakse, et omand läheb ostjale üle ostuhinna täieliku tasumisega. Kostja ja OÜ LKW Trans (esindaja H. Pant) vahel sõlmitud sõiduki ostu-müügilepingus lepiti kokku ostuhinna järelmaksuga tasumises, kuid lepingust ei nähtu, et tegemist oleks olnud omandireservatsiooniga müügiga. Nii kostja kui H. Pandi kriminaalasja nr 1-05-850 kohtueelse menetluse raames antud ütlused kinnitavad, et omand sõidukile pidi H. Pandile üle minema alles pärast ostuhinna täielikku tasumist. Viimast kinnitab ka asjaolu, et H. Pant sai enda kätte üksnes ühe võtme ja ühe poole sõiduki tehnilisest passist. Seega luges kohus tõendatuks, et kostja ja H. Pant sõlmisid ostu-müügilepingu omandireservatsiooniga. OÜ LKW Trans esindaja H. Pandi ja hageja sõlmitud kokkuleppest nähtuv, et hageja on H. Pandile sõiduki eest kogu raha ära maksnud, kinnitab küll poolte vahel ostu-müügilepingu olemasolu, kuid kuna H. Pant ei olnud sõiduki omanik, siis ei saanud hageja sõiduki omanikuks AÕS § 92 alusel. Olukordades, kus võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma, on omandamine võimalik AÕS § 95 lg 1 alusel ja seda üksnes siis, kui omandaja oli heauskne. TsÜS § 139 kohaselt heausksust eeldatakse, mis tähendab vastupidise tõendamise kohustuse langemist kostjale. Kohus nõustus kostjaga, et hageja puhul ei saa rääkida heausksest omandajast. Omaniku kohta tehtud kanne ARK registris ei oma õiguslikku tähendust sõiduki omandi tekkimisele, kuid on oluline omandaja heausksuse kindlakstegemisel. Kui ARK registris on sõiduki omanikuna sisse kantud keegi teine kui võõrandaja, siis peaks see autot omandada soovivale isikule olema piisavaks signaaliks ja kahtluste tekkimise aluseks, võtmaks viimaste kõrvaldamiseks ette konkreetseid samme. Hageja ütluste kohaselt oli ta teadlik, et sõiduki omanikuks ARK registri järgi oli kostja, mispeale sai ta H. Pandilt järelepärimisel vastuseks, et see on lihtsalt jäänud vormistamata. Kohus leidis, et üksnes võõrandajalt selgituse küsimisega ei näidanud hageja üles tsiviilkäibes vajalikku hoolsust. Kahtluste kõrvaldamiseks oleks hageja pidanud paluma müüjal esitada viimase omandiõigust kinnitava dokumendi (nt ostu-müügilepingu) või registrisse kantud omaniku volituse/kinnituse. Lisaks esinevad hageja jutus ilmsed vastuolud. Nimelt väitis hageja kohtuistungil, et ei teadnud kostja ja H. Pandi vahel olnud kokkuleppest ostuhinna järelmaksuga tasumise kohta midagi, vaid kuulis seda alles hiljem. Samas hoopis vastupidist kajastavad hageja esindaja kirjalikud seisukohad (tlk 61 ja 107) ning hageja enda kriminaalmenetluse käigus vande all antud ütlused (kriminaaltoimiku lk 1). Seega luges kohus tõendatuks, et hageja oli teadlik ostuhinna tasumisest järelmaksuga. Seda enam oleks hageja pidanud näitama üles käibes vajalikku hoolsust ja selgitama välja, kas müüja ja kostja vahel sõlmitud ostu-müügileping sisaldas omandireservatsiooni klauslit või mitte. Kui sisaldas, oleks hageja pidanud veenduma ostuhinna täielikkus tasumises H. Pandi poolt ja viimasele omandiõiguse üleminemises. Vaidlust ei ole selles, et hageja sai koos sõiduki valdusega ainult ühe komplekti võtmeid ja ühe poole tehnilisest passist. Hageja väitel on ta varemgi sõidukit ostnud ja pabereid vormistanud. Seega pidi hagejale olema teada, et tehniline pass koosneb kahest osast ja et reeglina on olemas vähemalt üks komplekt varuvõtmeid. Neid H. Pandilt mitte saades ja eelnevalt nimetatud asjaolusid (ARK registri järgi omanikuks kostja ja ostuhinna järelmaksuga tasumise kokkulepe) teades, oleks pidanud hagejal tekkima tõsised kahtlused ja nende kõrvaldamiseks ei oleks tohtinud piirduda üksnes H. Pandilt selgituste nõudmisega. Eeltoodut arvestades hageja pidi teadma, et H. Pandil ei olnud õigust sõiduki omandit üle anda, mistõttu ei saanud hageja sõidukit heauskselt omandada (AÕS § 95 lg 2). Kohus leidis, et antud juhul ei ole vaja välja selgitada, kas kostja poolt sõiduki tagasisaamine oli õiguspärane või mitte, sest see ei oma hageja nõude lahendamise seisukohalt tähtsust. Kuna hageja ei saanud sõiduki omanikuks, siis oleks kostja saanud sõiduki hagejalt viimase

keeldumisel välja nõuda AÕS § 80 alusel. Kuna hageja kahju hüvitamise nõue ei kuulu rahuldamisele, jättis kohus ka nõude suuruse põhjendatuse küsimuses seisukoha võtmata.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

kategooriline, tundis hageja psühholoogilist survet ja pidas mõistlikuks vastupanu mitte osutada. Kostja võttis hagejalt sõiduki dokumendid ja võtmed ning sõitis sõidukiga hageja elukohast minema. Hageja esitas juhtunu kohta Lõuna Politseiprefektuuri avalduse, mille alusel algatati kostja suhtes kriminaalmenetlus KarS § 257 tunnustel (omavoli). Kriminaalasja materjalide hulgas on hageja, H. Pandi ja kostja ülekuulamisprotokollid, milles kõik ülekuulatud isikud on kinnitanud kirjeldatud sündmuste toimumist. Toodud asjaolud väljendavad selgelt hageja subjektiivset hinnangut sündmusele ja kostja käitumisele. Hageja on leidnud, et kostja käitumine oli ebaseaduslik ja õigusvastane. Ülaltoodust tulenevalt on tõendamist leidnud ka asjaolu, et kostja võttis 14.12.2004 sõiduki valduse ja omandi õigusvastaselt hagejalt ära, st nõudis ähvardavalt käitudes hagejalt sõiduki üleandmist, millest tulenevalt oli hageja sunnitud sõiduki kostjale üle andma, ning rikkus seeläbi hageja õiguspärast valdust ja omandit sõidukile. Tegemist on kahju õigusvastase tekitamisega ja kostja vastutab hageja ees vastavalt VÕS §-dele 1043 ja 1045 lg 1 p 5. Kuivõrd hageja maksis müüjale sõiduki eest 89 000 krooni, on kostja tulenevalt VÕS § 128 tekitanud hagejale otsest varalist kahju 89 000 krooni. Kostja esitatud OÜ Nok Empiir 20.12.2004 hinnapakkumine VW Transporter remondiks, värvimistööde arve ja Auto24.ee kuulutus ei tõenda, et vara väärtus oli 14.12.2004 seisuga vähenenud, kuivõrd nendest ei nähtu, millises seisukorras oli sõiduk hetkel, kui kostja müüs selle H. Pandile, kui palju kulutusi kostja reaalselt sõidukile tegi ja mis hinnaga ta sõiduki seejärel teistkordselt edasi müüs. Hageja kinnitab, et sõiduk oli 14.12.2004 samas seisukorras, kui ta selle müüjalt 10 päeva varem 04.12.2004 ostis, mistõttu ei ole põhjendatud, et kostja maksab hagejale vähem raha, kui hageja sõiduki eest müüjale tasus, s.o 89 000 krooni. Arvestades, et kostja sai läbi õigusvastase käitumise 14.12.2004 enda valdusesse sõiduki, mille ta hiljem teistkordselt uuesti maha müüs, teenis kostja sõiduki kahekordsest müügist läbi oma õigusvastase käitumise märkimisväärset rahalist tulu. Hageja seevastu jäi läbi kostja käitumise ilma nii talle õiguspäraselt kuuluvast sõidukist, mida hageja soovis kasutada tööalastel ja ärilistel eesmärkidel tulu teenimiseks, kui ka rahast, mille ta oli sõiduki ostmiseks OÜ-le LKW Trans tasunud. Selliseid asjaolusid arvestades on põhjendatud mõista kostjalt välja ka viivisintress VÕS § 113 lg 1 alusel. VÕS § 94 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 1. jaanuari 2007 on 3,5%. Intress 10,5% võlgnetavalt summalt aastas moodustab (10,5% : 365) 0,03% päevas, s.o antud juhul (89 000 krooni x 0,03%) 26,7 krooni päevas. Kuivõrd kostja rikkus hageja omandiõigust sõidukile 14.12.2004, siis muutus hageja nõue sissenõutavaks 15.12.2004 ja 10.07.2008 seisuga on sellest möödunud 1286 päeva. Eeltoodust tulenevalt palub hageja mõista kostjalt välja viivis alates 15.12.2004 kuni 10.07.2008 summas (1286 päeva x 26,7 krooni) 34 336.20 krooni. 4) Isegi juhul, kui asuda hüpoteetilisele seisukohale, et OÜ LKW Trans ei olnud õigustatud sõidukit võõrandama, on hageja puhul tegemist sõiduki heauskse omandajaga, kuivõrd kohtu viidatud hoolsuskohustuse rikkumist ei saa käsitleda heausksust välistava asjaoluna. Kohus on seetõttu valesti kohaldanud AÕS § 95 lg 2 normi. Samuti ei ole kostja täitnud TsÜS § 139 tulenevat pahausksuse tõendamiskohustust. Hageja möönab, et oleks sõidukit H. Pandilt ostes võinud olla hoolsam, kuid selline hoolsuskohustuse mõningane rikkumine ei tähenda, et hageja teadis või oleks pidanud teadma, et OÜ LKW Trans ei ole õigustatud sõidukit võõrandama, st selline hoolsuskohustuse rikkumine ei muuda hagejat pahauskseks omandajaks. Hageja on nii kriminaalasjas kui ka käesolevas tsiviilasjas korduvalt kinnitanud, et tundis H. Panti juba mitu aastat, mistõttu oli tal tema isiku suhtes tekkinud teataval määral usaldus. Kui H. Pant pakkus hagejale sõidukit müüa, siis H. Pant kinnitas selgesõnaliselt, et tema on bussi omanik ja tal on õigus seda müüa hoolimata sellest, et ARK-s on sõiduk registreeritud kostja nimele. H. Pant selgitas hagejale,

et nad ei ole lihtsalt jõudnud kostjaga bussi omandit ümber vormistada, ja lubas bussi vormistada hageja nimele kohe, kui H. Pant naaseb Saksamaalt. Järelmaksuga ost-müük on tänapäeva ärikäibes tavaline, omandireservatsiooniga ost-müük toimub aga ainult juhul, kui tehingupooled on selles selgelt kokku leppinud, ning pigem on omandireservatsiooniga ostmüük erandlik. Seetõttu ei pidanud ka järelmaksuga ost-müük tekitama hagejas kahtlusi sõiduki omandi kuuluvuses, eriti olukorras, kus tema kauaaegne tuttav H. Pant kinnitas sõiduki müüjana, et sõiduk on tema oma ja tal on õigus seda müüa. Apellant viitab Riigikohtu seisukohtadele lahendites nr 3-2-1-118-02 ja 3-2-1-68-03 ning leiab, et kuna OÜ LKW Trans ja hageja vahel on sõiduki üleandmiseks sõlmitud nii kehtiv kirjalik leping kui asjaõiguskokkulepe, samuti on sõiduki valdus hagejale üle antud ning sõiduk ei olnud kostja valdusest välja läinud tema tahte vastaselt, on tuvastatud kõik heauskse omandamise eeldused peale selle, kas hageja oli sõiduki omandamisel heauskne. Heausksust aga seaduse jõul eeldatakse ning heauskset omandamist ei saa lugeda toimunuks üksnes juhul, kui kostja tõendab, et hageja oli pahauskne, st teadis või pidi teadma, et OÜ-l LKW Trans ei olnud õigust sõidukit käsutada. Kostja ei ole hageja pahausksust selgesõnaliselt kinnitanud ega põhjendanud, milliste tõendite alusel ta käsitleb hagejat pahauskse omandajana. Kohus on asunud enda initsiatiivil analüüsima, kas hageja oli sõiduki omandamisel heauskne või mitte, asetades kostja seaduses sätestatust kergendatud menetlusseisu, kuivõrd võttis kostjalt ära hageja pahausksuse tõendamiskohustuse. Samas ei ole kohus sisuliselt põhjendanud, kuidas tuvastatud asjaolud ikkagi hageja pahausksust tõendavad. See, et hageja oleks võinud sõidukit ostes olla hoolsam, ei tähenda, et hageja oleks pidanud teadma, et H. Pandil ei ole õigust sõidukit võõrandada. Kohus ei ole põhjendanud, miks oleks hageja pidanud kahtlema tuttava kinnitustes ja veel detailsemalt uurima sõiduki omandikuuluvust. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-118-02 leidnud, et pahausksuse tõendamiseks peab olema tuvastatud mingi kindel asjaolu, mille alusel saab selgelt järeldada, et vallasvara omandaja teadis võõrandajal käsutamisõiguse puudumist, ning lihtsalt kahtlustäratavate asjaolude eksisteerimist ei saa käsitleda omandaja pahausksust tõendava asjaoluna. Seega pahausksuse tõendamiseks oleks kostja pidanud tõendama mingi asjaolu, mis andnuks alust väita, et hageja teadis, et OÜ LKW Trans ei omanud sõiduki käsutamise õigust. Sellist asjaolu tuvastatud ei ole, mistõttu oli hageja omandanud sõiduki heauskselt ja oli sõiduki omanik AÕS § 95 lg 1 lähtudes ka juhul, kui OÜ LKW Trans ei olnud õigustatud sõidukit võõrandama. 5) Kohus on kaasanud tsiviilasja menetlusse kolmanda isikuna kostja poolel H. Pandi, kuid ei ole hagi kostja vastu rahuldamata jättes käsitlenud küsimust, kelle vastu ja millisel õiguslikul alusel on hageja kohtu hinnangul õigustatud oma nõude suunama. Seda tegemata jättes on kohus oluliselt rikkunud TsMS §-de 438 lg 1 ja 442 lg 8 norme ja asetanud hageja raskesse olukorda, kus hagejal puudub selge orientiir, millisel õiguslikul alusel oleks tal võimalik esitada nõue kellegi teise kui kostja vastu. Hageja on ilma jäänud nii 89 000 kroonist kui ka sõidukist, mistõttu ei ole kahtlust, et kelleltki peab hageja raha tagasi saama. Hageja on palunud kohtul rakendada TsMS § 438 lg 1 lähtuvat põhimõtet, mille kohaselt kohaldab kohus seadust ise, ning rahuldada hagi kas kostja või H. Pandi (OÜ LKW Trans) vastu.

omand, kuid müüjal H. Pandil olid olemas kõik volitused müümiseks (hageja seisukoht 04.06.2007 lk 2). Kostja ei ole andnud H. Pandile volitusi oma vara müügiks ega ole ka tehingut heaks kiitnud. Kohus on õigesti leidnud, et asjaolusid arvestades ei saa hagejat pidada heauskseks omanikuks AÕS § 95 mõttes, sest ta oli teadlik, et sõiduki registrijärgne omanik on kostja. Hageja oli teadlik, et H. Pant ei olnud auto eest kostjale tasunud, üleantud dokumendid olid puudulikud ja kaasas olid ainult ühed võtmed. H. Pant kinnitas kohtuistungil, et tehingu tegemisel ütles ta hagejale, et vara eest on kostjale maksmata ja sellepärast ei ole ka vara tema nimel. Hageja pidi sellest selgelt aru saama, et omand ei ole H. Pandile üle läinud. Reeglina on registrisse kantud vallasasjad hinnalised ja nendega teostatavad tehingud ei oma igapäevase majandustegevuse tunnuseid. Hagejal olid kõik võimalused uurida kostjalt tehingu sõlmimisel tähtsust omavaid asjaolusid, sh kas H. Pandil olid volitused vara müügiks. Mõistlik on eeldada, et kolmanda isiku käest teise isiku nimele registrisse kantud auto ostmisel uuritakse ka registrijärgse omaniku seisukohta tehingu suhtes. Hageja pidi aru saama, et omandi vormistamine ei saa toimuda ilma kostjata ja H. Pandi kinnitus, et tal on kõik volitused vara müügiks, ei tähenda ilma kostja heakskiiduta midagi. Ka teadvalt järelmaksuga soetatud kallihinnalise kauba ostmisel on mõistlik eeldada, et uuritakse kauba müüja seisukohta või asjaolu, kas volitused müügiks ikka kehtivad. Kuna omandi üleminek H. Pandile ei olnud vormistatud, siis järelmaksu olemasolu pidi hagejale andma selge signaali, et omand ei ole H. Pandile üle läinud. Maakohtus lähtus hageja väitest, et ta on vara heauskne omanik AÕS § 95 lg 1 alusel. Apellatsioonkaebuses väidab hageja, et omandamine toimus AÕS § 92 lg 1 alusel, kuna OÜ LKW Trans andis sõiduki valduse hagejale üle ja nad leppisid kokku ka omandi üleandmises. Väide kokkuleppest omandi üleandmise kohta ei ole tõendatud. Üleandmise hetkel teadsid nii hageja kui H. Pant, et vara on registreeritud kostja nimele, selle eest on tasumata ja müüja tegutses volituse alusel. H. Pant ei kinnitanud kohtus, et tema ja hageja vahel oli kokkulepe omandi üleandmise kohta. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et pooled oleks sõlminud müügilepingu. Esitatud dokumendis ei ole H. Pant ega OÜ LKW Transport käsitlenud ennast vara müüjana. Raha vastuvõtmine ei tõenda müügilepingu sõlmimist, eriti olukorras, kus hageja väitel „H. Pant kinnitas, et tal on kõik volitused vara müügiks“. Viide volitusele osundab selgelt, et hageja ei pidanud H. Panti omanikuks, vaid omaniku esindajaks. Kostja ei võtnud 14.12.2004 sõiduki valdust ja omandit hagejalt õigusvastaselt ära, hageja tagastas vara kostjale ise ilma mistahes õigusvastase surveta. Vara tagastamise õigusvastasus ei ole tõendatud kriminaalmenetluses ega hagimenetluses. Asjaolu, et hageja pöördus hiljem politseisse, ei ole tõend selle kohta, et valdus võeti ära kostja poolt õigusvastaselt. Õige ei ole väide, et õigusvastasus nähtub hageja subjektiivsest hinnangust. Õigusvastasus on objektiivne ja seisneb objektiivses seaduse rikkumises või vastasuses. Vara üleandmisel 14.12.2004 ei avaldanud hageja kostjale mingeid vastuväiteid ega osundanud omandi rikkumisele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Kostja on hagile vastates esitanud vastuväite, et H. Pant ei olnud hagejale sõiduki müümise hetkel sõiduki omanikuks saanud (tl 17). Menetlusosaliste poolt esile toodud asjaolude alusel järeldas maakohus õigesti, et hageja sõlmis müügilepingu vallasasja suhtes, mille müüja oli eelnevalt omandanud omandireservatsiooniga ning kuna müüja ei olnud hagejale asja võõrandamise hetkeks kogu ostusummat veel tasunud, siis ei olnud müüja asja omanikuks saanud. VÕS § 233 lg 1 kohaselt, kui vallasasja müügi puhul on kokku lepitud, et kuni ostuhinna tasumiseni jääb asja omand müüjale, eeldatakse, et omand läheb ostjale üle ostuhinna täieliku tasumisega (omandireservatsioon). Ringkonnakohus möönab, et kostja ja kolmanda isiku vahel sõlmitud kirjalikus lepingus puudub sõnaselge omandireservatsiooni klausel, kuid lepingust nähtub järelmaksuga ostmine ja tasumise graafik (tl 81). Kuna tegemist on mitte juristide vahel sõlmitud lepinguga, siis ei saa kirjalikus lepingus omandireservatsiooni märkimata jätmine välistada seda, et pooled leppisid omandireservatsioonis suuliselt kokku lepingu sõlmimise ajal. Sellise kokkuleppe olemasolu on asjaoluna esile toonud mõlemad lepingu pooled – nii müüja (kostja) oma kirjalikus vastuse, kui ka ostja (kolmas isik) oma seletuses. Omandireservatsiooni kokkulepet ja seda, et hageja pidi sellest teadlik olema, kinnitab maakohtus 3. isikuna osalenud H. Pant, kelle seletuse kohaselt „ ostu-müügilepingu sõlmisime autoaias. Ütlesin Rainerile, et buss ei ole minu nimel, käin Saksas ära ja kui tagasi tulen, maksan raha ära ja siis teeme bussi tema nimele“. (tl 83). Tulenevalt TsMS § 230 lg 1 pidi hageja tõendama, et kostja ja H. Pandi vahel puudus omandireservatsiooni kokkulepe. Hageja menetluse käigus selle kohta tõendeid ei esitanud. 20.11.2007 toimunud kohtuistungi protokolli kohaselt on tsiviilasja juurde võetud kriminaalasja toimik (tl 67). TsMS § 251 lg 2 kohaselt võib kohus tunnistaja ülekuulamise asendada tema teises kohtumenetluses ülekuulamise protokolli kasutamisega. Asja materjalidest nähtub, et maakohtus on nii kostja kui hageja viidanud kriminaalasjas isikute ülekuulamise protokollidele, samuti on kohus lugenud omandireservatsiooni kokkuleppe tõendatuks kriminaalasjas antud ütlustele tuginedes. Ringkonnakohus leiab, et kuna pooled ei ole maakohtus vastuväidet kohtu tegevusele kriminaalasja juurdevõtmise osas vaidlustanud, siis on käesolevas menetluses kriminaalasjas antud ütlused käsitletavad lubatavate tõenditena TsMS § 238 mõttes.

põhjendatult eeldada, et müüja on sõiduki omanik, vaid pidi aru saama, et müüjal tekib õigus sõidukit võõrandada hiljem. Ringkonnakohtu arvates riskis hageja lepingut sõlmides teadlikult ja lootis, et asjaolud muutuvad pärast sõiduki temale üleandmist tulevikus, kuid tal puudus alus uskuda, et ta saab üleandmisega sõiduki omanikuks.

Üllar Roostoja

Egon Konsand

Andra Pärsimägi

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.