Tsiviilasi nr 2-07-11267
Kohus
Tartu Maakohus
Kohtukoosseis
kohtunik Peet Teidearu
Sekretär
Jane Oidsalu
Otsuse tegemise aeg ja koht
09. juuni 2008. a, Tartu Kohtumaja
Kohtuistungi aeg
22.mail 2008
Tsiviilasja number
2-07-11267
Tsiviilasi
R.P. hagi J.B. vastu 89 000 krooni ja viiviste nõudes
Menetlusosalised esindajad
ja
nende
• •
• •
hageja R.P. hageja esindaja vandeadvokaadi vanemabi Alo Noormets (Advokaadibüroo Tark & Co; asukoht: Roosikrantsi 2, 10119 Tallinn); kostja J.B. kostja esindaja vandeadvokaat Margo Normann (Advokaadibüroo Normann ja Partnerid; asukoht: Lossi 22, 71003 Viljandi)
Jätta R.P. hagi J.B. vastu 89 000 krooni ja viiviste nõudes rahuldmata. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud R.P. kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
Hagiavalduse kohaselt omandas hageja 04. detsembril 2004. aastal sõiduki VW T. (reg nr XXX XXX ) OÜ-lt L. läbi tema seadusliku esindaja H. P (nimetav P) sõlmitud ostu-müügilepingu heauskselt ja sai selle täieõiguslikuks omanikuks. Vastavalt kokkuleppele tasus hageja ostumüügitehingu toimumisel müüjale esmase sissemaksena 30 000 krooni ning umbes 1 nädal hiljem veel 59 000 krooni. Ostu-müügitehingu toimumisel teatas müüja hagejale, et vastavalt Eesti Riikliku Autoregistri (ARK) andmetele ei ole müüdav sõiduk hetkel registreeritud müüja omandisse, kuid müüjal kui sõiduki omanikul on olemas kõik õigused sõiduki müümiseks. Sõidukiga kaasa antud dokumentide kohaselt oli ARK-s sõiduki omanikuna registreeritud kostja. Müüja selgitas hagejale, et ostis sõiduki kostjalt järelmaksuga ning kuna hoolimata ARK-i kandest on sõiduki omanik sisuliselt siiski müüja, siis on tal täielik õigus sõiduk hagejale müüa. Samas lubas müüja, et ajab sõiduki eelmise müüjaga seotud küsimused (järelmaksu jms) ise korda. Hageja vormistamine omanikuks ARK-s pidi toimuma esimesel võimalusel pärast müüja naasmist Saksamaalt. Hageja jäi heausklikult ootama müüja telefonikõnet, et vormistada sõiduki omanikuvahetus ka ARK-s. Hageja, tuginedes AÕS § 92 ja 95, leiab, et müüja andis sõiduki valduse hagejale üle ja nad leppisid omavahel kokku, et ka sõiduki omand on seeläbi hagejale üle läinud. Seega oli hageja omandanud sõiduki heauskselt ja oli sõiduki omanik AÕS § 95 lõikest 1 lähtudes, hoolimata sellest, kas müüja oli õigustatud sõiduki omandit üle andma või mitte. Hageja viitab TsÜS §-le 139, mis näeb ette, et kui seadus seob õiguslikud tagajärjed heausksusega, tuleb selle olemasolu eeldada. Seega lasub vastupidise tõendamiskoormis kostjal, mida viimane aga hageja arvates teinud ei ole. Kuivõrd sõiduki omaniku registreering ARK-i registris ei oma mingit õiguslikku tähtsust, siis sai hagejast sõiduki omanik alates sõiduki valduse üleminekust hagejale. Hageja leiab, kostja rikkus hageja õiguspärast valdust ja omandit sõidukile, mis seisnes selles, et kostja võttis hagejalt 14. detsembril 2004. a sõiduki ära, omamata selleks õiguslikku alust. Hageja väitel ei andnud ta oma omandis olevat sõidukit kostjale üle vabatahtlikult, vaid tegi seda seetõttu, et kostja sundis hagejat seda tegema oma ähvardava käitumisega. Eeltoodule tuginevalt leiab hageja, et kostja vastutab hageja ees vastavalt VÕS-is sätestatud kahju õigusvastase tekitamise sätetele. Kuivõrd hageja maksis müüjale sõiduki eest 89 000 krooni, on kostja tekitanud hagejale otsese varalise kahju selle summa ulatuses. Samas on hageja seisukohal, et kostja esitatud tõendid ja väited selle kohta, et hagejalt sõiduki äravõtmisel oli sõiduk kehvemas olukorras, mistõttu kostja müüs sõidukit 55 000 krooniga, ei oma antud vaidluse lahendamisel tähtsust. Ühtlasi lisab hageja, et eelmainitud dokumendid ei tõenda mitte kuidagi, et kostja sõiduki väärtus oli 14. detsembri 2004. a seisuga vähenenud, sest nendest ei nähtu, millises seisukorras oli sõiduk hageja ja müüja vahel ostu-müügilepingu sõlmimisel ja kui palju kulutusi kostja reaalselt sõidukile on teinud, st hinnapakkumine ei kajasta reaalselt tehtud kulutusi ning müügikuulutus ei tõenda ostu-müügilepingu sõlmimist. Lisaks põhinõudele palub hageja kostjalt välja mõista ka ajavahemikul 15.12.2004– 22.05.2008 kogunenud viivise summas 33 027,90 krooni.
Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja leiab, et hageja ei ole sõiduki omanikuks saanud, sest kostja ei olnud H. P omandit üle andnud ning viimasel puudusid volitused sõiduki võõrandamiseks hagejale. Kostja ei ole hagejalt sõidukit õigusvastaselt ära võtnud, vaid hageja andis selle ise kostja ettepanekul viimasele. Lisaks vaidleb kostja vastu ka hageja kahjunõude suurusele, leides, et kui tema hagejalt sõiduki tagasi sai, siis ei olnud selle väärtus enam kaugeltki 89 000 krooni.
Hageja selgitas kohtus, et H. P sõidukit ostes väitis viimane end selle omanikuna olevat. Kuigi buss tema nimele vormistatud ei olnud, ei tekitanud see hagejas kahtlusi. H. P väitel oli tal õigus sõidukit müüa. Hageja sai H. P ühe paari võtmeid ja ühe poole tehnilisest passist. Hageja väitel sai ta alles hiljem teada, et H. P on sõiduki eest kostjale veel mingi osa maksmata. Hageja vaatas ka tehnilist passi ja nägi omanikuna seal kostjat, mispeale H. P ütles, et dokumendid on veel vormistamata (tlk 99-100, 112). Hageja esindaja vandeadvokaadi vanemabi A. Noormetsa jäi istungil hagiavalduses toodud seisukohtade juurde. Lisaks leiab ta, et ei oma tähtsust, kas hageja oli ostu-müügilepingu sõlmimise ajal teadlik H. P kostjale tasumata summast või mitte, sest see ei mõjuta heauskset omandamist. Kostja esindaja vandeadvokaat M. Normanni jäi kohtuistungil oma varasemate seisukohtade juurde, leides endiselt, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Kolmanda isikuna kaasatud H. P selgituste järgi ei olnud kostja ja tema vahel sõlmitud lepingus kusagil kirjas, et ta ei tohi seda sõidukit edasi müüa. Samas märgib H. P, et hageja oli teadlik, et kostjale ei ole veel sõiduki eest kõik rahad makstud. Sõiduki pidid kostja ja H. P viimase nimele vormistama, kui H. P poolt kõik ära makstud on. Hageja ja H. P leppisid kokku, et kui ta Saksamaalt tagasi tuleb ja kostjale maksmata summad ära tasub, siis kohe vormistatakse sõiduk hageja nimele.
Kõigepealt teeb kohus kindlaks, kas kostja on endiselt sõiduki omanik, mis eeldab kostja ja H. P vahel omandireservatsiooniga müügilepingu olemasolu. Kui kostja omanikustaatus on leidnud kinnitust, lahendab kohus küsimuse sellest, kas tegemist on hageja poolt sõiduki heauskse omandamisega ning kas kostja poolt sõiduki tagasisaamine oli õiguspärane või mitte. Alles pärast eelnimetatud küsimustele vastuste saamist, saab kohus võtta seisukoha kahjuhüvitisnõude suuruse põhjendatusest. Sõiduki puhul on tegemist vallasasjaga, millele omandi tekkimist reguleerib asjaõigusseaduse (AÕS) § 92. Selle sätte esimese lõike kohaselt, tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Poolte vahel puudub vaidlus sõiduki valduse üleminemises kostjalt H. P. Omandireservatsiooniga müük on sätestatud võlaõigusseaduse (VÕS) § 233 lg-s 1, mis näeb ette, et kui vallasasja müügi puhul on kokku lepitud, et kuni ostuhinna tasumiseni jääb asja omand müüjale, eeldatakse, et omand läheb ostjale üle ostuhinna täieliku tasumisega. Kostja ja OÜ L. (esindaja H. P) vahel sõlmitud sõiduki ostu-müügilepingus lepiti kokku ostuhinna järelmaksuga tasumises, kuid selles lepingust ei nähtu, et tegemist oleks olnud omandireservatsiooni müügiga (tlk 81). Nii kostja kui H. P poolt kriminaalasja nr 1-05-850 kohtueelse menetluse raames antud ütlused kinnitavad, et omand sõidukile pidi H. P üle minema alles pärast ostuhinna täielikku tasumist (kriminaaltoimiku lk 6 ja 14). Viimast kinnitab ka asjaolu, et H. P sai enda kätte üksnes ühe võtme ja ühe poole sõiduki tehnilisest passist. Seega loeb kohus tõendatuks, et kostja ja H. P sõlmisid ostumüügilepingu omandireservatsiooniga. OÜ L. esindaja H. P ja hageja sõlmisid kokkuleppe (tlk 8), millest nähtub, et hageja on H. P sõiduki eest kogu raha ära tasunud. See kinnitab küll poolte vahel ostu-müügilepingu olemasolu, kuid kuna H. P ei olnud sõiduki omanik, siis ei saanud hageja sõiduauto omanikuks AÕS § 92 alusel. Olukordades, kus võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma, on omandamine võimalik AÕS § 95 lg 1 alusel ja seda üksnes siis, kui omandaja oli heauskne. Viimatinimetatud sätte teises lõikes on ära toodud, millal omandaja loetakse pahauskseks. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 139 kohaselt heausksust eeldatakse, mis tähendab vastupidise tõendamise kohustuse langemist kostjale. Väites, et hageja ei olnud heauskne, tugineb kostja AÕS § 95 lg 2 sellele osale, mille kohaselt on omandaja pahauskne ka juba siis, kui ta vähemalt pidi teadma, et võõrandajal ei ole õigust omandit üle anda. Hageja väitel pidas ta sõiduki omanikuks L. OÜ-d, kelle seaduslikuks esindajaks
oli H. P, ning hagejal ei olnud põhjust selles kahelda. Kostja on vastupidisel seisukohal, leides, et hagejale pidi olema teada sõiduki tegelik omanik ja asjaolu, et H. P ei ole volitusi sõiduki edasimüümiseks. Kohus nõustub kostjaga selles, et hageja puhul ei saa rääkida heausksest omandajast ja seda mitmetel põhjustel. Kohus jagab hageja esindaja seisukohta, et omaniku kohta tehtud kanne ARK-i registris ei oma õiguslikku tähendust sõiduauto omandi tekkimisele, kuid viimane on oluline omandaja heausksuse kindlakstegemisel. Kui ARK-i registris on sõiduauto omanikuna sisse kantud keegi teine kui võõrandaja, siis peaks see sõiduautot omandada soovivale isikule olema piisavaks signaaliks ja kahtluste tekkimise aluseks, võtmaks viimaste kõrvaldamiseks ette konkreetseid samme. Hageja enda ütluste kohaselt oli ta teadlik, et sõiduki omanikuks ARK-i registri järgi oli kostja, mispeale sai ta H. P järelepärimisel vastuseks, et see on lihtsalt jäänud vormistamata. Küsimus on aga selles, kas üksnes võõrandajalt selgituse küsimist saab vaadelda piisava tegevusena kahtluste kõrvaldamisel. Kohus leiab, et sellise käitumisega ei näidanud hageja üles tsiviilkäibes vajalikku hoolsust. Kahtluste kõrvaldamiseks oleks hageja pidanud paluma müüjal esitada viimase omandiõigust kinnitava dokumendi (nt ostu-müügilepingu) või registrisse kantud omaniku volituse/kinnituse. Lisaks eeltoodule vajab märkimist hageja jutus esinevad ilmsed vastuolud. Nimelt väitis hageja kohtuistungil, et ta ei teadnud kostja ja H. P vahel olnud kokkuleppest ostuhinna järelmaksuga tasumise kohta midagi, vaid kuulis seda alles hiljem. Samas hoopis vastupidist kajastavad hageja esindaja poolt esitatud kirjalikud seisukohad (tlk 61 ja 107) ning hageja enda kriminaalmenetluse käigus vande all antud ütlused (kriminaaltoimiku lk 1). Seega loeb kohus tõendatuks, et hageja oli teadlik ostuhinna tasumisest järelmaksuga. Seda enam oleks hageja pidanud näitama üles käibes vajalikku hoolsust ja selgitama välja, kas müüja ja kostja vahel sõlmitud ostumüügileping sisaldas omandireservatsiooni klauslit või mitte. Kui sisaldas, siis oleks pidanud hageja veenduma ostuhinna täielikkus tasumises H. P poolt ja viimasele omandiõiguse üleminemises. Vaidlust ei ole selles, et hageja sai koos sõiduauto valdusega ainult ühe komplekti võtmeid ja ühe poole tehnilisest passist. Hageja väitel on ta varemgi sõidukit ostnud ja pabereid vormistanud (tlk 100). Seega pidi hagejale olema teada, et sõiduauto tehniline pass koosneb kahest osast ja et reeglina on olemas vähemalt üks komplekt varuvõtmeid. Neid H. P mitte saades ja eelnevalt nimetatud asjaolusid (ARK-i registris järgi omanikuks kostja ja ostuhinna järelmaksuga tasumise kokkulepe) teades, oleks pidanud hagejal tekkima tõsised kahtlused ning nende kõrvaldamiseks ei oleks hageja tohtinud piirduda üksnes H. P selgituste nõudmisega. Seega kõike eeltoodut arvestades võib öelda, et hageja pidi teadma, et H. P ei olnud õigust sõiduauto omandit üle anda, mistõttu ei saanud hageja sõidukit heauskselt omandada. Kohus leiab, et antud juhul ei ole vaja välja selgitada, kas kostja poolt sõiduki tagasisaamine oli õiguspärane või mitte, sest see ei oma hageja nõude lahendamise seisukohalt tähtsust. Nimelt nõuab hageja kostjalt auto ostuhinna hüvitamist, s.o 89 000 krooni, ja viiviseid sellelt summalt. Kuna aga kohtu poolt leidis tuvastamist, et hageja ei saanud sõiduki omanikuks, siis oleks kostja saanud sõiduauto hagejalt viimase keeldumisel välja nõuda AÕS § 80 alusel. Sõiduki tagasisaamise õigusvastasuse tuvastamine omaks tähtsust näiteks sellisel juhul, kui kostja oleks hagejale sõiduauto väljaandmise keeldumise korral tekitanud kehavigastuse või tervisekahjustuse. Kuna hageja kahjuhüvitamise nõue ei kuulu rahuldamisele, jätab kohus selle nõude suuruse põhjendatuse küsimuses seisukoha võtmata. Seega jätab kohus hageja nõude kostja vastu 89 000 krooni hüvitamiseks ja viiviste väljamõistmiseks rahuldamata.
TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma.
Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 1 alusel jätta antud asjas menetluskulud hageja kanda.
Kohtunik Peet Teidearu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.