Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

nr. 8904 summale 1 337 krooni, mida kostja ei tasunud. Ajal, mil kostja hageja juures töötas, võttis ta kassast ka sularaha, millega tekitas puudujäägi. Inventuuri akti ja raamatupidamise andmete alusel on puudujääk summas 6 191 krooni. Kostja on oma 29.09.2007.a. allkirjaga võlgnevust tunnistanud ja lubanud selle tasuda, kuid pole seda teinud. Hageja palub kostjalt välja mõista kokku 10 385 krooni, millest põhivõlg 9 048 krooni ja viivised 1 337 krooni. Hageja palub menetluskulud välja mõista kostjalt ning on nõus kirjaliku menetlusega. Hagi on esitatud VÕS §-de 76 lg. 1, 100, 113, 30, 208 lg. 1 alusel. Hagiavaldusele on lisatud avalduses esitatud asjaolusid tõendavad kirjalikud tõendid – arved, konto väljavõte arvete hetkeseisust, poekassa inventuuri akt, T.P ’i seletuskiri, teade võlgnevuse kohta, riigilõivu tasumise dokument. 22.07.2008.a. kohtule saabunud avalduses hageja osaliselt loobub hagist kostja vastu võlgnevuse summast 2 857 krooni ja viivise summast 1 337 krooni, samuti 500krooni sularaha nõudest. Kokku loobub hageja summast 4 694 krooni ning hageja nõudeks jääb endiselt 5 691 krooni inventuuriga tuvastatud puudujäägi katteks. Avalduses hageja selgitab, et kostja asus hageja juures tööle klienditeenindajana 01.12.2006.a. töölepingu alusel. Samal päeval on kostjaga sõlmitud ka materiaalse vastutuse leping, mille kohaselt juhul, kui töötaja ei taga materiaalsete väärtuste säilimist, tuleb tal tekkinud kahju hüvitada. Kostja 11.09.2007.a. enam tööle ei ilmunud. Samal päeval viidi läbi inventuur, millega avastati puudujääk 6 191 krooni. Tööleping kostjaga lõpetati 20.09.2007.a. tagantjärgi 10.09.2007.a. kuupäevaga. Hageja palub TsMS § 428 lg. 1 p. 2 ning TööK § 128 alusel lõpetada menetlus tsiviilasjas osaliselt 4 694 krooni nõudes seosest hagist loobumisega, mõista kostjalt välja tekitatud kahju summas 5 691 krooni ning jätta menetluskulud kostja kanda. II. Kostja kirjalik vastus. Kostja kohtule 08.04.2008.a. saabunud kirjalikus vastuses teatab, et on tasunud arve 7100612 summast 3 339 krooni 1 339 krooni 09.05.2007.a. ja 2 000 krooni 25.11.2007.a. Arve nr. 7101447 summas 857 krooni on tasutud 18.02.2008.a. Kostja selgitab, et tööandjaga oli selline kokkulepe, sest igas kuus polnud võimalik midagi maksta. Viivistest varem juttu polnud. Kostja teatab, et võttis viimasel tööpäeval kassast sularaha 500 krooni ja selle kohta sai kirjutatud seletuskiri. Siis E.Siirak ütles, et summat pole vaja kirja panna. Nüüd E.S väidabki, et puudu on 6 191 krooni, kuid sellist summat ei ole kostja puutunud. Inventuur tehti ilma kostja kohalolekuta mõni päev pärast kostja töölt lahkumist. Samas oli kassale nr. 2 juurdepääs kellel tahes, sest kassade turvalisus puudus, võtmed olid töölaua sahtlis. Samuti olid kassade summad segamini, algselt polnud kassaaparaate ja raha hoiti ühises sahtlis. Kassade summades oli alatasa kõikumisi. Kostja on nõus võetud 500 krooni tagasi maksma ning leiab, et asi on võimalik lahendada kompromissiga. III. Asja kohtulik arutelu. Kohtuistungil hageja esindaja jääb nõude juurde summas 5 691 krooni, kuna osaliselt on kostja hageja nõude hüvitanud. Kostja töötas kassas ja igal müüjal oli oma kassa võti. Raamatupidajal on teine võti. Samuti on pood kauem lahti, kui raamatupidaja on majas. Kostja lahkus töölt kassat üle andmata, raamatupidaja koostas inventuuri, millega tuvastati puudujääk. Kassat mindi üle lugema siis, kui T.P tööle ei tulnud. Poemüüjatega oli kokkulepe, et kui raha koguneb rohkem, nt. 10 000 krooni, siis kas raamatupidaja võtab või müüja ise viib vahepeal raha raamatupidajale. Kostja oli andnud lahkumisavalduse ja tema lahkumise üle vaidlust pole. Kui aga kostja 11.09.2007.a. tööle ei ilmunud, siis selgus, et kassa oli üle andmata, mistõttu tehtigi inventuur. Inventuuri tegid teised müüjad, vahe selgus pearaamatu ja inventuuriakti kõrvutamisel. Kostja selgitab, et 08.09.2007.a. oli ta viimast päeva tööl, 09.09.2007.a. oli vabaks küsitud ja 10.-11.09.2007.a. oli ta juba teises kohas tööl. Avaldus töölepingu lõpetamiseks oli antud juba kuu varem, aga leping lõpetati alles hiljem, samuti ei makstud töötasu selleks ettenähtud ajal. Kostja ütleb, et viimasel tööpäeval oli tal raha väga vaja, ja siis ta võttis kassast 500 krooni, et

järgmisel päeval kantakse palk arvele ja et siis saab raha kohe tagasi panna. Palk oleks pidanud olema umbes 8 500 krooni. Raha aga ei kantudki üle, see laekus alles 20.09., kui leping lõpetati, ning ainult miinimummääras. Raamatupidajale sai see kohe üles tunnistatud ja see raha on ka tagasi makstud. Kostja kinnitab, et rohkem ta mingit raha pole võtnud. Kostja selgitab, et samas kassas oli juba umbes nädala õppimas ka A N , kes pärast kostja töölt lahkumist pidi jääma kostja ametikohale. Kostja ei tea, kas A oli juba materiaalse vastutuse leping sõlmitud või mitte. Samas ruumis oli veel teine kassa, millel töötas üks inimene. Kostja selgitab, et tema tööl oleku ajal inventuuri ei tehtud, raha sai alati koos A ja raamatupidajaga üle loetud, mingeid vahesid polnud. Pearaamatu andmeist nähtuv muutus omakorda tõendab, et sellist puudujäägisummat ei saanudki olla. Kostja oma süüd ei tunnista, kuid võtab õigeks, et kassa jäi 08.09.2007.a. õhtul üle andmata. IV. Maakohtu otsuse otsuse põhjendused. TsMS § 438 lg. 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Vastavalt TsMS § 439 ei või kohus ületada nõude piire, ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. TsMS § 442 lg. 5 näeb ette, et kohus lahendab selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded. Sama paragrahvi lg. 8 kohaselt peavad kohtu järeldused põhinema tuvastatud asjaoludel, samuti peab kohus kohaldama vastavat seadust. Kohus leidis, et hageja taotlus menetluse osaliselt lõpetamiseks ei ole kooskõlas TsMS § 428 mõttega. Viidatud sätte kohaselt on võimalik hagist tervikuna loobuda, mis toob tagajärjena kaasa menetluse tsiviilasjas lõpetamise määrusega. Küll on aga hageja avaldus käsitletav nõude vähendamise avaldusena, mis on kooskõlas TsMS § 206 lg. 1 sättega, mille kohaselt on lisaks menetlusosaliste õigustele hagejal õigus muuta hagi alust või eset, suurendada või vähendada oma nõuet või loobuda hagist, kostjal aga õigus hagi õigeks võtta. Hageja on nõutavat summat vähendanud, kuna kostja on nõutavad summad osaliselt hüvitanud. Samas kostja vastusest nähtuvalt on ta hagiavalduses nõutud summadest 857 krooni tasunud juba enne hagi esitamist. Seega tuleb hagi 4 694 krooni nõudes jätta rahuldamata sellekohase nõude puudumisega. Kohus, kuulanud ära poolte selgitused, vaadanud läbi toimikus olevad hagiavalduse, dokumentaalsed tõendid ja menetlusosaliste kirjalikud seisukohad, tuvastas, et menetluses on hageja nõue kostja vastu materiaalse kahju hüvitamiseks summas 5 691 krooni lähtuvalt TööK § 128 sätteist. Kohtule esitatud dokumentaalsetest tõenditest nähtuvalt kostja tööleping nr. 31/21 sõlmiti 01.12.2006.a. ja kostja asus tööle klienditeenindaja ametikohale, kus tema tööülesandeks oli täita klienditeenindaja töökohustusi. Lepingus on kirjas, et töötaja tööülesannete üksikasjalik kirjeldus on esitatud töötaja ametijuhendis. Klienditeenindaja ametijuhendit kohtule ei esitatud. Seega töötaja töö maht, pädevus ja ülesanded on tõendamata. Samas on esitatud materiaalse vastutuse leping. Hageja viidatud TööK § 128 lg. 1 kohaselt kannavad töölised ja teenistujad materiaalset vastutust nende süü läbi ettevõttele, asutusele ja organisatsioonile tekitatud kahju täies ulatuses 1) kui töötaja ning ettevõtte vahel on vastavalt paragrahvi lg. 2 sõlmitud kirjalik leping selles, et töötaja võtab enesele täieliku materiaalse vastutuse temale hoiule või muuks otstarbeks antud vara ja muude väärtuste mittesäilimise eest. Seega kohustab seadus tööandjat individuaalse varalise vastutuse lepingu sõlmimisel kindlaks määrama, millise vara allesoleku töötaja peab tagama. Hageja esindaja kohtuistungil selgitab, et kostja töötas kassas nr. 2 ja vastutada tuli raha eest. TööK § 128 lg. 2 kohaselt on lubatud sõlmida kirjalikke lepinguid täieliku varalise vastutuse kohta ainult nende (18 aasta vanuseks saanud) töötajatega, kes töötavad ametikohal või teevad tööd, mis on vahetult seotud neile üle antud materiaalsete väärtuste hoidmise, töötlemise, müügi, väljastamise, veo või kasutamisega tootmisprotsessis. Poolte sõnutsi kostja ühena klienditeenindajatest tegeles kauba müügi ja väljastamisega, mistõttu tuleb järeldada,

et kostja võis olla õige isik, kellega materiaalse vastustuse leping sõlmida. Selle üle vaidlust pole. Viidatud materiaalse vastutuse lepingu p.-s 1.1. on kirjas kostja kohustus tagada kõigi temale nii enne kui pärast lepingu sõlmimist üle antud kaubalis-materiaalsete väärtuste ja rahaliste vahendite säilimine. Sama lepingu p. 2 kohaselt ettevõtte kohustus looma töötajatele normaalseks tööks vajalikud tingimused ning materiaalseid väärtusi ettenähtud korras inventeerima. Materiaalse vastutuse lepingus viidatud inventuuri läbiviimiseks ettenähtud korda kohtule ei esitatud ega ka selgitatud. TsMS § 230 kohaselt peab pool tõendama oma väiteid või vastuväiteid. Hageja tööandjana ja materiaalse lepingu poolena pole kostja süüd tuvastanud ja see ei selgunud ka kohtuliku uurimise käigus. Poolte ütlustest tuleneb, et perioodil, mil tuvastati puudujääk, töötas sama kassa juures isikuid, kellega täieliku materiaalse vastutuse lepingut ei olnud sõlmitud. Kostja oli viimast päeva tööl 08.09.2007.a., seega jäi tema töökohaks olnud 2. kassa 09.09.2007.a. senise õpilase käsutada. Väidetav inventuur tehti aga alles 11.09.2007.a. ehk kolm päeva hiljem päevast, mil kostja oli viimast korda tööl. Kostjat inventuuri läbiviimise juures ei olnud. Samas nähtub inventuuri aktist, et see tehti suvaliste isikute poolt, sest käskkirja inventuuri määramise ja inventuuri läbiviivate isikute määramise kohta kohtule ei esitatud. Kui inventuuri viisid läbi teine müüja ja õpilasena tegutsenud tööle võetav isik, kellel poes juurdunud korra kohaselt oli ligipääs kassale nr. 2 kolme päeva jooksul enne inventuuri, ei ole inventuuri akt usutava tõendina käsitletav. Kokkuvõttes pole teada, kes või millal või kas üldse kassast raha võttis. Hageja esindaja sõnutsi oli teine võti ka raamatupidajal, kes võis majas olla ka tööajast kauem ja kes, hageja esindaja sõnutsi, võis ka ise käia raha kassast võtmas. TööK § 130 kohaselt tuleb kohtu poolt hüvitamisele kuuluva kahju ulatuse kindlaksmääramisel arvestada mitte ainult tekitatud varalist kahju, vaid ka tegelikku olukorda, milles kahju tekitati. Asja materjalidest nähtub, et osaühingus puudus järelevalve raha hoiutingimuste täitmise üle ja et hageja jättis täitmata oma seadusest tuleneva kohustuse rakendada omapoolsed abinõud vara säilimise tagamiseks. Kostja seletusest tuleneb, et kassa võtmed hoiti töölaua sahtlis, mistõttu oli ligipääs kassale kellel tahes. Hageja esindaja kinnitab, et kostjale oli 09.09.2007.a. vaba päev antud, samuti seda, et ettevõttele oli teada, et kostja soovib töölt lahkuda. Kui kassa tuli igal õhtul üle anda, siis pidanuks ettevõte juba 09.09.2007.a. korraldama, et kassa nr. 2 poleks jäänud valveta või materiaalset vastutust mitteomava isiku kasutada. Järelikult tööandja ei taganud töökorraldust, mis võimaldanuks vara allesolekut pidevalt kontrollida ja vara säilimine tagada. Kohtu järeldust ei muuda ka see fakt, et 09.09.2007.a. oli tegelikkuses pühapäev ja seega puhkepäev. Töök § 129 kohaselt töötaja võib tööandjale tekitatud kahju ka vabatahtlikult hüvitada, kuid töötaja palgast summa kinnipidamiseks peab olema töötaja kirjalik nõusolek. Kostja on 500 krooni, mida ta on tunnistanud, hagejale tasunud. Kuna kostja süü puudujäägi tekkimises tuvastamist ei leidnud, siis järelikult tuleb hageja 5 691 krooni nõue jätta rahuldamata tõendamatuse tõttu. Hageja viidatud VÕS § 30 lg. 1 sätestab, et „Leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus“. VÕS § 30 lg. 2 kohaselt „Kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus peab olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti“. Nõue kohtule on algselt esitatud VÕS sätete alusel, hiljem muudetud töökoodeksi sätteist lähtuvaks, mistõttu VÕS § 30 kohaldamisele ei kuulu. Hageja poolt tõendina esitatud väidetav võlatunnistus konkreetset kohustuse olemasolu ega summat ei sisalda, mistõttu nõude alusena käsitletav pole. TsMS § 173 lg. 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg. 3 kohaselt menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 138 järgi menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud.

TsMS § 162 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. TsMS § 147 järgi avaldaja maksab riigilõivu lõivustatud toimingu tegemiseks ette. Enne riigilõivu tasumist ei toimetata hagi kostjale kätte. Hageja on hagi esitamisel tasunud riigilõivu 1 000 krooni. Samas on hagi esitatud ka summadele, mis on enne hagi esitamist kostja poolt tasutud. Seega pole kohtukulu kostja kanda jätmine põhjendatud ja kohtukulu tuleb jätta hageja kanda. Kuna kohtuväliseid kulusid esitatud ei ole, siis jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. TsMS § 178 lg. 1 kohaselt menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kohus lähtus tuvastatust, kohaldas TööK § 128, 130 ning TsMS §-de 230, 441- 442, 632 nõudeist.

Kohtunik

/allkiri/

S.Tooming

Ärakiri õige Nooremreferent

I.Golubev

Kohtuotsus jõustus 05. detsembril 2008.a Nooremreferent

I.Golubev

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.