Võlaõigus › Muud lepinguvälised kohustused

seaduse kohaselt erastamiseks õigus, kanti kinnistusraamatusse 14.10.1998 kinnistamisotsuse alusel. Anna Venikova omandas ehitised kui vallasasjad õigusliku aluseta ning sai ehitiste omanikuks kinnisasja tekkimisega ning hageja kaotas omandiõiguse vallasasjadele kinnisasja tekkimisega. Kinnisasja võõrandamisega kaotas hageja võimaluse saada vara tagasi. Eeltoodu leidis tuvastamist Harju Maakohtu 11.10.2004 kohtuotsuses nr 2/1-25/01. Anna Venikova suri xx.xx.xxxx. TsK § 477 lg 1 on kostja suhtes kohaldatav, kuivõrd vallasasjade esialgne omandaja võõrandas kinnistu koos selle oluliste osadega kostjale, kelle omandis kinnistu käesoleval ajal on. Kostja vara omandamise ajal kehtinud AÕS § 120 lg 1 kohaselt on seadusliku omandamise kehtivuse eelduseks üksnes võõrandaja ja omandaja vahel sõlmitud seadusega kooskõlas olev leping. Võõrandajaks saab olla vaid isik, kellel on õigus omandit võõrandada. Vastasel juhul on tegemist alusetu omandamisega. Haginõude suurus on vastavalt OÜ AT Kinnisvara koostatud eksperthinnangule Xx xxxxxx aianduskrundil nr 51 asunud ehitiste ja istanduste väärtus 165 000 krooni. Hagi ei ole aegunud, kuna hageja omandas vara 1998.a ja TsÜS §-d 146 lg 4, 151 lg 2, 4 annavad nõude esitamiseks 10 aastase tähtaja. Hageja sai nõudest teada 14.04.2005 Tallinna Ringkonnakohtu kohtuotsusest. Hageja palus kostjalt välja mõista alusetult omandatu 165 000 krooni ja menetluskulud. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Harju Maakohus jättis 11.10.2004 kohtuotsuses rahuldamata kinkelepingu ja asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamise nõuded. Seega kostja ei omandanud hageja vara seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta. Kostja ei ole hagejale õigusvastaselt kahju tekitanud. Hageja hindas tsiviilasjas nr 2/1-735/98 temale kuulunud vara väärtuseks 10 000 krooni. Hageja nõude suurus on selgusetu, kuna vara väärtus on vähenenud amortiseerumise tõttu. Hageja ei tõendanud temale väidetavalt kuulunud vara väärtust. Hagile lisatud eksperdiarvamus ei vasta nõuetele, et käsitleda seda tõendi või spetsialisti arvamusena. Kostja palus kohaldada hagi aegumist. TsÜS § 151 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Hageja kaotas õiguse vaidlusalusele krundile 14.10.1998, s.o ajast, mil kostja kanti maa omanikuna kinnistusraamatusse. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 kohaselt aegus hageja nõue 30.06.2005. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohtu jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud Sergei Venikovi kanda. TsK § 477 lg-de 1 ja 3 kohaselt isik, kes seadusega või tehinguga kindlaksmääratud alusteta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama või selle võimatuse korral hüvitama selle rahas. Vara alusetust omandamisest tuleneva kohustise tekkimiseks on vaja järgmiste tingimuste olemasolu: ühel isikul on kahju tekkimine vara vähenemise näol ja teisel isikul vara suurenemine samas ulatuses; põhjuslik seos ühel isikul vara vähenemise ja teisel

2(5)

isikul vara suurenemise vahel, s.o vara suurenemine teise isiku arvel; vara omandamine omandaja õigusvastase tegevuse või tegevusetuse läbi, s.o seaduse või tehinguga ettenähtud aluseta; omandaja süü puudumine vara omandamise momendil. Vaidlust ei ole, et hagejale kuulunud vallasvara läks tema omandist välja Anna Vernikova tegevuse tulemusel, kes erastas oma nimele vaidlusaluse maa, mis kanti kinnistusraamatusse ja vallasvara, s.o ehitised muutusid kinnisasja päraldiseks. Seega hageja kahju tekkimise vara vähenemise näol põhjustas Anna Vernikova, kellel vara suurenes samas ulatuses. Kuna 11.10.2004 Harju Maakohtu otsusega on tuvastatud 04.10.1992 Xx xxxxxx aianduskrundil nr 51 asunud ehitiste ja istanduste Anna Vernikovale üleandmise-vastuvõtmise akti tühisus ning hageja omand vaidlusaluste ehitiste ja istanduste suhtes, oli vara omandamine Anna Vernikova poolt õigusvastane, s.o seaduse või tehinguga ettenähtud aluseta. Sama kohtuotsusega jäeti rahuldamata hageja nõue vaidlusaluse kinnistu maa ostu-müügilepingu ja asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamiseks ja kannete ebaõigeks tunnistamiseks kinnistusraamatus. Eeltoodule tuginedes jäi kinnisasja omanikuks Anna Vernikova. Anna Vernikova kinkis 24.11.1998 kinkelepinguga kinnistu asukohaga Xxxxxxxxx xxx x, Xxxxxx xxxx, Xxxxx xxxx, mis oli kantud Tallinna Linnakohtu kinnistusosakonna Harju kinnistusjaoskonna registriossa nr 957502, kostjale. Kuna 11.10.2004 Harju Maakohtu kohtuotsusega jäeti rahuldamata hageja nõue kostja vastu kinkelepingu tühisuse tuvastamiseks, on kostja saanud vaidlusaluse kinnistu, millel on vaidlusalused ehitised, omanikuks tehinguga, seega seaduslikul alusel. Eeltoodust tulenevalt on täitmata TsK §-s 477 sätestatud eeldused, mis välistab kostja vastu hagi rahuldamise. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata eeltoodud põhjendustel, ei pidanud kohus vajalikuks anda hinnangut aegumise osas. Apellatsioonkaebuse põhjendused Sergei Venikov palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kohus kohaldas vääralt materiaalõigust ja rikkus menetlusnorme. Otsus on vastuoluline ja põhjendamata. Kohus hindas tõendeid ebaõigesti. Kohus tugines TsK § 477 lg-tele 1 ja 3, millest ekslikult järeldas, et täitmata on TsK § 477 sätestatud eeldused, mis välistavad kostja vastu hagi rahuldamise. Esinevad kohtu poolt loetletud vara alusetust omandamisest tuleneva kohustise tekkimiseks vajalikud tingimused – hagejale on tekkinud kahju vara vähenemise näol, kostja vara on samas ulatuses suurenenud, suurenemise ja vähenemise vahel on põhjuslik seos, kostja on vara omandanud ilma seadusliku aluseta. 11.10.2004 Harju Maakohtu otsusega tunnistati tühiseks 04.10.1992 Xx xxxxxx aianduskrundil nr 51 asunud ehitiste ja istanduste Anna Venikovale üleandmise-vastuvõtmise akt, seega omandati vara omandaja õigusvastase tegevuse läbi, seadusest või tehingust tuleneva aluseta, millega maakohus sisuliselt nõustus. Samas järeldas kohus ekslikult, et kostja sai vaidlusaluse kinnistu omanikuks seaduslikul alusel. Kostja omandas vaidlusaluse kinnistu 24.11.1998 kinkelepingu alusel Anna Venikovalt, kellel puudus õiguslik alus kinnistu kinkimiseks. Maakohus ei analüüsinud kinkelepingu kehtivust, selle aluse õigsust ning vastavust seadusele. Kinkeleping on vastuolus seadusega, kuivõrd kinkelepinguga üleantud asi ei kuulunud kinkijale, TsÜS § 87 kohaselt on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, millest tulenevalt tuleb TsÜS § 84 kohaselt tühise tehingu alusel saadu tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Vara omandamise ajal kehtinud AÕS § 120 lg 1 kohaselt on

3(5)

seadusliku omandamise kehtivuse eelduseks üksnes võõrandaja ja omandaja vahel sõlmitud seadusega kooskõlas olev leping. Võõrandajaks saab olla vaid isik, kellel on õigus omandit võõrandada, vastasel juhul on tegemist alusetu omandamisega. Anna Venikova ei olnud selleks õigustatud isik, mis on tuvastatud Harju Maakohtu 11.10.2004 jõustunud otsusega, millest tulenevalt ei saanud vastustaja omandada kinnistut seaduslikul alusel. Asjaolu, et 11.10.2004 otsuses jättis maakohus Tallinna Linnakohtu kinnistusosakonna Harju kinnistusosakonna registriosa nr 9575 kanded muutmata, ei tähenda automaatselt, et vastustaja selle kinnistu seaduslikult omandas, nagu viitas alusetult maakohus. Riigikohus leidis lahendis nr 3-2-1-49-07, et kui isikul on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tagasi rikkumise tõttu tema poolt tasutu või muul viisil üleantu, mis oli üle antud õigusliku aluseta, tuleb seda arvestada. Maakohtul puudus alus põhjendada otsust vaid 11.10.2004 maakohtu otsusega. Kohus ei analüüsinud hageja põhjendusi ja tõendeid. Kohus ei põhjendanud, miks ta ei nõustunud hageja esitatud faktiliste väidetega. Maakohus jättis tähelepanuta, et kostja on TsÜS § 6 lg 2 järgi Anna Venikova õigusjärglane ning tuginedes Riigikohtu praktikale (otsus nr 3-2-1-133-05) saab kostja vastutada üksnes selles ulatuses ja üksnes samadel alustel, nagu oleks pidanud vastutama A. Venikova. Eelnevast tulenevalt on TsK § 477 lg 1 kohaldatav kostja suhtes ja kostja on kohustatud hagejale vara tagastama. TsK § 477 lg 2 järgi, kui ei ole võimalik alusetult omandatud vara tagastada, tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. OÜ AT Kinnisvara eksperthinnangu kohaselt oli kostja poolt alusetult omandatud endise Xx xxxxxx aianduskrundil nr 51 asunud ehitise väärtuseks 165 000 krooni. Vastus apellatsioonkaebusele Galina Galujeva ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud asja materjalidega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kolleegium ei korda TsMS § 654 lg 6 järgi oma otsuses maakohtu otsuse põhjendusi. Kuna väidetav alusetu rikastumine toimus enne 01.07.2002, on maakohus vaidluse lahendamisel õigesti kohaldanud tsiviilkoodeksi sätteid. TsK § 477 lg 1 sätestab, et isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääramatud aluseta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama ja lõige 2 järgi tekib samasugune kohustus ka siis, kui alus, mille järgi vara omandati hiljem ära langeb ning lõige 3 sätestab, et kui ei ole võimalik natuuras vara tagastada, siis tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Maakohus on õigesti tuvastanud, et TsK § 477 lg-te 1-3 kohaldamise eeldused ei ole täidetud. Kostja on vara omandanud 24.11.1998 sõlmitud kinkelepingu ja asjaõiguslepingu alusel Anna Venikovalt, kes oli kinnistusraamatusse kantud kinnistu omanikuna. Apellandi väide, mille kohaselt maakohus oleks pidanud andma hinnangu hageja väidetele kinkelepingu tühisuse kohta, ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on leidnud õigesti, et Anna Venikova ja kostja vahel 24.11.1998 sõlmitud kinkeleping on kehtiv. Apellant on rõhutanud kaebuses, et temale kuulunud hooned omastati Anna Venikova õigusvastase tegevuse tulemusel, kuid ei ole kaebuses põhjendanud, millist mõju omab eeltoodu hageja nõudele kostja vastu. Kolleegium märgib, et Anna Venikova tegevuse õigusvastasuse tuvastamine võib olla oluline

4(5)

kahju hüvitamise nõude üle otsustamisel, kuid hageja kahju hüvitamist nõudnud ei ole ega ole ka esitanud kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid. Ebaõige on, et Anna Venikoval puudus õiguslik alus kinnistu kinkimiseks. Anna Venikova oli kantud kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse ja sellele tuginedes kinkis ta kinnistu kostjale. Kinkelepingu ja asjaõiguslepingu tühisus ei tulene ka tehingu tegemise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätetest. Apellant on viidanud kaebuses TsÜS §-dele 67, 84 ja 87, kuid viidatud sätted kehtivad alates 01.07.2002 ja käesolevas vaidluses ei ole need kohaldatavad. Ebaõige on väide, et tehing oli tühine tehingu tegemise ajal kehtinud AÕS § 120 lg 1 järgi seoses vastuoluga seadusega. Anna Venikova oli õigustatud võõrandama temale kuuluva kinnistu kostjale ja asjaolu, et kinnistul paiknesid enne maa kinnistamist hageja omandis olnud hooned, ei muuda kinnistu võõrandamise tehingut tühiseks. Kaebuse väide, et maakohus ei ole hinnanud apellandi põhjendusi ega tema poolt esitatud tõendeid, on apellandi poolt täpsustamata. Kaebusest ei selgu, milliseid tõendeid ja põhjendusi ei ole maakohus hinnanud. Seetõttu ei ole kolleegiumil võimalik väitele vastata. Kaebaja on väitnud, et kostja on Anna Venikova õigusjärglane TsÜs § 6 lg 2 järgi ja vastutab samadel alustel Anna Venikovaga. Ringkonnakohtu istungil täpsustas apellant, et õigusjärglus tuleneb 24.11.1998 sõlmitud lepingust. Kolleegiumi arvates ei saa tuleneda kinkelepingust ja asjaõiguslepingust õigusjärglust. Asjaolule, et kostja oleks Anna Venikova üldõigusjärglane, ei ole apellant tuginenud. Seoses kaebuse rahuldamata jätmisega tuleb apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 162 lg 1 järgi jätta apellandi kanda.

Reet Allikvere

Iko Nõmm

Margo Klaar

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.