2-08-12468/4 - Võlaõigus - Alusetu rikastumine - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

2 suhtes. Solidaarvastutuse tekkimise eelduseks on sama sisuga kohustuse olemasolu mitmel isikul (VÕS § 65 lg 2), mis antud juhul on täitmata. Lähtuvalt eelmainitust leiab kohus, et hagi tuleb jätta rahuldamata osas, mis puudutab 15 000 krooni väljamõistmist solidaarselt kostjalt 1 ja 2, ning mõista kogu tasutud summa välja vaid kostjalt 1. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 90 lg 1 sätestab, et tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul või raskete asjaolude ärakasutamise tõttu, võib seaduses sätestatud korras tühistada. Seadus võib sätestada muid aluseid, mille esinemise korral võib tehingu tühistada. Kui tehing on seaduses sätestatud alustel ja korras tühistatud, on see algusest peale kehtetu. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt tühistatud tehingu järgi saadu tuleb tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 94 lg 1 järgi pettus on isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isik tehingut tegema. Võlaõigusseaduse (VÕS) 1028 lg 1 näeb ette, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. VÕS § 1032 lg 1 sätestab, et võlaõigusseaduse § 1028 lõikes 1 nimetatud juhul võib üleandja saajalt tagasi nõuda saadu ja sellest saadud kasu. Üleantud eseme hävimise, äratarvitamise, kahjustumise või äravõtmise korral võib nõuda ka selle eest hüvitisena omandatu väljaandmist. VÕS § 1029 kohaselt kui üleandja on võlausaldaja või isiku korraldusel, keda ta ekslikult peab võlausaldajaks, täitnud kohustuse kolmandale isikule, võib üleandja käesoleva seaduse § 1028 lõikes 1 nimetatud juhul nõuda üleantu tagastamist üksnes võlausaldajalt või isikult, keda ta ekslikult pidas võlausaldajaks. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 461 järgi kohtuotsusega välja mõistetud põhinõude ja intressi, välja arvatud viivise summalt arvestatakse kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 sätestatud ulatuses, kui kohtulahendis ei ole viivisesummat teisiti määratud või teisiti ei tulene lahendist endast. Eeltoodu alusel rahuldab kohus hagi tagaseljaotsusega osaliselt ning mõistab kostjalt 1 hageja kasuks välja tasutud käsiraha kokku summas 25 000 krooni ning alates kohtuotsuse tegemisest 10.10.2008 kuni põhinõude täitmiseni viivise TsMS § 113 lg 1 alusel. Kohus jätab hagi rahuldamata osas, mis puudutab 15 000 krooni väljamõistmist solidaarselt kostjatelt 1 ja 2. TsMS § 468 lg 1 p 2 kohaselt kohus tunnistab omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks tagaseljaotsuse.