2-07-9759/22 - Võlaõigus - Võõrandamislepingud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

kokku 346 801,41 krooni. Kostja vastuväited ja põhjendused Kostja tunnistas hagi osaliselt. Kostja ostis hagejalt naftasaadusi kokku 342 500 USD väärtuses ja pidi tasuma hiljemalt 18.08.2006. Naftasaaduste hinnalanguse ja raske majandusliku olukorra tõttu oli tähtaegne tasumine võimatu. Lisaks hagiavalduses toodud tasumistele tasus kostja veel 20.11.2006 10 750 krooni, 30.01.2007 1500 USD, 08.02.2007 2500 USD, 15.03.2007 1500 USD ja 02.04.2007 1500 USD. Kostja võlgnevus on 14 000 USD, mille kostja on nõus tasuma 2007.a lõpuks. Viiviseid tunnistas kostja osaliselt. Viivis 0,2 % päevas ja 73% aastas on ebamõistlikult suur. Kostja täitis suurema osa kohustustest ning võlgnevus tekkis majandusliku seisundi tõttu, kostja palus vähendada viiviseid 80 000 kroonini. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi ja mõistis OÜ-lt Exporter välja võlgnevuse 165 862,20 krooni ja viivised 180 939, 21 krooni, kokku 346 801,41 krooni OÜ Classicus Intergrupp kasuks ning jättis OÜ Classicus Intergrupp menetluskulud OÜ Exporter kanda. Vaidlust ei ole, et pooled sõlmisid 14.08.2006 naftasaaduste ostu-müügilepingu nr 28/08/06 ja selle lisana nr 1 üleandmise-vastuvõtmise akti, mille alusel hageja andis kauba kostjale üle. Kostja oma kohustust kauba eest tasuda tähtaegselt ei täitnud ja hageja oli õigustatud arvestama lepingu p 5.1, p 5.2 ja lepingu lisa nr 1 alusel viivist 0,2 % päevas tasumata summast. Vaidlus on selles, kas kostjal on õigus taotleda viivise vähendamist seoses naftasaaduste hinnalanguse ja raske majandusliku olukorraga. Sisuliselt tugines kostja viiviste vähendamise taotluses kohustuse kohase täitmise rikkumise vabandatavusele (VÕS § 103 lg 2). Naftasaaduste hinnalangus ja sellest tulenevad võlgniku võimalikud majanduslikud raskused on käsitletavad sotsiaalse asjaoluna, mis kuulub võlgniku enda vastutussfääri. Võlgnik pidi naftasaaduste hindade kõikumisega arvestama lepingu sõlmimisel, selliste takistuste ilmnemisel ei ole tegemist vääramatu jõuga. Võlaõigusseadus näeb üldjuhul ette garantiivastutuse, vastutus kohustuse rikkumise eest on võlaõigusseaduse tähenduses esmajoones võimalus kohaldada õiguskaitsevahendit rikkumisele tuginedes. Kohus leidis, et kostja rikkumine ei olnud vabandatav (VÕS § 103 lg 1). Viivis on leppetrahvi alaliik, mida võlgnik on kohustatud tasuma kohustuse mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise eest, eriti täitmisega viivitamise korral. Leppetrahv võimaldab lepingupooltel eelkõige rahalise kohustuse rikkumise juhuks eelnevalt kokku leppida sanktsioonis. Viivis on leppetrahv eelkõige rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest, mida arvestatakse protsendina põhivõlalt (intressina). Pooled leppisid lepingus kokku sanktsioonis, kui kostja lepingust tuleneva kohustuse laenu tagastamiseks täitmata jätab. Seadus ei sätesta viivise suuruse kokkuleppele piiranguid. Ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla vastuolus heade kommete ega seadusega ning seetõttu tühine. Viivise rakendamine sõltub eelkõige võlgnikust ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada. Hea usu põhimõttest tuleneb võlausaldajale kohustus oma õigusi mitte kuritarvitada (TsÜS § 138). Leppetrahvi saab kohus ka tulenevalt oma diskretsiooniõigusest vähendada. Kostja taotles viivise vähendamist 80 000 kroonini, väites, et viivis on ebamõistlikult suur. Kostja ei väitnud, et viivis ei vasta võlgnevusele. Viivise vähendamine ei ole käesoleval juhul põhjendatud, kuna üldjuhul ei tohiks vähendada viivist alla nõude seadusega tagatud ulatuse (VÕS § 162). Võlausaldaja ei nõua põhivõlast suuremat viivist. Muid asjaolusid, mis tingiksid viivise

vähendamise, kostja esile ei toonud. Apellatsioonkaebuse põhjendused OÜ Exporter palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada viiviste 180 939, 21 krooni väljamõistmise osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja viivised 81 000 krooni ning jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja esitas viiviste suurusele kaks vastuväidet: 1) viivised 180 939,21 krooni ületavad põhivõlgnevust 165 862,20 krooni, viiviste suurus on vastuolus heade kommete ja praktikaga; 2) kostja võlgnevus ei olnud tingitud kostja pahatahtlikkusest, vaid oli seotud kütteturu majandusliku olukorraga. Kostja kasutas kõiki meetmeid oma võlgnevuse kustutamiseks. Kohus ei analüüsinud kostja väidet, et viivised ületavad põhivõlgnevust, mis on vastuolus heade kommete ja praktikaga. Kohus märkis, et muid asjaolusid, mis tingiksid viiviste vähendamise, kostja ei esitanud. Kohtu selline väide ei vasta tegelikkusele. Kohus rikkus TsMS § 442 lg-t 8. Kostja vähendas vabatahtlikult oma võlgnevuse suurust nii enne kohtumenetlust kui ka kohtumenetluse ajal. Otsuse tegemise ajaks oli põhivõlgnevus vähenenud 165 862,20 kroonini. Sellele vaatamata hageja viiviste nõude suuruse osas ümberarvestust ei teinud. Riigikohus märkis lahendis nr 3-2-1-66-05, et hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt ei saa viiviste summa ületada põhivõla summat. Tehes otsuse, milles viiviste summa ületab põhivõlgnevust, tegi maakohus otsuse, mis on vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõtete ja Riigikohtu praktikaga. Kostja taotles viiviste summa vähendamist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel 80 000 kroonini. Kostja põhjendas taotlust sellega, et kostja kustutas vabatahtlikult enne kohtuotsuse tegemist suurema osa võlgnevusest. Tehingu maksumus oli 342 500 USD. 18.08.2006 seisuga jäi tasumata 70 000 USD (u 700 000 krooni). Enne maakohtu otsuse tegemist moodustas võlgnevus 165 862,20 krooni. Kostja võlgnevus oli tingitud kütteturul valitsevast olukorrast. Realiseerimise ajaks toimus kütteturul hinnalangus, mis põhjustas kostjale kahju ning tõi kaasa hagejale tasumise võimatuse. Kostja oleks saanud võlgnevuse kustutada ka ilma kohtusse pöördumata. Arusaamatu on kohtu seisukoht, et viivise vähendamine ei ole põhjendatud, kuna üldjuhul ei tohiks vähendada viivist alla nõude seadusega tagatud ulatuse. Käesolevas tsiviilasjas esitatud asjaolud ja kostja käitumine võimaldab kohaldada VÕS § 162. Vastus apellatsioonkaebusele Classicus Intergrupp OÜ ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks apellandi poolt vaidlustatud osas. Ringkonnakohus jätab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Vaidlust ei ole, et pooled sõlmisid 14.08.2006 naftasaaduste ostu-müügilepingu nr 28/08/06 ja selle lisana nr 1 üleandmise-vastuvõtmise akti, mille alusel hageja andis kauba kostjale üle. Kostja oma kohustust kauba eest tasuda tähtaegselt ei täitnud ja hageja oli õigustatud arvestama lepingu p 5.1, p 5.2 ja lepingu lisa nr 1 alusel viivist 0,2 % päevas tasumata summast. VÕS § 76 kohaselt tuleb kohustus õigustatud isikule täita õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Rahalise kohustuse täitmisega on võlgnik viivituses alates ettenähtud ajal kohustuse täitmata

jätmisest ehk kohustuse rikkumisest. Põhinõue on sissenõutav hetkest, mil võlausaldajal on võlgnikult õigus nõuda kohustuse täitmist. Viivis on leppetrahvi alaliik, mida võlgnik on kohustatud tasuma kohustuse mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise eest, eriti täitmisega viivitamise korral. Leppetrahv võimaldab lepingupooltel eelkõige rahalise kohustuse rikkumise juhuks eelnevalt kokku leppida sanktsioonis. Viivis on leppetrahv eelkõige rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest, mida arvestatakse protsendina põhivõlalt (intressina). Pooled leppisid lepingus kokku sanktsioonis, kui kostja lepingust tuleneva kohustuse laenu tagastamiseks täitmata jätab. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksemiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt sama seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Hageja esitas hagiavalduse lisana viivisearvestuse. Kostja hageja viiviste arvestamise meetodile või arvestuse õigsusele vastuväiteid ei esitanud. Kostja apellatsioonkaebuse väidete osas, milles kostja taotles viiviste summa vähendamist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel 81 000 kroonini, nõustus ringkonnakohus täies ulatuses maakohtu seisukohtadega ega pea vajalikuks neid korrata vastavalt TsMS § 654 lg-le 6. Kostja ei toonud esimese astme kohtu menetluses ega apellatsioonimenetluses esile, millest koosneks taotletud viivis 81 000 krooni ning miks nõustuks kostja nimelt sellises ulatuses viiviste tasumisega. Ühtlasi nendib ringkonnakohus, et kostja väited tema halva majandusliku seisundi kohta, mis kostja arvates peaks tingima viiviste vähendamise VÕS § 162 alusel, on paljasõnalised. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et viivis ületab põhivõlgnevust. Hageja esitas nõude võlgnevuse 201 623,40 krooni ja viiviste 180 939,21 krooni saamiseks. Ainuüksi asjaolu, et hageja on alles pärast hagi esitamist menetluse kestel võlgnevuse osaliselt tasunud, ei vabasta teda kohustusest tasuda lepingus kokkulepitud ulatuses viivist kohustuse täitmisega viivitamise eest. Hea usu põhimõtte üheks funktsiooniks on välistada võimalus, et õigustatud isik kuritarvitab oma õigusi. Põhimõtteliselt võib viivisenõue olla vastuolus hea usu põhimõttega. Tsiviilõiguse teoorias üldiselt tunnustatud seisukoha järgi kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (nt on ülekohtune). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla vastuolus heade kommete ega seadusega ning seetõttu tühine. Viivise rakendamine sõltub eelkõige võlgnikust ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada. Ringkonnakohus ei tuvastanud hageja poolt viiviste nõudmisel hea usu ja mõistlikkuse põhimõtte vastast käitumist. Hageja nõudis viiviseid vastavalt talle seaduse ja lepinguga ettenähtud õigusele ning kostja poolt lepinguga võetud kohustusele, tasuda kohustuse täitmisega viivitamisel sanktsioonina viiviseid vastavalt poolte kokkulepitud määrale. Apellatsioonimenetluse menetluskulud tuleb TsMS § 639 lg 1 ja § 162 lg 1 alusel jätta kostja kanda.