Võlaõigus › Võõrandamislepingud

19 500 USD. Peale advokaadibüroo poolt 31.01.2007.a. kostjale saadetud pretensiooni tasus kostja 08.02.2006.a. 2500 USD. Hageja palub kohtul välja mõista võlgnevuse ja viivise. 04.02.2008.a. toimunud kohtuistungil avaldas hageja, et seisuga 04.02.2008.a. on kostja põhivõlgnevus hagejale 165 862,20 krooni ja viivis 180 939,21 krooni, seega kokku 346 801,41 krooni. Kostja on lubanud võlgnevuse kustutada 2007.a. lõpuks, kuid ei ole seda teinud. Kostja vastuväited ja põhjendused 02.05.2007.a kohtusse laekunud vastuses tunnistab kostja tema vastu esitatud hagi osaliselt. Kostja võtab õigeks, et ostis hagejalt naftasaadusi kokku 342’500.- USD väärtuses ja pidi tasuma hiljemalt 18.08.2006.a. Naftasaaduste hinnalanguse ja raske majandusliku olukorra tõttu oli tähtaegne tasumine võimatu. Lisaks hagiavalduses toodud tasumistele tasus kostja veel 20.11.2006.a 10’750.- krooni, 30.01.2007.a 1’500.- USD, 08.02.2007.a 2’500.- USD, 15.03.2007.a 1’500.- USD ja 02.04.2007.a 1’500.- USD. Kostja võlgnevus on 14’000.- USD, mille kostja on nõus tasuma 2007.a lõpuni. Viiviseid tunnistab kostja osaliselt ja leiab, et viivis 0,2 % päevas ja 73% aastas on ebamõistlikult suur. Kostja käitumine oli aus – suurema osa kohustustest on ta täitnud ning võlgnevus tekkis majandusliku seisundi tõttu, palub kostja vähendada viiviste nõuet kuni 80’000.- kroonini. Kohtuotsuse põhjendus Kohus, tutvunud poolte poolt esile toodud asjaoludega ja esitatud tõenditega ning uurinud neid kogumis, leiab, et hageja nõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et pooled sõlmisid 14.08.2006.a naftasaaduste ostu-müügi lepingu nr 28/08/06 (tl 5-7) ja selle lisana nr 1 üleandmis-vastuvõtmis akti (tl 8), mille alusel hageja andis kauba kotjale üle. Vaidlust ei ole selles, et kostja oma kohustust kauba eest tasuda tähtaegselt ei täitnud ja hageja oli õigustatud arvestama lepingu p 5.1, p 5.2 ja lepingu lisa nr 1 alusel viivist 0,2 % päevas tasumata summast. Kostja ei vaidlusta põhivõlgnevust summas 165 862,20 krooni, kuid palub vähendada viivist, kuna naftasaaduste hinnad langesid, kostjal olid majandusraskused ja viivis on ülemäära suur. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostjal on õigus taotleda viivise vähendamist seoses naftasaaduste hinnalanguse ja raske majandusliku olukorraga. Sisuliselt on kostja tuginenud oma viiviste vähendamise taotluse esitamisel kohustuse kohase täitmise rikkumise vabandatavusele (VÕS § 103 lg 2). Nimetatud naftasaaduste hinnalangus ja sellest tulenevad võlgniku võimalikud majanduslikud raskused on käsitletavad sotsiaalse asjaoluna, mis kuulub võlgniku enda vastutussfääri. Võlgnik pidi naftasaaduste hindade kõikumisega arvestama lepingu sõlmimisel ja seega ei ole selliste takistuste ilmnemisel tegemist vääramatu jõuga. Võlaõigusseadus näeb üldjuhul ette garantiivastutuse, vastutus kohustuse rikkumise eest on võlaõigusseaduse tähenduses esmajoones võimalus kohaldada õiguskaitsevahendit rikkumisele tuginedes ja kohus leiab, et kostja rikkumine ei olnud vabandatav (VÕS § 103 lg 1). Viivis on leppetrahvi alaliik, mida võlgnik on kohustatud tasuma kohustuse mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise eest, eriti täitmisega viivitamise korral. Leppetrahv võimaldab lepingupooltel eelkõige rahalise kohustuse rikkumise juhuks eelnevalt kokku leppida sanktsioonis. Viivis on leppetrahv eelkõige rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest, mida arvestatakse protsendina põhivõlalt (intressina). Pooled on lepingus kokku leppinud sanktsioonis, kui kostja lepingust tuleneva kohustuse laenu tagastamiseks täitmata jätab. Seadus ei sätesta viivise suuruse kokkuleppele piiranguid. Ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla vastuolus heade kommetega ega seadusega ning seetõttu tühine.

Viivise rakendamine sõltub eelkõige võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada. Üldisest hea usu põhimõttest tuleneb siiski võlausaldajale kohustus oma õigusi mitte kuritarvitada (TsÜS § 138). Leppetrahvi saab kohus ka tulenevalt oma diskretsiooniõigusest vähendada. Kostja on taotlenud viivise vähendamist 80’000.- kroonini, väites, et viivis on ebamõistlikult suur. Kostja ei ole väitnud, et viivis ei vasta võlgnevusele. Viivise vähendamine ei ole käesoleval juhul põhjendatud, kuna üldjuhul ei tohiks vähendada viivist alla nõude seadusega tagatud ulatuse (VÕS § 162). Antud juhul ei nõua võlausaldaja põhivõlast suuremat viivist. Muid asjaolusid, mis tingiksid viivise vähendamise, kostja esile toonud ei ole. Hageja nõue põhivõla 165’862,20 krooni ja viivise 180’939,21 krooni väljamõistmiseks kostjalt on põhjendatud (võlaõigusseaduse § 76 lg 1, § 108 lg 1 ja § 113 alusel) ja kuulub rahuldamisele. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti, teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Käesoleva otsusega hagi rahuldatakse, seega on otsus tehtud kostja kahjuks. Eelnevast tulenevalt tuleb hageja menetluskulud jätta kostja kanda. Hagejal on õigus nõuda hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalist kindlaksmääramist, esitades selleks Harju Maakohtule avalduse koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

Ele Liiv kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.