Muud › Muud hagiasjad

Hageja esitas OÜ Festina Lente suhtes hagi tagasivõtmise avalduse ja Harju Maakohus jättis 27.08.2007 määrusega AS Hansa Liising Eesti hagi OÜ Festina Lente vastu 91 303, 92 krooni saamiseks TsMS § 423 lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Hansa Liising Eesti ja OÜ Festina Lente 17.04.2001 kasutusrendilepingu nr 0018557L, mille esemeks oli sõiduauto Audi A6 TDI Automaat 1,9. Lepingu kohaselt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks OÜ Festina Lente valdusesse ja kasutusse, kes kohustus maksma vastavalt maksegraafikule makseid. OÜ Festina Lente rikkus lepingut, jättes tasumata tasumisele kuuluvad maksed. Hageja saatis 03.10.2002 teatise lepingu ülesütlemise kohta, milles informeeris võlgnevuse suurusest ja lepingu lõpetamisest juhul, kui OÜ Festina Lente ei kustuta tekkinud võlgnevust ettenähtud tähtaja jooksul. OÜ Festina Lente võlgnevust ei kustutanud, mistõttu lõpetas hageja lepingu ühepoolselt ennetähtaegselt 05.11.2002. Kuna hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt, kohustus OÜ Festina Lente andma hagejale üle vara valduse. Pärast valduse taastamist asus hageja vara realiseerima. OÜ Festina Lente lepingust tulenev võlgnevus on tähtajaks tasumata rendimaksed summas 4829, 50 krooni, vara jääkmaksumus 194 424, 77 krooni ning hageja poolt kantud vara valduse taastamisega ja müügiga seotud kulutused summas 7693, 72 krooni (algselt nõutud 10 693, 72 krooni asemel). Kuna hind, millega õnnestus varale ostja leida, oli 118 644, 07 krooni (ilma käibemaksuta), ei katnud vara võõrandamisest saadud rahasumma OÜ Festina Lente poolt hagejale tasumisele kuuluvaid summasid, nõuab hageja vastavat hüvitust. Hageja lõplikuks nõudeks on 88 303, 92 krooni. 17.04.2001 sõlmisid hageja ja kostja Boris Abramov käenduslepingu nr 0018557L,-KÄ mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada solidaarselt OÜ-ga Festina Lente lepingust tulenevate kohustuste kohane ja täielik täitmine. 30.08.2005 saatis hageja kostjale teatise, milles informeeris teda OÜ Festina Lente võlgnevusest ja palus kostjal kustutada lepingust tulenev võlgnevus. Kostja antud tähtajaks võlgnevust ei tasunud. VÕS § 142 lg 1 ja § 145 lg 1 kohaselt vastutab käendaja põhivõlgniku kohustuse täitmise eest solidaarselt põhivõlgnikuga. Kostja vastuväited Kostja Boris Abramov vaidles hagile vastu. Kostja sõlmis hagejaga käenduslepingu. Kasutusrendilepingu üldtingimuste punkti 5.19, millest tuleneb rentniku kohustus lepingu ennetähtaegse lõpetamise ja vara võõrandamise korral hüvitada rendileandjale vara võõrandamisest tekkinud kahjud ja kulud, ei saa lugeda käenduslepingu tingimuseks. Käenduslepingu sõlmimisel leppisid pooled kokku, et kui rentnik ei täida kohustusi, siis teatab hageja sellest kostjale ning kostja osaleb vara võõrandamise protsessis. Hageja rikkus kokkulepet ja võõrandas vara oluliselt madalama hinnaga kui turuhind. Kostja ei ole kohustatud hüvitama hageja poolt kahju hüvitamiseks nõutud summat (vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe), kuna kahju tekkis hageja süül. Kostja ei saanud mõjutada seda, et hageja müüs sõiduki turuhinnast madalama hinnaga. Tegelik sõiduki võõrandamise hind oli asja materjalidest nähtuvalt 140 000 krooni (koos käibemaksuga), mitte hagis nimetatu. Kostja ei tunnistanud ka vara realiseerimisega seotud lisakulude hüvitamise nõuet. Jääb ebaselgeks, mis kulutus [pro: teenus] on osutatud summas 1228, 81 krooni. Aku vahetamine ei olnud vajalik, kuna sõiduki üleandmisel oli aku täiesti töökorras. Vara realiseerimisega seotud kulutusi kokku summas 10 693, 72 krooni ei saa käsitleda kahjuna. Tegemist on hageja äririskiga, mida hageja peab ise kandma. Maakohtu otsus ja selle põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 62 118, 71 krooni ning menetluskulude katteks 4250 krooni.

Hageja ja OÜ Festina Lente sõlmisid 17.04.2001 kasutusrendilepingu. Lepingu kohaselt kohustus hageja valmistama ette ja korraldama OÜ Festina Lente valdusesse ja kasutusse sõiduauto Audi A6 TDI Automaat 1,9. OÜ Festina Lente kohustus tasuma hagejale vastavalt maksegraafikule makseid. Kasutusrendilepingule sõlmiti lisa nr 2, milles lepiti kokku uus lepingu lõppemise tähtaeg 30.07.2006. Hageja teatas 03.10.2002, et ütleb lepingu üles, kui OÜ Festina Lente ei tasu tekkinud võlgnevust summas 9 681, 47 krooni 14 päeva jooksul pärast teate kättesaamist. Asjas puudub vaidlus, et OÜ Festina Lente ettenähtud tähtajal võlgnevust ei tasunud. Asjas puudub vaidlus ka selles, et leping on üles öeldud ning leping öeldi üles, kuna OÜ Festina Lente rikkus lepingut. Rendilepingu üldtingimuste p 2.3. järgi kohustus rentnik tasuma rendileandjale vastavalt maksegraafikule rendimakseid pangas asuvale rendileandja arvelduskontole. Asja materjalidele lisatud õiendi (tl 34) kohaselt on seisuga 11.08.2005 OÜ-l Festina Lente tasumata rendimaksed summas 4 829, 50 krooni. Asjas puudub vaidlus, et 17.04.2001 sõlmiti hageja ja kostja vahel käendusleping, mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada hageja ja OÜ Festina Lente vahel 17.04.2001 sõlmitud lepingust tulenevate kohustuste kohane ja täielik täitmine. Kuna kostja võttis enesele käenduslepinguga kohustuse vastutada põhivõlgniku kohustuse täitmise eest, ei ole põhjendatud kostja väide, mille kohaselt ei saa kasutusrendilepingu üldtingimuste punktis 5.19 sätestatut lugeda lepingutingimuseks. VÕS § 142 lg 1 järgi käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 järgi kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt. VÕS § 145 lg 2 järgi vastutab käendaja kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. VÕS § 367 lg 1 järgi peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Lepingu ülesütlemise ajal kehtinud VÕS § 367 lg 3 sätestas, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse ja liisingulepingus on kokku lepitud, et pärast liisingulepingu lõppemist kuulub osa liisingueseme jääkväärtusest liisinguandjale, arvatakse pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast maha ka liisinguandjale kuuluv osa liisingueseme jääkväärtusest. Kasutusrendilepingu üldtingimuste p 5.19. järgi on rentnik kohustatud, juhul kui rendileandja tuginedes lepingu üldtingimuste XI osa punktidele lõpetab lepingu ennetähtaegselt ning võõrandab vara, hüvitama rendileandjale vara võõrandamisest tekkinud kahjud (st vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe) ja kulud (sh vara valduse üle võtmine, vara hoidmine, vara müügikõlbulikuks seadmine). 29.01.2004 müüs hageja vaidlusaluse sõiduauto OÜ-le Balti Realiseerimiskeskus hinnaga 140 000 krooni (koos käibemaksuga). Müügilepingu lisa 1 kohaselt kinnitavad ostja ja müüja, et vastavalt müügilepingule on ostja tasunud täielikult ja kohaselt ostuhinna. Asjas puudub vaidlus, et vara jääkmaksumuseks lepingu lõpetamisel oli 194 424, 99 krooni. Kohus leidis VÕS § 39 lg 1 järgi kasutusrendi üldtingimusi tõlgendades, et lepingu pool ei võinud saada lepingu p-st 5.19 aru nii, et „vara võõrandamisest saadud summa“ tähendab müügisummat ilma käibemaksuta. Seetõttu tuleb vara jääkmaksumuselt kahjusumma saamiseks maha arvata sõiduauto müügist saadud 140 000 krooni.

Maakohus ei nõustunud kostja vastuväitega, et hageja müüs kasutusrendilepingu esemeks oleva sõiduauto ebamõistlikult madala hinnaga. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 65 lähtudes loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kostja esitas AS Eesti Konjunktuuriinstituut tõendi, mille kohaselt oli vaidlusalust tüüpi sõiduki 2004. aasta esimese kvartali keskmine müügihind 176 900 krooni. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja esitatud teatises (tl 67) märgitud hindadega oli sõiduk OÜ-s Balti Realiseerimiskeskus müügis ligikaudu aasta, kusjuures sõiduki algsest müügihinnast tehti korduvalt allahindlust. Seega selgus konkreetse sõiduki turuhind müügiprotsessi käigus. Kostja ei ole tõendanud, et tema oleks sõidukit müües saanud kõrgema hinna. Kohus osundas, et kostja oli OÜ Festina Lente juhatuse liige nii kasutusrendilepingu sõlmimise ajal kui ka selle ülesütlemise ajal, s. o ajal, kui vara valduse sai hageja. Asjast ei nähtu, et kostja oleks pärast lepingu ülesütlemist näidanud üles initsiatiivi leida ise sõidukile ostja või rentnik või muul moel huvi tundnud lepingu esemeks olnud sõiduki võõrandamise suhtes. Seega ei ole kostja väited, mille kohaselt ta ei teadnud sõiduki müügiprotsessist, asjakohased. Kohus mõistis kostjalt kui käendajalt välja kasutusrendilepingu järgi tasumata rendimaksed summas 4829, 50 krooni ning rendilepingu ülesütlemisega seotud otsesed kulutused 7693, 72 krooni. Hageja käsitles vara müügiga seotud kulutustena OÜ-le Balti Realiseerimiskeskus müügiteenuse eest tasutud 5932, 20 krooni ning sõiduki keemilise pesu eest tasutud 1228, 81 krooni ja aku vahetuse eest tasutud 532, 71 krooni. Kulutuste kandmine on tõendatud asja materjalidele lisatud arve (tl 81) ja konto väljavõttega (tl 83). VÕS § 367 lg 4 järgi peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Kuna hagejal tuli lepingu ülesütlemise tõttu sõiduk võõrandada ja igasuguse võõrandamistegevusega tekivad üldjuhul kulud, siis leidis kohus, et sõiduauto müügiteenuse kulud on põhjustatud kapitalirendilepingu ülesütlemisest ning on seetõttu käsitletavad lisakuludena VÕS § 367 lg 4 ja üldtingimuste p 5.19 tähenduses. Samuti tuleb sõiduauto puhastamist enne selle müümist tavapäraselt lugeda sõiduauto müügiprotsessi osaks. Hageja väitel vajas sõiduk müügiprotsessi käigus aku vahetust, kuna vara käivitamine osutus problemaatiliseks. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et nimetatud kulu oleks tekkinud hagejast tulenevatel asjaoludel. Eeltoodu tõttu rahuldas kohus lisakulutuste hüvitamise nõude VÕS § 367 lg 4 alusel täies ulatuses. AS Hansa Liising Eesti apellatsioonkaebuse põhjendused Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada Harju Maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas ning teha uus otsus, millega mõista kostjalt AS Hansa Liising Eesti kasuks välja esimese astme kohtus välja mõistmata jäänud jääkmaksumuse ja vara müügist saadud summa vahe 26 185, 21 krooni. Hageja palub jätta kõik menetluskulud kostja kanda, sealhulgas mõista kostjalt hageja kasuks välja täiendav riigilõiv. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on esimese astme kohus lepingulise kahju (vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe) hüvitamise nõude rahuldamata jätmisel ebaõigelt hinnanud tõendeid ja jõudnud väärale järeldusele. Hageja on seisukohal, et kaevatav kohtuotsus on vastuolus liisingulepingu rikkumise tõttu selle ülesütlemisega kaasneva kahju täieliku hüvitamise põhimõttega. Riigikohus on 19.04.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06 asunud seisukohale, et liisingulepingu kui krediteerimislepingu olemusest tulenevalt tuleb liisinguandjale hüvitada kõik liisinguesemega seotud kulutused ning liisinguandja ei tohi sattuda halvemasse olukorda võrreldes sellega, kui ta oleks toiminud üksnes laenuandjana. Kasutusrendilepingu esemeks olnud sõiduauto müügihinnaks oli müügilepingus märgitud 140 000 krooni, sealhulgas käibemaks 21 355, 93 krooni. Vara võõrandamisest saadud summaks kasutusrendi üldtingimuste punkti 5.19. tähenduses tuleb lugeda müügihind ilma käibemaksuta

summas 118 644, 07 krooni, mille hageja vara võõrandamisest reaalselt enda käsutusse sai. Kohus on VÕS § 39 lg-le 1 tuginedes kasutusrendi üldtingimuste punkti 5.19. ebaõigesti tõlgendanud. VÕS § 39 lg 1 kohaselt tuleb tüüptingimust tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kostja võttis käenduslepingu alusel vastutuse OÜ Festina Lente kohustuste eest. Kostja oli ühtlasi OÜ Festina Lente juhatuse liige ja ei saa väita, et kostja ei võinud aru saada käibemaksu arvestamise põhimõtetest. Vara võõrandamisel käibemaksu arvestamise ja maksmise kohustus tulenes hagejale käibemaksuseadusest (käibemaksuseaduse § 3, § 4 lg 1 p 1). Riigikohus on 28.02.2007 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07 asunud seisukohale, et lepingu ülesütlemisel tuleb käibemaks maha arvata liisingueseme väärtusest (jääkväärtusest) juhul, kui liisinguandja tõendab, et käibemaks arvestati lisaks turuhinnale. Hageja ostis vaidlusaluse sõiduauto 18.04.2001 Eurost Auto AS-lt ja maksis ostuhinnalt samuti käibemaksu. Hageja ja OÜ Festina Lente vahel sõlmitud kasutusrendilepingu sõlmimisel eeldas hageja, et vara väärtuse osade kaupa tasumisel hüvitab rentnik talle vara soetamismaksumuse, kaasa arvatud käibemaks. Kuivõrd vara lepinguline jääkmaksumus oli arvestatud ilma käibemaksuta, oli õige arvestada vara müügist saadud summat samuti ilma käibemaksuta. Juhul kui vara väärtust arvestada koos käibemaksuga, nagu leidis esimese astme kohus, paneks see liisinguandja võrreldes vastaspoolega ebavõrdsesse olukorda, kuna iga ennetähtaegse liisingulepingu ülesütlemise puhul saaks hageja kahju, mida ta majandustegevuse käigus ette näha ei saanud. Jättes käibemaksu hageja kahju hulka arvestamata, ei võtnud kohus arvesse, et käibemaksu riigile tasumine on hageja kui käibemaksukohustuslase seadusest tulenev kohustus. Kasutusrendilepingu punkt 5.19. ei ole tühine VÕS § 42 lg 1 mõttes ega seadusega (eelkõige VÕS §-ga 367) vastuolus ning kasutusrendilepingust tulenevast hageja võlgnevusest tuleks maha arvata vara realiseerimisest saadud summa käibemaksuta. Boris Abramovi apellatsioonkaebuse põhjendused Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada Harju Maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas ning teha uus otsus, millega jätta AS Hansa Liising Eesti hagi täies ulatuses rahuldamata ja mõista AS-lt Hansa Liising Eesti Boris Abramovi kasuks kõik menetluskulud. Esimese astme kohus on rikkunud materiaal- ja menetlusõiguse norme ning ebaõigesti hinnanud tõendeid. Kostja kaebab menetlusõiguse normi rikkumise peale, mis seisnes selles, et maakohus ei lükanud kostja lepingulise esindaja 18.09.2007 taotluse alusel edasi 18.09.2007 määratud kohtuistungit. Kostja esindajal oli mõjuv põhjus kohtuistungile ilmumata jätmiseks, kuna pidi hooldama abi vajavat vanaema, kelle hooldajaks ta oli Pärnu Linnavalitsuse sotsiaalosakonna 24.08.2007 otsusega määratud. Kohtu 18.09.2007 protokollilises määruses tuvastatu, et kostja esindajal oli piisavalt aega uue hooldaja leidmiseks, ei vasta faktilistele asjaoludele. Kohus on alusetult jätnud otsuse tegemisel arvestamata VÕS § 367 lg-s 3 sätestatu enne 27.12.2003 kehtinud redaktsioonis, s. t ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi. VÕS § 367 lg-st 3 tulenevalt tuleb liisingueseme tasumata väljaostumakseid kõrvutada auto väärtusega tagastamise ajal (jääkväärtusega). Kuna lepingu lõppemisel jäi auto omandiõigus hagejale, säilitas ta nii auto kui omandas tasutud väljaostumaksed koos intressiga. Kasutusrendi tingimuste punkt 5.19., mille kohaselt lepinguliseks kahjuks loetakse vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe, on vastuolus VÕS § 367 lg-ga 3, kuna nimetatud sätte järgi ei ole oluline lepingueseme müük, vaid selle tegelik väärtus. Hagejale on auto müügist laekunud 140 000 krooni. Kostja esitas Eesti Konjunktuuriinstituudi tõendi, mille kohaselt sõiduki tegelik väärtus (turuhind) 2002. aasta neljandas kvartalis, s. o hagejale tagastamise ajal oli ca 210 800 krooni. Kostja on tõendanud, et ta tagastas sõiduki suurema väärtusega kui tasumata osamaksete summa. Hageja ei ole sõiduki turuhinna kohta tõendeid esitanud. Eeltoodust tulenevalt hageja nõue lepingulise kahju hüvitamiseks on alusetu ja seda ei oleks tulnud rahuldada.

Kasutusrendilepingu ennetähtaegse ülesütlemisega seotud lisakulude hüvitamise nõudele vaidleb kostja täies ulatuses vastu esimese astme kohtus esiletoodud asjaoludel. OÜ Festina Lente andis kostja väitel hagejale üle täiesti korras sõiduki, mis ei vajanud keemilist pesu ega akuvahetust. Hageja ei ole esitanud üleandmisakti, millest nähtuksid nimetatud defektid. Sõiduki üleandmisega läks hagejale üle sõiduki hävimise ja kahjustumise riisiko. Seega ei ole hageja tõendanud kahju olemasolu, selle suurust ja põhjuslikku seost kostja käitumisega. Sõiduki realiseerimisega seotud kulutusi ei saa käsitleda kahjuna, vaid tegemist on hageja äririskiga, mida hageja peab ise kandma. Debitoorse võlgnevuse (tasumata rendimaksete) kohta kostjal andmed puuduvad, sest tal puudub juurdepääs OÜ Festina Lente raamatupidamisdokumentidele. Vastused apellatsioonkaebustele Kostja vaidleb vastu hageja apellatsioonkaebusele ja leiab, et kaebuse rahuldamiseks puudub õiguslik alus. Kostja jääb apellatsioonkaebuses esitatud seisukoha juurde, et haginõude arvestamise aluseks peab olema sõiduki väärtus tagastamise hetke seisuga, millest ilmneks väidetava kahju olemasolu ja suurus. Hageja ei ole nõuet vajalikul määral tõendanud. Apellatsioonkaebuses on hageja märkinud, et lisab Eurost Auto AS-ga sõlmitud vara müügilepingu, kuid on jätnud nimetatud tõendi lisamata. Kostja palub TsMS § 652 lg 1 p 4 alusel keelduda uue tõendi vastuvõtmisest apellatsioonimenetluses. Hageja vaidleb vastu kostja apellatsioonkaebusele ning palub jätta selle rahuldamata. Maakohtu otsus hagi rahuldamise osas on seaduslik ja põhjendatud. Hageja juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et vara lepinguline jääkväärtus ning oletuslik/reaalne turuväärtus ei ole üldjuhul kattuvad. Jääkväärtus on liisingueseme omandamiseks liisinguandja poolt tehtud kulutus, millest on maha arvatud juba tasutud osamaksed ilma intressita. Liisingueseme turuhind on hind, millega liisinguesemele reaalselt ostja leidub. Hageja nõustub esimese astme kohtu järeldusega, et konkreetse sõiduki turuhind selgub müügiprotsessi käigus, samuti kohtu hinnangute ja järeldustega liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulude hüvitamise ja rendimaksete võla väljamõistmise osas. OÜ-l Festina Lente oli rendimaksete võlgnevus hageja ees perioodi 01.10.2002-31.10.2002 eest summas 4829, 50 krooni. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, tutvunud asja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega kohus lahendas sõiduki jääkmaksumuse ja müügihinna vahe 75 780, 70 krooni nõude ning jaotas menetluskulud. Maakohus on rikkunud protsessiõiguse norme määral, mis tingib tühistatud osas tsiviilasja tagasi saatmise uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Maakohus tuvastas õigesti vaidlustamata asjaolud ning leidis põhjendatult, et liisinguvõtja vastutab temapoolsel lepingu rikkumisel kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede eest ning VÕS § 145 lg-test 1 ja 2 tulenevalt vastutab käendaja võlausaldaja ees põhivõlgnikuga solidaarselt ja täies ulatuses. Kohus tugines VÕS § 367 lg-le 1, mille kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega; samuti lg-le 3 (lepingu ülesütlemise ajal kehtinud redaktsioonis), mis sätestas, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse ja liisingulepingus on kokku lepitud, et pärast liisingulepingu lõppemist kuulub osa liisingueseme jääkväärtusest liisinguandjale, arvatakse pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast maha ka liisinguandjale kuuluv osa liisingueseme jääkväärtusest. Samuti lähtus kohus kasutusrendilepingu üldtingimuste punktist 5.19, mille kohaselt oli rentnik kohustatud, juhul kui rendileandja tuginedes lepingu üldtingimuste XI osa punktidele lõpetab lepingu ennetähtaegselt ning võõrandab vara, hüvitama rendileandjale vara võõrandamisest tekkinud kahjud (st vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe) ja kulud (sh vara valduse üle

võtmine, vara hoidmine, vara müügikõlbulikuks seadmine). Siinkohal ei nõustunud maakohus kostja väitega, et kasutusrendilepingu üldtingimuste punktis 5.19 sätestatut ei saa lugeda lepingu tingimuseks, kuid jättis oma seisukoha põhjendamata. Kohus ei andnud sisulist hinnangut kostja taotlusele jätta kasutusrendilepingu üldtingimuste punkt 5.19 kohaldamata (kostja vastuväited tl 9294). Jättes kontrollimata tüüptingimuste kehtivuse, ei taganud maakohus asja lahendamiseks vajalike asjaolude väljaselgitamist. Kui pooled vaidlevad tüüptingimuste sisu üle, peab kohus kontrollima tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud (Riigikohtu otsus 3-2-1-56-08). Muude samas sisaldunud kostja väidete kohta märkis maakohus õigesti, et kostja pidi olema teadlik kasutusrendilepingu ülesütlemisest ja lepingu lõpetamisega kaasnevatest toimingutest, sest ta oli sel ajal OÜ Festina Lente juhatuse liige (kuni 19.05.2005). Liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral tuleb liisinguandjale kui krediteerijale VÕS § 367 lg 1 järgi hüvitada krediteerimiseks tehtud kulutused. Niisugused kulutused on esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud. Lepingu ülesütlemise ajal kehtinud VÕS § 367 lg 3 redaktsioon ja VÕS § 367 lg 3 alates 27.12.2003 kehtiv redaktsioon ei erine üksteisest oluliselt lepingu ülesütlemise tagajärgede hindamisel: mõlema redaktsiooni järgi tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, arvestada tema kulutuste määramisel ka tagastatava eseme väärtust. Liisinguandja vastava nõude arvestamisel on oluline nii varem kehtinud kui kehtiva VÕS § 367 lg 3 järgi liisingueseme väärtus, mitte eseme müümine. Selles osas erineb seadusest üldtingimuste punkt 5.19, mille kohaselt tuleb vara jääkmaksumust kõrvutada vara võõrandamisest saadud summaga (lähtuda nende vahest). Kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades muuhulgas liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hinnaerinevust kuni 10% turuväärtusest võib pidada mõistlikuks ja lubatavaks ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima hinna saamiseks sel juhul täitnud. Lubatuks ei saa aga pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski üksnes liisinguvõtjale, kes ei saa mõjutada müügiprotsessi. Eeltoodud seisukohta on väljendanud oma otsuses 3-2-1-33-08 Riikohus. Antud juhul kõrvutatakse üldtingimuste punktis 5.19 vara jääkmaksumusega vara võõrandamisest saadud summat, sõltumata sellest, millise hinnaga vara võõrandati ja kuidas kujundati võõrandamisprotsess. Selline tüüptingimus kahjustab oluliselt teise poole huvisid, jättes tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt liisinguandja otsustada. Nimetatud tingimus vastab VÕS § 42 lg 3 p-le 5, kuna liisinguvõtjalt võetakse võimalus tõendada tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude suurust. Sellise tüüptingimuse ebamõistlikku kahjustatavust eeldatakse VÕS § 44 kohaselt ka mõlemapoolselt majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul. Eeltoodud põhjendustel, lähtudes VÕS § 39 lg-st 2 ja § 42 lg-st 1, on üldtingimuste punkt 5.19 tühine ning juhinduda tuleb VÕS § 41 kohaselt VÕS §-s 367 sätestatust. Kuna maakohus on sõiduki jääkväärtuse tähendust VÕS § 367 lg 3 järgi käsitlenud ebaõigesti, sest nimetatud sättest (nii varem kui praegu kehtivas redaktsioonis) tulenevalt ei ole liisinguandja nõude arvestamise eelduseks liisingueseme müügitulem, vaid eseme väärtus, tuleb eeltoodud asjaolusid maakohtul hinnata. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kindlaks teha, milline oli sõiduki väärtus hagejale tagastamise ajal. Hageja ise on esitanud kohtule hindamisakti, mille kohaselt oli vara väärtuseks selle hagejale üleandmise ajal 250 000 krooni. Et sõiduk müüdi 140 000 krooni eest (küll üle aasta hiljem), tõendab olulist hinnaerinevust. Kui hageja väidab, et sõiduki tegelik väärtus oli tagastamise

ajal madalam, peab ta seda tõendama. Asja uuel läbivaatamisel tuleb esitatud tõendeid uuesti hinnata ja võimaldada pooltel vajadusel esitada täiendavaid tõendeid. Eeltoodud põhjendustel nõustub kolleegium kostja apellatsioonkaebuses sisalduva käsitlusega tüüptingimuste punkti 5.19 vastuolu kohta seadusega, kuid ei nõustu väidetega lisakulutuste põhjendamatuse kohta. Sõiduki korrastamiseks tehtud kulutused on tõendatud. Kohus, tuginedes VÕS § 367 lg-le 4, mõistis kostjalt kui käendajalt välja kasutusrendilepingu järgi tasumata rendimaksed summas 4829, 50 krooni ja lepingu lõpetamisega seotud otsesed kulutused 7693, 72 krooni. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega. VÕS § 367 lg 4 sätestab liisinguvõtja kohustuse hüvitada liisinguandjale lepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud. Liisingueseme müügikulud, mis on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest, on lisakuludeks selle sätte tähenduses. Igasuguse võõrandamistegevusega tekivad kulud, sõltumata, kas liisinguandja müüb eseme ise või kasutab vastavat teenust. Antud juhul tuleb nimetatud kulusid pidada mõistlikeks ja põhjendatuiks. Kolleegium nõustub hageja apellatsioonkaebuse väidetega selle kohta, et kohus kõrvutas vara võõrandamisest saadud summat jääkmaksumusega ebaõigesti, kuna arvestas esimese puhul juurde käibemaksu, teise puhul aga mitte. Kui kohus pidas põhjendatuks neist summadest lähtuda, tuli juhul, kui jääkmaksumus oli arvestatud ilma käibemaksuta, analoogiliselt toimida ka müügist saadud summa puhul. Menetluskulude jaotuse poolte vahel otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel.

Ü. Jänes

G. Kivinurm

A. Tänav

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.