Hageja: AS H(registrikood XXX, asukoht XXX); Hageja esindaja: Anett Suuder (hageja jurist, aadress XXXX); Kostja: AK(isikukood XXX, elukoht XXX); Kostja esindaja: vandeadvokaadi abi Anti Aasmaa (Advokaadibüroo Uno Feldschmidt, XXX);
Kohtuistungi toimumise aeg
04.09.2008.a
Istungil osalenud isikud
Hageja esindaja Anett Suuder, kostja esindaja, vandeadvokaadi abi Anti Aasmaa
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Mõista kostjalt, AK ́ilt välja hageja, AS H kasuks 275 000 krooni. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud kostja AK ́i kanda. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega on õigus esitada kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Esitatud appellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitamisel ei taotleta selle lahendamist istungil. Hageja nõue ja põhjendused
1.Hageja esitas 17.04.2008.a Harju Maakohtusse hagi, milles palus mõista kostjalt välja 275 000 krooni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja müügilepingu, mille objektiks oli tarbesõiduk XXX, ehitusaasta 2003.a. Müügilepingu kohaselt pidi ostja tasuma ostuhinna 275 000 krooni ja müüja andma muuhulgas üle ka müügilepingu eseme omandiõiguse. Hageja tasus ostuhinna ja kostja andis üle auto otsese valduse. Hageja omandas vara liisinguandjana, liisinguvõtjale (Ego Hallika) üleandmise eesmärgil. Hageja ja liisinguvõtja vahel sõlmiti auto suhtes järelmaksuga müügileping. Auto sai enda valdusesse EH(edaspidi liisinguvõtja). 09.05.2007.a sai hageja Põhja Politseiprefektuurilt kirjaliku teatise, millest nähtus, et 08.05.2007.a võeti liisinguvõtjalt kriminaalasja raames ära ülalmainitud auto. Auto suhtes teostati liiklustrassoloogiline ekspertiis, mille käigus tuvastati, et auto tehasetähist on muudetud ning et originaaltehasetähisega auto varastati 2005ndal aastal Hispaanias. Antud auto omandiõigus oli Hispaanias üle läinud kindlustusfirmale WS. Hageja
1(6)
Tsiviilasi nr: 2-08-14636 lõpetas eespool toodu tõttu liisinguvõtjaga sõlmitud järelmaksuga müügilepingu. Hageja leiab, et kuivõrd kostja ei täitnud temal kui müüjal lasuvat, müügilepingust tulenevat müüja kohustust teha võimalikuks omandiõiguse üleminek müügilepingu esemeks olevale asjale, tekitas kostja sellega hagejale kahju summas 275 000 krooni, mille hüvitamist hageja kostjalt nõuab. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja leiab, et ta oli vaidlusaluse sõiduki omanik ja kostja vastupidine väide on tõendamata. Kostja nõustub hageja väitega, et hageja ja kostja vahelises müügilepingus oli auto tehasetähis vale, kuid seda kostjale mitteteadaolevatel põhjustel, sest kostja väitel valmistas tüüptingimustega müügilepingu ette hageja ja seda auto registreerimistunnistuse alusel. Kostja leiab, et hageja on rikkunud vale tehasetähise kontrollimata jätmisega VÕS § 219 lg-s 1 sätestatud kohustust, sest õige tehasetähis on kirjas juba hageja ja liisinguvõtja vahel sõlmitud järelmaksuga müügilepingus, mistõttu sai hageja valest tehasetähisest teada juba lepingu sõlmimise ajal, kuid ei esitanud sellega seoses kostjale ühtegi nõuet. Kostja leiab, et hagi tuleks jätta rahuldamata ka seetõttu, et hagejat esindas vaidlusaluse müügilepingu sõlmimisel liisinguvõtja ja kostja andis liisinguvõtjale teada kõikidest probleemidest, mis auto vale või muudetud tehasetähise tõttu olid tekkinud (auto oli politseis hoiul ning politsei tegeles auto omaniku tuvastamisega ning uuris ega auto ei ole varastatud). Ka auto esmasel Eestis müümisel hagejale kui ka esmasel Eestis registreerimisel märgiti auto registreerimistunnistusele, et kereraami number VIN kood on mittestandartne. Kostja leiab, et hageja on asja lepingutingimustele mittevastavusele tuginemise õiguse VÕS § 220 lg-st 3 tulenevalt minetanud. Kostja leiab, et see asjaolu, et autol oli vale VIN kood oli üheks müügilepingu eritingimuseks, millest tulenevalt võttis hageja enda kanda riski, et kolmas isik võib auto suhtes esitada valest VIN koodist tuleneva nõude. Kostja leiab seda seetõttu, et vale VIN koodi kohta oli tehtud märge algsele mootorsõiduki registreerimistunnistusele ja samasisuline märge tehti ka viimasele mootorsõiduki registreerimistunnistusele. Kostja väidab, et vale VIN koodi tõttu oli auto hind ka ca 1/3 võrra kohalikust keskmisest turuhinnast odavam. Kostja leiab veel, et VÕS § 218 lg 4 kohaselt ei vastuta müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui ostja lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavusest teadis või teadma pidi, sh ka VÕS § 217 lg 2 p 4 sätestatud puuduse eest, et kolmandal isikul on asja suhtes nõue või muu õigus, mida ta võib esitada. Kostja leiab, et isegi siis, kui kostja peaks hageja ees vastutama, tuleks kahjusummast VÕS § 127 lg 5 alusel maha arvata 43 406 krooni, so summa, mida liisinguvõtja on hagejale järelmaksuga müügilepingu alusel tasunud. Kostja leiab veel, et isegi siis, kui ta peaks hageja ees vastutama, tuleb VÕS § 139 lg 1 alusel hüvitamisele kuuluvat kahju vähendama ning antud juhul tuleks kahju vähendada 0-ni, sest kahju tekkis kostja hinnangul hagejast tulenevalt. Kostja hinnangul ei ole hageja vaidlustanud auto kuulumist WS ́ele auto heauskse omandamise tõttu hageja poolt. Kostja hinnangul ei oleks selline tegevus perspektiivitu. Kohtu põhjendused
3.Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas esitatud tõendeid, leiab, et käesolev hagi võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 115 lg 1 koosmõjus VÕS § 208 lg-ga 1. Selleks tuleb kontrollida, kas hageja ja kostja vahel oli sõlmitud leping, kas kostja rikkus lepingust tulenevat kohustust, kas hagejale tekkis selle lepingurikkumise tagajärjel kahju, kas kahju on selline nagu hageja seda väidab olevat, ega ei esine kostja vastutust välistavaid või kahju hüvitise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid. Kõigepealt kontrollib kohus hageja müügilepingu rikkumisest tulenevat nõuet kostja vastu, seejärel hindab kohus kostja vastuväiteid hagile. Lõpuks käsitleb kohus menetluslikke küsimusi.
4.Käesolevas asjas loeb kohus tuvastatuks järgmised asjaolud. Hageja ja kostja sõlmisid 05.10.2006.a müügilepingu nr 0141363L-OM, mille esemeks oli tarbesõiduk XXX, ehitusaasta 2003, tehasetähis WVWZZZ1JZ3W186455. Selle lepingu kohaselt pidi kostja tegema hageja suhtes võimalikuks viidatud mootorsõiduki omandiõiguse ülemineku hagejale. Hageja tasus kostjale kokkulepitud ostuhinna 275 000 krooni. 09.05.2007.a sai hageja Põhja Politseiprefektuurilt teatise, milles sätestati, et 08.05.2007.a võeti EH, so isikult, kellega hageja sõlmis ülalviidatud mootorsõiduki suhtes järelmaksuga müügilepingu, ära ülalviidatud mootorsõiduk. Teatise kohaselt on sõiduki originaaltehasetähis WDB2110161A121287 ja vaidlusalune auto on Hispaaniast varastatud. Teatise kohaselt on vaidlusaluse auto omandiõigus üle läinud Hispaania kindlustusfirmale WS, kes taotles auto tagastamist. Hageja esitas kostjale kahju hüvitamise nõude. Kostja ei ole hagejale kahju hüvitanud. Viidatud asjaolude osas hageja ja kostja vehel vaidlus puudub ja sellest tulenevalt loeb kohus käesolevas lõigus loetletud asjaolud vaidlusvälisteks ja tuvastatuks.
2(6)
Tsiviilasi nr: 2-08-14636
5.Alljärgnevalt kontrollib kohus käesoleva hagi rahuldamise eelduseks oleva kahju hüvitamise nõude eeldusi. VÕS § 115 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise nõude üheks eelduseks kohustuse rikkumine. Kohustuse rikkumise mõiste avab VÕS § 100, mille kohaselt on kohustuse rikkumiseks võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine. Eelmises lõigus tuvastas kohus, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud müügileping, millest tulenes kostja kohustus teha hageja suhtes võimalikuks ülalviidatud mootorsõiduki omandiõiguse üleminek. Hageja väidab, et kostja ei ole seda kohustust täitnud, kostja vaidleb sellele väitele vastu ja leiab, et see on tõendamata. Seetõttu tuleb kohtul vastavat asjaolu kontrollida. Vastavalt asjaõigusseaduse § 68 lg-le 3 saab omandiõigus ühelt isikult teisele üle minna üksnes õiguslikul alusel. Seega tuleb kontrollida, kas ülalviidatud mootorsõiduki omandiõigus läks mingil konkreetsel õiguslikul alusel kostjalt hagejale või hageja poolt näidatud isikule üle. Käesoleva vaidluse raames esitatud asjaolud viitavad sellele, et hageja ja kostja tahe oli suunatud mootorsõiduki tehingulisele omandiõiguse ülekandmisele. Vallasasja tehingulise omandamise eelduseks, lisaks valduse üleandmisele (mille ülamineku osas vaidlus puudub), on võõrandaja ja omandaja vahelise käsutustehingu sõlmimine (AÕS § 92 lg 1). Hageja ja kostja sõlmisid omavahel käsutustehingu, mille raames leppisid kokku, et auto omandiõigus läheb kostjalt hagejale üle. Kuid sellele lisaks peab, selleks, et vallasasja omandiõigus tehingulise omandamise sätete alusel võõrandajalt omandajale üle läheks, olema täidetud veel üks eeldus – võõrandajal peab olema eseme suhtes käsutusõigus. Kuigi see otsesõnu AÕS § 92 lg 1 sõnastusest ei tulene, sätestab AÕS § 68 lg 3, et asja käsutusõigus on omanikul. See, et tehingulise omandamise eelduseks on käsutamiseks õigustatud isiku ja omandaja vahelise käsutustehingu sõlmimine, on otsesõnu sätestatud kinnisasja
tehingulise omandamise eeldusi reguleerivas sättes (AÕS § 64 ), mistõttu kohus leiab, et puudub mõistlik põhjendus, et vallasasjade puhul peaks õiguslik olukord olema teisiti. Seega tuleb kontrollida, kas kostjal oli ülalviidatud mootorsõiduki suhtes käsutusõigus. Kostja leiab, et tal oli omanikuks olemisest tulenevalt käsutusõigus, hageja väidab vastupidist. Kohus leiab, et käesolevas asjas tuleb lugeda tuvastatuks, et vaidlusalune mootorsõiduk oli Hispaaniast varastatud. Sellisele seisukohale asub kohus 09.05.2007.a Põhja Politseiprefektuuri teatise alusel (vt t lk 17), milles politsei vastavat asjaolu kinnitab. Kuivõrd mootorsõiduk oli varastatud, ei saanud mootorsõiduki varastanud isik mootorsõiduki omanikuks ning talle ei läinud üle ka mootorsõiduki käsutusõigus, millest tulenevalt ei saanud ei varas ega ka see isik, kellele varas mootorsõiduki üle andis, teostada kehtivat käsutust, sest tal puudus mootorsõiduki käsutusõigus. Seega ei saanud auto omandiõigus üle minna tehingulise omandamise sätete alusel. Kuivõrd isikul, kes kostjaga mootorsõiduki osas käsutustehingu tegi, ei olnud käsutusõigust, ei saanud kostja mootorsõiduki omanikuks tehingulise omandamise sätete alusel saada. Järgnevalt kontrollib kohus, kas kostja võis mootorsõiduki omanikuks saada mõnel muul õiguslikul alusel. Käesolevas asjas on kostja viidanud sellele, et ta võis omandada mootorsõiduki vallasasja heauskse omandamise sätete alusel. AÕS § 95 lg 3 välistab aga vallasasja heauskse omandamise, kui vallasasi oli omanikult varastatud, kadunud või muul viisil omaniku valdusest omaniku tahte vastaselt välja läinud. Käesoleva asja raames luges kohus tuvastatuks, et vaidlusalune mootorsõiduk oli varastatud. Seetõttu on välistatud vastava mootorsõiduki heauskne omandamine, sõltumata sellest, kui palju seda vahepeal käsutati. Kohus märgib, et käesoleva asja raames ei ole menetlusosalised esitanud asjaolusid, mis võiksid viidata sellele, et esinevad heauskset omandamist välistavaid asjaolusid välistavad asjaolud (vastavalt AÕS § 95 lg-le 3 ei kohaldata varguse korral rakenduvat heauskse omandamise välistust avalikul enampakkumisel võõrandatud asja suhtes). Kohus asub seisukohale, et käesoleva asja raames ei ole esitatud asjaolusid, mis viitaksid sellele, et hageja võinuks vaidlusaluse mootorsõiduki suhtes omandiõiguse saada mingil muul õiguslikul alusel. Seetõttu leiab kohus, et kostja ei ole täitnud hageja suhtes mootorsõiduki omandiõiguse ülekandmise kohustust, mis kostjal hageja suhtes müügilepingust tulenevalt lasub. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et kostja pani hageja suhtes toime müügilepingu rikkumise VÕS § 100 koosmõjus (VÕS § 208 lg 1) tähenduses.
6.Alljärgnevalt kontrollib kohus, kas hagejale tekkis kostja poolse lepingu rikkumise tagajärjel kahju. Hageja väidab, et tema kahju seisneb selles, et kui kostja oleks täitnud hageja suhtes mootorsõiduki omandiõiguse ülekandmise kohustust, oleks hageja eseme võrra rikkam, mille turuväärtus on vähemalt 275 000 krooni. Kostja ei vaielnud vastu sellele, et auto turuväärus on vähemalt 275 000 krooni, veelgi enam, kostja teatas kohtule, et mootorsõiduk müüdi ca 1/3 võrra turuhinnast odavama hinnaga. Praegusel hetkel on hageja varaline seis vähemalt 275 000 krooni maksva eseme võrra väiksem. Kohus nõustub sellise hageja väitega. Praegusel juhul peaks võlausaldaja saama esmajoones raha maksmise läbi asetatud täitmisega võrreldavasse positsiooni. Kuivõrd hageja oleks olnud kostja poolse omandiõiguse ülekandmise kohustuse täitmise korral vähemalt 275 000 krooni väärt oleva mootorsõiduki võrra rikkam, kuid vastav kohustus jäi kostjal täitmata, siis on hageja suhtes hüvitamisele kuuluvaks kahjuks see varaline diferents, mis esineb selle
3(6)
Tsiviilasi nr: 2-08-14636 olukorra vahel, kui kohustus oleks hageja suhtes kohaselt täidetud, selle olukorraga, kus vastav kohustus jäi täitmata. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et hagejale tekkis kahju, et hagejale tekkinud kahju suuruseks on 275 000 krooni ja hagejale tekkis vastav kahju seetõttu, et kostja ei täitnud kostja suhtes müügilepingust tulenevat kohustust. Eespool toodust tulenevalt leiab kohus, et hagejal on kostja suhtes 275 000 krooni hüvitamise nõue. Järgnevalt hindab kohus, kas hagi rahuldamise peaks olema välistatud mõne kostja poolt esitatud vastuväite tõttu, mh hindab kohus ka kahju hüvitamist välistavaid asjaolusid, ulatuses, milles kostja nendele tugines.
7.Kõigepealt hindab kohus neid kostja vastuväiteid, mida kostja esitas seoses sellega, et hageja valest tehasetähisest teadis või pidi teadma. Sellised vastuväited saaksid olla käesoleva tsiviilasja raames asjassepuutuvad üksnes juhul, kui hageja teadmine muudaks kostja kohustust teha mootorsõiduki omandiõiguse üleminek hagejale võimalikuks või välistataks või piirataks kostja vastutust sellise rikkumise eest. Kohtu hinnangul see nii ei ole. Kohtu hinnangul tuleneb asja müügilepingust müüjale kohustus teha võimalikuks asja omandiõiguse üleminek kostjale ning kuni ei ole tõendatud, et ostja ja müüja leppisid kokku, et müüja omandiõiguse ülemineku võimalikuks tegemise kohustust täitma ei pea (mis muudaks vastava võlasuhte olemuslikult teistsuguseks, sest leping, mille alusel ei pea eseme omandiõigust üle kandma, ei ole olemuslikult müügileping), või et müüja omandiõiguse ülemineku võimalikuks tegemise kohustuse mittetäitmise korral selle eest ei vastuta, siis tuleb müüjal täita asja omandiõiguse ülemineku kohustus ostja suhtes ja kui müüja vastavat kohustust ei täida, siis müüja vastutab selle eest. Käesoleva tsiviilasja raames ei ole tõendatud, et hageja ja kostja oleksid kokku leppinud selles, et kostja hagejale mootorsõiduki omandit üle kandma ei pea. Vastupidi, kostja üritas mootorsõiduki omandiõiguse ülekandmise kohustust täita, sõlmides selleks vajaliku asjaõiguslepingu ning tehes omalt poolt kõik selleks, et mootorsõiduki saaks Riikliku Liiklusregistri pidaja juures kostja nimelt maha võtta ja ümber vormistada. Kostja väitis, et hageja ja kostja vahelist võlasuhet tuleb mõista nii, et hageja võtab enda kanda valest VIN koodist tulenevad võimalikud riskid. Kostja väitis, et vale VIN kood oli hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu eritingimuseks. Kohus, tutvunud hageja ja kostja vahel sõlmitud müügilepinguga, leiab, et sellest lepingust ei nähtu vastavasisulist eritingimust. Kostja väidab, et sellisele järeldusele, et hageja ja kostja vahel vastavasisuline eritingimus siiski kehtis, tuleb jõuda seetõttu, et hagejale üle antud mootorsõiduki registreerimistunnistusel oli märge, et vastaval autol on mittestandartne VIN kood. Kohtu hinnangul, isegi siis, kui leiaks tõendamist, et hageja sellisest asjaolust lepingu sõlmimisel teadis või oleks pidanud teadma, ei saa see tähendada seda, et sellist asjaolu tuleks käsitleda hageja ja kostja vahelise, müügilepingu osaks muutunud kokkuleppena, et kostja võimaliku omandiõiguse ülekandmise kohustuse mittetäitmise eest ei vastuta. Kuivõrd kohus sellise kokkuleppe olemasolu hageja ja kostja vahel tuvastatuks lugeda ei saa, siis tuleb asuda seisukohale, et need kostja vastuväited, mis tulenevad sellest, et kostja väitel hageja valest tehasetähisest teadis või pidi teadma või hageja oleks pidanud asjaolu, et mootorsõidukil on mittestandartne tehasetähis, avastama kui hageja oleks mootorsõiduki piisavat hoolsust üles näidates üle kontrollinud, tuleb jätta arvestamata, sest isegi, kui hageja sellest teadnuks, puudub hageja ja kostja vahel kokkulepe, et kostja ei pea omandiõigust üle kandma või mitteülekandmise eest ei vastuta.
8.Kostja esitas ka vastuväite, milles leidis, et hageja ei vaadanud autot piisava hoolsusega üle ja VÕS §-dest 219 ja 220 lg-st 3 tulenevalt on seetõttu minetanud puudustele tuginemise õiguse. Kohus leiab, et see vastuväide tuleb jätta tähelepanuta seetõttu, et VÕS §-d 219 ja 220 kohalduvad üksnes asja (kehalise eseme) puuduste, kui selliste osas ja mitte omandiõiguse ülekandmise kohustuse rikkumise korral. Müügileping näeb ette müüja suhtes kaks põhikohustust – asja omandiõiguse ülemineku võimalikuks tegemise kohustuse ja asja valduse üleandmise kohustuse. VÕS §-d 219 ja 220 kehtivad üksnes viimase kohustuse rikkumise korral, st siis, kui asjal on mingi puudus, mitte siis, kui kostja ei ole täitnud asjaomandiõiguse ülemineku võimalikuks tegemise kohustust. Isegi siis, kui asuda teistsugusele seisukohale, ja juhul, kui lugeda tuvastatuks, et hageja pidi mingil hetkel mittestandartse VIN koodi asjaolust teada saama, siis see ei tähenda, et hageja oleks ostjana pidanud järeldama, et asjal on nüüd selline puudus, et võib- olla ei olegi hageja asja omanikuks saanud. Mõistlik isik saab sellest asjaolust, et mootorsõidukil on vale VIN kood järeldada seda, et võib- olla on sellise mootorsõiduki (ümber)registreerimise protseduur tavapärasest veidi pikem ja vaevalisem. See on kõige rohkem see, millega hageja mittestandartsest VIN koodist teades arvestama pidi.
4(6)
Tsiviilasi nr: 2-08-14636
9.Kostja esitas hagile ka vastuväite, et kostja ei vastuta lepingu rikkumise eest VÕS § 218 lg-st 4 tulenevalt, sest hageja lepingu sõlmimisel teadis mittestandartsest VIN koodist ning pidi seetõttu teadma, et asjal on puudus VÕS § 217 lg 2 p 4 tähenduses. Kohus asub seisukohale, et käesolevas asjas ei ole tõendatud, et hageja oleks müügilepingu sõlmimisel teadnud, et vastava mootorsõiduki puhul on kostja poolt omandiõiguse ülekandmine selle suhtes välistatud. Samuti ei pidanud hageja seda asjaolu teadma. Kohus asus eespool seisukohale, et hageja ja kostja sõlmisid müügilepingu, millest tulenevalt lasus kostjal kohustus teha mootorsõiduki omandiõiguse hagejale üleminek võimalikuks. Käesolevas asjas ei ole tõendatud, et hageja oleks müügilepingu sõlmimise ajal teadnud, et mootorsõiduki omandiõiguse ülemineku võimalikuks tegemise kohustuse täitmine on kostja poolt välistatud. Kostja leiab, et vastav asjaolu on tõendatud sellega, et hagejale esitati müügilepingu ettevalmistamiseks mootorsõiduki registreerimistunnistus, millel oli märgitud, et VIN kood on mittestandartne. Kohtu hinnangul mõistlik isik ei saa sellise märkusega registreerimistunnistuse esitamisest järeldada, et auto omandiõigus ei kuulu müüjale. Vastav märkus oli riigi poolt väljastatud registreerimistunnistusel ning vastav asjaolu ei olnud riigi jaoks küllaldane selleks, et asuda seisukohale, et mootorsõiduk kostjale ei kuulu. Seetõttu ei saa väita, et hageja oleks sellisest asjaolust teadlik olnud, mistõttu ei ole täidetud VÕS § 218 lg-s 4 sätestatud eeldus. Kohus peab vajalikuks märkida ka, et isegi, kui hageja vastav teadmine tõendamist leiaks, ei kohaldu VÕS §-d 217 lg 2 p 4 ja VÕS § 218 lg 4 käesolevas olukorras. Viidatud sätted reguleerivad olukorda, kus mingi konkreetne puudus asjal kui kehalisel esemel, st olukorda, kus hageja on täitnud asjaüleandmise kohustuse puudulikult, st andnud üle puudustega asja. Käesoleval juhul tugineb hageja aga sellele, et kostja ei ole täitnud hageja suhtes teist müügilepingu põhikohustust, st sellele, et mootorsõiduki omandiõiguse üleandmise kohustus on üleüldse täitmata. Hageja ei tugine hagi raames sellele, et kostja andis mootorsõiduki üle ja et üle antud mootorsõidukil esineb mingi konkreetne puudus. Juhul, kui hageja sellisele asjaolule tugineks, siis oleks kostjal kohane viidata võimalikule hageja teadmisele puudusest lepingu sõlmimisel. Eespool toodud põhjustel tuleb käesolevas lõigus käsitletud kostja vastuväide jätta arvestamata.
10.Kostja esitas vastuväite, et hagi tuleks jätta rahuldamata seetõttu, et hagejat esindas müügilepingu sõlmimisel EH(liisinguvõtja), kes teadis kõikidest mootorsõiduki VIN koodiga seotud asjaoludest – et see on mittestandartne ja et autot hoiti pikemat aega politseis selleks, et selgitada ega auto ei ole varastatud. Kohtu hinnangul tuleb see kostja vastuväide jätta arvestamata seetõttu, et asjaolu, et EH oli hageja esindusõigus, on tõendamata. Toimiku lk 11 on mootorsõiduki üleandmisevastuvõtmise akt, millest nähtub, et hageja volitas Ego Hallikat üksnes mootorsõiduki vastuvõtmiseks, st valduse saamiseks. Selle alla hageja esindamine müügilepingu sõlmimisel ei lähe. Seda, et EH õigus hagejat esindada tuleneks kuskilt mujalt, ei ole samuti tõendatud. Isegi siis, kui hagejale oleksid müügilepingu sõlmimise hetkel olnud teada asjaolud, et mootorsõiduki tehasetähis oli mittestandartne ja et autot hoiti pikemat aega politseis ja et politsei tegeles auto kuuluvuse väljaselgitamisega, ei tähenda, et hageja peaks arvestama, et kostja ei saa hageja suhtes omandiõigust üle kanda või et kostja omandiõiguse ülemineku võimalikuks tegemise kohustuse mittetäitmise korral vastava rikkumise eest ei peaks vastutama. Käesolevas lõigus viidatud asjaolude teadmise korral saaks mõistlik isik järeldada, et auto suhtes esines kahtluseid, millele alust ei leitud. Seetõttu tuleb käesolevas lõigus käsitletud kostja vastuväide jätta tähelepanuta.
11.Kostja leiab, et isegi siis, kui kostja peaks hageja ees vastutama, tuleks kahjusummast VÕS § 127 lg 5 alusel maha arvata 43 406 krooni, so summa, mida liisinguvõtja on hagejale järelmaksuga müügilepingu alusel tasunud. Kohus sellise kostja vastuväitega nõustuda ei saa. Kohtu hinnangul ei saa summat 43 406 käsitleda summana, mida hageja kostja poolse kohustuse rikkumise tagajärjel kokku hoidis. Hageja võis saada EH(liisinguvõtja) järelmaksuga müügilepingu alusel makseid seetõttu, et hageja ja EH sõlmisid järelmaksuga müügilepingu. Kohus tuvastas eespool selle, et hagejale tekkis kahju seetõttu, et hageja jäi seetõttu, et kostja talle vähemalt 275 000 krooni väärtuse sõiduki omandiõigust üle ei kandnud, sellise summa ulatuses vaesemaks. Kohus ei tuvasta seost selle vahel, et hageja võis saada sama auto suhtes kolmandast isikust liisinguvõtjaga sõlmitud järelmaksuga müügilepingu alusel makseid ja selle vahel, et hageja auto omanikuks mittesaamise tõttu 275 000 krooni võrra vaesemaks jäi, seost. VÕS § 127 lg 5 alusel tuleb maha arvata üksnes kasu, mida kahju kannatanud isik sai kahju tekkimise tagajärjel. Kahju tekkimise tagajärjel hagejale kasu (sh ka mitte kulude kokkuhoidu) ei tekkinud, mistõttu tuleb käesolev vastuväide jätta arvestamata.
12.Kostja leiab veel, et isegi siis, kui ta peaks hageja ees vastutama, tuleb VÕS § 139 lg 1 alusel hüvitamisele kuuluvat kahju vähendama ning antud juhul tuleks kahju vähendada 0-ni, sest kahju tekkis kostja hinnangul hagejast tulenevalt. Kohus sellise kostja seisukohaga ei nõustu. Käesoleval
5(6)
Tsiviilasi nr: 2-08-14636 juhul tekkis hagejale kahju seetõttu, et hageja ei saanud müügilepingu esemeks oleva mootorsõiduki omanikuks. Käesoleva vaidluse raames ei ole kostja tuginenud asjaoludele, mille korral oleks hageja saanud praegust olukorda vältida. Kuivõrd kohus tuvastas eespool, et kostja ei saanudki puuduva käsutusõiguse tõttu mootorsõiduki omandiõiguse ülekandmise kohustust täita, siis ei oleks ka mistahes hageja poolne tegevus saanud luua teistsugust olukorda. Käesoleva vaidluse raames ei ole kostja viidanud ka ühelegi asjaolule ega alusele, mistõttu peaks kostja poolse kohustuse rikkumise riski eest vastutama hageja. Vastavaid asjaolusid käsitles kohus eespool. Seetõttu tuleb vastav kostja vastuväide jätta arvestamata.
13.Kostja hinnangul ei ole hageja vaidlustanud auto kuulumist WS ́ele auto heauskse omandamise tõttu hageja poolt. Kostja hinnangul ei oleks selline tegevus perspektiivitu. Kuivõrd kohus asus seisukohale, et vaidlusalune mootorsõiduk on varastatud ja et varastatud vallasasja heauskne omandamine on välistatud, siis tuleb käesolevas lõigus käsitletud kostja vastuväide jätta tähelepanuta. Eespool toodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada ning kostja vastuväited ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks.
14.Järgnevalt käsitleb kohus menetluslikke küsimusi. 04.09.2008.a toimunud kohtuistungil määras kohus jätta rahuldamata kostja taotlus EH tunnistajana ülekuulamiseks. Kohus leidis, et need asjaolud, mida kostja tunnistaja EH ütlustega tõendada soovib, ei ole käesolevas kohtuasjas asjassepuutuvad. Kohus märkis siiski, et juhul, kui kohus peaks otsust tehes asuma teistsugusele seisukohale, siis teeb kohus vastava otsustuse, tuvastades, et vastavad asjaolud on asjassepuutuvad ning jätkab seejärel menetlust. Kuivõrd kohus jäi seisukohale, et asjaolud, mida kostja tunnistaja EH ütlustega tõendada soovib, ei ole käesolevas tsiviilasjas asjassepuutuvad, saab kohus teha käesolevas asjas lõppotsuse ja menetluse lõpetada. Kuivõrd kohus hagi rahuldab, tuleb hagi tagamiseks rakendatud abinõu, millega kohus seadis kostja kinnisasjale kohtuliku hüpoteegi, jõusse jätta. Menetluskulude jaotus
15.TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsust tehti. Lähtudes TsMS § 162 lg 2 ja 3 jätab kohus hageja menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Kohus ei teinud asja menetlemisel TsMS § 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid.
Kaupo Paal Kohtunik
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.