Toimetada otsus kätte poolte esindajatele. Edasikaebamise kord ja tähtaeg Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (TsMS § 630 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 1). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima; vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6, § 633 lg 7).
ASJAOLUD
08.12.2006. a toimus liiklusõnnetus Tartumaal Konguta vallas. Jalgrattur- hageja põrkas kokku autoga, mida juhtis kostja. Liiklusõnnetuses sai vigastada hageja, kellel tuvastati järgmised vigastused: vasaku reieluu murd, parema õlavarreluu liigesesisene murd, ninaluude murd, mõlema põskkoopa seinte murd, ülalõualuu murd, 12 ja 21 hamba eemaldumine, põrutushaavad näo piirkonnas, mõlemal säärel ja paremal küünarvarrel. Luumurdude raviks tehti hagejale operatsioon ning paigaldati tema vasakusse jalga (põlvest puusani) luu fikseerinud metallvarras ja sarnaselt paremasse kätte mitu varrast.
HAGEJA NÕUE
Hageja väidab, et liiklusõnnetuse põhjustas T.M. , kelle juhitud sõiduk sõitis vastassuunavööndis otsa oma suunavööndis jalgrattaga liigelnud hagejale. Toimunu uurimiseks läbi viidud kriminaalmenetluses tuvastati, et kostja rikkus liikluseeskirja § 110 nõudeid ning ta tunnistati kahtlustatavaks KarS § 423 lg 1 järgi. Kriminaalasi lõpetati avaliku menetlushuvi puudumise tõttu. Õnnetuse tagajärjel oli hageja haiglaravil ning 2 kuud voodihaige (ei saanud jalale toetuda). Ka järgneva 3-4 kuu jooksul oli hageja liikumisvõimetuse tõttu teistest isikutest sõltuv. Ta elab kolmandal korrusel ahiküttega korteris ning vajas kõrvalist abi sisseostude tegemiseks, puude toomiseks ja teisteks liikumisega seotud toiminguteks. Hageja jäsemetesse paigutatud metallvardad põhjustasid ebamugavust ja valu. Hageja on kinnitanud, et osa liiklusõnnetuse tagajärjel saadud tervisekahjustusi on püsiva iseloomuga. Hagejal ei ole võimalik kõverdada paremat kätt küünarliigesest, mille tõttu on paljude igapäevaseks toimetulekuks vajalike toimingute tegemine raskendatud või isegi võimatu. Hageja, kes on paremakäeline, on paljuski sunnitud kasutama vasakut kätt, kuid ei ole käesoleva ajani suutnud omandada paljudes tegevustes harilikuks peetavat vilumust. Reieluu murru tagajärjel ei saa hageja joosta ega muul moel pingutada. Lisaks on hageja pidanud taluma korduvaid operatsioone vigastatud ja kaotatud hammaste raviks ja asendamiseks. Hammaste ja lõualuu ravi ei ole käesolevaks ajaks veel lõppenud. Hagejal on tuvastatud töövõime kaotus algselt 80% (tl 14-16) ja käesoleval ajal 70% (tl 53-55) ulatuses. Hageja ei saanud jätkata töötamist endisel töökohal, sest töö nõudis füüsilist pingutust, milleks ta ei olnud võimeline. Hageja kandideeris uuele tulusamale töökohale endise tööandja juures, kuid vigastuste tõttu ei suutnud ka seda tööd teha. Töökoha kaotuse tõttu kannatas hageja materiaalne olukord. Hagejal pole võimalik oma elustandardit võrreldes varasemaga vigastuse tõttu parandada. Vigastuse tõttu vabastati hageja sõjaväeteenistusest, talle on määratud töövõime kaotus 80%. Kuivõrd hageja on paremakäeline, takistab see siiani tema igapäevaelu ja vähendab tööleasumise võimalusi. Ülalõualuu murd ja hammaste kaotus tekitasid hagejale valu ja kestvat ebamugavust. Lõualuu ja hammaste taastamine on olnud aeganõudev ja hageja on pidanud selleks korduvalt operatsioone taluma. Vigastused on põhjustanud hageja elukvaliteedi ja heaolu languse. Vigastuste tõttu pidi hageja piirama suhtlemist teiste inimestega, sest tundis piinlikkust muutunud kehahoiaku ja füüsilise puude pärast. Teatud olukordades tekitab käe liikumatus kaaskodanike ebatervet tähelepanu. Hagejal pole võimalik täisväärtuslikult elada ega endale meelepärast tööd valida. Eeltoodule tuginedes taotleb hageja talle kehavigastuse tekitamisega ja tervise kahjustamisega põhjustatud mittevaralise kahju õiglast hüvitamist kohtu määratud summas.
KOSTJA SEISUKOHT
Kostja vaidles hagile vastu, leides, et tema ei olnud hagejaga toimunud liiklusõnnetuse põhjustajaks. Avaliku huvi puudumise tõttu kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tegemine ei ole kostja arvates samastatav asjaolude siduva tuvastamisega kohtu poolt. Kostja on seisukohal, et hageja sattus liiklusõnnetusse üksnes omapoolse liiklusnõuete rikkumise tõttu ning seepärast ei ole kostja kohustatud hüvitama hagejale tekkinud kahju. 09.05.2008. a esitas kostja kohtule oma täiendavad seisukohad. Kostja ei ole ainuisikuliselt liiklusõnnetuse põhjustamises süüdi. Kostja möönab, et suurema ohu allika valdajana vastutab ta hagejale tekitatud kahju eest sõltumata oma süüst. Kostja peab siiski oluliseks, et isegi juhul kui kostja rikkus liikluseeskirja § 110 nõudeid, oleks liiklusõnnetus jäänud toimumata kui J.S. jalgaratas oleks olnud nõuetekohaselt valgustatud. Kosja heidab hagejale ette liikluseeskirja § 232 p 3 rikkumist ja esitule puudumist jalgrattal. Kostja palub vähendada kahjuhüvitist tuginedes VÕS §-le 139 lg 1, 3. Hageja osa liiklusõnnetuse toimumises oli sedavõrd oluline, et kahjuhüvituse väljamõistmine kostjalt ei ole üldse põhjendatud.
KOHTUISTUNG
Kohtuistungil jäi hageja oma nõude juurde ja palus kostjalt välja mõista mõistlik hüvitis hagejale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Hageja leiab, et liiklusõnnetuse põhjustas kostja, kelle juhitud sõiduk sõitis vastassuunavööndis otsa oma suunavööndis jalgrattaga liigelnud hagejale. Hageja viitas nende asjaolude kinnituseks kriminaalasjas koostatud liiklustehnilisele ekspertiisile, mis tuvastas, et kostja auto sõitis hagejale otsa hageja suunavööndis. Tuginedes varasemale kohtupraktikale leidis hageja, et hageja elustandardi languse hüvitamiseks mõistlik rahasumma oleks 250 000.- krooni. Hageja võttis oma esindaja kaudu omaks, et jalgrattal esituld ei olnud (tl 75). Hageja kinnitusel oli jalgrattal ees valge ja taga punane helkur. Hageja kinnitusel on liikluseeskirja § 232 p 3 seni tõlgendatud nii, et jalgrattal võib tule asemel ees olla valge ja taga punane helkur. Hageja selgitas, et kaitseressursside ameti otsusega on tegevteenistusest vabastatud kahe diagnoosi alusel, millest liigese kokkutõmbumine on tingitud avariist. Kurtumus e alakaalulisus ei ole liiklusõnnetusega seotud ja hageja ei soovi sellele hagis tugineda. Hageja hinnangul oleks ta vabastatud tegevteenistusest ka ainuüksi kurtumuse tõttu. Hageja tunnistas, et pärast töösuhte lõppemist Elva Tarbijate Ühistuga ei ole ta aktiivselt tööd otsinud ega end tööbüroos arvele võtnud. Tema tööraamat on endiselt Elva Tarbijate Ühistus (tl 128). Hageja palus panna kohtukulud kostja kanda. Kostja vaidles ka kohtuistungil hagile vastu ja leidis, et kahjuhüvitise suurust tuleb vähendada vastavalt VÕS §-le 139 lg 3 kuna hageja rikkus tahtlikult liikluseeskirja § 232 p 3. Kui hageja oleks täitnud liikluseeskirja § 232 p 3 nõudeid, liigeldes valgustatud jalgrattaga, siis oleks olnud võimalik temast mööduda ja liiklusõnnetus oleks jäänud toimumata. Samuti on kostja seisukohal, et hageja kehavigastused ei ole sellise laadiga, et nendest põhjustatud kehaline ja hingeline valu annaks alust pidada 250 000.- õiglaseks hüvitiseks hagejale tekitatud mittevaralise kahju eest. Varasema kohtupraktika analüüs lubab teha järelduse, et soovitud kahjuhüvitiste väljamõistmise eeldusteks on olnud kehavigastused, mille tagajärjel on kannatada saanud nii kannatanu kehaline terviklikkus kui ka psüühika, kusjuures tervisekahjustustele on omane püsiv iseloom, mis on kaasa toonud kannatanu elukvaliteedi
pöördumatu languse. Käesoleval ajal tuleb hageja üksi elades toime, siis ei saa pidada õnnetusele vahetult järgnenud toimetulekuraskusi ja neist tingitud elustandardi muutusi püsivateks. Elukvaliteedi pöördumatu langusena ei saa käsitleda pikka haigusperioodi ega siiani kestvat hambaravi. Põhjendatud ei ole hageja väide nagu takistaks vigastused hagejal tööd leida. Hageja ise on kinnitanud, et ta ei ole teinud midagi uue töökoha leidmiseks. Kostja palus jätta menetluskulud poolte endi kanda.
KOHTU SEISUKOHT
1.VÕS § 1057 kohaselt vastutab mootorsõiduki otsene valdaja mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest kui suurema ohu allikaga tekitatud kahju eest. Vastavalt VÕS §-le 1056 lg 1 vastutab mootorsõiduki otsene valdaja muuhulgas ka kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise eest. Mootorsõiduki otsese valdaja vastutus on olemuselt riskivastutus, s.t vastutus ei sõltu isiku süüst ning on välistatud ainult VÕS § 1057 punktides 1 kuni 5 nimetatud juhtudel.
2.Pooltel ei ole vaidlust selles, et 08.12.2006. a kella 18.10 ajal toimus Puhja-Konguta teel liiklusõnnetus, kus T.M. juhitud sõiduauto Toyota Celica põrkas kokku J S juhitud jalgrattaga. Nimetatud asjaolu kinnitavad ka liiklusõnnetuse akt (tl 65) ja kriminaalmenetluse lõpetamise määrus (tl 9-10), RKAS Seesam tuvastamis- ja hüvitamisotsus (tl 63) ja RKAS Seesam liikluskahju hüvitamisotsus (tl 64).
3.Hageja ja kostja on mõlemad väitnud, et kokkupõrke toimumise ajal liikus nende juhitud sõiduk oma suunavööndis. Kohtuekspert L. Teesalu arvamuse (tl 59-61) kohaselt võib tehniliselt reaalseks pidada, et sõidukid liikusid kokkupõrke hetkel teega ligikaudu paralleelselt ja sõiduauto ning jalgratta kokkupõrge toimus jalgratta suunavööndis. Pooled ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis seaks kohtueksperdi arvamuse kahtluse alla. Seetõttu loeb kohus tuvastatuks, et T.M. juhitud sõiduauto ja J.S. juhitud jalgratta kokkupõrge toimus jalgratta suunavööndis, s.t kokkupõrke hetkel liikus kostja juhitud sõiduauto vastassuunavööndis.
4.Pooltel ei ole vaidlust selles, et liiklusõnnetuse tagajärjel sai hageja järgmised vigastused: vasaku reieluu murd, parema õlavarreluu liigesesisene murd, ninaluude murd, mõlema põskkoopa seinte murd, ülalõualuu murd, 12 ja 21 hamba eemaldumine, põrutushaavad näo piirkonnas, mõlemal säärel ja paremal küünarvarrel. Loetletud vigastusi kinnitavad ka isiku kohtuarstliku ekspertiisi akt nr 38 (tl 56-58), väljavõte haigusloost nr 9976 (tl 1112), näo- ja lõualuudekirurgi tõend (tl 13).
5.Seega on T.M. käitumine J.S. õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi. Tulenevalt VÕS §dest 1057 ja 1056 lg 1 vastutab T.M. mootorsõiduki otsese valdajana J.S. liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahju eest. Vastavalt VÕS §-le 128 lg 1,5 võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline, kusjuures mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 130 lg 2 järgi tuleb isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma.
6.Kostja ei ole hageja tervisliku seisundi osas vastuväiteid esitanud. Hageja liiklusõnnetuse järgset tervislikku seisundit ja temaga tehtud meditsiinilisi protseduure tõendavad tunnistajate H.S. (tl 124-125) ja T.I. (tl 125-126) ütlused, arstliku ekspertiisi otsus nr 350263 (tl 14-16), 04.06.2007. a arstliku komisjoni otsus (tl 17), arstliku ekspertiisi otsus nr 396516 (tl 53-55) kohtuarstliku ekspertiisi akt nr 38 (tl 56-58), perearsti tõend 27.
juunist 2008. a (tl 87), hambaarsti haiguslugu ja raviplaan ülemiste eesmiste hammaste jaoks (tl 100-112). Kohus loeb tõendatuks, et 08.12.2006. a toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel on hageja kannatanud füüsilist ja hingelist valu talle tekitatud kehavigastuste tõttu, kuna oli igapäevastes toimingutes (olme, hügieeniprotseduurid, toidu ostmine- ja valmistamine, küte, liikumine) ca 4 kuu jooksul täielikult sõltuv teistest isikutest. Hageja hingeline valu seisneb selles, et ta noore inimesena ei saa tegutseda oma puude tõttu nagu terve noor inimene, kuna tema parem käsi on liikumatu ja vasaku reieluu murrust tingituna ta lonkab kergelt. Kohus veendus ise kohtuistungil, et hageja parema käe liikumatuse tõttu tuli jalgratta skeemi joonistamisel kasutada esindaja abi (tl 122).
7.Tunnistajate H.S. (tl 124-125), T.I. (tl 125-126) ja T.H. (tl 126-127) ütlustega on tõendatud, et enne liiklusõnnetust sõitis hageja sageli jalgrattaga. Jalgrattasõit oli hagejale nii hobi, kui ka peamine liikumisviis elukohast Annikorust Elvasse tööl käimisel. Pärast õnnetust ei ole hageja saadud vigastuste tõttu võimeline jalgrattaga sõitma. Samuti tõendavad tunnistajate H.S. ja T.I. ütlused seda, et hagejal on raskendatud jätkuvalt füüsilist jõudu nõudvate tööde tegemine, aga ka muud vajalikud igapäevased tegevused nagu nõude pesemine, toiduvalmistamine. Arvuti kasutamine tuli ümberõppida. Tunnistajate H.S. (tl 124-125), T.I. (tl 125-126) ja T.K. (tl 139-140) ütlustega on tõendatud ka see, et enne liiklusõnnetust oli hageja oma elu korraldanud oma majanduslikke, vaimseid ja füüsilisi võimeid arvestades. Tunnistaja T.K. , kes on hageja endise tööandja personalijuht, ütlustega on tõendatud, et pärast õnnetust ei olnud J.S. enam võimeline oma endist tööd (kaubavastuvõtja) tegema, sest see nõuab füüsilist pingutust. Parema käe liikumatusest tingitud ebaloomuliku tööasendi tõttu arvuti ees ei sobinud hagejale ka sisestaja amet. Seetõttu lõpetasid pooled töösuhte. Hageja oli omandanud pangalaenu abil korteri maakohas, kus ei ole väga hea ühistranspordiühendus, kuid mille müügihind oli korteri asukoha tõttu hageja varandusliku olukorraga kooskõlas. Hageja oli leidnud endale töö, mis vastas tema haridusele ja füüsilistele võimetele ning millega ta sai hästi hakkama. Tööl käimiseks kasutas hageja transpordivahendina jalgratast, mis tegi ta sõltumatuks bussiliiklusest. Liiklusõnnetuses saadud vigastused on muutnud võimatuks hageja väljakujunenud elukorralduse jätkumise. Kahjustada on saanud hageja ootused oma elu iseseisvaks korraldamiseks ja elustandardi parandamiseks. Hageja elukvaliteet ja heaolu on langenud. Samas võtab kohus hageja elukvaliteedi languse ulatuse hindamisel arvesse, et hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks pärast liiklusõnnetust endale sobivat tööd otsinud. Hageja on kohtule kinnitanud (tl 128), et ta ei ole ennast töötuna arvele võtnud ega pöördunud ühegi isiku poole töö leidmiseks. Ka ei ole kohtule esitatud tõendeid selle kohta, et hageja oleks osalenud rehabilitatsiooniprogrammides või teisel viisil astunud samme oma konkurentsivõime tõstmiseks töövõtjana. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et hageja elukvaliteet ei ole pöördumatult langenud. Toimiku materjalide alusel saab järeldada, et hageja ja käe ning jalavigastused on pöördumatu iseloomuga, millega hagejal tuleb edaspidi alati arvestada oma elu korraldamisel.
8.Liiklusseaduse § 3 lg 2 alusel Vabariigi Valitsuse 02.02.2001. a määrusega nr 48 kehtestatud liikluseeskirja § 232 p 3 kohaselt peab jalgrattal pimeda ajal olema sõites ees valge ja taga punane tuli või viimast asendav punane helkur. Tulede kasutamise kohustuse eesmärgiks on kohtu hinnangul eelkõige tagada, et jalgrattur oleks pimedal ajal teistele liiklejatele nähtav. Asjas ei ole vaidlust selles, et vaidlusalune liiklusõnnetus toimus pimedal ajal. Hageja on omaks võtnud, et tema juhitud jalgrattal puudus ees valge tuli. Tema väitel oli jalgrattal ees valge ja taga punane helkur (tl 128).
9.Kostja on väitnud, et hageja jalgrattal puudus ees ka valge helkur. Kostja esitatud fototabelitelt (tl 83-86), mis on tehtud pärast avariid, ei ole võimalik tuvastada jalgratta
esituld asendava helkuri puudumist. Kohus nõustub siinjuures hagejaga selles, et isegi juhul, kui fototabelitelt oleks võimalik selgelt tuvastada helkuri puudumine, siis ei saaks sellest järeldada, et jalgrattal puudus helkur ka kokkupõrke ajal, sest helkur võis rattalt eemalduda kokkupõrke tagajärjel. Kohus leiab siiski, et sõltumata sellest, kas jalgrattal oli ees valge helkur või mitte, ei olnud J.S. juhitud jalgratas teistele liiklejatele piisavalt nähtav. Sellise järelduse tegemisel tugineb kohus ka tunnistaja T.H. ütlustele.
10.Tunnistaja
11.T.H. (tl 126-127) kinnitas, et tunneb J.S., sest elab hagejaga samas majas ja on selle maja korteriühistu esimees. Tunnistaja seletas, et J.S. toimunud liiklusõnnetusele eelneval sügisel nägi ta hagejat korduvalt jalgrattaga liiklemas Konguta Elva teel. Hageja oli teistele liiklejatele halvasti nähtav, sest oli riietatud tumedatesse riietesse ega kasutanud täiendavaid vahendeid enda nähtavaks tegemiseks. Tunnistaja tundis hageja ära auto tulede valgusvihus. Kohus peab tunnistaja ütlusi usaldusväärseteks, sest korteriühistu juhatuse liikmena pidi tunnistaja teadma oma majas elavaid isikuid ning võis seetõttu valgustamata liikunud jalgratturi ka pimedal ajal ära tunda.
12.Ekspertiisaktiga nr LL-10-07/272 (tl 59-61) ja liiklusõnnetuse skeemiga (tl 65) on tõendatud, et teineteisele vastassuunas liikunud T.M. juhitud sõiduauto ja J.S. juhitud jalgratas põrkasid kokku Puhja-Konguta teel jalgratturi suunavööndis. Vastavalt liikluseeskirja §-le 110 tuleb asulavälisel teel sõita sõidutee parempoolse ääre lähedal. Seega tuleb liiklusõnnetuse põhjuseks pidada T.M. juhitud sõiduauto kaldumist vastassuunavööndisse. Kohtumenetluses ei ole tuvastatud, mis põhjustas kostja juhitud sõiduauto liiklemise vastassuunavööndis. Kohtu hinnangul on ka J.S. liiklemine pimedal ajal valgustamata jalgrattaga liiklusõnnetusega sellises seoses, et hageja käitumist tuleb pidada liiklusõnnetuse põhjuseks, s.t juhul kui hageja jalgrattal oleks ees põlenud tuli, siis oleks hageja märganud kostjat õigeaegselt ja suutnud tõenäoliselt kokkupõrget vältida. Seetõttu tuleb hüvitise määramisel hagejale osaks saanud kahjulike tagajärgede kõrval arvestada ka hageja enda osa liiklusõnnetuse toimumisel.
13.Kostja on taotlenud hageja kasuks määratava hüvitise vähendamist VÕS § 139 lg 1 ja 3 alusel, kuna kahju on tekkinud kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel. Kohus selgitab, et VÕS §-ga 139 on reguleeritud varalise kahu hüvitamise korda ja hüvitise määramisel mittevaralise kahju hüvitamiseks VÕS § 139 ei kohaldu (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07).
14.Riigikohus on 09.04.2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08 märkinud: „.../mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel./.../Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad.
15.Kohtupraktikas on kehavigastusega tekitatud moraalse kahju hüvitisi välja mõistetud järgmiselt: • Tartu Maakohus leidis 24.10.2002 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 2-818/2002, et mõistlikuks hüvituseks soojakambri plahvatuse tagajärjel raskeid põletushaavu saanud 29-aastasele mehele mittevaralise kahju eest on 1 000 000 krooni (hageja nõue 2 miljonit krooni). Nimetatud isiku kehapinnast oli põletushaavadega kaetud 53%, sõrmed, välja arvatud üks sõrm vasakul käel, amputeeriti, mistõttu ta vajas abi
•
•
•
söömisel, suuava oli vähenenud, füüsiline tegevus oli takistatud, muutused väljanägemises tõid kaasa olulise muutuse psüühikas. 16.05.2003 otsuses tsiviilasjas nr 2-2-197/2003 hindas Tartu Ringkonnakohus hagejale liiklusõnnetusega tekitatud moraalse kahju suuruseks 450 000 krooni, mida aga vähendas kostja majanduslikku olukorda arvestades 200 000 kroonini (hageja nõue 500 000 krooni). Hagejale tekitati kehavigastus, mille tõttu on ta talunud hirme, valusid, abitustunnet, muret rohkem kui neli aastat. Hageja ei saa kõndida kõrvalise abita ning muud kehalised funktsioonid on oluliselt häiritud. 18.06.2004 otsusega tsiviilasjas nr 2-2-201/2004 mõistis Tartu Ringkonnakohus moraalse kahju hüvitamiseks välja 250 000 krooni (hageja nõue 300 000 krooni). Hagejale tekitati liiklusõnnetuses ülirasked kehavigastused (koljuluude hulgimurrud, roidemurrud, peapõrutus, kõrvakelmealused ja -pealsed verevalumid) ning ajutrauma on nõudnud ka pärast õnnetust korduvat neuroloogilise ja psühhiaatrilise abi osutamist. Vaatamata sellele on püsima jäänud traumajärgne järelseisund, mis väljendub mäluhäiretes, keskendumisraskustes, kiires väsimuses ja jõuetuses. Hageja ei ole tervislikust seisundist tulenevalt võimeline kestvalt tegelema vaimse ega füüsilise tööga. 04.07.2007. a otsusega tsiviilasjas nr 2-05-14289 mõistis Tartu Maakohus mittevaralise kahju hüvitisemiseks välja 450 000.- krooni (hageja nõue 699 005.krooni). Hagejale tekitati üliraske ajukahjustus. Vigastus oli hagejale eluohtlik. Vigastuse tagajärjel oli hagejal mälukaotus õnnetuseelse aja kohta, samuti lühimälu kaotus, ta muutus teotahtetuks ja otsustusvõimetuks. Vigastuse möödumisest möödunud kümne aasta jooksul ei olnud hageja mäluhäired täielikult möödunud. Õnnetuse tagajärjel on toimunud olulised muutused hageja emotsionaal-tahtelises sfääris.
16.Hagejale tekitatud mittevaralise kahju hüvitise summa määramisel arvestab kohus kõigi eelnevate asjaoludega: hageja hingeline valu, mis tuleneb sellest, et hageja ei saa elada nii nagu see oleks võimalik noorel tervel inimesel, hageja kehavigastuste ulatust ja iseloomu, vigastuste paranemise aega, hageja võimetust iseseisvalt toime tulla liiklusõnnetusele järgnenud kuude jooksul, püsiva iseloomuga vigastustest tingitud muutusi hageja elukorralduses, s.h näiteks võimetust kasutada transpordivahendina jalgratast. Samuti arvestab kohus varasemat kohtupraktikat ning ühiskonna heaolu taseme muutumist võrreldes varasemate kohtulahendite tegemise ajaga ja hageja enda osa liiklusõnnetuse toimumisel. Eeltoodu alusel ja juhindudes VÕS §-st 1045 lg 1 p 2; §-st 1057; §-st 1056 lg 1; §-st 127 lg 1, 2, 4, 6; §-st 128 lg 1, 5; §-st 130 lg 2 leiab kohus, et T.M. tuleb J.S. tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks välja mõista 150 000.- krooni.
17.Kohus rahuldas hagi, kuid võttis sealjuures arvesse ka hageja enda osa talle vigastusi tekitanud liiklusõnnetuse toimumises. Seetõttu erineb käesolev lahend hagi rahuldamisest TsMS § 162 tähenduses. Kohtu arvates tuleb kohtukulude jagamisel seetõttu lähtuda kohtukulude jagamise regulatsioonist hagi osalisel rahuldamisel. TsMS § 163 lg 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus ei ole tuvastanud selliseid asjaolusid, mis tingiksid kõrvalekaldumise poolte võrdsusest kohtukulude jaotamisel, seetõttu tuleb jätta kohtukulud (riigilõiv) poolte kanda võrdsetes osades ning poolte kohtuvälised kulud kummagi poole enda kanda.
Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.