Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud kostja XXXAS kanda.
Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUE
1.Hagiavalduse kohaselt toimus 05.04.2011.a Tallinnas Kari ja Pelguranna tänavate ristmikul liiklusõnnetus. Kostja liinibuss registreerimismärgiga XXX pidurdas järsult ning reisijana sõidukis viibinud hageja kukkus bussi teise ukse juures olevalt ülemiselt tasapinnalt ukse ette alumisele tasapinnale. Kukkumise tagajärjel sai hageja raske tervisekahjustuse – lülisamba II nimmelüli kompressioonioonmurru. Kiirabi toimetas hageja haiglasse kanderaamil. Pärast pidurdamist bussijuht ei peatunud, vaid sõitis edasi. Kiirabi kutsusid bussis olnud reisijad ja kiirabi saabus mitu peatust hiljem.
2.Hageja palus kostjal hüvitada kahju kohtuväliselt, kuid kostja sellega ei nõustunud. Hagejal on tuvastatud töövõime kaotus 60% ja keskmine puue. Töövõime kaotuse tõttu lõpetati hagejaga tööleping. Hageja ei saanud enam teha tööd, mida ta tegi enne õnnetust. Hageja on pidanud oma elukorraldust muutma, käima taastusravis, taluma valu- ning ebamugavustunnet.
3.20.04.2012.a lõpetati juhtunu suhtes alustatud kriminaalmenetlus, sest politsei ja prokuratuuri hinnangul ei olnud bussijuhi ütluste tõttu võimalik kõrvaldada kahtlusi tema süüs. Bussijuht väitis, et ta veendus kõrvalteelt peateele sõites selle ohutuses, kuid olles juba peateele välja sõitnud, ohustas teha üks ristmiku lähedalt parkimiskohalt välja sõitnud auto, mistõttu ta pidi pidurdama. Selle kaitseversiooni tõesust või ebatõesust ei saanud kriminaalmenetluse raames kontrollida, sest bussijuht ei olnud vaatamata õnnetusele jätnud meelde auto registreerimismärki. Bussijuht jätkas politseile ja kiirabile teatamata oma sõitu.
4.Hageja leidis, et kostja vastutab nii lepingulisel alusel veolepingu rikkumise tõttu kui ka deliktilisel alusel. Samuti vastutab kostja suurema ohu allika valdajana. Kostja lepinguline vastutus põhineb poolte vahel sõlmitud veolepingul (VÕS § 824 lg 1). Kostja vastutab lepingu rikkumise eest VÕS § 830 lg 1 järgi. Vedaja esmane ja kõige olulisem kohustus on reisijate turvalise kohalejõudmise tagamine. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.05.2004.a määrusega nr 141 on kehtestatud „Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskiri“, mille § 5 lg 1 järgi peab vedaja tagama sõitjate ohutu ja sõiduplaanis ettenähtud ajal kohaletoimetamise ning veoteenuse kvaliteedi. Sama määruse § 6 lg 1 järgi on ühissõidukijuht kohustatud toimetama sõitja ohutult ja sõiduplaanis ettenähtud ajal sihtkohta. Määruse § 6 lg 1 p 1 sätestab, et ühissõidukijuht võib mitte järgida sõiduplaani, kui ei ole tagatud sõitjate ja liiklejate ohutus ning pagasi säilivus (rasked teeolud, tee remont ja muud vedajast sõltumatud asjaolud).
5.Hageja leidis, et kostja vastutab deliktilisel alusel VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 2, § 1050 lg 1 ja § 1054 lg 1 järgi. Bussijuht pidurdas järsult ning seisukohtadega reisijad vajusid ettepoole. Hageja jaoks lõppes see kukkumisega, mille tagajärjel oli hagejal vasaku käe kõõluste ja lihaste
tugev venitus, siseelundite raske põrutus ja lülisamba murd. Hageja oli bussis püsti ja hoidis end tugevalt kinni. Seda kinnitavad vasaku käe kõõluste ja lihaste tugev venitus. Kukkumine ei toimunud olukorras, kus hageja ei oleks kinni hoidnud. Suurte valude ja liikumisvõimetuse tõttu ei saanud hageja võtta tunnistajatena teiste kaasreisijate andmeid. Õnnetuse ajal kehtinud LE § 2 lg 1 sätestas, et teed tuleb anda kiiruse vähendamise või sujuva peatumisega. Õnnetuse toimumise kohas oli bussijuhil kohustus anda teed sõidueesõigusega teel liikuvale juhile ja selle kohustuse täitmisel pidi bussijuht arvestama, et bussis on reisijad. Järsk pidurdamine on vastuolus LE § 91 ja 123 nõuetega. Kuigi bussijuht oli õnnetusest teadlik, jätkas ta sõitmist. Bussijuht ei teatanud õnnetusest häirekeskusele ega politseile. Sündmuskohalt lahkumise, kannatanule esmaabi andmata jätmise ning politseile teatamata jätmisega rikkus bussijuht LE § 225 p 1 ja p 3, § 226 p 1, 2 ja 3. Bussijuhi tekitatud kahju peab hüvitama kostja.
6.Suurema ohu allika valdajana vastutab kostja VÕS § 1056 alusel ka ilma süüta. VÕS §-s 1057 sätestatud kahju hüvitamise välistused ei kohaldu. Mootorsõiduki käitaja vastutab suurema ohu allika valitsejana tekkinud kahju eest sõltumata sellest, kas ta rikkus liikluses osaledes liikluseeskirja või mitte või kas ta tegi seda süüliselt. Suurema ohu allikaga kahju põhjustamine tähendab iseloomuliku kõrgendatud ohu realiseerumise tagajärjel kahju tekkimist.
7.Hageja palus kostjalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist. Enne liiklusõnnetust oli hageja aktiivne inimene, kes töötas täiskohaga Sihtasutuses Eesti-Hollandi Heategevusfond. Hageja tööks oli inimestega suhtlemine, kaupade vedamine ja sihtasutuse töö korraldamine. Õnnetuse järgselt ei saanud hageja mitme kuu vältel üldse tööd teha. Kui hagejal tuvastati püsiv töövõimetus ja keskmine puue, siis lõpetas tööandja temaga töölepingu TLS § 88 lg 1 p 1 alusel. Alles aasta pärast õnnetust leidis hageja tööd osalise tööajaga ning tähtajaliselt sotsiaal-töötaja nõustajana MTÜ-s XXX.
8.Hageja viibis haiglaravil 6 päeva. Lisaks kodusele ravile on hageja saanud taastusravi. Hageja ei ole seni täielikult paranenud. Ta peab kannatama igapäevast valu, sest talle on valuvaigistite tarvitamine vastunäidustatud. Hageja liikumine on piiratud, raskemaid esemeid ta tõsta ei saa. Vastunäidustatud on pikem kõndimine. Pikemat aega istumine tekitab seljas valu ja üldist väsimust, mistõttu peab hageja sageli tõusma ja kõndima või pikali heitma. Jooksmine ja hüppamine on keelatud. Valu vaigistamiseks tuleb leida ravimeetodeid nagu näiteks nõelravi, massaaž, ravivõimlemine ja ujumine.
9.Hageja leidis, et talle tekitatud mittevaralise kahju suuruseks on 30 000 eurot, sest vaatamata osalisele töövõimetusele on tal sisuliselt võimatu tööd leida. Paranemisprognoos puudub. Hageja peab elu lõpuni taluma selle sündmusega seotud tagajärgi ja pidevalt tegelema taastusravi ning valu leevendamisega. Kostja bussijuht ja kostja näitasid üles hoolimatust ja ülbust. Hageja palus kohtul mõista kostjalt välja õiglane hüvitis kohtu äranägemisel.
10.Hageja vastas kostja seisukohtadele 24.09.2012.a. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mille kohaselt põhjustas hageja ise oma teoga kahju. Bussis olid seisukohad ja istekohad ning on tavapärane, et inimesed liiguvad bussis ka sõitmise ajal. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.05.2004.a määruse nr 141 §-s 7 ei ole keeldu bussis liikuda. Tegelikult hageja ei liikunud bussis õnnetuse toimumise ajal. Hageja oli juba jõudnud kõrgemale tasapinnale ning valmistus istuma, kui õnnetus toimus. Hageja hoidis torust kinni ja tegi kõik endast oleneva, et tagada ohutust.
11.Kostja buss oli graafikust maas. Supelranna peatuses pidi buss graafiku kohaselt olema
16.41.Esimene kõne tunnistaja XXX poolt tehti häirekeskusesse kell 16.47, kes väljus bussist Supelranna peatuses. Seega jõudis buss Supelranna peatusesse olulise hilinemisega, sest kell 16.47 peetud kõne ajal oli buss nimetatud peatuses.
12.Kriminaalmenetluse lõpetamine ei välista kostja deliktilist vastutust. Kriminaalmenetluses kehtib süütuse presumptsioon (KrMS § 7 lg 2) ning kahtluste süüdistatava kasuks tõlgendamise põhimõte (KrMS § 7 lg 3). Tsiviilkohtumenetluses need põhimõtted ei kehti. Kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamine on õigusvastane ja see eeldus on täidetud. Vaidlust ei ole selles, et kahju tekitas bussi pidurdamine ning selle teo tegi kostja bussijuht. Süü puudumise tõendamiskoormus lasub kostjal. Bussijuhi ütlused toimunu kohta on ebaõiged, sest järsk pidurdamine toimus enne ristmikku. Seda kinnitavad tunnistaja ja hageja ütlused. Järsk pidurdamine ei olnud kooskõlas liikluseeskirja nõuetega.
13.Bussijuhil ei esinenud kohustuste kollisiooni. Bussijuhil oli kohustus anda teed peateel liikuvale sõidukile. Bussijuht seda kohustust ei täitnud ja tema ütlused tuvastamata sõiduki kohta ei ole tõesed. Bussijuht eiras liiklusõnnetusest teatamise nõudeid. Pärast õnnetust sõitis bussijuht edasi neli peatust enne, kui jäi seisma Nisu peatuses. Raske seljavigastuse saanud ja liikumatult lamava inimese seisundi võis see muuta raskemaks. Kiirabi ei liigutanud hagejat ilma kanderaamita. Kui kiirabi tõstis hageja sõidukisse, siis bussijuht lahkus sündmuskohalt ja ta leiti hiljem alles politsei abil. Hageja lamas liikuvas bussis ja igas peatuses avanesid ning sulgusid uksed, inimesed astusid hagejast üle bussi sisenedes ja sellest väljudes. Bussijuht mitte ei leppinud kiirabiga kohtumises kokku, vaid lihtsalt käskis kiirabil tulla Nisu peatusesse, kuhu ta ise teel oli. Liiklusõnnetuse toimumise kohalt kuni Nisu bussipeatusesse oli 1,6 kilomeetrit.
14.Ebaõige on kostja arusaam, et ta ei vastuta suurema ohu allika valdajana. Hageja kukkus seetõttu, et buss pidurdas järsult. Buss on suurema ohu allikas. Liikuva mootorsõiduki puhul võib ka väga ettevaatliku ja hoolika suhtumise korral tekkida kahju. Isegi kui oli olemas teine suurema ohu allikas ehk sõiduk, ei välista see kostja riskivastutust. Sellise sõiduki olemasolu kohta ei ole esitatud ühtegi usutavat tõendit. Kostja oleks pidanud väidetava sõiduki andmed säilitama, sest ta sai enda kinnituse järgi koheselt õnnetusest teada. Kostja ja väidetava teise sõiduki omavahelisele solidaarvastutuse jagunemisele kohaldub VÕS § 137 lg 2. Hagejale ei ole teada muid temale kahju tekitanud isikuid. Kostja vastuväited põhinevad süü puudumisel, kuid riskivastutuse kohaldamisel ei ole süül tähtsust.
15.Vääratamatu jõu definitsioon on toodud VÕS § 103 lõikes 2. Riigikohus on leidnud (3-2-1111-05), et vääramatuks jõuks võib olla erakorraline looduslik faktor, mis asub suurema ohu allikast lähtuva ohu asemele ning mille toimega ei saanud ega pidanud suurema ohu allika valitseja ja kannatanu arvestama. Teise sõiduki ilmumine liiklusesse ei saanud bussijuhi jaoks olla ootamatu. Isegi kui tegu oli parkimiskohalt välja sõitnud autoga, on selline sündmus kostja teadmiste mõjupiirkonnas. See on asjaolu, millega saab iga sõidukijuht arvestada.
16.Kostja on eitanud järsku pidurdamist, kuid see väide ei ole tõendatud. Kostja bussijuht on kriminaalmenetluse raames järsku pidurdamist tunnistanud, sama on teinud tunnistaja. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et hageja ei hoidnud postist kinni. Iseenesest ei ole küll vahet, kas kostja bussijuht helistab ise oma telefonilt või kasutab kellegi teise telefoni häirekeskusesse helistamiseks, kuid LE § 225 p 1 alusel oli bussijuhil kohustus peatuda võimalikult kiiresti, põhjustamata sellega lisaohtu. Pärast õnnetuse toimumist jätkas bussijuht sõitu, kuigi teadis, et bussis on vigastatud inimene. Bussijuht rikkus LE § 226 p 1 (ei andnud esmaabi) ja p 2 (lõi sõiduki liigutamisega täiendava ohu ja sõitis kannatanuga edasi). Ebaselgeks jääb, kuidas saab kostja oma töötaja sellist käitumist õigustada.
17.Hageja on 60% ulatuses töövõimetu, mis tähendab, et ta ei saa jätkata endist tööd. Hageja on leidnud vaid osaajalist ja tähtajalist tööd. Pidev töö otsimine on kurnav. Hageja sissetulekud on oluliselt vähenenud. Kostja ei ole reageerinud ühelegi hageja ega tema esindaja pöördumisele. Hageja üleelamisi on suurendanud kostja ignorantne ja hoolimatu käitumine nii vahetult õnnetuse toimumise ajal kui ka hiljem. Kui õnnetust ei oleks toimunud, oleks hageja endiselt töövõimeline. Kuigi hageja elukvaliteet ei olnud enne traumat samaväärne kui näiteks 204
aastasel inimesel, on see siiski pärast õnnetust oluliselt halvenenud.
18.Harju Maakohtul 19.11.2012.a eelistungil reastas hageja oma nõude alternatiivsed alused ning palus esimesena hinnata kostja käitumist lepingulise rikkumisena, seejärel riskivastutuse alusel ja kolmanda alternatiivina deliktilisel alusel. Hageja märkis, et bussijuht kannatanut pärast õnnetuse toimumist vaatama ei tulnud ning bussijuht ei olekski saanud seda liikuvas bussis teha.
19.Kohtule 19.12.2012.a esitatud seisukohtades leidis hageja, et Eesti kohtupraktikas levinud mittevaralise kahju hüvitised ei ole õiglased ega proportsionaalsed. Raskete tervisekahjustuste puhul on hüvitiste suuruseks 100 000 kuni 300 000 krooni, kuid elukallidus on tõusnud ja erinev on olnud kahju hüvitamiseks kohustatud isikute majanduslik olukord. Kostja on teenindusettevõte, mis peab iga päev tagama kümnete tuhandete inimeste ohutu kohalejõudmise. Selline ettevõte ei või toimida viisil, kus inimese suhtes ei näidata üles väiksematki hoolivust.
20.Seoses kostja esitatud tõenditega tõi hageja välja, et dr XXX kirjeldab talle esitatud dokumente ning nende seas ei ole hageja esitatud raviarst XXXja perearst XXXtõendeid. Need on olulised tõendid, sest tegemist on vahetult hagejat ravinud arstidega. Dr XXX ei ole enne arvamuse koostamist hagejaga kohtunud ega mitte isegi temaga rääkinud. Dr. XXX ei pidanud sellist kohtumist vajalikuks. Samuti nähtub Dr XXX hinnangust, et tema viidatud lülisamba kroonilist muutust iseloomustavad tunnused leiti alles pärast liiklusõnnetuse toimumist. Varasemad uuringud seda kinnitanud ei ole. Hageja väiteid kinnitavad 2003.a ja 2006.a IdaTallinna Keskhaigla AS-s tehtud uuringute tulemused.
21.Kohtuvaidluse teesides leidis hageja, et kostja vastutab tema ees ka siis, kui ei ole õnnetuse toimumises süüdi. Bussijuht on andnud politseis valeütlusi, mis nähtub tema istungil antud ütlustest ning ta käitus küündimatult. Kostja teadis juhtunust sisuliselt kohe pärast selle toimumist, sest bussijuht kirjutas oma juhtkonnale seletuskirja 20 minutit pärast õnnetust. Õnnetusjuhtum ei olnud seotud vääramatu jõuga ja oli etteaimatav. Buss pidurdas üks kord enne ristmikku ja kõik tõendid kinnitavad, et pidurdamine oli järsk. Bussijuht ei täitnud teeandmise kohustust.
KOSTJA VASTUVÄITED
22.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu. Kostja ei vastuta veolepingu rikkumise eest VÕS § 830 p 1 alusel, sest vastavalt VÕS § 101 lõikele 3 ei või hageja tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid, kui rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. VÕS § 840 lg 1 järgi on reisija kohustatud käituma selliselt, et ta ei kahjustaks vedamise ohutust. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.05.2004.a määrusega nr 141 kehtestatud „Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskirja“ § 7 lg 3 p 5 järgi on sõitja kohustatud tagama enda ohutu sõidu. Seega on iga reisija põhimõtteliselt ise vastutav, et ta viibiks sõidukis võimalikult ohutult. Iga reisija peab mõistlikult kandma hoolt selle eest, et ta ei saaks vigastada sõiduki tavapärase liikumise korral.
23.Hageja hakkas bussis liikuma isekoha juurde, mis asus üks või kaks astet kõrgemal sellest tasapinnast, kus hageja viibis. Kui inimene bussis liigub, võib iga pidurdus või pööre kaasa tuua täieliku tasakaalu kaotuse ja kukkumise ka siis, kui hoitakse kinni. Liikuvas bussis istekoha juurde liikumisega rikkus hageja VÕS § 840 lg 1 ja viidatud määruse § 7 lg 3 p 5. Hageja on ise vastutav oma kukkumise eest.
24.Kostja ei vastuta deliktilisel alusel, sest kostja ei ole kahju tekitamises süüdi. Kostja süü puudumist tõendab kriminaalmenetluse lõpetamise määrus. Määruses on välja toodud, et kostja
veendus enne ristmikule väljasõitu, et vasakpöördeks on ristmik vaba. Kriminaalmenetluse käigus ei leitud ühtegi tõendit selle kohta, et kostja ei oleks veendunud manöövri ohutuses. Pärast ristmikule väljasõitu pidi kostja reageerima ootamatult ristmikule sõitnud autole. Kui kostja ei oleks reageerinud, oleks toimunud kokkupõrge. Kostja käitus seega ainuõigelt. Kui kokkupõrge oleks toimunud, oleks keegi bussis võinud ikkagi kukkuda ja viga saada.
25.Kostja ei vastuta VÕS § 1056 lg 1 alusel, sest kahju põhjustas teine suurema ohu allikas. Kui sõiduauto poleks ootamatult liikumist alustanud, ei oleks kostja pidanud pidurdama ja hageja ei oleks kukkunud. Oleks ebaõiglane, kui liiklusnõudeid järginud isik peaks tsiviilkorras vastutama teise isiku põhjustatud kahju eest. Kaitstud õigushüve kahjustamine ei toimunud suurema ohu allikale iseloomuliku riski realiseerumise tagajärjel. Sõiduauto liikuma hakkamine oli ootamatu sündmus, mis ei ole tüüpiline ega käsitletav suurema ohu allikale iseloomuliku riskiga.
26.Põhjusliku seose ahela põhjustas ootamatult sõitu alustanud sõiduauto ning hageja käitumine, kes pidi olema teadlik liikuvas sõidukis liikumisega kaasnevatest riskidest ega võtnud tarvitusele nende riskide vältimiseks suuremaid ettevaatusabinõusid. Bussi valdaja vastutus on välistatud vääramatu jõu tõttu. Pidurdamise vajaduse tingis ootamatult ristmikule ilmunud sõiduk.
27.Hageja väide, mille kohaselt pidurdas buss järsult, on subjektiivne ja tõendamata. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruses on leitud, et bussi kiirus ei saanud olla suur, arvestades ristmiku kitsust ja bussi mõõtmeid. Uurimise käigus ei tuvastatud, et pidurdamine oleks tavapärasega võrreldes olnud intensiivsem.
28.Hageja väited selle kohta, et kõõluste ja lihaste venitus tõendab kinnihoidmist, on paljasõnalised. Hageja võis kukkudes postist kinni haarata. Kiirabi kutsus reisija ning andis telefoni bussijuhile üle. Bussijuht ja häirekeskus leppisid kokku, et kiirabi sõidab bussile vastu Nisu peatusesse, sest bussijuht arvas, et nii jõuab kannatanu kiiremini kiirabisse. Häirekeskusest ei tulnud suuniseid, et ta peab ilmtingimata seisma jääma ning bussijuhile ei tulnud pähegi, et edasisõitmisega võib ta LE sätteid rikkuda. Kui on helistatud numbrile 112, ei pea helistama politseile. Seega täitis kostja LE §-des 225 ja 226 sätestatud kohustusi. Kostja tegutses pärast õnnetust õiguspäraselt.
29.Hageja väited selle kohta, et valu ja ebamugavustunne pole siiani kadunud, on paljasõnalised. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi ekspertiisiaktis on toodud, et 12.08.2006.a diagnoositi hagejal krooniline nimme-ristluupiirkonna radikulopaatia ägenemine. Seega oli valulikkus hagejal nimetatud piirkonnas olemas juba enne õnnetust. SA-s Põhja-Eesti Regionaalhaigla koostatud haigusloos on õnnetuse päeval märgitud, et hagejal oli stabiilne kompressioonimurd ning mujal piirkonnas traumaatilisi muutusi ei esinenud.
30.28.07.2011.a AS-s Ida-Tallinna Keskhaigla läbi viidud uuringus toodi lisaks II nimmelüli murrule välja ka muud leiud (L5 listees, spondüloartroos jne), mis ei ole põhjustatud õnnetusest, kuid põhjustavad samuti valu, ebamugavustunnet ja liikumistakistust. Hageja oli 29.05.2011.a OÜ XXX raviloo kohaselt rühihaige, tema parem õlavööde oli madalamal, mistõttu on valu tingitud hageja varasemast tervislikust seisundist. Hageja väited paranemislootuse puudumise kohta on tõendamata. Asjaolu, et hageja töötab tähtajalise töölepinguga, tõendab, et hagejal on võimalik tööd leida. Hageja viidatud mittevaralise kahju hüvitise suurus on põhjendamatu ja teenib alusetu rikastumise eesmärki. Selline nõue ei haaku kohtupraktikaga.
31.Kohtukõne seisukohtades rõhutas kostja uuesti, et ta ei vastuta veolepingu rikkumise eest, sest VÕS § 101 lg 3 järgi ei või hageja tugineda kostja kohustuse rikkumisele, sest selle rikkumise põhjustas tema enda tegu. Iga reisija on põhimõtteliselt ise enda eest vastutav ja peab hoolt kandma selle eest, et ta ei saaks vigastada sõiduki tüüpilise ja tavapärase liiklemise korral.
Hageja väited sõiduplaanist mittekinnipidamise kohta ei ole tõendatud. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kohaselt ei olnud bussi kiirus ristmikul suur.
32.Kostja ei vastuta delikti alusel. Bussijuht veendus enne ristmikule väljasõitu, et see on vaba ning kriminaalmenetluse käigus ei kogutud ühtegi vastupidist tõendit. Kui bussijuht ei oleks pidurdanud, oleksid tagajärjed olnud hullemad. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruses on toodud, et hageja hakkas liikuvas bussis istekoha juurde liikuma. Liikuvas bussis istekoha juurde liikumisega rikkus hageja VÕS § 840 lõikes 1 toodud kohustust.
33.Kostja ei vastuta suurema ohu allika valdajana, sest õnnetuse põhjustas teine sõiduk. Kukkumise põhjustas nimelt teise sõiduki ootamatu liikumine. Bussi valdaja vastutus on välistatud vääramatu jõu tõttu. Pidurdamise vajaduse tingis ootamatult ristmikule ilmunud sõiduk. Kostja vastutus on välistatud põhjusliku seose puudumise ja vääramatu jõu tõttu.
34.Kostja leidis, et dr XXX arvamuse järgi oli hagejal varasemalt diagnoositud lülisamba nimme-ristluu piirkonna spondüloartroos ja skolioos, mis on oluliselt suurendanud traumajärgseid vaevusi ja aeglustanud paranemist. Paranemisprognoosi puudumine hagejal on tõendamata. Kostja leidis, et varaemas kohtupraktikas mittevaraliste hüvitiste väljamõistmine on olnud seotud kellegi süülise käitumisega, millega kannatanule tekitati rasked tervisekahjustused. Antud juhul puudub kostja süüline käitumine ja hagejale tekkis tervisekahjustus õnnetusjuhtumi tagajärjel. Hüvitise suuruse määratlemisel ei saa arvestada bussijuhi käitumist. Bussijuht käitus igati õiguspäraselt ja oma parima äranägemise järgi.
35.Kohtuistungil rõhutas kostja, et kriminaalasjas ei tuvastatud ühtegi tunnistaja poolt toime pandud liikluseeskirja rikkumist.
KOHTU PÕHJENDUSED
36.Kohus, kuulanud kohtuistungil ära hageja ja kostja seisukohad ning hinnanud kogumis kõiki tõendeid, leiab, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele.
37.Pooled ei vaidle käesolevas asjas järgmiste asjaolude üle: 1) 05.04.2011.a toimus Tallinnas, Kari ja Pelguranna tänavate ristmikul liiklusõnnetus; 2) kostja nr 40 liinil sõitev buss registreerimismärgiga XXX järsult ning reisijana sõidukis viibinud hageja kukkus; 3) kukkumise tagajärjel sai hageja tervisekahjustusena lülisamba II nimmelüli kompressioonioonmurru; 4) buss jätkas liikumist liinil ning kiirabi viis hageja bussist ära Nisu peatuses; 5) õnnetuse tulemusena on hageja 60% töövõimetu ja tal on keskmine puue; 6) kostja vastutab vedajana ja bussijuhi tööandjana põhimõtteliselt bussijuhi poolt tekitatud kahju eest juhul, kui bussijuhi vastutus on tõendatud.
38.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on eeltoodud asjaolude pinnalt vastutav hagejale tekkinud kahju eest ning kas kostjal tuleb hagejale maksta mittevaralise kahju hüvitist. Pooled vaidlevad võimaliku mittevaralise kahju hüvitise suuruse üle. Hageja on esitanud nõude kostja vastu kolmel alternatiivsel alusel: veolepingu rikkumise, riskivastutuse ja deliktist tuleneva vastutuse alusel. Kostja on kõigil alternatiivsetel alustel hageja nõudele vastu vaielnud.
39.TsMS § 442 lg 8 sätestab, et alternatiivse nõude rahuldamisel ei pea kohus teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama. Eeltoodust tuleneb, et kui hageja on esitanud oma nõude kostja vastu mitmel alternatiivsel alusel ning on need alternatiivsed alused järjestanud, kontrollib kohus nõude rahuldamise võimalikkust hageja antud alternatiivsete nõuete järjekorra alusel. Kui
hageja nõuet on mõnel alternatiivsel alusel võimalik rahuldada, ei pea kohus nõude rahuldamist või rahuldamata jätmist ülejäänud alternatiivsete aluste alusel kontrollima. Hageja on märkinud oma nõude esimeseks alternatiivseks aluseks kostja vastutuse lepingu järgi, millest tulenevalt kontrollib kohus esmalt, kas hageja nõuet sellel alternatiivsel alusel on võimalik rahuldada. Kohtule on hageja esitatud alternatiivsete nõuete järjestus kohustuslik (RK TKo 05.11.2008.a nr 3-2-1-86-08, p 22). Hageja nõue kostja vastu lepingulisel alusel
40.Hageja leidis, et kostja vastutab lepingu rikkumise eest VÕS § 830 lg 1 järgi, sest ei taganud hagejale turvalist kohalejõudnust. Kostja rikkus samuti bussiliiniveo üldeeskirja, sest ei taganud reisijale ohutut sõitu. Üldeeskirja kohaselt võib sõitjate ohutuse tagamisel mitte järgida sõiduplaani. Hageja ise oli bussis püsti ja hoidis end tugevalt kinni. Seda kinnitavad vasaku käe kõõluste ja lihaste tugev venitus. Lisaks lepingulistele sätetele rikkus bussijuht liikluseeskirja nõudeid, sest ei pidurdanud sujuvalt, vaid järsult. Pärast õnnetuse toimumist jätkas bussijuht neli peatust sõitu, ei andnud kannatanule esmaabi, ei teatanud häirekeskusele ega politseile. Bussijuht mitte ei leppinud kiirabiga kohtumises kokku, vaid lihtsalt käskis kiirabil tulla Nisu peatusesse. Asjasse puutumatu on, et bussijuhi süüd kriminaalmenetluses ei tuvastatud, sest kriminaalmenetluses kehtib süütuse printsiip. Süü puudumise tõendamise koormus lasub kostjal. Oma vastuväiteid ei ole kostja tõendanud.
41.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja leidis, et ta ei ole veolepingu rikkumise eest vastutav, sest kukkumine oli tingitud hagejast endast. Iga reisija on põhimõtteliselt ise vastutav selle eest, et ta sõiduki tavapärase liikumise korral vigastada ei saaks. Hageja hakkas liikuma liikuvas bussis ja sellises olukorras on üldteadaolevalt raske tasakaalu säilitada. Kostja ei ole mistahes rikkumises süüdi ja seda tõendab kriminaalmenetluse lõpetamise määrus. Kriminaalmenetluses ei ole leitud ühtegi tõendit selle kohta, et bussijuht ei oleks olnud enne pöörde alustamist veendunud selle ohutuses. Ootamatult ilmus bussijuhi teele sõiduk ja kokkupõrke vältimiseks oli ta sunnitud pidurdama. Põhjusliku seose ahel hakkas kulgema bussile ette sõitnud auto liikumisest. Bussi valdaja vastutus on välistatud vääramatu jõu tõttu. Buss ei pidurdanud järsult ja vastupidist kriminaalmenetluses ei tuvastatud. Bussijuht ja häirekeskus leppisid kokku, et kiirabi sõidab bussile vastu Nisu peatusesse. Häirekeskusest ei tulnud suuniseid, et ta peab ilmtingimata seisma jääma.
42.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud reisijate veoleping. Samuti ei ole kostja vaidlustanud asjaolu, et veolepingu rikkumise tuvastamisel vastutab ta rikkumise eest vedajana ning bussijuhi tööandjana. VÕS § 824 lg 1 kohaselt kohustub reisijaveolepinguga üks isik (vedaja) teise lepingupoole ees vedama ühe või mitu isikut (reisija) sihtkohta koos pagasiga või ilma, teine lepingupool aga maksma tasu (veotasu). VÕS § 828 lg 1 p 1 järgi hõlmab reisijavedu ajavahemikku, mil reisija asub sõidukis, on sellele asumas või sellelt lahkumas. VÕS § 830 p 1 kohaselt peab vedaja hüvitama kahju, mis tekib vedamise ajal ja vedamisega seotud asjaolu tagajärjel põhjustatud reisija surmast, kehavigastusest või tervisekahjustusest. Antud sätte alusel kuuluvad vedaja poolt hüvitamisele kahjud, mis tekivad vedamisest tuleneva tüüpilise ohu realiseerumise tõttu, arvestades VÕS § 834 lõikes 1 toodud vastutuse piirmäära.
43.VÕS § 840 lg 1 sätestab, et reisija peab vedamise kestel käituma selliselt, et ta ei kahjustaks vedamise ohutust ega rikuks nõuetekohase veo tingimusi. Reisija peab järgima vedaja, sõidukijuhi või muu pädeva isiku korraldusi. Kohus leiab, et sellest sättest tuleneb reisija kohustus kanda reisimisel mõistlikku hoolt iseenda ees, tagamaks ohutut sõitu. Kohus ei nõustu kostajaga, et VÕS § 840 lg 1 järgi kannab reisija ise täielikku riisikot oma ohutuse eest sõltumata sellest, kas vedaja oma kohustusi täidab või ei. Selline käsitlus ei ühti mootorsõiduki kui kõrgema ohu allika definitsiooniga, sest mootorsõiduki liikumise tõttu võib alati esineda
tagajärgi, mis ei ole ka reisija kõige hoolsama käitumise korral ärahoitavad.
44.Täiendavalt reguleerib bussiliiniveo lepingute poolte õigusi ja kohustusi majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.05.2004.a määrusega nr 141 kehtestatud „Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskiri“. Antud üldeeskirja § 5 lg 1 sätestab, et vedaja peab tagama sõitjate ohutu ja sõiduplaanis ettenähtud ajal kohaletoimetamise ning veoteenuse kvaliteedi. Vedaja võib mitte järgida sõiduplaani, kui ei ole tagatud sõitjate ja liiklejate ohutus ning pagasi säilivus (rasked teeolud, tee remont ja muud vedajast sõltumatud asjaolud). Ühissõidukijuht on sama eeskirja § 6 lg 1 p 1 kohaselt kohustatud toimetama sõitja ohutult sihtkohta ning reisijate ohutuse tagamise vajaduse korral võib sõiduplaani mitte järgida. Sõitja on eeskirja § 7 lg 3 p 5 alusel kohustatud tagama enda ohutu sõidu.
45.VÕS § 101 lg 3 näeb ette, et võlausaldaja ei või tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmust mille toimumise riisikot ta kannab. VÕS § 103 lõike 1 järgi vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. VÕS § 103 lg 2 järgi on kohustuse rikkumine vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks.
46.Kostja on hageja nõudele vastu vaieldes väitnud, et hageja kukkumine on tema enda käitumisest tingitud ning kostja bussijuht oli sunnitud pidurdama vääramatu jõu asjaolu ehk ootamatult teele ilmunud sõiduki tõttu. Kohus leiab, et lepingulisest vastutusest vabanemiseks oleks kostjal tulnud viidatud kahe asjaolu esinemist tõendada, kuid asjas kogutud tõendid kostja väiteid ei kinnita. Samuti leiab kohus, et isegi juhul, kui põhjusliku seose ahel oleks alanud teele ootamatult ilmunud sõidukist, ei saa liikluses sõiduki teele sõitmise näol olla tegemist sellise ootamatu faktoriga, mis oleks olnud täielikult väljaspool vedaja mõjuulatust. Kohus selgitas kostjale kohtu 19.11.2012.a eelistungil, et kostjal tuleb tõendada oma kahte põhilist vastuväidet ehk seda, et hageja kukkumine oli tingitud tema liikumisest bussis ning et pidurdamise põhjustas ootamatult teele ilmunud sõiduk. Vaatamata kohtu selgitustele ei ole kostja oma vastuväiteid tõendanud.
47.Kriminaalmenetluse lõpetamises määrusest (toimiku lk 28-33) nähtub, et kriminaalmenetluse raames kuulati ära hageja, bussijuht ning juhtunu tunnistaja Dmitri Iljin. Kriminaalmenetluses on tuvastatud, et bussil oli pööramisel Kari tänavalt Pelguranna tänavale kohustus anda teed kõigile mööda Pelguranna tänavat liikuvatele sõidukitele. Samuti tuvastati kriminaalasjas, et ristmikul buss pidurdas, mille tõttu hageja kukkus. Asja menetlenud isik on lähtunud bussijuhi poolt menetluse raames antud ütlustest ning on leidnud, et asjas ei ole kogutud neid ütlusi ümberlükkavaid tõendeid. Pelguranna tänava ääres on tõepoolest olemas sõidukite parkimiskohad, kust võivad autod välja sõita. Seetõttu leiti, et bussijuht käitus õigesti, kui andis teed ootamatult teele ilmunud sõidukile.
48.Kohus leiab, et TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Kohus hindab antud määrust kirjaliku tõendina koos kõigi teiste tõenditega. Kohus nõustub hageja väidetega, milliste kohaselt kehtib kriminaalmenetluses süütuse presumptsioon ning võimalikke kahtlusi tõlgendatakse rikkuja kasuks. Kriminaalmenetluse lõpetamine isikut süüstavate kindlate tõendite puudumise tõttu on võimalik, kuid ainuüksi seetõttu ei saa kostja vabaneda lepingu rikkumisest tulenevast vastutusest hageja ees. VÕS § 104 lg 1 kohaselt vastutab isik oma kohustuste süülise rikkumise korral vaid seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel. Võlaõigusseaduse reisijaveolepingut
reguleerivad sätted ei näe ette, et reisijal tervisekahjustuse tekkimisel vastutab vedaja vaid süü olemasolul. Vastutusest vabanemiseks peab rikkumine olema vabandatav VÕS § 103 kohaselt.
49.Kriminaalmenetluse raames tunnistajana üle kuulatud XXX(toimiku lk 78-79) on öelnud, et buss pidurdas tugevasti ja ootamatult juba enne ristmikku. Tunnistaja ei mäletanud, et bussijuht oleks enne pidurdamist signaali andnud. Tunnistaja ei näinud, miks buss pidurdas. Samuti ei näinud tunnistaja, kas hageja hoidis enne kukkumist kinni või mitte. Kui tunnistaja sai aru, et hageja ei saa püsti tõusta, helistas ta 112 ja kutsus kiirabi Supelranna peatusesse. Tunnistaja läks bussijuhi juurde, rääkis talle kukkumisest ja andis talle telefoni. Tunnistaja väljus Supelranna peatusest. Bussijuht ei öelnud talle, miks ta bussi ei peatanud ega oodanud kiirabi ära. Buss sõitis pärast tunnistaja väljumist edasi.
50.Harju Maakohtu 25.01.2013.a istungil tunnistajana üle kuulatud XXXsisuliselt kordas politseis antud ütlusi. Ta märkis (toimiku lk 167, pöördel), et bussijuhi väidete kohaselt ei olevat buss saanud Supelranna peatuses seista. Juhikabiinist juht ei väljunud ja pärast pidurdamist sõitis buss kohe edasi kuni Supelranna peatuseni. Tunnistaja rõhutas, et pidurdamine oli ebatavaliselt järsk (toimiku lk 168). Bussis oli tunnistaja sõnul vähe inimesi, umbes 5.
51.Kannatanuna politseis ütlusi andnud hageja (toimiku lk 75-77) kinnitas, et hoidis enne kukkumist vasaku käega postist kinni. Ta hakkas ümber posti keerama, et istuda, kuid buss pidurdas järsult enne pöörde tegemist ning hageja kukkus bussiuste ette maha. Kukkumisel tõmbas hageja paigast vasaku õlaliigese. Üks noormees helistas kiirabisse ja alles mitu peatust hiljem tuli kiirabi. Buss sõitis edasi ning avas igas peatuses uksi ning inimesed astusid hagejale otsa. Bussijuht ei uurinud kordagi, kuidas hageja end tunneb ega andnud talle abi. Bussijuht ei väljunud kabiinist ka siis, kui kiirabi hageja minema toimetas.
52.Harju Maakohtu 25.01.2013.a istungil hageja kordas oma varasemaid ütlusi (toimiku lk 170). Hageja kinnitas, et buss tegi järsu pidurduse enne ristmikku, hageja üritas end vasaku käega kinni hoida, kuid löögijõud paiskas ta vastu maad. Buss sõitis peatumatult edasi ja tegi pöörde ära. Buss sõitis edasi, bussijuht hagejat vaatamata ei tulnud ning sõit kestis neli peatust. Kohus leiab, et hageja enda vande all antud ütluste ning asjaoluga, et hageja vigastas kukkumise tõttu vasakut kätt, on tõendatud hageja poolt enda kinnihoidmine bussis enne õnnetuse toimumist, Vastupidist ei tõenda ükski asjas kogutud tõend.
53.Häirekeskusesse tehtud kõnesalvestuse üleskirjutusest (toimiku lk 69-71) nähtub, et keegi meesterahvas helistas häirekeskusesse, teatas reisija kukkumisest ning palus saata kiirabi. Häirekeskusest teatati: „Siis las ta tuleb välja, kiirabi ei saa bussi järel sõita“. Kõne teinud mees selgitas, et kannatanu ei saa püsti, misjärel anti häirekeskusest korraldus: „ta peab välja tulema või buss või auto peatud ja ei sõida edasi“. Mees andis korralduse edasi bussijuhile, kes teatas: „Las sõidab mööda neljakümnendat marsruuti vastu“. Kõne teinud mees üritas bussijuhti ümber veenda: „Nad ei saa“. Sama mees vahendas häirekeskusele kannatanu seisundit ning andis uuesti telefoni bussijuhile. Bussijuht ütles häirekeskusele: „No see on Supelranna, me sõidame siis temaga teile vastu“. Edasi teatas bussijuht, et peatub Nisu peatuses. Häirekeskusest vastati, et kiirabi sõidab sinna.
54.Viidatud kõnesalvestusest nähtub kohtu hinnangul, et häirekeskusest anti bussijuhile korraldus seisma jääda, kuid bussijuht sellega ei nõustunud. Bussijuht on ise kahel korral teatanud kiirabile, et buss jätkab sõitu piki neljakümnendat marsruuti. Bussijuht ei kutsunud kiirabi mitte Supelranna peatusesse (kust helistati häirekeskusesse) ega järgmisesse peatusesse, vaid Nisu peatusesse, mida eraldab Supelranna peatusest veel kaks peatust (peatused ja marsruut on nähtavad toimiku lk 58). Seega ei ole täpsed kostja väited selle kohta, et selline toimimisviis „lepiti kiirabiga kokku“ ning et häirekeskusest ei antud korraldust buss seisma jätta.
55.Bussijuht XXX andis kriminaalmenetluse raames ütlusi nii tunnistaja kui ka kahtlustatavana. Tunnistajana ülekuulamisel (toimiku lk 73-74) väitis bussijuht, et ta oli esmalt peatunud Kari ja Pelguranna ristmiku ees ning veendunud väljasõidu ohutuses, seejärel alustas ta liikumist. Teistkordselt tuli pidurdada ristmiku keskel, sest teele sõitis ootamatult ette parkimiskohalt välja sõitnud auto. Selle numbrit ta ei näinud. Bussijuht on öelnud: „Kutsusin välja kiirabi ja minu juurde tuli naine ja ütles, et tema nagu on ise süüdi, et pole käsipuust kinni hoidnud.“ Edasi on tunnistaja väitnud, et leppis kiirabiga kokku, et ootab Nisu peatuses.
56.Kahtlustatavana ülekuulamisel on bussijuht oma varasemaid ütlusi muutnud selles osas (toimiku lk 65-68), et väitis end olevat pärast õnnetust käinud hagejat vaatamas. Kannatanut läks ta enda sõnul vaatama samal ristmikul, kus ta pidurdas. Tugevat pidurdamist, mis eelnes hageja kukkumisele, on bussijuht samas kinnitanud. Kohus märgib, et XXXpoolt kriminaalmenetluse raames antud ütlused ei ühti häirekeskusesse tehtud kõnede salvestusest, millest nähtub, et bussijuht ise kiirabi välja ei kutsunud ning teatas kiirabile, et jätkab sõitu mööda marsruuti, millest tulenevalt soovis kiirabi saabumist Nisu peatusesse.
57.Harju Maakohtu 25.01.2013.a. istungil muutis XXX olulises osas oma varasemaid ütlusi (toimiku lk 168-169). Seekord tunnistaja kinnitas, et ta ise kiirabi ei kutsunud, vaid seda tegi bussis olnud reisija. Kannatanu vaatamas käimist bussis pärast õnnetust tunnistaja eitas ja väitis, et see oli takistatud paljude inimeste tõttu, kes bussis viibisid. Erinevusi oma ütluste ja häirekeskuse kõnesalvestuse üleskirjutuse vahel tunnistaja seletada ei osanud. Tunnistaja väitis, et jäi seisma juba samal ristmikul, kus toimus õnnetus ja rääkis seal kiirabiga. Tunnistaja ei teadnud ega saanudki enda hinnangul teada, mis seisundis oli hageja. Igas järgmises peatuses uste avamist põhjendas tunnistaja sellega, et ta teisiti käituda ei saanud ja nupule vajutades avanevad kõik uksed. Seda, et reisijad kannatanule peale astuvad, bussijuht enda sõnul ei näinud. Tunnistaja väitis, et kui kiirabi oleks talle andnud korralduse seista, oleks ta seda teinud.
58.Kogumis eeltoodud tõendeid hinnates märgib kohus, et üksnes tunnistajana üle kuulatud bussijuht XXX on väitnud, et pidurdas ristmiku keskel ootamatult ilmunud sõiduki tõttu, mille numbrimärki ta aga ei mäletanud. Ükski teine asjas kogutud tõend tema väiteid ei kinnita. Asjas üle kuulatud tunnistaja XXX ja hageja on mõlemad kinnitanud, et buss pidurdas tegelikult vaid ühe korra ja tegi seda enne ristmikku. Samuti ei kinnita ükski teine asjas kogutud tõend, et hageja kukkus bussis liikumise, mitte järsu pidurdamise tõttu. Ükski tõend ei kinnita, et hageja ei hoidnud bussis ennast kinni. Ka bussijuht esitas vastavad väited justkui kellegi teise poolt öeldud sõnadena, sest bussijuht ise kukkumist ei näinud.
59.Kohus ei loe bussijuhi ütlusi ootamatult teele ilmunud sõiduki tõttu ristmikul pidurdamise kohta usaldusväärseteks, sest bussijuht on olulisel määral muutnud oma ütlusi pärast kriminaalmenetluse raames ülekuulamist. Bussijuhi ütluste, teise tunnistaja ning kannatanu ütluste ja häirekeskuse kõnesalvestise üleskirjutuse vahel on olulised erinevused, milliseid tunnistaja kohtule mõistlikul viisil seletada ei osanud. Kohus leiab, et ainuüksi bussijuhi ütluste alusel ei saa lugeda tsiviilasjas tõendatuks, et kostja rikkus sujuva pidurdamise kohustust teise liikluseeskirja rikkunud sõiduki tõttu. Tunnistaja XXX ja hageja on mõlemad kinnitanud, et buss pidurdas juba enne ristmikku – seega võis Pelguranna teel tõepoolest liikuda teine sõiduk, kellele bussijuht pidi teed andma, kuid tõendamata on bussijuhi väited selle kohta, et ta oli juba varasemalt veendunud pöörde ohutuses ning sõiduk ilmus tema teele ootamatult.
60.Kohus nõustub hageja väidetega, milliste kohaselt rikkus bussijuht oma käitumisega õnnetuse ajal kehtinud liikluseeskirja nõudeid. Bussijuht ei pidurdanud enne ristmikku sujuvalt. Õnnetuse toimumise järgselt ei üritanud ta mingil viisil kannatanule esmaabi anda ega tundnud huvi kannatanu seisundi vastu. Bussijuht ei teavitanud juhtunust politseid ning häirekeskusega võttis tegelikult ühendust bussis viibinud reisija ja mitte bussijuht. Sellisel viisil käituv vedaja ei ole täitnud veolepingust ja bussiliiniveo eeskirjast tulenevat kohustust tagada reisijale ohutu
vedu. Kõigi tunnistajate ning bussijuhi enda ütlustega on vaieldamatult tuvastatud, et buss pidurdas järsult ning sellise järsu pidurdamise puhul võib ka seisev ning end kinni hoidev reisija kukkuda ja saada kehavigastuse. Vaidlus puudub selle üle, et hageja kukkus pidurdamise tõttu – seega hageja kukkus sõidukile iseloomuliku liikumise tõttu. Kirjeldatud olukorras ei saa kukkumisest tulenevat vastutust jätta reisija kanda, sest isegi parimal ja mõistlikumal viisil enda ohutuse eest hoolt kandev reisija ei saa ära hoida kukkumist järsult pidurdavas bussis. Kohus leiab, et hageja ei ole rikkunud VÕS § 840 lõiget 1 ega bussiliiniveo üldeeskirju. Kostja rikkus hagejaga sõlmitud reisijaveolepingut, tekitades sellega hagejale raske tervisekahjutuse. Kostja ei ole tõendanud, et rikkumine oli vabandatav. Eeltoodust tulenevalt on kostja vastutav hagejale tekkinud kahju eest.
61.Järgnevalt asub kohus hindama, milline on hagejale väljamõistetava mittevaralise kahju hüvitise suurus. Kuivõrd kohus on tuvastanud kostja vastutuse reisijaveolepingu rikkumise tõttu, ei analüüsi kohus täiendavalt seda, kas kostja vastutab hageja ees ka riskivastutusest tuleneval või deliktilisel alusel. Mittevaralise kahju hüvitise suurus
62.Hageja palus kohtul mõista kostjalt välja mittevaralise kahju hüvitise kohtu õiglasel äranägemisel, hinnates ise mõistliku hüvitise suuruseks 30 000 eurot. Hüvitise suuruse aluseks olevate asjaoludena tõi hageja välja töövõime 60%-list kaotust, keskmist puuet ja töölepingu lõpetamist. Hageja ei saanud enam teha tööd, mida ta tegi enne õnnetust. Hageja on pidanud oma elukorraldust muutma, käima taastusravis, taluma valu- ning ebamugavustunnet. Hageja viibis haiglaravil, vajab siiani taastusravi, rehabilitatsiooni ning psühholoogilist nõustamist. Ta peab kannatama igapäevast valu, sest talle on valuvaigistite tarvitamine vastunäidustatud. Hageja liikumine ja pikaajaline istumine on piiratud, raskemaid esemeid ta tõsta ei saa. Paranemisprognoos puudub. Kostja bussijuht oli ülbe ja hoolimatu, hageja pidi taluma alandust. Hageja sissetulek vähenes esialgu 50%, pärast tähtajalise töölepingu lõppemist on hageja kaotanud 2/3 sissetulekust.
63.Kostja pidas hageja väiteid pideva valu ja ebamugavustunde kohta paljasõnalisteks. Valulikkus antud piirkonnas seljas oli hagejal juba enne õnnetust. Hagejal on veel teisi muutusi seljas, mida ei ole põhjustanud õnnetus. Hageja väited paranemislootuse puudumise kohta on tõendamata. Hageja viidatud mittevaralise kahju hüvitise suurus on põhjendamatu ja teenib alusetu rikastumise eesmärki. Selline nõue ei haaku kohtupraktikaga. Bussijuht käitus igati õiguspäraselt ja oma parima äranägemise järgi. Kriminaalmenetluses ei tuvastatud tema poolt ühtegi rikkumist. Hüvitise suuruse määramisel tuleb seda arvestada.
64.Kohus leiab, et asjas kogutud tõenditega on tõendatud hageja väited tema tervisliku seisundi, samuti elukorralduslike muudatuste ja pideva valu kohta. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi poolt koostatud isiku ekspertiisiaktist nr XXX (toimiku lk 7-11) nähtub, et hageja hospitaliseeriti erakorraliselt pärast õnnetust ja tal tuvastati II nimmelüli stabiilne kompressioonimurd. Hageja alaseljale asetati korsett ja tal lubati liikuda valu piires. Korsetti tuli hagejal kanda 2 kuud. Hiljem on hagejal olnud tuvastatud kaela- ja kerevigastuste jääknähud, lülisambamurru jääknähud. Meditsiiniliste dokumentide pinnalt tuvastati, et hagejale jäi alles püsiv seljavalu. Uuringute tulemusel oli näha vähene luuturse II nimmelüli piirkonnas. Hageja ei saa valuvaigisteid võtta maksaprobleemide tõttu.
65.Antud ekspertiisiaktis on ühtlasi viidatud OÜ XXXtervisekaardile, mille kohaselt diagnoositi hagejal 12.08.2006.a. kroonilise nimme-ristluupiirkonna radikulopaatia ägenemine. 28.07.2011.a on AS-s XXX tehtud uuring lülisamba nimmeosast ning on leitud, et hageja on L2 murd, L5 listees ehk lülilibisemine, samuti oli murru piirkonnas veel jälgitav vähene luuturse. Ekspertiisiaktis viidatud OÜ XXX raviloo järgi on hagejal igapäevastes tegevustes raskused
toidu valmistamisel, kodu koristamisel, raskuste tõstmisel, poolkummargil olevates asendites tegevustel. Istumine väsitab, peab vahepeal kõndima või pikali heitma. Hageja on emotsionaalselt häiritud, sest peab arvestama traumast tingitud piiranguid. Lõppastmes on ekspertiisiaktis leitud, et hagejal on raske kehaline haigus. Kohus leiab, et antud tõendiga on üheselt tõendatud hageja tervises esinevad muutused, tema liikumise piiratus ning samuti pideva valu olemasolu, mida ei saa leevendada valuvaigistitega.
66.Samuti on XXX OÜ tõendi kohaselt 02.02.2012.a (toimiku lk 12) hageja seljavalud püsivad. Trauma on mõjunud häirivalt hageja psüühikale, tal on tekkinud unehäired. Hagejale on seoses kehavigastusega koostatud isiklik rehabilitatsiooniplaan (toimiku lk 17-21). Selles antud hinnangu kohaselt on hagejal kukkumistrauma järgsed seljavaevused ja valu. Hagejale on soovitatud regulaarset füsioteraapiat ja basseinivõimlemist.
67.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et pärast õnnetust on hagejal tuvastatud puue ning 60% ulatuses töövõimetus. Antud asjaolusid kinnitab muuhulgas Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti otsus 29.07.2011.a (toimiku lk 13-14). Samuti puudub poolte vahel vaidlus selles, et õnnetuse tagajärjel kaotas hageja töö, mida tõendab SA Eesti-Hollandi Heategevusfondi korraldus (toimiku lk 24) hagejaga sõlmitud töölepingu lõpetamise kohta 22.08.2011.a TLS § 88 lg 1 alusel.
68.Harju Maakohtu istungil 25.01.2013.a (toimiku lk 170) rääkis hageja, et tema tähtajaline tööleping lõpeb 31.01.2013.a. Hagejale on vajalik pidev rehabilitatsioon ja taastusravi, samuti psühholoogiline nõustamine. Hagejal on tekkinud psühholoogilised raskused ning tema täielik paranemine ei ole võimalik. Seni on hageja kaotanud 50% oma sissetulekust ning pärast tähtajalise töölepingu lõppemist 2/3 sissetulekust. Hageja saab töötada vaid osalise koormusega ning töö otsimine on väga raske. Lülisamba vigastatud piirkonnaga ei ole hagejal varem probleeme olnud ja tema lülisammas oli korras. Bussis lamades talus hageja alandust.
69.Eeltoodud tõenditest kogumis nähtub, et hageja väited temal esinenud tervisekahjustuse raskuse ja selle pöördumatute tagajärgede kohta on tõendatud. Tõendatud on muutused elukorralduses, samuti töövõime ja töö kaotus, sissetulekute kaotus märkimisväärses ulatuses.
70.Kostja esitas kohtule dr XXXi arvamuse (toimiku lk 142). Arvamusest nähtub, et selle andjale on esitatud tutvumiseks isiku ekspertiisiakt nr XXX, väljavõte haigusloost ja XXX OÜ tõend. Arvamuse andja on leidnud, et hagejal esines lülisamba haiguslikest muutustest tingitud vaevusi ka traumaeelsel perioodil, sest hagejal oli nimme-ristluu radikulopaatia. Samuti leidis dr XXX, et hageja põdes spondüloartroosi traumaeelselt. Sellest haigusest tingitud vaevused on sarnased nimmelüli murru jääknähtudega. Seega leidis dr Lüdimõis, et varasemad haigused on suurendanud hageja vaevusi ja aeglustanud paranemist.
71.Hageja omakorda esitas kohtule kaks AS-s XXX tehtud radioloogia uuringut 2003.a ja 2006.a (toimiku lk 147-148), milliste kohaselt ei esinenud hagejal varem luulisi patoloogiaid. Hageja ja dr XXX vahel peetud e-kirjavahetusest (toimiku lk 149-151) nähtub, et dr XXX ei olnud enne arvamuse koostamist hagejaga kohtunud, tema tervislikku seisundit vahetult hinnanud ega soovinud seda teha. Dr XXX on märkinud: „kui perearst 2006.a diagnoosib haiguse ägenemist... võiks ju arvata, et haigus oli enne olemas“ (toimiku lk 150, ülal). Hageja raviarst dr XXXon vastuseks dr XXXi hinnangule märkinud (toimiku lk 152), et hagejal oli siiski konkreetne trauma, mille käigus tekkis nimmelülimurd koos valusündroomiga. Seljavalu algseks põhjuseks on hageja raviarsti hinnangul olnud luumurd.
72.Kohus leiab, et kostja esitatud dr XXX arvamus on hinnanguline ega tõenda, et hagejal pidevalt esinev valu ning vaevused ei ole tingitud seljatraumast, vaid on pärit varasemalt põetud haigustest. Dr. XXX on hageja terviseseisundi hindamiseks esitatud andmeid valikuliselt ning
terviklikult ei ole ta tutvunud hageja haiguslugudega erinevate raviteenuste osutajate juures, vaid on oma järeldused teinud ekspertiisiaktis toodud kokkuvõtete alusel. Patsiendi tervislikku seisundit ei ole dr XXX vahetult hinnanud. Küll on seda aga teinud dr XXX, kelle arvamuse kohaselt on hageja seljavalud selgelt tingitud traumast ja luumurrust. Seega eeltoodut kokku võttes on hageja väited mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel aluseks olevate asjaolude kohta põhistatud ja tõendatud.
73.VÕS § 134 lg 2 sätestab, et isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta mõistlik rahasumma. Vastavalt VÕS § 134 lõikele 5 arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist.
74.Senisest Eesti kohtupraktikast tuleneb, et mittevaralise kahjuna tuleb võtta arvesse kõiki kannatanul tekkinud negatiivseid mittevaralisi tagajärgi. Hüvitise suurus oleneb ka tekitatud kehavigastuse raskusest (RK TKo 22.10.2008.a nr 3-2-1-85-08, p 11). Kohtute väljamõistetavate hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. Arvestada tuleb kannatanu eeldatava valu suurust (RK TKo 09.04.2008.a nr 3-2-1-19-08, p 13). Eeltoodust lähtuvalt tuleb mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestada kannatanu tervisekahjustuse ulatust, tema valu ning samuti Eesti ühiskonna üldise heaolu taset ja analoogiliste tervisekahjustuste eest kohtupraktikas varem välja mõistetud hüvitiste suurust. Arvestada tuleb kohustust rikkunud isiku käitumist ja suhtumist kannatanusse pärast rikkumist.
75.Eesti kohtupraktikas on sarnastel asjaoludel mittevaralisi hüvitisi välja mõistetud alljärgnevalt1: a) tööõnnetuse või töövigastuse tagajärjel tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise nõuded:
1.vasaku käe nelja sõrme kaotus, pehmete kudede vigastus, hiljem ka õlavarre halvatus ja allesjäänud sõrmede kõõluse vigastus, olukorras, kus kannatanul endal oli 30% ulatuses vastutus − hüvitis 70 000 krooni (Tartu Ringkonnakohtu 20. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-04 1248);
2.koljuluumurd ja sellega kaasnevad vigastused ning püsiv 80% töövõime kaotus − hüvitis 300 000 krooni (Viru Maakohtu 14. oktoobri 2008.a otsus tsiviilasjas nr 2-07- 2339);
3.kaelalüli murd ja seljaaju põrutus ning püsiv 50% töövõime kaotus − hüvitis 250 000 krooni (Viru Maakohtu 19. novembri 2008.a otsus tsiviilasjas nr 2-05-19976);
4.üks jalg teisest 3 cm lühem ja varba kaotus − hüvitis 200 000 krooni (Harju Maakohtu
10.novembri 2008.a otsus tsiviilasjas nr 2-06-21802);
5.sääreluu murd, hulgiroiete murd ja raske puue − hüvitis 80 000, kusjuures isik oli osaliselt ka ise tööõnnetuses süüdi (Tartu Maakohtu 26. mai 2008.a otsus tsiviilasjas nr 2-06-24). b)liiklusõnnetusega kehavigastuse tekitamise tagajärjel tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise nõuded:
1.kuriteona kvalifitseeritud liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud jalaluumurd, vigastused näos, peaajupõrutus ning püsiv töövõime kaotus 40% − hüvitis 100 000 krooni (Harju Maakohtu
14.märtsi 2008.a otsus tsiviilasjas nr 2-05- 17746);
Andmed pärinevad Riigikohtu Õigusteabe osakonna poolt koostatud analüüsist „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades esimese ja teise astme kohtutes 2008.aastal“; analüüs on kättesaadav veebilehel www.riigikohus.ee.
2.väärteona kvalifitseeritud liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud peapõrutus ja sõrmeluumurd − hüvitis 25 000 krooni (Harju Maakohtu 15. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-37522);
3.kuriteona kvalifitseeritud liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud nimmelüli murd ja kodarluu murd − hüvitis 50 000 krooni (Harju Maakohtu 24. septembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-18976);
4.kuriteona kvalifitseeritud liiklusavarii tagajärjel tekkinud kodarluu murd ja sääreluu murd − hüvitis 53 500 krooni (Harju Maakohtu 27. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-31912);
5.kuriteona kvalifitseeritud liiklusõnnetusega tekitatud sääreluu murd − hüvitis 75 000 krooni (Harju Maakohtu 19. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-4 XXX3);
6.liiklusõnnetusega tekitatud hüppeliigese ja sääreluu murd, kusjuures hageja oli õnnetuses ise osaliselt süüdi − hüvitis 10 000 krooni (Pärnu Maakohtu 18. juuli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 207-47623);
7.liiklusõnnetusega tekitatud reieluu murd, õlavarreliigese murd, ninaluu murd, põskkoopa seinte murd, ülalõua murd ja hammaste eemaldumine; kriminaalasi lõpetati avaliku menetlushuvi puudumise tõttu − hüvitis 150 000 krooni (Tartu Maakohtu 25. septembri 2008.a otsus tsiviilasjas nr 2-08-819);
8.väärteona kvalifitseeritud liiklusõnnetusega tekitatud koljuluu murd, ajutrauma, peapõrutus − hüvitis 20 000 krooni (Viru Maakohtu 5. augusti 2008.a otsus tsiviilasjas nr 2-07-23893);
9.kuriteona kvalifitseeritud liiklusõnnetusega tekitatud õlaluu murd, rangluu murd ja peaajupõrutus − hüvitis 30 000 krooni (Viru Ringkonnakohtu 22. jaanuari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-99-33).
76.Hageja on viidanud, et kriminaalasjas nr 1-05-52 mõisteti kannatanud lapse kasuks välja mittevaralise hüvitisena 200 000 krooni olukorras, kus lapsel esines hulgaliselt murde (sh koljuluu murd), ajuoperatsioon, kooma ja pikaajaline taastusravi. Tegemist oli ettevaatamatuse tõttu toime pandud liikluskuriteoga. Kriminaalasjas nr 1-10-7878 mõisteti liikluskuriteo tagajärjel eluohtlikke kehavigastusi saanud kannatanutele välja hüvitised summas 500 000 krooni ja 300 000 krooni ning tervisekahjustusi saanud kannatanule hüvitis 100 000 krooni. Kriminaalasjas nr 1-11-12390 mõisteti ettevaatamatusest toime pandud kuriteo ohvrile välja hüvitis 20 966 eurot, kusjuures kannatanul oli 60%-line töövõime kaotus, tema välimus oli kahjustatud ja ta ei saanud koormata vigastatud jalga. Kostja omakorda rõhutas, et suuremad mittevaralise kahju hüvitised on välja mõistetud kuritegudega tekitatud kahju puhul, kuid kostja ei ole ühtegi rikkumist toime pannud.
77.Kuigi Eesti kohtupraktikas on kuriteo tõttu põhjustatud tervisekahjustuste tõttu mõistetud kannatanutele välja mõnevõrra suuremad hüvitised võrreldes tsiviilkorras esitatud nõuetega, ei nõustu kohus kostja käsitlusega sellest, et hüvitise suurust mõjutab ainuüksi kostja poolt toime pandud teo karistusõiguslik kvalifitseerimine. Kohus on juba märkinud, et hüvitise suuruse arvestamisel tuleb eeskätt arvestada isiku tervisekahjustuse ulatust, valu ja kannatusi, samuti kostja suhtumist kannatanusse. Hagejaga võrreldavate analoogiliste tervisekahjustuste ning töövõime kaotuse määraga juhtumitel on tsiviilasjades varasemalt välja mõistetud hüvitiste suurus olnud ligikaudu 200 000 krooni kuni 300 000 krooni.
78.Kohtu hinnangul on hageja poolt esile toodud ja käesolevas asjas tõendamist leidnud asjaolude pinnalt õiglase mittevaralise kahju hüvitise suuruseks 15 000 eurot. Hagejal oli äärmiselt tõsine vigastus, millest täielikku paranemist prognoosida ei ole võimalik. Hageja on pidanud tegema oma elus olulisi elukorralduslikke muutusi ning ta peab taluma igapäevast valu, mida ei ole võimalik tavapärasel viisil leevendada. Samuti on hagejal 60%-line töövõime kaotus. Kostja bussijuhi ja kostja suhtumine ning käitumine pärast õnnetust hagejasse on kohtu hinnangul inimlikult ning ühiskonnas kehtivaid väärtushinnanguid arvestades taunitav. Selle asemel, et katkestada sõit piki bussiliini nr 40 marsruuti, jätkas bussijuht häirimatult oma igapäevast tööd, seades hageja tervise ohtu – raske seljavigastusega maas lamanud liikumatule hagejale oleks mõni uksest sisenenud või sealt väljunud reisija võinud peale astuda. Inimlikult ei saa pidada vastuvõetavaks alandavat olukorda, mida hageja pidi abitult maas lamades taluma
ajal, kui buss peatus erinevates peatustes enne, kui jõudis Nisu peatusesse. Bussijuht ei tundnud huvi bussis viibiva kannatanu ega tema tervisliku seisundi vastu. Kostja ega kostja bussijuht ei avaldanud juhtunu suhtes hagejale kaastunnet ega kahetsust ei vahetult pärast õnnetust ega kohtumenetluse ajal. Seega tuleb hageja nõue kostja suhtes rahuldada. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista mittevaralise kahju hüvitisena 15 000 (viisteist tuhat) eurot.
79.TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus tegi otsuse kostja kahjuks, mistõttu tuleb menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel jätta kostja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lõikele 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Anu Uritam kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.