OÜ InvestPartner Kinnisvara hagi OÜ Stoneholm vastu lepingu kehtivuse tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 31. märtsi 2008 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ InvestPartner Kinnisvara apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja OÜ InvestPartner Kinnisvara (registrikood 11095377, asukoht Joa 3a-27, 10127 Tallinn), esindaja Riina-Liis Kütt ja Tarmo Friedenthal Kostja OÜ Stoneholm (registrikood 10845193, asukoht Valli 4, 10148 Tallinn), esindaja adv Valdo Lips
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 31. märtsi 2008 otsus muutmata, arvestades täiendavalt ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Kõik menetluskulud jäävad hageja kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Asjaolud, hageja nõue ja selle põhjendused
OÜ InvestPartner Kinnisvara esitas 27.12.2006 kohtule hagi OÜ Stoneholm vastu, paludes tuvastada, et poolte vahel 22.12.2005 sõlmitud notariaalne „Kinnistute võlaõiguslik müügileping ja eelmärgete kinnistamisavaldused“ võlaõiguslik leping on kehtiv. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 22.12.2005 notariaalse kinnistute võlaõigusliku müügilepingu ja eelmärgete kinnistamisavaldused, mille esemeks oli seitsmeteistkümne Viimsi vallas, Harjumaal asuva elamukinnistu omandamine kostjalt. 20.01.2006 sõlmisid pooled eelnimetatud lepingu muutmise lepingu, millega muutsid 22.12.2005 sõlmitud lepingu punkte 3.4 ja 5.1. 13.02.2006 sõlmisid pooled ühishüpoteegi alt vabastamise kokkuleppe, ühishüpoteegi seadmise lepingu, asjaõiguslepingud ja kinnistamisavalduse, milles sisalduva asjaõiguslepingu alusel kanti nelja elamukinnistu omand üle kostjalt hagejale. 03.04.2006 sõlmisid pooled lepingu muutmise kokkuleppe, ühishüpoteegi
seadmise lepingu, asjaõiguslepingud ja kinnistamisavalduse, milles sisalduva asjaõiguslepingu alusel kanti kuue elamukinnistu omand üle kostjalt hagejale. Samuti leppisid pooled kokku, et ülejäänud seitsme elamukinnistu asjaõiguslepingu sõlmivad pooled hiljemalt 31.05.2006. 30.05.2006 ilmusid Tallinna notari Ülle Anmanni juurde mõlema poole seaduslikud esindajad, kuid kostja esindaja teatas, et ei soovi ülejäänud seitset elamukinnistut hagejale müüa, kuna hageja ei ole kandnud müügihinda notari deposiiti ning seejärel lisas, et ei ole tegelikult mingil tingimusel nõus lepingut sõlmima, vaatamata asjaolule, et müügihinna kandmise kohta notari deposiiti ei ole pooled üheski omavahelises lepingus kokku leppinud. 20.09.2006 tegi kostja lepingust taganemise avalduse, millega hageja ei nõustu, leides et taganemine on tühine ning pooltevaheline 22.12.2005 leping ning selle muudatused kehtivad. Taganemisavalduse aluseks oleva lepingu p-s 7.2 on sätestatud, et müüjal on õigus lepingust ühepoolselt avalduse alusel taganeda, juhul kui ostja ei ilmu asjaõiguslepingute sõlmimisele vastavalt lepingu p-le 5.1 või muul viisil takistab asjaõiguslepingu sõlmimist. Taganemisavalduses viitab kostja 30.05.2006 ärajäänud notaritehingule, samuti hilisematele kostja poolt pakutud tehinguaegadele kui hagejapoolsele tehingu toimumise takistamisele. Hageja leiab, et need on alusetud ja paljasõnalised. Tegelikult nurjas kostja 30.05.2006 vastavalt lepingutingimustele toimuma pidanud tehingu tegemise omapoolse nõudega lepingutingimuste muutmiseks enne tehingu tegemist, samuti on kostja teatanud hagejale e-kirjadega hageja poolt korduvalt pakutud tehinguaegade sobimatusest kostja esindajatele. Hageja ei ole teinud takistusi asjaõiguslepingu sõlmimisele ega sellest hoidunud. Isegi kui hageja oleks pannud toime olulise lepingurikkumise, ei saa lugeda mõistlikuks ajaks 4 kuud lepingust taganemise avalduse esitamiseks, mistõttu hageja leiab, et kostja on minetanud lepingust taganemise õiguse taganemisavalduses viidatud põhjustel ja asjaoludel. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja leiab, et poolte vahel 22.12.2005 sõlmitud leping on võlaõigusseaduse (VÕS) § 186 p 5 ja § 188 lg 2 alusel lõppenud osas, millega kostja kohustus hagejale üle andma seitsme kinnistu omandiõigused. Kostjal oli õigus lepingust taganeda lepingu p.7.2 alusel, kuna hageja takistas asjaõigusliku lepingu sõlmimist, jättes korduvalt notari juurde ilmumata. Kostjal oli tulenevalt VÕS § 111 lg-s 4 sätestatust õigus nõuda hagejalt tagatist, hageja seda aga kostjale ei andnud. Kostjal olid põhjendatud kahtlused hageja maksevõime osas, mistõttu ta teostas oma seadusest tulenevat õigust lepingust taganemiseks.
3.Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, nagu oleks kostja kaotanud VÕS § 118 lg 1 alusel õiguse lepingust taganeda, sest ta ei teinud seda mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama. Pärast 30.05.2006 toimusid poolte vahel läbirääkimised tekkinud olukorra lahendamiseks, kusjuures jõuti kokkuleppele, et asjaõiguslepingud sõlmitakse viie kinnistu suhtes, kuid pärast seda ei saanud kostja enam hagejaga kontakti, et vastav kokkulepe ka notariaalselt vormistada. Asjaolu, et kostja lootis hagejaga asjaõiguslepingut sõlmida, tõendab muu hulgas asjaolu, et kostja oli valmis seda tegema ka septembrikuus, pakkudes hagejale mitmeid notariaegu. Lepingust taganemise avalduse tegi kostja alles siis, kui oli selge, et hageja asjaõiguslepingu sõlmimisele 04.09.2006, 15.09.2006 ega 19.09.2006 ei tulnud. Seega käitus kostja korrektselt ning hageja viide VÕS § 118 lg-le 1 on põhjendamatu. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused
4.Maakohus jättis hagi rahuldamata. Kohus märkis otsuses alljärgnevad asjaolud, mille üle ei ole pooltel vaidlust:
•
•
• •
• •
• • •
• • •
22.12.2005 sõlmisid pooled kinnistute müügilepingu, mille kohaselt kostja kohustus müüma hagejale 17 kinnistut; lepingu p.5.1 kohaselt kohustusid pooled kinnistute omandiõiguse üleminekuks asjaõiguslepingud sõlmima nelja kinnistu suhtes hiljemalt 20.01.2006, kuue kinnistu suhtes hiljemalt 24.03.2006, seitsme kinnistu suhtes hiljemalt 31.05.2006 ning vastavalt kinnistute omandi ülekandmise kuupäevale kohustus hageja tasuma ostuhinna; seoses asjaoluga, et hageja ei suutnud ostuhinda 20.01.2006 täies ulatuses tasuda (tlk 91), muutsid pooled lepingut omandiõiguse üleminekuks asjaõiguslepingute sõlmimise tähtpäevade osas ja hageja ostuhinna tasumise kohustuse tähtaja osas. Pärast lepingumuudatusi kohustusid pooled kinnistute omandiõiguse üleminekuks asjaõiguslepingud sõlmima nelja kinnistu suhtes hiljemalt 10.02.2006, kuue kinnistu suhtes hiljemalt 24.03.2006 ja seitsme kinnistu suhtes hiljemalt 31.05.2006; 13.02.2006 sõlmisid pooled asjaõiguslepingu, millega kanti kostja poolt hagejale üle nelja kinnistu omandiõigused; hageja rahaliste raskuste tõttu 24.03.2006 (tlk 92) asjaõiguslepinguid kuue krundi osas ei sõlmitud. 03.04.2006 lepingu muudatused kajastasid müügihinna tasumise kohustuse pikendamist kahe kuu võrra kuue kinnistu osas; 30.05.2006 ilmusid pooled Tallinna notar Ü. Anmanni juurde, kuid asjaõiguslepingud seitsme kinnistu osas jäid sõlmimata; 12.06.2006 teatas kostja hagejale, et hageja võlgnevus kostja ees on 2 815 888 krooni ning andis tähtaja võla likvideerimiseks - 15.06.2006. Kostja teatas lepingust taganemise avalduse võimalikust vormistamisest; 23.08.2006 teatas kostja hagejale viie kinnistu asjaõiguslepingu sõlmimise ajast 04.09.2006 notar Ü. Anmanni juures; 31.08.2006 vastas hageja, et kostja poolt pakutud notari aeg ei sobi ning et hageja broneeris uue aja notar Alla Sevtsuki juures - 03.10.2006; 04.09.2006 teatas kostja, et hageja poolt pakutud aeg on väga pikk ja broneeritud on aeg notari juures - 15.09.2006 seitsme kinnistu suhtes lepingu sõlmimiseks ning hoiatas lepingust taganemisega, juhul, kui hageja ei ilmu notari juurde; 14.09.2006 teatas kostja, et on broneerinud aja notari juures 19.09.2006 ja hoiatas hagejat lepingust taganemise võimalikkusest; kostja ei ilmunud asjaõiguslepingute sõlmimisele hageja poolt broneeritud aegadel 29.09.2006 ja 12.10.2006; 29.09.2006 sai hageja kätte 20.09.2006 notariaalselt tõestatud kostjapoolse avalduse 22.12.2005 sõlmitud kinnistute võlaõiguslikust müügilepingust osalise taganemise kohta lepingu p 7.2 ja VÕS § 111 lg 5 alusel seitsme kinnistu osas.
5.Vaidlus on selle üle, kas kostjal oli õigus 22.12.2005 poolte vahel sõlmitud lepingust osaliselt taganeda või mitte.
6.Poolte vahel 22.12.2005 sõlmitud kinnistute võlaõigusliku müügilepingu ja eelmärgete kinnistamisavalduse p-s 3.4.4 leppisid pooled kokku, et seitsme kinnistu ostuhind tasutakse hiljemalt asjaõiguslepingu sõlmimise päeval. Osapooled leppisid lepingu p-s 5.1.3 kokku seitsme kinnistu omandi üleandmise hiljemalt 31.05.2006. Lepingu p.7.2 sätestas müüja õiguse lepingust ühepoolse avalduse alusel taganeda, juhul kui ostja ei ilmu asjaõiguslepingute sõlmimisele vastavalt käesoleva lepingu p-le 5.1 või muul viisil takistab asjaõiguslepingu sõlmimist. Kostja 05.05.2006 kirjaga (tlk 93) hagejale on tõendatud asjaolu, et kostja pöördus hageja poole taotlusega finantseerimisasutuse garantiikirja esitamiseks hagejal asjaõigusliku lepingu sõlmimise kokkulepitud tähtajal 31.05.2006 rahaliste vahendite olemasolu kohta. Hageja teatas kostjale elektronposti teel 23.05.2006, et
garantiikiri edastatakse hiljemalt 31.05.2006 (tlk 94). Hageja kostjale garantiikirja ei esitanud. Hageja väide selle kohta, et kostjale ei antud võimalustki garantiikirja esitamiseks, ei vasta asjas kogutud tõenditele.
7.Hageja väitel jäid 30.05.2006 notar Ü. Anmanni juures asjaõiguslepingud sõlmimata kostjast sõltuvatel põhjustel, kuna kostja esitas tingimusi, milles ei olnud varem kokku lepitud kostja ei olnud õigustatud nõudma hagejalt garantiikirja, samuti puudus alus kahelda hageja maksevõimes. Kohtus hageja tunnistajana ütlusi andnud hageja endise tegevjuhi H. J.i sõnul tegeles tema 17 kinnistu kostjalt väljaostmisega. Tunnistaja sõnul tuli lepingute sõlmimise tähtaegade pikendamiseks pidevalt kostjaga suhelda, sest hagejal puudusid vahendid maksmiseks. BIG pangast suudeti saada laenu, kuid sellest ei jätkunud tervikuna ka teise grupi kinnistute väljaostmiseks. Seitsme kinnistu väljaostmiseks hagejal raha ei olnud. Teised pangad keeldusid laenu andmast, keeldus ka BIG pank. Laenu võeti eraisikutelt. 30.05.2006 notari juurde minnes ei olnud hageja esindajal garantiikirja kostjale esitada. Hageja arvas, et ehk kostja kirjutab lepingutele alla ja kui tulevikus raha saadakse, siis makstakse ära. Kostja tunnistaja M. J. (kostja jurist), ütluste kohaselt osales ta hagejaga toimunud 17 kinnistu müügiläbirääkimiste juures. Tunnistaja sõnul on kümne kinnistu ostuhinnast siiani tasumata trasside maksumus ja kuna hagejal on esinenud ka varasemalt makseraskusi, siis paluti tal esitada seitsme kinnistu osas garantiikiri maksevõime kohta. Hageja makseraskuste tõttu on kahel korral hagejale vastu tuldud ja lükatud edasi ostuhinna tasumise tähtaegu. Suheldes hageja tegevjuhi H. J.iga, oli kostja teadlik, et hagejal on raskusi pankadest raha saamisega ja seetõttu tähtaegse tasumisega. Tunnistaja sõnul ei teatanud hageja 30.05.2006 broneeritud notari ajast. Kui tunnistaja helistas lõuna paiku hagejale, sai ta teada, et samal päeval kell 16.30 on hageja broneerinud notari juures aja seitsme kinnistu asjaõiguslepingu sõlmimiseks. Pärast 30.05.2006 on veel korduvalt broneeritud aegu asjaõiguslepingute vormistamiseks, kuid ükski aeg ei ole hagejale sobinud ning hageja notari juurde ei ilmunud, mistõttu kostja taganes 20.09.2006 lepingust. Kohus leidis, et hageja väide, nagu puuduks kostjal igasugune mõistlik põhjus ja alus kahelda hageja maksevõimes, on ümber lükatud asjas tuvastatud asjaolude ja tunnistajate ütlustega. Hageja väitel oli eelnevate tehingute sõlmimise aegu edasi lükatud poolte vabal kokkuleppel. Samas ei ole hageja esitanud ühtegi põhjendust, miks tuli maksevõimelisel hagejal ja tehingust huvitatud mõlemal osapoolel tehingu tegemist edasi lükata ja anda hagejale müügihinna tasumiseks uus tähtaeg. Kohus leidis, et esitatud ja tuvastatud asjaoludest tulenevalt olid kostjal põhjendatud kahtlused hageja maksevõime suhtes, mistõttu tulenevalt VÕS § 111 lg-s 4 sätestatust oli kostjal õigus keelduda oma kohustuse täitmisest ning nõuda hagejalt kohustuse üheaegset täitmist või tagatise andmist. Tunnistajate ütluste ja hageja enda käitumisega on tõendatud, et hageja ei olnud suuteline tehingu teostamiseks kokkulepitud ajal - 30.05.2006 - täitma oma kohustust tasuda seitsme kinnistu ostuhinda ning samas ei esitanud hageja ka tema poolt lubatud garantiikirja. Kohtu arvates tõendab hageja makseraskusi ka asjaolu, et pärast 30.05.2006, vaatamata korduvatele tehingu tegemise aja broneerimistele (04.09.2006, 15.09.2006, 19.09.2006) ja kostja hoiatustele lepingust taganemise võimalikkuse kohta, ei ilmunud hageja notari juurde ega kinnitanud kohustuse täitmist ega taganud seda.
8.VÕS § 111 lg 4 kohaselt lepingupool, kes peab oma kohustuse täitma enne teist lepingupoolt, võib keelduda lepingu täitmisest, kui talle pärast lepingu sõlmimist teatavaks saanud asjaolud annavad piisavalt alust arvata, et teine lepingupool ei suuda oma kohustust täita maksejõuetuse tõttu, või kui teise lepingupoole käitumine kohustuse täitmise ettevalmistamisel või täitmisel või muu oluline põhjus annab alust arvata, et ta oma kohustust ei täida. VÕS § 111 lg 5 sätestab, et eeltoodud lõikes 4 nimetatud juhul võib kohustuse täitmisest keeldumiseks õigustatud lepingupool nõuda, et teine lepingupool täidaks oma kohustuse temaga ühel ajal, ning määrata kohustuse täitmiseks, kohustuse
täitmise kinnitamiseks või tagatise andmiseks mõistliku aja. Kui teine lepingupool selle tähtaja jooksul kohustust ei täida, täitmist ei taga ega kinnita, võib kohustuse täitmisest keeldumiseks õigustatud lepingupool vastavalt käesoleva seaduse § 117 sätestatule lepingust taganeda.
9.Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, nagu oleks taganemisavaldus ebaseaduslik, kuna ei ole tehtud mõistliku aja jooksul pärast seda, kui kostja sai olulisest lepingurikkumisest teada. Tunnistajate H. J.i ja M. J.e ütlustega on tõendatud, et pärast 30.05.2006 tehti mõlema äriühingu poolt pakkumisi olukorra lahendamiseks. M. J.e sõnul pakkus
H. J.
lahenduse, et hageja ostaks 5 kinnistut ja selles saavutati põhimõtteline kokkulepe hageja esindaja R. - L. Kütiga, kuid 03.07.2006 kostja e-kirjale küsimusega, millal tehingut teha, hageja ei vastanud ja teda ei olnud võimalik terve suve telefonitsi kätte saada. Kostja soovi asjaõiguslepingute sõlmimiseks näitab ka asjaolu, et kostja pakkus hagejale mitmeid notariaegu veel 2006.a septembris. Lepingust taganemise avalduse tegi kostja alles siis, kui hageja ei ilmunud lepingut sõlmima 04.09.2006, 15.09.2006 ega 19.09.2006. Eeltoodu alusel asus kohus seisukohale, et kuna hageja takistas lepingu p 5.1.3 täitmist, siis oli kostjal õigus pooltevahelise lepingu p 7.2 ja VÕS § 111 lg 5 alusel 22.12.2005 sõlmitud müügilepingu p 5.1.3 osas müügilepingust taganeda. Kostja 20.09.2006 esitatud avaldus lepingust osaliseks taganemiseks on kehtiv. VÕS § 188 lg 2 kohaselt kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingust taganeda, vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Taganemine ei mõjuta lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Apellatsioonkaebuse põhjendused
10.Hageja palus kohtuotsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Kaebuse põhjenduste kohaselt rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse norme, hinnates ühekülgselt, ebaobjektiivselt ja puudulikult asjas kogutud tõendeid, mis viis tsiviilasjas oluliste asjaolude ebaõige tuvastamise ning ebaõige kohtulahendini. Kohus jättis põhjendamatult tähelepanuta enamiku hageja väidetest, tõlgendas vääralt 22.12.2005 lepingut ja eksis materiaalõiguse normide kohaldamisel. Kohus jättis arvestamata enamuse tõendeid, mis hageja esitas oma väidete põhistamiseks.
11.Kohus luges vaidlustamata asjaoludeks muuhulgas järgmised asjaolud: 20.01.2006 muutsid pooled 22.12.2005 sõlmitud müügilepingut asjaõiguslepingute sõlmimise tähtaegade osas seoses sellega, et hageja ei suutnud tasuda täies ulatuses ostuhinda; hageja rahaliste raskuste tõttu 24.03.2006 asjaõiguslepinguid kuue kinnistu osas ei sõlmitud; 12.06.2006 teatas kostja hagejale, et viimase võlg kostja ees on 2 815 888 krooni ning andis tähtaja võlgnevuse likvideerimiseks kuni 15.06.2006. Nimetatud järeldus vaidlustamata asjaolude kohta on vastuolus kogu protsessi kestel hageja poolt esitatud suuliste ja kirjalike väidetega, mistõttu ei saa olla tegemist vaidlustamata asjaoludega. Maakohtu ekslikule järeldusele viitab ka see, et kohus on nende asjaolude tuvastamisel viidanud kostja esitatud tõenditele. Hageja on korduvalt rõhutanud, et ta on kogu aeg olnud maksevõimeline ning 20.01.2006 ja 03.04.2006 kinnistute müügilepingu lisa sõlmimine toimus poolte kokkuleppel, mitte tingituna hageja suutmatusest ostuhinda tasuda. Samuti on hageja selgitanud, et 03.04.2006 lepingumuudatuse üheks põhjuseks oli kostja soov muuta kinnistute müügihinda 20 000 krooni võrra kinnistu kohta. Maakohus hageja eelnimetatud väidetele ei vastanud. Samuti jättis maakohus arvestamata hageja tõendi H. J.i poolt antud kinnituskirja näol selle kohta, et ta ei ole saatnud e-kirju K. M.ule, millele on kohus vaidlustamata asjaolusid tuvastades viidanud (tlk 91 ja 92). Vastavat tõendit ning sellest tulenevat tõendusteavet ei ole kohus oma otsuses analüüsinud.
12.Maakohtu otsuses puudub tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 7 kohaselt asjas esitatud tõendite kirjeldus. Kohus jättis suurema osa toimikus sisalduvatest tõenditest
analüüsimata ning samas ei ole põhjendanud, miks ta nende tõenditega ei arvestanud. Nii on kohus jätnud analüüsimata poolte seaduslike esindajate vande all antud ütlused, kinnituse kohustuse täitmise kohta (garantiikiri), H. J.i 09.08.2007 kinnituskirja e-kirjade mittesaatmise kohta, väljatrüki K. M.u 21.06.2006 edastatud tekstisõnumist
R.-L.
K., M. J.e 25.05.2006 e-kirja R.-L. K.. Nimetatud tõendid on esitanud hageja oma väidete põhistamiseks ning vastavatele väidetele ei ole maakohus mingit tähelepanu pööranud. Kohus on valikuliselt käsitlenud üksnes neid tõendeid, mis põhistavad kostja seisukohti. Sellega rikkus kohus TsMS § 232 lg-t 1.
13.Kohus luges hageja makseraskused tuvastatuks tunnistajate H. J.i ja M. J.e ütlustega. Kohus omistas H. J.ile põhjendamatult hageja endise tegevjuhi positsiooni. Üksnes H. J.i ütlus selle kohta, et ta töötas hageja tegevjuhina, ei ole piisav selle tuvastamiseks. Hageja on menetluse kestel rõhutanud, et H. J. ei olnud hageja tegevjuht. Kohus sellele väitele ei vastanud. Asjaolu, et H. J. ei töötanud hageja tegevjuhina nähtub ka 12.06.2006 kostja kirjast, milles kostja esindaja M. J. nimetab H. J.i hageja ehituskonsultandiks. Kohus hindas H. J.i ütlusi valikuliselt. Kohus luges tema ütlustega tõendatuks, et hagejal puudusid vahendid kinnistute eest tasumiseks. Samas andis H. J. ütlusi selle kohta, et tal puudus ligipääs hageja pangakontole ja finantsinformatsioonile, samuti ei esindanud ta hagejat läbirääkimistel krediidiasutustega. Hageja osundas asjaolule, et H. J. ei saanud anda usaldusväärseid ütlusi hageja maksevõimelisuse kohta 2006.aastal. Maakohus sellele tähelepanu ei pööranud. Hagejale sai enne 07.02.2008 kohtuistungit teatavaks H. J.i vaenulik meelestatus hageja suhtes ning hageja soovis loobuda tema ülekuulamisest, kuid kostja vaidles sellele vastu. H. J.i suhtumine hagejasse avaldub ka tema antud ütlustes, kuid kohus luges tema ütlused sedavõrd kaalukateks tõenditeks, mis lükkavad ümber ka tunnistaja enda poolt varem kirjalikult antud kinnituse selle kohta, et ta ei saatnud 19.01.2006 ja 17.03.2006 e-kirju, millele maakohus on tuginenud (tlk 91 ja 92). Kohus ei põhjendanud, miks ta nimetatud kinnitusega ei arvestanud ning miks omavad e-kirjade väljatrükid suuremat tõenduslikku kaalu kui kinnitus nende mittesaatmise kohta.
14.Tunnistaja M. J.e ütlused on vastuolus H. J.i ütlustega ning jääb arusaamatuks, miks ta pidas vestlusi hageja ehituskonsultandiga äriühingu finantsseisundi üle, selle asemel, et pöörduda otse hageja juhatuse liikmete poole. H. J.i ütluste kohaselt ei olnud tal juurdepääsu sellisele infole, mida M. J. väidetavalt H. J.ilt sai. M. J.e ütluste kohaselt oli ta samaaegselt kättesaadav läbirääkimisteks kui ka kättesaamatu tehingu aja kokkuleppimiseks. 03.07.2006 saadetud e-kirjast nähtub, et M. J. oli 2006.a juulis puhkusel, mistõttu on väheusutavad tema väited R.-L. K. kättesaamatuse kohta. Kostja seadusliku esindaja K. M.u vande all antud seletuse kohaselt puhkas ka tema 2006. a juulis. Seega on ilmne, et kostja väide selle kohta, nagu ei oleks R.-L. K. olnud põhjalikust otsimisest hoolimata 2006.a suvel kättesaadav, on vastuolus asjas kogutud teiste tõenditega. Maakohus jättis vastavad hageja väited ja tõendid arvestamata.
15.Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, mis kinnitaks, et ta saatis hagejale või hageja oleks saanud kätte 05.05.2006 taotluse garantiikirja saamiseks. Hageja on korduvalt kinnitanud, et ta ei ole kunagi vastavat taotlust saanud. Kostja esitas kohtule teadlikult vale tõendi, et alusetult põhjendada oma õigust lepingust taganemiseks põhjusel, et hageja ei esitanud 30.05.2006 kostja nõutud garantiikirja. Hageja esindaja R.-L. K. sai M. J.e telefonikõnest teada, et kostja soovib garantiikirja rahaliste kohustuste täitmise kohta. Hageja saatis kostja esindajale 23.05.2006 e-kirja teatega, et esitab garantiikirja hiljemalt 31.05.2006. Telefonikõnes ei maininud M. J. hageja makseraskusi või hageja kohustust esitada finantseerimisasutuse/-fondi garantiikiri. Seda ei ole teinud ka teised kostja esindajad. Kohus jättis tähelepanuta hageja väite selle kohta, et ta oli 30.05.2006 valmis esitama garantiikirja, milles hageja kinnitas lepingu kohast täitmist. Kohus ei ole selle garantiikirjaga arvestanud ega põhjendanud, miks ta seda ei teinud.
16.Kohus ei analüüsinud, miks kostja ei taganenud lepingust pärast 30.05.2006 ärajäänud seitsme kinnistu asjaõiguslepingu sõlmimist, kui tehingu tegemist takistas kostja väitel hageja, vaid 4 kuu pärast. Hindamata on jäetud kostja käitumine olukorras, kus ta väidab, et hagejal esinesid makseraskused ning hageja ei suutnud esitada tagatist, kuid vaatamata sellele pakkus kostja tehingu tegemiseks notariaegu ning tegi ettepaneku 12 900 000 krooni tasumiseks lepingus kokkulepitud 4 475 036 krooni asemel.
17.M. J.e ja R.-L. K. ütlustest ilmneb vastuolu 30.05.2006 asjaõiguslepingute sõlmimise tehingule järgnevate sündmuste osas, kus M. J. on kinnitanud läbirääkimiste toimumist viie kinnistu omandamise suhtes, kuid R.-L. K. on neid eitanud. Ka jättis kohus hindamata hageja poolt 31.08.2006 kostjale saadetud kirja, milles hageja lükkab tagasi viie kinnistu suhtes asjaõiguslepingu sõlmimiseks ning soovib seda teha lepingus kokkulepitud seitsme kinnistu osas.
18.Hageja esitas väite, mille kohaselt jäi 30.05.2006 tehing ära seetõttu, et kostja ei soovinud seitsme kinnistu osas tehingut sõlmida. Selle tõendamiseks esitas hageja väljatrüki 21.06.2006 kostja seadusliku esindaja K. M.u tekstisõnumist, milles viimane pikaajaliste vaidluste vältimiseks pakub välja kompromissina seitsme kinnistu osas müügitehingust loobumise hageja poolt, mille eest vastutasuks loobuks kostja juba müüdud kinnistute osas trasside eest hagejalt tasu küsimisest. Asjaolu, et kostja ei soovinud seitsme kinnistu osas asjaõiguslepingute sõlmimist, on kinnitanud vande all R.-L. K.. Ometi luges kohus M. J.e ja H. J.i ütlustega tõendatuks, et hagejal olid makseraskused ning ostuhinna notarikontole deponeerimata jätmine ning krediidiasutuse tagatise andmata jätmine olid põhjused, miks 30.05.2006 tehing ära jäi. Kohus käsitles M. J.e ja H. J.i ütlusi kui tõendeid, mis välistavad nendega vastuolus olevate tõendite arvestamise.
19.Lisaks eeltoodud menetlusõiguse normide rikkumisele on maakohus jätnud põhjendamatult kohaldamata VÕS § 6 ning vääralt kohaldanud VÕS § 111 lg-d 4 ja 5. Samuti on kohus eksinud 22.12.2005 pooltevahelise kinnistute võlaõigusliku müügilepingu tõlgendamisel. Kostja poolt oli põhjendamatu nõuda hagejalt lepingus ja selle lisades kokkulepitud tasumise tingimuste muutmist selliselt, et hageja oli kohustatud esitama enne asjaõiguslepingute sõlmimist tagatise oma kohustuste täitmiseks. Hageja oli täitnud eelnevalt 13.02.2006 ja 03.04.2006 lepingutest tuleneva kinnistute müügihinna tasumise kohustuse. Kostja väited, nagu oleks hageja võlgnenud kostjale 2 815 888 krooni on ebaõiged ning vastuolus 22.12.2005 kinnistute võlaõigusliku müügilepingus ning selle muudatustes kokkulepituga. Nimelt sisaldub 03.04.2006 lepingu muutmise kokkuleppe p-des 3.3.2 ja 3.4 kokkulepe, mille kohaselt pidi hageja tasuma 565 588 krooni kuue kinnistu ostuhinnast ning kõigi kinnistute osas väljaehitatavate trasside eest pärast viimase seitsme kinnistu suhtes asjaõiguslepingu sõlmimist. Neid ei ole kostja aga hagejale üle andnud. Seega ei olnud kostjal 30.05.2006 ega ole ka praegu rahalisi nõudeid hageja vastu. Kohus jättis hageja sellekohase väite tähelepanuta. Kuna kõik hageja kohustused kostja ees olid kohaselt täidetud, puudus kostjal põhjus kahelda hageja maksevõimes ning puudusid eeldused VÕS § 111 lg 4 kohaldamiseks. Põhjendamatu oli nii kostja 05.05.2006 nõue garantiikirja esitamiseks kui tema korduvalt (23.08.2006, 04.09.2006, 14.09.2006) esitatud nõuded tasumise tingimuste muutmiseks. Samuti ei olnud hageja kohustatud vastu võtma kostja poolset osalist täitmist, so asjaõiguslepingu sõlmimist üksnes viie kinnistu osas. Alusetute lepingumuudatuste nõudmise näol oli tegemist kostja poolse vastuvõtuviivitusega VÕS § 119 mõttes ja kostjal oli seetõttu lubamatu taganeda lepingust VÕS § 111 lg-s 5 sätestatud alusel. Kuna VÕS § 111 lg-te 4 ja 5 kohaldamiseks puudus alus, on ebaõige ka maakohtu poolt VÕS § 188 lg 2 kohaldamine.
20.Kohus jättis vastamata hageja väitele, et kostja poolt kinnistute müügilepingust taganemine ajal, mil hageja oli kooskõlas lepingu p-ga 5.3 määranud kindlaks notariaalse müügilepingu sõlmise aja, on vastuolus VÕS §-s 6 sätestatud hea usu põhimõttega. Nimetatud
lepingupunktis olid pooled kokku leppinud, et asjaõiguslepingute sõlmimise aja määrab kindlaks ostja, so hageja ning teavitab sellest kostjat ette vähemalt üks nädal. Selline oli ka pooltevaheline varasem praktika lepingu täitmisel. Seetõttu ei olnud lepinguga kooskõlas kostja keeldumine seitsme kinnistu osas asjaõiguslepingu sõlmimisest hageja pakutud ajal, 03.10.2006. Samuti oli põhjendamatu ja vastuolus lepinguga ning varasema praktikaga kostja poolt lühikeste vaheaegadega tehinguaegade broneerimine, olles teadlik sellest, et hageja on määranud kindlaks tehingu tegemise aja. Maakohus tõlgendas lepingu p 5.3 ebaõigesti. Kohus pidas oluliseks kostja pakutud notariaegu, mitte hageja poolt lepinguga kooskõlas pakutud notariaegu. Kohus ei hinnanud, kas kostja poolt pakutud tehingu ajad – 04.09.2006, 15.09.2006 ja 19.09.2006 on kooskõlas lepingu, seaduse ja hea usu põhimõttega. Kostja käitus pahas usus, jättes kohtule mulje, et tal oli õigus tehinguaega broneerida ja et tehing jäi sõlmimata hageja mitteilmumise tõttu. Ühtlasi on kostja rikkunud VÕS § 23 lg-s 2 sätestatud koostöö põhimõtet. Kostja käitumisest ilmneb, et ta ei soovinudki hagejaga asjaõiguslepinguid sõlmida 22.12.2005 lepingus sätestatud tingimustel ning seetõttu broneeris ebatavaliselt lühikeste vahemikega notariajad eesmärgiga õigustada formaalselt nimetatud lepingust taganemist. Juhul, kui hageja poolt määratud tehinguaeg kostjale ei sobinud, tulnuks tal alternatiivses tehinguajas hagejaga kokku leppida. Ühepoolseks lepingute sõlmimise aja määramiseks puudus kostjal õigus.
21.Veel toob hageja apellatsioonkaebuses esile tunnistajate M. J.e ja H. J.i ütluste ning kostja seadusliku esindaja vande all antud seletuste vastuolulisuse teiste asjas esitatud tõenditega. Hageja arvates on eelnimetatud tõenditega loodud kunstlikult mulje, et hageja ei teavitanud kostjat seitsme kinnistu tehingu sõlmimise täpsest kuupäevast ja kellaajast, et ka notar teadis hagejal varem esinenud makseraskustest ning et garantiikirja nõue on põhjendatud. Vastus apellatsioonkaebusele
22.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
23.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda.
24.Õige on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus on lugenud ebaõigesti vaidlustamata asjaolude hulka kaks asjaolu, mille üle oli pooltel vaidlus, so põhjus, miks 20.01.2006 muudeti 22.12.2005 sõlmitud müügilepingut asjaõiguslepingute sõlmimise tähtaegade osas ja miks ei sõlmitud 24.03.2006 asjaõiguslepinguid kuue kinnistu osas. Nimetatud eksimus ei muuda aga kohtuotsust lõppjärelduses ebaõigeks. Maakohus tuvastas asjas kogutud tõendite alusel, millele on ka kohtuotsuses viidatud (dokumentaalsed tõendid tlk 91 ja 92, samuti tunnistajate H. J.i ja M. J.e ütlused), et mõlemal juhul oli põhjuseks hageja rahalised raskused. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust teistsuguse järelduse tegemiseks. Kuigi hageja väitis asja menetluse kestel, et ta on kogu aeg olnud maksevõimeline ning 20.01.2006 ja 03.04.2006 kinnistute müügilepingute lisa sõlmimine toimus poolte kokkuleppel, mitte tingituna hageja suutmatusest ostuhinda tasuda, ei ole ta oma sellekohaseid väiteid tõendanud.
25.Tulenevalt TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus ülejäänud osas apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei
pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Muu hulgas luges maakohus õigesti vaidluse all mitteolevaks asjaoluks selle, et 12.06.2006 teatas kostja hagejale, et hageja võlgnevus kostja ees on 2 815 888 krooni, andis tähtaja võla likvideerimiseks - 15.06.2006 ning teatas lepingust taganemise avalduse võimalikust vormistamisest. Asja materjalist ei nähtu, et hageja oleks sellise kirja saamist vaidlustanud.
26.Õige on apellatsioonkaebuse väide, et kohus ei ole otsuses andnud selgesõnalist hinnangut mitmetele asjas esitatud tõenditele, millistele hageja apellatsioonkaebuses osundab (poolte seaduslike esindajate vande all antud seletused, kinnitus kohustuse täitmise kohta (garantiikiri), H. J.i 09.08.2007 kinnituskiri e-kirjade mittesaatmise kohta, väljatrükk K. M.u 21.06.2006 edastatud tekstisõnumist R.-L. K., M. J.e 25.05.2006 e-kiri R.-L. K.). Ringkonnakohus leiab, et nimetatud puudus ei anna iseenesest alust kohtuotsuse tühistamiseks. Vaidlusaluste asjaolude kohta esitasid mõlemad pooled tõendeid, mis olid kohati vastuolulised või mille sisu tõlgendasid pooled erinevalt. Sellises olukorras pidi kohus tõendeid ja asjaolusid kogumis hinnates otsustama oma siseveendumuse kohaselt, kas poole väide on tõendatud või mitte (TsMS § 232 lg 1). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus seda ka teinud, märkides otsuses, milliste tuvastatud asjaolude ja tõendite alusel ta oma siseveendumuse kujundas ja järeldused rajas. Kohtuotsuse põhjendav osa ei võimalda teha järeldust, et mõnel tõendil oleks kohtu jaoks olnud ette kindlaksmääratud jõudu, nagu hageja apellatsioonkaebuses väidab. Hageja seadusliku esindaja R.-L. K. vande all antud seletus (tlk 174) ja hageja kinnitus kohustuse täitmise kohta (tlk 117) ei võimalda teha järeldust hageja maksejõulisuse ning tehingu ärajäämise muude põhjuste kohta, so maakohtust erinevat järeldust. Asja materjalist järeldub, et kostja, viidates temale teada olevatele hageja finantsraskustele, palus 05.05.2006 kirjas hagejal esitada finatseerimisasutuse/-fondi garantiikirja ostuhinna tasumiseks vahendite olemasolu kohta kokkulepitud tehingu tegemise tähtajal, so 31.05.2006 + 3 pangapäeva. Hageja lubas selle 23.05.2006 kirjas kostjale esitada hiljemalt 31.05.2006 (tlk 93, 94). Lubatud garantiikirja hageja ei esitanud. Ringkonnakohus jätab TsMS § 652 lg 3 p 4 alusel tähelepanuta apellatsioonkaebuses esmakordselt esitatud uue asjaolu, nagu ei oleks hageja saanud kostja 05.05.2006 kirja tagatise nõudmise kohta. Pealegi kinnitab hageja ka ise apellatsioonkaebuses, et ta oli teadlik kostja soovist saada garantiikiri rahaliste kohustuste täitmise kohta ning seda kinnitab ka tema 23.05.2006 e-kiri (tlk 94). Hageja enda kinnitus rahalise kohustuse täitmise kohta (tlk 117) ei ole kostja soovitud ega hageja lubatud garantiikiri ja see ei tõenda hagejal tehingu tegemiseks vajaliku raha olemasolu. Ka M. J.e 25.05.2006 e-kiri (tlk 115) ja K. M.u 21.06.2006 tekstisõnum (tlk 116) ei võimalda teha hageja soovitud järeldusi. Kostja seadusliku esindaja K. M.u vande all antud seletus on kooskõlas tunnistajate ütluste ning kohtuotsuses analüüsitud kirjalike tõenditega. H. J.i 09.08.2007 kinnituskiri on vastuolus tema enda kohtuistungil antud ütlustega, samuti tunnistaja M. J.e ütlustega, mistõttu seda ei saa arvestada hageja väiteid kinnitava tõendina. Ringkonnakohtu hinnangul puudub alus kahelda tunnistajate ütluste tõelevastavuses, sest need on kooskõlas asjas esiletoodud asjaolude ja kohtuotsuses analüüsitud tõenditega.
27.Asja materjalist nähtuvalt on H. J.i nimetatud poolte vahetatud kirjades nii tegevjuhiks kui ehituskonsultandiks. Ringkonnakohtu hinnangul ei oma asja lahendamisel tähtsust, milline oli H. J.i täpne ametinimetus. Hageja ei ole vaidlustanud asjaolu, et H. J. oli hageja töötaja, kes oli seotud pooltevahelise müügilepingu täitmisega. Seda tõendab muu hulgas asjaolu, et hageja taotles H. J.i ülekuulamist pooltevahelise müügilepinguga seonduvate asjaolude tuvastamiseks. Seega ei ole alust seada kahtluse alla H. J.i ütlusi ka selle kohta, et enne asjaõiguslepingute sõlmimist rääkis ta hageja rahalistest vahenditest juhatuse liikme R.-L. K.ga, so ta oli hageja rahaliste võimalustega kursis. Siinjuures ei oma tähtsust asjaolu, et H.
J.il puudus juurdepääs hageja pangakontole ning ta ei esindanud hagejat läbirääkimistel krediidiasutustega. Vastava informatsiooni sai ta R.-L. K.lt. Pooltevahelise müügilepingu täitmise käik ja asjas esitatud tõendid näitavad seda, et hageja aktsepteeris H. J.i tegevust kostjaga suhtlemisel. Seetõttu ei ole mõistetav hageja apellatsioonkaebuse väide, et kostja esindaja oleks pidanud suhtlema otse hageja juhatuse liikmetega, mitte H. J.i vahendusel. Selline väide ei ole kooskõlas pooltevahelise praktikaga tehingute ettevalmistamisel ja sõlmimisel. Asjaolu, et M. J. ja K. M. olid 2006.a juulis puhkusel, ei ole vastuolus M. J.e ütlustega selle kohta, et hageja ei vastanud tema 03.07.2006 e-kirjale ning teda ei olnud võimalik terve suve jooksul kätte saada.
28.Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, nagu oleks kohus jätnud analüüsimata, miks kostja ei taganenud lepingust pärast 30.05.2006 ärajäänud seitsme kinnistu asjaõiguslepingu sõlmimist, so hageja arvates mõistliku aja jooksul. Kohus on seda küsimust käsitlenud otsuses piisava põhjalikkusega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks selles osas kohtuotsuses märgitut korrata. Kohus luges tõendatuks, et pärast 30.05.2006 jätkusid poolte läbirääkimised ning kostja taganes lepingust alles pärast seda, kui hageja ei ilmunud korduvalt lepingut sõlmima, so mõistliku aja jooksul. Apellatsioonkaebuses viidatud hageja 31.08.2006 kiri (tlk 48, 49) ei võimalda vastupidist järeldada ega teha ka muid hageja soovitud järeldusi. Vastuseks hageja eelnimetatud kirjale kinnitas kostja 04.09.2006 valmisolekut sõlmida 22.12.2005 lepingu alusel viimase seitsme kinnistu asjaõigusleping lepingus kokkulepitud tingimustel (tlk 50). R.-L. K. seletuse kohaselt olevat kostja seaduslik esindaja K. M. 30.05.2006 notari juures öelnud, et ta ei soovigi enam kinnistuid müüa. K. M.u seletuse kohaselt ta seda ei öelnud. Seega ei saa ainuüksi R.-L. K. seletuse alusel teha hageja soovitud järeldust, nagu oleks kostja keeldunud alusetult viimase seitsme kinnistu müümisest ning otsinud lepingust taganemiseks ettekäänet. R.-L. K. eelnimetatud seletus ei ole kooskõlas kohtuotsuses analüüsitud muude tõenditega, mis tõendavad poolte käitumist pärast 30.05.2006.
29.Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väidetega selle kohta, nagu oleks maakohus jätnud põhjendamatult kohaldamata VÕS § 6, kohaldanud vääralt VÕS § 111 lg-d 4 ja 5 ning eksinud 22.12.2005 võlaõigusliku müügilepingu tõlgendamisel. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud kostja VÕS §-s 6 sätestatud hea usu põhimõtet, kui teatas koheselt hagejale, et viimase poolt pakutud tehingu tegemise ajal - 03.10.2006 on kostja esindajad hõivatud teiste kohustuste täitmisega, mis on varasemalt kokku lepitud ning avaldas, et peab nimetatud aega ebamõistlikult kaugeks tehingu toimumise ajaks, eriti arvestades asjaolu, et vaidlusalune tehing oleks lepingu järgi pidanud sõlmitama hiljemalt 31.05.2006. Hea usu põhimõttega oli kooskõlas kostja käitumine, kes pakkus ka omalt poolt välja tehingu sõlmimise võimalikke aegu notari juures. Kui võtta aluseks hageja väide, et tal oli tehingute tegemiseks huvi ja vajalik raha kogu aeg olemas, ei ole mõistetav tema käitumine, kui ta korduvalt lepingu sõlmimisele ei ilmunud ja venitas selle sõlmimist põhjendamatult. Asjaolu, et kostja pakkus hagejale välja tehingu tegemiseks notariaegu, kuigi lepingu p 5.3 järgi pidi hageja määrama kindlaks notariaalse müügilepingu sõlmimise aja, ei ole eeltoodu kontekstis tõlgendatav kostja pahatahtliku käitumisena või hea usu põhimõtte rikkumisena. Kostja ei ole millegagi rikkunud VÕS § 23 lg-s 2 sätestatud koostöö põhimõtet.
30.Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, nagu oleks kostjal puudunud hagejalt tagatise nõudmise õigus. Asjas tuvastatud asjaolude ja esitatud tõendite analüüsimise tulemusel jõudis maakohus põhjendatult järeldusele, et kostjal olid põhjendatud kahtlused hageja maksevõime suhtes, mistõttu tal oli tulenevalt VÕS § 111 lg-tes 4 ja 5 sätestatust õigus keelduda oma kohustuse täitmisest ning nõuda hagejalt tagatise andmist. Selle
järelduse tegemisel ei oma tähtsust asjaolu, kas hagejal oli kostja ees varasemalt täitmata kohustusi või mitte. Rahaliste nõuete puudumine ei anna iseenesest alust teha järeldust hageja maksevõime kohta ning nimetatu ei välista VÕS § 111 lg 4 kohaldamist, nagu hageja leiab. Õige on apellatsioonkaebuse väide, et hageja ei olnud kohustatud sõlmima asjaõiguslepingut üksnes viie kinnistu osas, kuid seda ei ole kostja hagejalt ka nõudnud. Vastupidi, tunnistajate ütluste kohasel tegi just hageja kostjale ettepaneku, et tehing tehakse viie kinnistu osas ning selle üle toimusid ka läbirääkimised. 31.08.2006 kirjas teatas hageja kostjale, et soovib tehingu sõlmida 22.12.2005 lepingus sätestatud tingimustel, so seitsme kinnistu osas ning kostja nõustus sellega (tlk 48-50). Kostja ei ole olnud vastuvõtuviivituses VÕS § 119 tähenduses, nagu hageja ekslikult leiab. Maakohus leidis põhjendatult, et kostjal oli õigus lepingu p 7.2 alusel lepingust osaliselt taganeda. Kohus kohaldas muu hulgas õigesti ka VÕS § 188 lg-t 2.
31.TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded või vastuväited. Käesolevas asjas on kostja oma vastuväiteid tõendanud ning põhjendamatu on hageja väide, et kostja on tõenditega loonud üksnes kunstliku mulje, nagu oleks tema vastuväited põhjendatud. Selliseid vastuolusid tunnistajate M. J.e ja H. J.i ütluste, kostja seadusliku esindaja vande all antud seletuse ning kirjalike tõendite vahel ringkonnakohus ei tuvastanud, mis annaks alust väita, et tsiviilasjas olulised asjaolud on ebaõigesti tuvastatud ning tehtud on ebaõige kohtulahend.
32.Kuna ringkonnakohus jätab vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, kannab TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, so antud juhul hageja.
Tiit Kollom
Mare Merimaa
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.