Tsiviilasja number
2-05-3696
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Ulvi Loonurm ja Urmas Reinola
Otsuse tegemise aeg ja koht
16.09.2008, Tallinn
Tsiviilasi
AS Hansa Liising Eesti hagi Konstantin Gussarovi ja Andrei Vanderfliti vastu 50 113 krooni saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 25.03.2008 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS Hansa Liising Eesti apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja AS Hansa Liising Eesti (registrikood 10434248,asukoht Liivalaia 8,Tallinn), esindaja Sirje Saan Kostja Konstantin Gussarov (IK xxxxxxxxxxx, elukoht xxx x-x, xxxxxxxx), esindaja Vladimir Umov Kostja Andrei Vanderflit (IK xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxx xx-xx, xxxxxxx)
Jätta Harju Maakohtu 25.03.2008 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulud jätta hageja AS Hansa Liising Eesti kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada vandeadvokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest.
Asjaolud ja menetluse käik
Hageja ja OÜ Estaken sõlmisid 14.12.2000 kapitalirendi lepingu nr 10589867, mille esemeks oli kaubik Fiat Ducato 2,5 VAN Diisel. OÜ Estaken kohustus tema valdusse antud sõiduki eest tasuma liisingumaksed vastavalt maksegraafikule. OÜ Estaken rikkus lepingutingimusi, ei tasunud korrapäraselt makseid, mistõttu hageja teatas 04.07.2002 lepingu ülesütlemisest. Pärast lepingu ülesütlemist asus hageja vara võõrandama .Vara eest tasuti 23.09.2002 hagejale 25 423,73 krooni. Hageja lepingust tulenev nõue OÜ Estaken vastu oli 75 536,73 krooni, mis sisaldas vara jääkmaksumust 63 530,85 krooni, debitoorset võlgnevust 5880,57 krooni, kindlustusmaksete võlgnevust 1854,12 krooni ja vara tagastamise ja realiseerimise kulusid 4271,19 krooni. Hageja poolt kantud reaalne kahju on 50 113 krooni. Hageja oli 14.12.2000 sõlminud kostjatega käenduslepingud, mille alusel kostjad kohustusid tagama OÜ Estaken lepingust tulenevad kohustused. Hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista 50 113 krooni ja kohtukulud. Kostjad hagi ei tunnistanud. Hagihinna suurus on tõendamata. Kostjate poolt liisingumaksete tasumiseks üle kantud summast on mahaarvestatud tõendamata viivis, trahv ja kindlustusmaksed. Hageja ei ole põhjendanud, miks tuli maksta 19.11.2001 toimunud avarii tagajärjel sõidukõlbmatuks muutunud sõiduki eest veel 14.08.2002 kindlustusmakseid 1854,12 krooni. Tõendamata on vara võõrandamisega seotud kulud. Hageja nõue kostjate vastu on tõendamata ja tsiviilkoodeksi (TsK) § 211 p 2 tulenevalt käendajate vastu aegunud, mistõttu tuleb hagi jätta rahuldamata. Esimese astme kohtu otsus Kohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis välja Konstantin Gussarovilt ja Andrei Vanderflitilt solidaarselt 37 426,27 krooni AS Hansa Liising Eesti kasuks. AS Hansa Liising Eesti poolt kantud menetluskulud jäid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega Konstantin Gussarovi ja Andrei Vanderfliti kanda solidaarselt. Vaidlust ei ole selles,et AS Hansa Liising Eesti ja Estaken OÜ vahel oli 14.12.2000 sõlmitud kapitalirendi leping nr 0013528L vara väljaostmise tähtajaga 30.12.2004 ega selles, et hageja on 14.12.2000 sõlminud käenduslepingud kostjatega. Käendajad on käenduslepingu tingimuste ja kehtivuse osas kokku leppinud, et käendus kehtib kuni hageja kõigi nõuete täitmiseni OÜ Estaken või käendajate poolt. Käenduslepingus kokkulepituga on pooled välistanud TsK § 211 p 2 ettenähtud võimaluse, et käendus lõpeb juhul, kui kreeditor kolme kuu jooksul arvates kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest, ei esita hagi käendaja vastu. Seega, kostjate käendus hageja ja OÜ Estaken liisingulepingust tuleneva tagamiseks, ei ole lõppenud. Toimikumaterjalidest nähtuvalt on hageja teavitanud OÜ-d Estaken 04.07.2002 vaidlusaluse liisinglepingu ülesütlemisest ja ühepoolsest lõpetamisest alates 11.07.2002. Kapitalirendi üldtingimuste p.11.4 kohaselt peab rentnik lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel vara liisingufirmale tagastama. Poolte seletuste kohaselt vara üleandmist-vastuvõtmist ega vigastuste fikseerimist aktiga ei vormistatud. Kostjad vaidlevad vastu hageja poolt nõutud vara tagastamise kuludele, kuna kostja tagastas ise auto hagejaga kokkulepitult Autoservisesse. A. Vanderfliti seletusega on tõendatud asjaolu, et kostja tagastas vigastatud sõiduki hagejaga kokkuleppel Autoservisesse, kus pooled pidid fikseerima vigastused ja remondi maksumuse. Hageja ei ole vastupidist tõendanud. Hageja arvates on kohtule esitatud sõiduki hindamise akt märkusega ”remonti ei tee, auto ära tuua ja müüki” koostatud Balti Realiseerimiskeskuse poolt 28.08.2002. Nimetatud aktist nähtub, et auto on avariiline, kuid vigastusi ei ole kirjeldatud. Avariilise sõiduki maksumuseks on hinnatud 30 000 krooni. Kostja sõnul ei tea ta pärast sõiduki tagastamist hagejale sellest enam midagi, kostjatele sõidukit osta ei pakutud. Hageja tagastusteenuse osutamist ega tasu suurust ei ole tõendanud, on väitnud kohtuistungil, et vastavat dokumenti ei ole võimalik esitada. Tagastamise ja realiseerimisega
2(6)
seotud kuludeks on hageja arvestanud 4271,19 krooni, millest 1271,19 krooni on arvestatud realiseerimistasuks. Kuna hageja ei ole tõendanud vara tagastusteenuse kasutamist ega sellega seonduvaid kulutusi, tuleb nõue jätta rahuldamata. Liisinglepingu maksegraafiku kohaselt oli sõiduki väärtus kostjale üleandmise hetkel 116 101,69 krooni. Hageja 31.08.2006 teatisega on tõendatud, et kostja on tasunud makseid 95 368,17 krooni ulatuses. Kostja leiab, et sõiduki jääkmaksumuse arvestus ei ole õige, ta on tasunud kogu summa põhiosa jäägi vähendamiseks. Hageja on vastavalt oma 29.03.2007 teatisele arvestanud sellest põhiosa jäägi vähendamiseks 49 021,35 krooni, intressi 14 637,22 krooni, lepingu tasu 2500 krooni, käibemaksu 11 908,60 krooni, viiviste katteks 4388,76 krooni, kindlustusvõlgnevuse katteks 9912,24 krooni ja trahvi lepingu rikkumise eest 3000 krooni. Üldtingimuste V ja VI peatükk sätestavad hageja õiguse ja võimaluse lepingus toodud kohustuste rikkumisel erinevates suurustes trahvide kohaldamise. Kuna kostja vaidleb vastu jääkväärtuse arvestusele, tulnuks hagejal esitada tõendeid viivise ja trahvi arvestamise aluste ja vastavate nõuete kostjale esitamise kohta. Hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud viivise suurust ja trahvinõuet ega nende esitamist kostjale, mistõttu väidetava trahvi ja viivise meelevaldne mahaarvestamine põhivõla katteks tasutud summast ei ole põhjendatud ja 7388,76 krooni tuleb arvestada tasutuks põhivõla jäägi vähendamiseks. Tõendatuks tuleb lugeda kostjate põhivõla jääk 59 691,58 krooni (116 101,69-49 021,35-4388,76-3000). Kostjalt laekunud summast 9912,24 krooni arvestamine hageja poolt tasutud kindlustusmaksete võlgnevuse katteks on põhjendatud. Samuti on põhjendatud hageja kindlustusmakse nõue 1854,12 krooni, kuna kostjal tuli tasuda kindlustusmakseid kuni liisinglepingu lõppemiseni. Vara müügiakti nr. 0013528L kohaselt anti vara müüki 02.09.2002 ning müüdi 19.09.2002 maksumusega 30 000 krooni. Vara müügilepingu nr. 0013528L kohaselt on sama sõiduk müüdud ka 21.04.2003 Balti Realiseerimiskeskusele hinnaga 30 000 krooni. Hageja on taotlenud nimetatud müügilepingu tõendina tähelepanuta jätmist, kuid kohtuistungil kinnitas, et septembris 2002 autot ei müüdudki, vaid müüdi hoopis 21.04.2003 Balti Realiseerimiskeskusele. Kuna vara väidetavat müüki tõendavad müügiaktid on vastuolulised ja ebausaldusväärsed, tuleb nad jätta tähelepanuta. Tulenevalt eeltoodust ei ole hageja tõendanud vara müüki ega müügiteenuse osutamist 1271,19 krooni ulatuses. Liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulusid ei ole hageja tõendanud. Hageja on 28.08.2002 hinnanud avariilise sõiduki maksumuseks 30 000 krooni. Kostjad avariilise sõiduki maksumust ei ole vaidlustanud. Hageja nõue liisinglepingust tulenevate mai ja juuni 2002 eest tasumata maksete osas 5880,57 krooni ulatuses, on põhjendatud ja kuulub kostjatelt väljamõistmisele. Liisinglepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulusid ei ole hageja tõendanud. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osaliselt ja uue otsusega mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja täiendavalt 9686,73 krooni ning jätta menetluskulud võrdeliselt apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatusega solidaarselt kostjate kanda. Maakohus on hinnanud ebaõigesti asjas kogutud tõendeid, mis on viinud maakohtu valedele seisukohtadele. Poolte vahel puudub vaidlus, et kohtule 23.01.2007 esitatud maksegraafiku kohaselt oli lepingu esemeks oleva vara väärtus rentnikule üleandmise hetkel 116 101,69 krooni ja rentnik on hagejale tasunud kokku 95 368,17 krooni. Kohus on pidanud eeltoodud asjaolud tõendatuks. Nimetatud maksegraafikust nähtub, et lepingu ülesütlemise hetkel (11.07.2002)
3(6)
oli vara jääkmaksumus 63 530 krooni (käibemaksuta). Kohus leidis, et jääkmaksumuseks (kohtuotsuse põhjenduste kohaselt põhivõlgnevuse jääk) on 59 691,58 krooni. Kohus on asjas esitatud tõendeid vääralt hinnates arvutanud vara jääkmaksumust valesti. Hageja on esitanud kohtule 29.03.2007 teatise, mille kohaselt on 95 368,17 kroonist arvestatud põhiosa jäägi vähendamiseks 49 021,35 krooni, intressi 14 637,22 krooni, lepingu tasu 2500 krooni, käibemaksu 11 908,60 krooni, viivised 4388,76 krooni, kindlustusvõlgnevuse katteks 9912,24 krooni ja trahvi lepingu rikkumise eest 3000 krooni. Kohus on nimetatud teatises toodud andmeid aluseks võttes arvutanud jääkmaksumust lahutades vara väärtusest rentnikule üleandmise hetkel põhiosa jäägi vähendamiseks tasutu, viivised ja trahvi lepingu rikkumise eest (116 101,69 - 49 021,35 - 4388,76 - 3000). Lepingu üldtingimustes sisalduvate üldmõistete osas toodu kohaselt on vara jääkmaksumus rentniku poolt kõik tasumata vara väljaostumaksed kokku ehk teisisõnu antud juhul hageja poolt tehtud vara soetamismaksumuse kostjate poolt veel hüvitamata osa, mille suurus nähtub lepingu lahutamatuks osaks olevast maksegraafikust. Seega tuleb vara jääkmaksumuseks lepingu ülesütlemisel lugeda sel ajahetkel maksegraafiku vasakult teises tulbas (väljaostmata vara maksumus) toodud summa, mis on 63 530 krooni (käibemaksuta). Kohus ei ole kohtuotsuses põhjendanud, miks ta maksegraafikust nähtuvaga ei nõustu. Eelnimetatud teatisest nähtub, kui palju on rentnik tasunud hagejale nii põhiosa jäägi vähendamiseks kui viiviste ja trahvi katteks. Kuna hageja ei olnud teadlik, et kohus ei pea esitatud teatist tasutud viiviste ja trahvi osas piisavaks tõendiks, ei esitanud hageja maakohtule nende kohta täiendavaid tõendeid. Seetõttu esitab hageja käesolevaga täiendavalt viiviste ja lepingu rikkumise eest määratud trahvi osas vastavasisulised rentnikule esitatud arved nr. 8001330836, nr. 8200204488, nr. 8200533777, nr. 8200571616, nr. 8200614926, nr. 8200391728, nr. 8200457918 ja nr. 8200497606 ning hageja liisinguprogrammi väljavõtte, millest nähtub, et rentnik on esitatud arved tasunud (23.04.2002 makse on viivisarvete tasumise katteks üksnes 1996,25 krooni ulatuses - arved nr. 8200391728, nr. 8200457918 ja nr. 8200497606). Nimetatud tõenditest nähtub, et rentnik oli teadlik viivise võlgnevusest ja talle lepingu rikkumise eest määratud trahvist ning on nendega nõustunud vastavad arved ära tasudes. Kuna nimetatud arvete esitamine ja tasumine toimus enne lepingu ülesütlemist ja nende tasumist ei nõua hageja kostjatelt, ei olnud hageja kohustatud esitama nimetatud arveid ka kostjatele, et viimaseid tekkinud viivise võlgnevusest ja määratud trahvist teavitada. Lepingu näol on tegemist kestvuslepinguga. Enne 01.07.2002 kehtinud TsK § 191 lg 1 kohaselt on kreeditoril võlgnikupoolse kohustise mittetäitmisel või mittenõuetekohasel täitmisel, eriti täitmisega viivitamisel õigus võlgnikult nõuda leppetrahvi (trahvi, viivist). Lepingu üldtingimuste p-st 2.7.1 kohaselt on rentnik kohustatud hageja nõudmisel maksma viivist 0,5% päevas maksegraafikust tuleneva rentniku poolt tähtajaks tasumata summast. P 2.7.2 kohaselt alustatakse viivise arvestamist maksetähtpäevale järgnevast päevast ja lõpetatakse rentniku poolt vastavate summade laekumisel hageja arvelduskontole. P 2.7.3 kohaselt juhul, kui rentnik on võlgnevuses, siis rentnikult makse laekumisel hageja arvelduskontole, kustutatakse esimeses järjekorras kõige vanem lepingu makse mittekohasest tasumisest tulenev viivisvõlgnevus, seejärel kõige vanem lepingu makse võlgnevus ning alles siis toimub allesjäävate rahaliste vahendite arvelt hiljem tekkinud võlgnevuste kustutamine. Eeltoodu alusel puudub alus rentniku poolt viivise võlgnevuse ja lepingu rikkumise tõttu määratud trahvi katteks kokku tasutud 7388,78 krooni arvestamiseks põhivõla jäägi vähendamisel. Vara võõrandamise kohta kohtule esitatud dokumendid ei ole vastuolulised ega ebausaldusväärsed. Hageja on kohtule esitanud 28.08.2002 sõiduki hindamise akti nr. SHA04281, vara müügiakti nr 0013528L, arve nr. 8001545391, 21.04.2003 müügilepingu nr 0013528L TOL ja 21.04.2003 müügilepingu nr 0013528L TOL LISA nr. 1.
4(6)
Vara 28.08.2002 hindamise aktist nr. SHA04281 nähtub, et vara oli avariiline ja selle väärtus oli vara võõrandamise ajal 30 000 krooni. Vara müügiaktist nr 0013528L nähtub, et varale leiti ostja 19.09.2002 ja vara müügiteenust osutas hagejale OÜ Balti Realiseerimiskeskus. Vara 21.04.2003 müügilepingust nr 0013528L TOL ja selle Lisast nr. 1 nähtub, et vara ostis OÜ Balti Realiseerimiskeskus 30 000 krooniga. Müügiakt ja sõlmitud müügileping on omavahel ajalises järjestuses ning nende sisu osas (võõrandatav vara ja selle müügihind) lahknevused puuduvad. Kusagilt ei tulene keeldu vormistada müügiakt enne müügilepingut. Müügiakt on üksnes formaalne dokument ja lähtuda tuleb müügilepingust. Seega puudub nimetatud dokumentide vahel vastuolu. Kohtuotsuses viidatud hageja esindajate seisukohtade erinevused tuleb aga jätta tähelepanuta, kuna hagejal on õigus oma seisukohti menetluse kestel muuta. Hageja seisukohad ja väited ei saa muuta dokumentaalseid tõendeid ebausaldusväärseiks. Samuti jääb hageja oma viimasena väljendatud seisukoha juurde, et vara müük toimus müügilepingu alusel 21.04.2003. Lepingu üldtingimuste p 11.3 kohaselt kui hageja lõpetab lepingu ennetähtaegselt tulenevalt rentniku poolsest lepingu mittekohasest täitmisest, kuulub vara hageja poolt võõrandamisele ja hageja nõue kustutatakse nimetatud vara võõrandamisest saadud rahasumma arvelt. Seega tuleb 72 536,73 kroonist maha arvata reaalselt 21.04.2003 müügilepingu alusel vara võõrandamisest saadud 25 423,73 krooni (käibemaksuta), mitte vara väärtus 28.08.2002 seisuga 30 000 krooni. Kohtu vastupidine seisukoht ei ole antud juhul põhjendatud ja on vastuolus lepingus sätestatuga. Hageja ütles lepingu erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles tulenevalt rentniku poolsest lepingu mittekohasest täitmisest, mistõttu on kostjatel kohustus hüvitada hagejale lepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud, milleks on ka vara realiseerimisega kaasnevad kulud. Kuna hageja ise sõidukite müügiga ei tegele, viis antud juhul vara võõrandamisprotsessi läbi OÜ Balti Realiseerimiskeskus, kes esitas osutatud müügiteenuse eest hagejale arve summas 1271,19 krooni (käibemaksuta), mille hageja on tasunud. Vastavasisulise kinnituse on hageja ka kohtule esitanud. Seega on tõendatud, et hagejal kaasnesid vara võõrandamisega täiendavad kulud. Kohus ei ole selgitanud, miks ta leiab, et nimetatud dokument vara realiseerimisega kaasnenud kulu ei tõenda ja kuidas hageja oleks pidanud veel vastavat kulu tõendama. Vara realiseerimine toob endaga alati kaasa teatud kulud. Isegi juhul, kui hageja müüks sõiduautosid ise, oleksid sellega seotud vältimatud kulud (eelkõige vastavate töötajate palkamine, müügiplatsi rent ja valvamine jne). Seetõttu on müügiteenuse kulu antud juhul põhjendatud ja selle eest 1271,19 krooni (käibemaksuta) tasuda ei ole ebamõistlik. Seega oli vara müügiteenuse kulu vältimatu, põhjendatud ja igati mõistlikus suuruses. Vastus apellatsioonkaebusele Konstantin Gussarov vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta kaebuse rahuldamata. Andrei Vanderflit ei ole apellatsioonkaebusele vastust esitanud. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 25.03.2008 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS §-st 654 lg 6 korrata. Maakohus on otsuses põhjendanud, miks kohus leidis, et põhivõlg on 59 691,58 krooni. Vastavad arvestused on otsuses esitatud. Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud trahvi ja viiviste nõude esitamist Estaken OÜ-le ja jätnud nimetatud põhjustel vastavad nõuded rahuldamata. Kaebuses leiab hageja paljasõnaliselt, et on nimetatud nõuete esitamist tõendanud, kuid ometi on alles apellatsioonkaebusele lisanud vastavad arved. Kostjad vaidlevad nimetatud
5(6)
arvete vastuvõtmise vastu kuna neid pole esitatud esimese astme kohtule. Kolleegium leiab, et hageja ei ole kaebuses põhjendanud, miks neid tõendeid ei esitatud õigeaegselt maakohtule ja seetõttu tuleb TsMS § 652 lg 4 alusel jätta kaebusele lisatud tõendid tähelepanuta. Ka on maakohus õigesti leidnud, et vaidlusaluse sõiduki müüki ei ole usaldusväärselt tõendatud. Hageja on kinnitanud ise maakohtu istungil, et esitatud müügilepingud ei puutu asjasse (t.l.165). Seega ei pidanudki maakohus neid müügiakte otsuse tegemisel aluseks võtma nagu kostja ka vastuses apellatsioonkaebusele õigesti märgib. Maakohus leidis õigesti, et t.l. 16 vara müügiaktiga tuvastati vara väärtus selle tagastamise hetkel, milleks on 30000 krooni. Vaidlus puudub selles, et auto oli tagastamise hetkel avariiliste tunnustega. Eeltoodust lähtuvalt arvestas ka maakohus õigesti kogu võlast maha 30000,00 krooni. Ja see on ka kooskõlas VÕS §ga 367 lg 3. Peale selle on üldtingimuste p 5.17, mille järgi kõrvutatakse liisingueseme võõrandamisest saadud summat selle jääkmaksumusega, sõltumata sellest, kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestis, võimaldab see oluliselt kahjustada liisinguvõtja huvisid ja jätta liisinguandja otsustada liisinguvõtja vastu esitatavate nõuete suuruse määramine. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, milles nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohus lahendis 3-2-1-56-08. Kuna müüki tõendatud ei ole, siis käibemaksu temaatikat ei tõusetu. Seega ei ole põhjendatud kaebuses toodud seisukoht, mille kohaselt tulnuks maha arvata vaid 25 423,73 krooni. Kuna sõiduki müüki tõendatud ei ole, siis maakohus ka põhjendatult leidis, et rahuldamisele ei kuulu ka väidetava müügiteenuse eest 1271,19 krooni nõue. Ülaltoodu alusel ei anna apellatsioonkaebuses toodud väited alust kaevatava otsuse tühistamiseks ja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud tuleb jätta kõik hageja kanda.
R. Allikvere
U. Loonurm
U. Reinola
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.