Tsiviilasi nr 2-07-48405
Otsuse teinud kohtu nimi
Harju Maakohus
Otsuse kuupäev
Tallinn, 15.september 2008
Kohtukoosseis
kohtunik Imbi Sidok
Kohtuasi
GV ́i (isikukood XXX, elukoht: XXX) ja OV ́i (isikukood XXX, elukoht: samas) hagi Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali (registrikood XXX, asukoht: XXX) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ning hagejate poolt kostja kohustuse täitmiseks tasutud täitemenetluse kulude suuruses 240 993.65 krooni kostjalt välja nõudmiseks.
Asja läbivaatamise kuupäev
27.augustil 2008 avalikul sisulisel kohtuistungil
Istungil osalenud menetlusosalised
hageja G.V ja hagejate esindaja v/adv Velmar Brett kostja esindaja v/adv Ott Saame
Kohtuotsuse resolutsioon •
Jätta hagi kogu ulatuses rahuldamata.
•
Menetluskulud jäävad hagejate kanda.
Pooltel on õigus Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel Harju Maakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6, § 632 ja § 633).
I Asjaolud 19.12.2006 sõlmisid hageja GV (edaspidi hageja 1) laenusaajana ja kostja laenuandjana laenulepingu nr XXX (koos lisadega t lk 25-29), mille alusel sai hageja 1 kostjalt laenu kokku 2 600 000.00 krooni ja mille lahutamatuks osaks olid kostja Eraisiku laenulepingu üldtingimused (edaspidi üldtingimused; t lk 21-24).
20.12.2006 sõlmisid teiste hulgas hagejad (ostjana, ostja abikaasana ja omanikena) ja kostja hüpoteegipidajana hüpoteegi kustutamise kokkuleppe, kinnistu mõttelise osa müügilepingu, ühishüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu (t lk 8-20). Vastavalt lepingu punktile 7 kohustusid hagejad omanikena hüpoteegiga tagatud nõuete (kõik hüpoteegipidaja nõuded mõlema omaniku või ühe neist vastu) mittetäitmisel alluma kohesele sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus (TMS) ettenähtud korras. 12.04.2007 ja 04.05.2007 saatis laenuandja laenusaajale teatised lepingujärgsete võlgnevuste kohta (t lk 83, 84) ja 28.05.2007 teatise laenulepingu ülesütlemise hoiatusega (t lk 85). 19.09.2007 saatis laenuandja laenusaajale teate laenulepingu ülesütlemise kohta (t lk 30). 19.10.2007 kohtutäituri Priit Lantin ́i otsuse kohaselt oli kostja avalduse alusel algatatud hagejate suhtes täitemenetlus (täiteasi nr XXX) ja täitur otsustas hagejatelt võlgnikena nõuda täitemenetluse alustamise tasu ja täituri põhitasu kokku summas 237 694.50 krooni (t lk 49). 23.11.2007 sõlmisid teiste hulgas hagejad ja kostja korteriomandi müügilepingu, hüpoteekidega koormamise lepingu, hüpoteegi seadmise lepingu muutmise lepingu ja asjaõiguslepingud, mille tulemusena kustutasid hagejad kostja sundtäidetava nõude ja tasusid täituritasud. Menetlus täiteasjas nr XXX lõpetati. II Hagejate nõue ja põhjendused 21.11.2007 esitasid hagejad kohtusse hagiavalduse (t lk 3-5, 43-47), milles paluvad tunnistada 19.12.2006 laenulepingu sundtäitmine lubamatuks. Hagejad on seisukohal, et põhimõtteliselt oli laenusaajal õigus sundtäita laenulepingust tulenevat nõuet hüpoteegiga tagatud kinnisvara arvelt, kuid antud asjas oli 19.09.2007 laenulepingu ülesütlemine kostja poolt vastuolus kostja enda üldtingimuste § 11 lg-ga 1 ja seega ei olnud nõue muutunud sissenõutavaks. Viidatud üldtingimuste sätte kohaselt pidi laenulepingu ülesütlemiseks laenuandja poolt olema täidetud üheaegselt kaks tingimust: 1) laenusaaja pidi olema täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolmel viimasel tagasimakse tähtpäeval tasumisele kuulunud summa tasumisega ja 2) laenuandja peab olema andnud laenusaajale vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja võlgnetava summa tasumisega koos hoiatusega tasumata jätmise korral lepingu ülesütlemise kohta. Laenuandja kiri 19.09.2007 ei sisaldanud täiendavat tähtaega võlgnetava summa tasumiseks ega hoiatust selle täitmata jätmisega kaasnevate tagajärgede kohta. Hagejad tunnustavad kostja põhinõuet ja intressinõuet, kuid ei tunnusta täitemenetlusest tulenevat nõuet ja viivisnõuet. 28.12.2007 menetlusdokumendis (t lk 35-36) selgitasid hagejad, et nende huvi ei ole suunatud mitte sellele, et sundtäitmisele esitatud täitedokumenti ei täidetaks, vaid et kohus tuvastaks sundtäitmise lubamatuse ja et seetõttu kannaks tulenevalt TMS § 221 lg-st 4 täitmise kulud sissenõudja. Täpsustatud ja täiendatud hagiavalduses (t lk 113-119) ei eita hagejad kostjalt 28.05.2007 kuupäeva kandva kirja saamist, kuid on seisukohal, et see ei ole käsitletav hoiatuskirjana üldtingimuste § 11 lg 1 tähenduses, kuna: 1) selles esitatud andmetel ei olnud laenusaaja viivituses vähemalt kolm tagasimakse tähtpäeval tasumisele kuulunud summade tasumisega; 2) kirjas esitatud võlgnevuse tasusid hagejad 10.juuliks 2007 ning selleks ajaks ei olnud kostja lepingust taganenud ega esitanud uut hoiatuskirja. Kostja 19.09.2007 teates puudus viide 28.05.2007 kirjale. Seega ei olnud hilisemalt täitemenetluses täidetud nõue muutunud sissenõutavaks. Lisaks on hagejate arvates käesolevas vaidluses ka inimlik ehk heas usus käitumise aspekt. Nimelt said hagejad 19.09.2007 teate seoses uude elukohta kolimisega kätte alles 30.09.2007. Elukoha vahetusest oli kostjat telefoni teel informeeritud. Peale teate kättesaamist esimesel tööpäeval (01.10.2007) võttis hageja G.V ühendust teates märgitud kostja töötajaga (A.K ) ja soovis kohtuda esimesel võimalusel. Nimetatud töötaja nõustus kohtuma 05.10.2007 ja rahustas hageja maha, öeldes, et kuigi laenulepingut ei ole enam võimalik taastada, on võimalik laenu refinantseerida ja nimetas krediidiasutused, kust tasuks taotleda refinantseerimist. Hageja G.V asus koheselt läbi rääkima võimalike refinantseerijatega ja saavutas kokkuleppe BIG-ga. Samal ajal tegelesid hagejad ka neile Maardu linnas kuulunud eluruumi müügiga. Hageja G.V hoidis
kostjat pidevalt refinantseerimise käiguga kursis. 23.10.2007 said hagejad kohtutäiturilt teate täitemenetluse algatamise kohta kostja avalduse alusel. Selles oli antud ca 2,6 miljoni krooni vabatahtlikuks tasumiseks aega 12 päeva. Nimetatud tähtaja jooksul tasumise korral oleks võlgnetav summa koos täitekuludega olnud 2,8 miljonit krooni ja selle tähtaja möödumisel vastavalt 2,9 miljonit krooni, seega ligi 120 000.00 krooni rohkem. Hagejad avaldasid soovi täitedokument vabatahtlikult täita ja esitasid kostjale taotluse, sealhulgas ka nende esindaja, et kostja annaks täiturile nõusoleku vabatahtliku täitmise tähtaja pikendamiseks kuni 30 päevani. Kostja nõusolekut ei andnud. 30.10.2007 teatas hageja G.V kostjale, et on olemas kokkulepped korteriomandi ostmiseks ja laenu refinantseerimiseks ning tehingu sõlmimiseks on vajalik mitte üle kolme nädala. Esmaselt pidi tehing toimuma 06.11. 2007, siis 21.11.2007 ning toimus tegelikkuses 23.11.2007. Seega tegid hagejad kõik endast oleneva, et kostja nõuet täita, kuid kostja ja kohtutäituri poolt esitatud tähtajad olid täitmiseks võimatud ning ei vastanud hea usu põhimõttele. Vastavalt TMS § 221 lg-le 4 jäävad sundtäitmise lubamatuks tunnistamise korral täitekulud sissenõudja kanda. Käesolevas asja on hagejad need ise tasunud suuruses 240 993.65 krooni, et ära hoida võimaliku suurema kahju tekkimist. Seega hagi rahuldamise korral on kujunenud olukord, kus hagejad on kostja kohustuse tasuda täitekulud täitnud ja seega tuleb kostjal need hagejatele hüvitada tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 1041. Hagejad möönavad (t lk 18, 44), et nad võisid rikkuda laenulepingut, kuid sellega kaasneva ülesütlemise tingimused ei olnud täidetud ja laenulepingu põhinõue ja selle tagastamisega seotud viivised ei olnud muutunud sissenõutavaks ning seega lõpetati leping sisuliselt kokkuleppel. III Kostja seisukoht ja põhjendused Kostja vaidleb hagile vastu. Nii kirjalike vastuväidete (t lk 79-82, 136-140) kui istungitel antud esindaja selgituste kohaselt saatis kostja hagejatele enne 19.09.2007 lepingu ülesütlemise teadet 12.04.2007 ja 04.05.2007 maksevõlgnevuse teated ja 28.05.2007 lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles andis kahe-nädalase täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Vastavalt tagasimaksegraafikule pidi hageja G.V tasuma kuni 28.01.2008 ainult intressimakseid. Kostja ootas laenulepingu ülesütlemisavalduse esitamisega kuni 19.09.2007, andes seega võlgnevuse tasumiseks kahe nädala asemel tegelikkuses neli kuud. 28.05.2007 kuupäeva kandva hoiatuse saatis kostja välja 29.05.2007. Samale, laenulepingus märgitud aadressile, olid saadetud ka kaks eelnevat võlateadet. Laenusaaja oli viivituses nii 28.03.2007, 30.04.2007, 28.05.2007, 28.06.2007, 28.07.2007 kui 28.08.2007 maksetega. Lepingu ülesütlemise hetkel olid tasumata täielikult 5 kuu intressimaksed ja ühe kuu maksed osaliselt. Kostja oli täitnud kõik VÕS § 416 lg-s 1 ja üldtingimuste § 11 lg-s 1 sätestatud tarbijakrediidilepingu ülesütlemise eeltingimused ja 19.09.2007 avaldus laenulepingu viivitamatu ülesütlemise kohta on kehtiv. Arvates nimetatud avalduse kätte saamisest võlgnike poolt tekkis kostjal õigus nõuda kogu võlgnevuse tasumist. Lepingu ülesütlemise teade oli hagejatel käes enne, kui kostja esitas avalduse täiturile. Vastavalt hagiavaldusele sai hageja G.V täitmisteate kätte 27.10.2007. Seega ei ole sundtäitmine lubamatu põhjusel, et kohustus ei olnud muutunud sissenõutavaks. Laenusaajale oli panga poolt võimaluse piires vastu tuldud ja hea nõu ning soovituste andmist võimaliku refinantseerimise jmt küsimustes ei saa tõlgendada kui panga poolt vastutuse võtmist lepingust väljapoole jäävate asjade eest ning hageja võlgnevuse enda kanda võtmist. Kostja on seisukohal, et G.V ise takistas oluliselt võimalikku refinantseerimist ja põhjustas korduvalt vastava tehingu edasilükkumist. Hageja G.V oli enda kui laenusaaja poolt kohustuste rikkumisest ja lepingu ülesütlemiseohust teadlik juba alates kevadest. Seega ei olnud vabatahtliku täitmise ajaks 12 päeva määramine ebamõistlik. Hageja väide, et ta tegi kõik endast olenev, et kostja nõuet täita, on asjakohatu, kuna rahalised kohustused on vaja täita, mitte aga teha üksnes „kõik endast olenev“. Hagejatel puudub alus nõuda nende poolt tasutud täitekulusid tagasi kostjalt. Täitekulud nõudis sisse kohtutäitur vastavalt kehtivale seadusele ja täituri tegevusele ei ole hagejad vastuväiteid esitanud. IV Kohtu seisukoht
Kohus, kuulanud ära hageja G.V ́i ja poolte esindajate seletused ning tunnistaja A K ́i ütlused ja uurinud ning hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et hagi rahuldamisele ei kuulu.
täiendava tähtaja jooksul osamaksete tasumist, siis on analüüsitud hoiatuse näol tegemist kehtiva hoiatusega ja tõendatud on kostja poolt VÕS § 416 lg 1 ja tema enda üldtingimuste § 11 lg 1 täitmine. Mõistlik ei oleks ette heita kostjale, et miks ta ei koostanud uut hoiatust näiteks 29.05.2007 kuupäevaga, kui faktilised asjaolud selleks ajaks muutunud ei olnud --- laenusaaja ei olnud kolmandat järjestikust osamakset tasunud ja tekkinud võlgnevus sai olla aluseks lepingu ülesütlemisele ning vastavasisuline hoiatus ja täiendav tähtaeg oli laenusaajale teatavaks tehtud. Lepingu ülesütlemise kehtivusele ei avalda mõju ka hagejate poolt esile toodud asjaolud seonduvalt 19.09.2007 ülesütlemisteatega --- et üles oli öeldud tagasiulatuvalt (alates 18.09.2007) ja et ülesütlemisteates puudus viide 28.05.2007 hoiatuskirjale. 18.09.2007 kuupäeva näol oli ilmselgelt tegemist ebatäpsusega teate koostamisel, kuid kogu teade iseenesest ei saanud laenusaajas tekitada kahepidist arusaamist --- laenuandja ütles seonduvalt tähtaegselt tasumata lepingujärgsete maksetega pooltevahelise lepingu üles ja andis võlgnevuse tasumiseks aega kuni 05.10.2007, teatades samuti, et selleks kuupäevaks mittetasumise korral pöördub ta kohtutäituri poole tagatiste realiseerimiseks. Seaduses ei ole kehtestatud imperatiivset nõuet, et lepingu ülesütlemise teade peab sisaldama viidet konkreetsele hoiatuskirjale. Et konkreetsel juhul oli vajalik hoiatus laenusaajale saadetud, leidis tõendamist otsuse eelmises lõigus. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et vaidlusaluse sundtäitmise aluseks olnud pooltevahelisest laenulepingust nr 01320119601 tulenenud kostja nõue oli muutunud laenuandja poolt lepingu ülesütlemise alusel sissenõutavaks ja toimunud sundtäitmine oli seega lubatud.
BIG-i töötaja vahelisest elektronkirjavahetusest (t lk 121-134) nähtub tõepoolest, et hageja hoidis kostjat kursis enda ja refinantseerija vaheliste läbirääkimistega ja andis teada tehingute sõlmimiseks kokkulepitud aegadest ja muudest toimingutest, kuid kõik see toimus alles peale lepingu ülesütlemist. Ehk siis, kui hagejad olid pandud fakti ette, et nende tagatiseks antud vara hakatakse realiseerima. Kostja näol ei ole tegemist sotsiaalvaldkonnas tegutseva avalik-õigusliku asutusega, vaid äriühinguga, mille eesmärgiks on ja peabki olema kasumi teenimine. Kostja laenuandjana peab täitma lepingut ja seadusi, aga seda peavad tegema ka laenuvõtjad. Üldine majanduslik olukord ühiskonnas ja sealhulgas kinnisvaraturg hakkas muutuma ebasoodsaks nii laenuandjatele kui –võtjatele. Seetõttu ei saa lugeda ebamõistlikuks ega pahauskseks laenuandja tegevust peale seda, kui ta sai aru, et laenulepingut ei täideta ning see tuleb üles öelda --laenuandja kindlustas tema kasutuses olnud seaduslike vahenditega endale võimaluse saada väljalaenatud rahalised vahendid võimalikult kiiresti tagasi. Laenu võttes pidid hagejad mõistlike inimestena arvestama muuhulgas ka võimalusega, et neil ei õnnestu korteriomandit planeeritult võõrandada või et tekivad muud asjaolud, milliste tõttu ei suuda nad laenumakseid tagastada. Sellised asjaolud, sealhulgas ka tagatise realiseerimisega seotud täitemenetluse kulud, kuuluvad laenuvõtja riski hulka. Mis aga puudutab kohtutäituri poolt antud vabatahtliku täitmise aega (12 päeva), siis tulenevalt TMS § 25 lg-st 1on selle määramine kohtutäituri pädevuses. Tulenevalt samast sättest on kuni 30 päevase vabatahtliku täitmise tähtaja andmine ainult kohtutäituri pädevuses, kuid pikema aja võib ta anda vaid sissenõudja nõusolekul. Hagejad heidavad kostjale ette, et viimane ei andnud nõusolekut vabatahtliku täitmise tähtaja pikendamiseks kuni 30 päevani (nähtub vastavast elektronkirjavahetusest (t lk 122, 126). Tulenevalt aga viidatud TMS-i sättest ei ole kuni 30päevase tähtaja puhul vajalik sissenõudja nõusolek. Seega isegi juhul, kui kostja keeldumine oleks olnud pahatahtlik, ei oleks see olnud kohtutäiturile siduv ja taotluse tähtaja pikendamiseks oleks pidanud kohtutäitur lahendama. Vastavasisulise taotluse esitamist kohtutäiturile, kelle pädevusse saab tema enda poolt antud menetlustähtaja pikendamine kuuluda, hagejad ei tõendanud. Ka ei tõendanud nad, et oleksid taotlenud pikema kui 30-päevase tähtaja andmist ning et sellest oleks sissenõudja pahatahtlikult keeldunud.
Imbi Sidok kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.