Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 218 ei sätesta müüja süü puudumist vastutusest vabastamise eeldusena. Hagejale ei saa panna kohustust, et ta pidi kõiki kostjaid eraldi puudustest teavitama. Isegi kui ei leia tõendamist, et kostjaid oleks 2. juunil 2006. a. puudustest teavitatud, on hinna alandamise avaldus 4. oktoobril 2006. a. esitatud mõistliku aja jooksul. Teatamistähtaja mõistlikkus sõltub eelkõige lepingu iseloomust. Kui kohus leiab, et hinna alandamise eeldused ei ole täidetud, palub hageja hagi täies ulatuses rahuldada kahju hüvitamise nõudena. Kostja Mall Mooritsa seisukoht Kostja hagi ei tunnistanud. Kinnistut pakkus müüa kinnisvarabüroo Emerand Kinnisvara OÜ maakler Andrus Emerson. Kinnistu tutvustuses ei ole teavet selle kohta, et majas oleks põrandapalgid mädanenud ja et see vajab remonti. Maakler kinnitas müügikuulutuses, et maja on heas korras ja uue juhtmestikuga. Kui maakler kinnistu vahendada võttis, pidi ta seda ka hindama, vastasel juhul ei oleks ta osanud kinnistule hinda pakkuda. Kui põrandapalgid olid mädanenud sellises ulatuses nagu hageja väidab, pidi see olema ka põrandal käies tunda ning maakler oleks pidanud hagejat sellest teavitama. Selleks, et tunda põrandate õõtsumist, ei pea olema eriteadmistega isik. Kostja ei olnud kinnistut näinud, mistõttu ta ei saanud anda hinnangut kinnistu ja maja seisukorrale. Ta usaldas kinnisvarabürood ja maakleriga suhelnud isikuid. Kostja eeldas heauskselt, et kinnisvarabüroo poolt antud hinnang on tõene. Hagejat nägi kostja esimest korda notari juures ostumüügilepingu vormistamisel. Kostja ei keeldunud tagastamast osa ostuhinnast, kuid tema pakutud summa on väiksem kui hageja nõue. Kostjate Helga Aasamaa, Tiit Ojanurme ja Tiia Saukase seisukoht Kostjad hagi ei tunnistanud. 24. novembril 2005. a. toimus hoonestatud kinnistu otsese valduse üleandmine hagejale, mille kohta koostatud aktis on hageja kinnitanud, et ta on kinnistu koos sellel asuvate hoonetega vastu võtnud ja üle vaadanud ning ei oma selles osas kostjate suhtes pretensioone. Hageja kinnitas ka, et on teadlik elamu seisukorrast. Hageja ei ole täpsustanud, mis annab talle alust eeldada, et kostjad olid elamu esimese korruse põrandapalkide seisukorrast teadlikud. Samuti ei ole hageja kostjaid väidetavatest puudustest teavitanud mõistliku aja jooksul ja teatamata jätmine ei ole kuidagi ka mõistlikult vabandatav. Igati põhjendatud ja loogiline on VÕS § 220 lg. 1 lausest 2 analoogia korras lugeda, et mõistlik aeg oli 2 kuud ehk hiljemalt 8. juuni 2006. a. Hageja väide, et ta teavitas kostjaid puudustest, on paljasõnaline. Seadusest ei tulene, et mitme müüja korral piisab, kui ostja teavitab ainult mõnda neist. Kinnistu müügikuulutuse kohaselt pidi elektrijuhtmestik vahetatud olema ainult elamu esimesel korrusel ja seda ta ka oli. Elektrijuhtmetest hinna alandamise avalduses juttu ei olnud, mistõttu hageja kaotas selle väidetava puuduse osas õiguse hinna alandamiseks VÕS § 220 lg. 3 kohaselt. Isegi kui eeldada, et hagejal on õigus hinda alandada, siis ei nõustu kostjad selle alandamisega nõutud summas. Hageja nõude suuruse arvestamise loogika ei lähe kokku ka Riigikohtu 26. septembri 2007. a. lahendi 3-2-1-71-07 punktis 15 sätestatuga. Esimese astme kohtu otsus

müügilepingu alusel ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele, eelkõige muuhulgas kvaliteedi osas. Poolte vahel puudub vaidlus, et 24. novembril 2005. a. oli lepingupoolte tahe suunatud kinnistu, mille oluliseks osaks oli muuhulgas elamu, võõrandamisele - omandamisele. Hageja soovis hakata elamut kasutama enda ja oma perekonna peamise elukohana. Kostjate eesmärgiks oli võõrandada 2004. aastal pärandina kaasomandisse saadud elamumaa, mida keegi neist ise kasutada ei soovinud. Vastavalt lepingu punktidele 1. 1 ja 1. 3. 4 oli lepingu esemeks hoonestatud (elamu ja kõrvalhooned) kinnistu (sihtotstarbega elamumaa) pindalaga 1954 m2. Lepingu punktis 1. 3. 3 kinnitasid müüjad, et neile teadaolevalt ei ole lepingu esemel varjatud puudusi, millest müüjad ei ole ostjale teatanud või mida ostja ei oleks saanud märgata ülevaatuse teostamisel. Ostja kinnitas punktides 1. 4. 2 ja 1. 4. 3, et lepingu eseme koosseisu kuuluvad ehitised ja talle selle kohta esitatud dokumentatsioon on tema poolt üle vaadatud ja ta on teadlik nimetatud andmete alusel ehitiste seisukorrast, kusjuures ülevaatuse on ta teostanud vastava ala eriteadmisi omava isiku abita. Kinnistu ja sel asuvate hoonete korduv ülevaatamine (kaks korda) hageja ja tema elukaaslase poolt enne lepingu sõlmimist on tõendatud ka tunnistajate A. Emersoni (müügiga tegelenud maakler) ja T. Aani (hageja elukaaslane) ütlustega. Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et lepingus ei olnud pooled kokku leppinud konkreetseid kvaliteedinõudeid ei kinnistule ega eraldi selle olulisteks osadeks olevatele hoonetele. Samuti on tõendatud, et hageja vaatas müügieseme enne lepingu sõlmimist korduvalt üle. Seega tuleb eeldada, et ostja nõustus asja ostma koos ülevaatamisel avastatud puudustega, ilma et neid puudusi oleks müügilepingus märgitud. Pooled pidid hiljemalt lepingu sõlmimise ajal leppima kokku müüdava asja omadustes, sest vastasel juhul ei oleks jõutud lepingu sõlmimiseni (allkirjastamiseni notari juures). Samas sai ostja nõustuda vaid nende omadustega (sealhulgas puudustega), millest ta oli või pidi olema teadlik. Vastavalt VÕS § 219 lõikele 1 ei ole ostja, kui ta ei ole müügilepingut sõlminud oma majandus- või kutsetegevuses, kohustatud ostetud asja viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma. Vastavalt VÕS § 14 lõigetele 1 ja 2 peavad isikud lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus esitama üksteisele tõeseid andmeid, samuti teatama teisele poolele kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Pooled ei tõendanud, et kostjate poolt oleks hagejale lepingueelsete läbirääkimiste käigus teatatud muudest kinnistul asuva elamu kvaliteeti puudutavatest asjaoludest, kui need, mis olid kirjas maakleri poolt müüja H. Aasamaa teabe alusel koostatud (nimetatud asjaolu tõendatud maakleri A. Emersoni ütlustega) internetis avaldatud müügikuulutuses. Kostja H. Aasamaa ja kostja M. Mooritsa esindaja kinnitasid kohtumenetluse käigus korduvalt, et keegi müüjatest (omanikest) ei kasutanud kinnistul asuvat elamut, et alates eelmise omaniku surmast 1. juulist 2004. a. käis H. Aasamaa elamut vaid hooldamas ning keegi müüjatest ei teadnud täpselt elamu seisukorda. Müügikuulutuse, millest lähtuvalt tekkis hagejal ostusoov, kohaselt oli tegemist muuhulgas heas korras 60-ndate aastate alguses tehtud palkmajaga, mille I korrus on renoveeritud, sealhulgas on vahetatud I korrusel elektrijuhtmestik. Lepingu sõlmimise ajal pidi hageja olema kinnistul asuva elamu seisukorra kvaliteedist teadlik lisaks kostjate poolt müügikuulutuses väljatoodule ka tema enda poolt tellitud ja enne lepingu sõlmimist valminud atesteeritud hindaja M. Tammre eksperthinnangust. Hageja on esitanud oma nõude järgmiste kinnistul asuva elamu remondi käigus ilmnenud puuduste alusel: 1) tegemist ei olnud palkmajaga, vaid puitkarkassil ja saepurusoojustusega elamuga; 2) I korrusel ei olnud vahetatud elektrijuhtmestikku, vaid ainult pistikupesad ja lülitid; 3) I korruse põrandad ja majavöö olid mädanenud. Lepingu rikkumine kostjate poolt leidis tõendamist neist kahe osas: I korrusel tegelikkuses vahetamata elektrijuhtmestik ja mädanenud põrandada. Lisaks leidis küll tõendamist asjaolu, et hageja poolt omandatud elamu näol ei olnud tegemist palkmajaga, kuid seda asjaolu ei saa lugeda kostjate poolt lepingu rikkumiseks põhjusel, et hagejal kui 11. novembri 2005. a. hinnangu tellijal pidi olema võimalus sellega tutvuda ja saada juba enne lepingu sõlmimist teada, et

hoone välisseinad, vahelaed ja kandekonstruktsioonid ei ole palgist, vaid et tegemist on puitkonstruktsioonidega. Kuna nimetatud asjaolust pidi hageja olema (ja sai tavapärase hoolsuse korral olla) teadlik juba lepingu sõlmimisel, kuid ilmselt jättis selle vajaliku tähelepanuta ja nõustus siiski lepingus fikseeritud ostuhinnaga, siis puudub tal alus nimetatud asjaolu lugeda kostjate poolt lepingu rikkumiseks ja nõuda sel alusel kostjate suhtes õiguskaitsevahendi rakendamist. Asjaolu, et erinevalt müügikuulutuses väidetust ei olnud elamu I korrusel vahetatud mitte seinte see asuv elektrijuhtmestik, vaid ainult seintel asuvad pistikupesad ja lülitid, on tõendatud tunnistaja T. Aani ütlustega, mida toetavad ka hageja poolt esitatud fotod. T. Aani ütluste kohaselt avasid nad I korruse vaheseinad ja nägid alumiiniumümbrisega vanu elektrijuhtmeid. Lisaks tõendavad seda asjaolu kaudselt ka A. Emersoni ütlused, mille kohaselt ei olnud I korrusel näha elektrijuhtmeid, vaid näha olid uued lülitid ja pistikud ning nähtust ta järeldas, et ka elektrijuhtmed peavad olema vahetatud. Asjaolu, et I korruse põrand oli ulatuslikult kahjustatud (mädanenud), on tõendatud asja tundva isiku Antivamm Ehitus OÜ8. juuni 2006. a. laboratoorse analüüsiga nr. 06.022 ja selle juriidilise isiku seadusjärgse esindaja M. Helisalu tunnistajana antud ütlustega, mille kohaselt võttis ta elamust proove, käis põranda all ja nägi, et osa laudisest oli naeltest lahti tulnud ja viltu laskunud; majavöö peale toetuvad konstruktsioonipostid olid vajunud veidi majavöö sisse, sest see oli puidukahjurite ja mädaniku tõttu kahjustatud ja pehmeks muutunud; juba visuaalselt oli selge, et maja on kahjustatud; selline olukord saab tekkida, kui projektis ettenähtud tuulutusavad vundamendis on kinni ja tuulutuse puudumise tõttu jääb niiskus põranda alla; konkreetse maja põranda all on savimuld, mitte liiv, nagu oleks ehituslikult õige; sellised kahjustused ei saa tekkida 7 kuu jooksul. Eeltoodu alusel on tõendatud kostjate poolt kohustuse rikkumine kinnistul asuva elamu kvaliteedipuuduste näol ning et sel alusel on hagejal õigus nõuda kostjate suhtes õiguskaitsevahendi rakendamist. Vastavalt VÕS § 101 lg. 1 punktile 5 on võlausaldajal muuhulgas õigus võlgniku poolt kohustuse rikkumise korral kasutada õiguskaitsevahendina hinna alandamist. VÕS § 112 lg. 1 kohaselt, kui võlausaldaja võtab vastu kohustuse mittekohase täitmise, võib ta alandada tema poolt selle eest tasumisele kuuluvat hinda võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse. Vastavalt VÕS § 112 lõikele 2 ja § 220 lõikele 1 peab hinna alandamise tehingu kehtivuseks olema hageja sellekohase tahteavalduse teinud ja kostjatele kätte toimetanud ning lepingutingimustele mittevastavusest teatanud mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta tingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama.

avamisega veetorustiku paigaldamiseks. Tõendeid, et hageja oleks sellest puudusest olnud või pidanud olema teadlik varem, esitatud ei ole. Väljavõttega hageja kõnede eristusest ja tunnistaja T. Aani ütlustega on tõendatud, et hageja teavitas ilmnenud puudusest 2. juunil 2006. a. kostjat H. Aasamaad. Kostja ise väidetavalt sellesisulist kõnet ei mäleta, kuid ei tõendanud ka talle hageja poolt 2. juunil 2006. a. tehtud ja 6 min. 47 sek. kestnud kõne muud sisu. Kohus ei nõustu kostjate seisukohaga, nagu oleks hageja pidanud ilmnenud puudusest kõiki müüjaid eraldi teavitama. Puudub vaidlus, et ka enne lepingu sõlmimist tegeles müügi teemal hagejaga kostjatest ainult H. Aasamaa ning ainult notari juures nägi hageja teisi müüjaid; ka elamu võtmed sai hageja H. Aasamaalt. Seega oli hagejal igati mõistlik eeldada, et teatades nimetatud müüjale, saavad asjast teada ka teised. Seda enam, et tegemist oli kaasomanikega ja AÕS § 71 lg. 4 kohaselt on kaasomanikul ühise asja suhtes kolmandate isikute ees kõik omaniku õigused. Hageja esitatud tõenditega ei ole tõendatud VÕS § 112 lg. 1 sätestatud mittekohase täitmise väärtuse vahe kohase täitmise väärtusesse ja seetõttu ei ole võimalik rahuldada ostuhinna alandamise alusel esitatud nõuet. Tõendatud on 11. novembri 2005. a. hinnanguga kohase täitmise väärtus 1.000.000 krooni ja 24. novembri 2005. a. lepinguga müügihind, kuid tõendamata on mittekohase täitmise väärtus. Hageja esitas rahalise nõude lähtuvalt Ergola Kinnisvara OÜ poolt tehtud hinnapakkumisest, mis sisaldab pakkumust mädanenud põranda vahetamiseks uue vastu. VÕS § 112 lg. 1 sätestatust tulenevalt ei ole aga hagejal õigust hinna alandamise teel saada hüvitist, mis vastab kulutuste suurusele, mis on vajalikud elamu viimiseks kokkulepitud seisukorda. Kohustuse mittetäitmise väärtus ei ole müügilepingu puhul kindlakstehtav sel teel, et asja kokkulepitud hinnast või kohase täitmise väärtusest lahutatakse asja kokkulepitud seisukorda viimiseks vajalike kulutuste väärtus. Kohtule on esitatud 30. jaanuari 2006. a. kuupäeva kandev hinnang, mille kohaselt oli selleks ajaks ilmnenud, et saunaruumid ja osa köögist vajavad kapitaalremonti ja et väljavahetamist vajab hoone elektrisüsteem ning et juhul, kui need asjaolud oleksid hindajale teada olnud

Kui kostjad ei oleks müügilepingut rikkunud ega oleks hagejat elamu tegelikust kvaliteedist (seisukorrast) teavitamata talle müünud ega andnud üle mädanenud põrandatega elamut, ei oleks hagejal vaja olnud teha täiendavaid kulutusi elamu talle teada olnud seisukorda viimiseks (mädanenud põrandate väljavahetamiseks). Müüjad pidid ette nägema, et andes omanikena müügilepingu alusel üle asja, mille seisukorrast neil endil ka täielikku ettekujutust ei olnud, võib tekkida ostjal kahju ja neil kohustus see hüvitada. Selliselt toimides jätsid nad järgimata käibes vajaliku hoole ega käitunud ostja suhtes heas usus. Hagejale tekkinud kahju hüvitise rahaline suurus on tõendatud Ergola Kinnisvara OÜ hinnapakkumisega, mis sisaldab nii mädanenud põranda väljavahetamiseks vajamineva materjali maksumust kui mehhanismide kasutamise maksumust, aga ka selleks kuluva tööjõu tasu. Hüvitise hulka tuleb arvestada 18%-suurune käibemaks, kuna üldiselt teadaolevalt ei ole seda maksmata võimalik seaduslikult ühegi töövõtjaga vastavat lepingut sõlmida. Esitatud hinnapakkumine on hageja poolt ümber arvestatud vastavalt I korruse põrandate suurusele. Kostjad kui kaasomanikest müüjad vastutavad hageja ees solidaarselt, tulenevalt VÕS § 137 lõikest 1 ja § 65 lõikest 3. Nimetatud sätete kohaselt, kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel alustel kolmanda isiku suhtes viimasele tekitatud sama kahju eest (tegemist on jagamatu kohustusega), vastutavad nad hüvitise maksmise eest solidaarselt. Hagejale on kahju tekkinud kõigi müüjate suhtes samal alusel ja tegemist on jagamatu kohustusega. Tõendamist ei leidnud kostjate rikkumise vabandatavus VÕS § 103 mõttes. Sama sätte lg. 1 teise lause kohaselt eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Ka ei leidnud tõendamist alused kahju hüvitamise piiramiseks VÕS § 140 alusel. Ainuüksi asjaolu, et kostja M. Mooritsa näol on tegemist pensionäriga, kes on müügist saadudu raha kasutanud ära oma talu korrashoiuks, ei saa sätte mõttes olla hüvitatava kahju piiramise aluseks. VÕS § 140 lg. 1 kohaselt võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu; seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisis suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses paluvad kostjad Tiia Saukas, Helga Aasamaa ja Tiit Ojanurm tühistada Harju Maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Hageja palus välja mõista Helga Aasamaalt 34.453, 33 krooni, Tiit Ojanurmelt 34.453, 33 krooni, Tiia Saukaselt 34,453, 33 krooni, Mall Mooritsalt 51,680 krooni ja Jüri Kaurilt 51.680 krooni, kokku 206.720 krooni. 20. märtsi 2007. a. määrusega keeldus kohus hagi menetlusse võtmast Jüri Kauri osas seoses tema surmaga. Eeltoodust tulenevalt võttis kohus menetlusse hagi apellantide ja Mall Mooritsa osas ja haginõude suuruseks jäi 155.040 krooni. Hageja täpsustas oma nõuet, loobudes sisuliselt haginõudest summas 24.891, 40 krooni seoses valesti arvestatud esimese korruse põrandapinna ruutmeetrite arvuga ja nii jäi lõplikuks haginõudeks kostjate suhtes kokku 130.148, 60 krooni. Ka hageja kohtukõne kirjalikest seisukohtadest nähtub, et hageja taotles Helga Aasamaalt 28.920, 90 krooni, Tiit Ojanurmelt 28.920, 90 krooni, Tiia Saukaselt 28.920, 90 krooni ja Mall Mooritsalt 43.385, 90 krooni, kokku 130.148, 60 krooni väljamõistmist. Maakohus seevastu mõistis apellantidelt ja Mall Mooritsalt solidaarselt välja 165.880, 50 krooni, ületades nõude piire 35.732, 31 krooniga. TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kohus märkis otsuse resolutsioonis, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Seega oleks kohus pidanud välja mõistma apellantidelt vähem kui 130.148, 60 krooni. Maakohus mõistis kostjatelt välja kahju hüvituse hageja kasuks solidaarselt, kuigi hageja taotles konkreetse summa väljamõistmist. Hageja ei ole esitanud solidaarnõuet ja apellandid on seisukohal, et väidetav kohustus hageja ees ei olnud jagamatu, vaid see kuulus jagamisele vastavalt nende omandis olnud kinnistu kaasomandi osade suurusele. Hageja soovis kostjatelt 130.148, 60 krooni väljamõistmist VÕS § 112 alusel tulenevalt hinna alandamisest. Üllatuslikult kostjate jaoks oli hageja märkinud alles

kohtukõne kirjalike seisukohtade p. 5 alla, et kui kohus leiab, et hinna alandamise eeldused ei ole täidetud, palub ta täies ulatuses rahuldada hagi kahju hüvitamise nõudena. Tegu oli sisuliselt hagi eseme muutmisega, mis kohtuprotsessi selles faasis ei ole lubatav. Hageja oli alandanud kinnistu ostuhinda oma 4. oktoobri 2006. a. avaldusega ja sellele tuginedes esitanud hagi. Seetõttu ei oleks maakohus tohtinud käsitleda hageja nõuet kahju hüvitamise nõudena VÕS § 127 lg. 1 alusel. Hageja ei ole menetluse käigus esitanud ühtegi tõendit (nt. ekspertarvamust), mis tõendaks mittekohase täitmise väärtust VÕS § 112 lg. 1 mõtte kohaselt. Riigikohtu lahendi 3-2-1-111-07 seisukohast tulenevalt oleks tulnud jätta hagi rahuldamata juba ainuüksi seetõttu. Hageja nõue, mis põhines hinna alandamisel, ei olnud tõendatud ja seetõttu hagi rahuldamisele ei kuulunud. Kohus ei tohtinud protsessiõiguse norme rikkudes rahuldada hagi tekitatud kahju nõudena. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, mis puudutab kostjatelt väljamõistetud rahasumma suurust ja selle jaotust kostjate vahel. Uue otsusega tuleb hageja kasuks hagi rahuldamiseks välja mõista Helga Aasamaalt, Tiit Ojanurmelt ja Tiit Saukaselt igaühelt 28.920 krooni ning Mall Mooritsalt 43.385, 90 krooni. Ülejäänud osas tuleb otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud tõenditele antud hinnangut ega maakohtu poolt tuvastatud faktilisi asjaolusid. Kooskõlas TsMS § 652 lg. 1 punktiga 1 ei pea kolleegium faktiliste asjaolude uut tuvastamist vajalikuks ja võtab esimese astme kohtu poolt tuvastatud asjaolud asja lahendamisel aluseks. Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud ka maakohtu poolt materiaalõiguse kohaldamist ning kolleegium leiab, et materiaalõiguse kohaldamisel ei ole maakohus eksinud. Apellatsioonkaebuses on maakohtule ette heidetud üksnes menetlusõiguse normide rikkumist. Kolleegium leiab, et põhjendatud on etteheide hagi piiride ületamise kohta. Nii täpsustas hageja 6. septembri 2007. a. avalduses oma nõuet, taotledes Helga Aasamaalt, Tiit Ojanurmelt ja Tiia Saukaselt igaühelt mõista tema kasuks välja 28.920, 90 krooni ja Mall Mooritsalt 43.385, 90 krooni (tl. 117). Hageja leidis, et kostjad võlgnevad talle kokku 130.148, 60 krooni, maakohus mõistis aga kostjatelt kokku hageja kasuks välja 165.880, 50 krooni, s. o. 35.731, 90 krooni enam kui hageja nõudis. Kolleegium leiab, et seega rikkus maakohus TsMS §-s 439 sätestatut, mille kohaselt kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Sama sätet rikkus maakohus ka, kui mõistis kogu kahjusumma kostjatelt välja solidaarselt. Maakohus leidis õigesti, et kostjad vastutavad lepingurikkumisega vastaspoolele tekitatud kahju eest kui solidaarvõlgnikud, see ei tähenda aga, nagu võiks kohus kahjuhüvitise solidaarvõlgnikelt solidaarselt välja mõista ka juhul, kui hageja on soovinud neist igalt teatud osa väljamõistmist. VÕS § 65 lg. 1 kohaselt, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Seega võimaldab osundatud säte võlausaldajal valida, millist täitmisviisi nõuda. Hageja soovis, et kostjad täidaksid kohustuse hageja poolt kindlaksmääratud osades. Niisugune nõue on kooskõlas VÕS § 65 lõikega 1 ning oli TsMS § 5 lõikest 1 (hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest) ja §-st 439 tulenevalt kohtule siduv. Kohtuotsusega vastavalt kostjalt väljamõistetav rahasumma ei võinud ületada summat, mille väljamõistmist hageja igalt kostjalt oli hagenud. See ei mõjuta kostjate kui solidaarvõlgnike omavahelisi tagasinõudeid. Kuigi Mall Moorits ei ole apellatsioonkaebust esitanud, peab kolleegium võimalikuks korrigeerida kohtuotsust ka tema osas, sest eespoolkirjeldatud menetlusõiguse normi

rikkumine puudutab ka tema kohta tehtud lahendi osa ning kostjate solidaarvastutust arvestades ei saa seda jätta parandamata. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, mis puudutab hagi piiridest väljumist seoses hageja nõude kahju hüvitamise nõudena kvalifitseerimisega. Taotluse kvalifitseerida nõue alternatiivselt kahju hüvitamise nõudena esitas hageja 24. oktoobri 2007. a. kirjalikus avalduses, mille ta esitas samal päeval toimunud kohtuistungil (tl. 167 ja 169). Mingeid uusi faktilisi asjaolusid hageja avalduses ei esitanud. Kostjad ei esitanud dokumendi vastuvõtmise ega selle sisu kohta mingeid vastuväiteid. Sel istungil ei peetud poolte vaidlusi ega lõpetatud asja sisulist arutamist, nagu ekslikult on väidetud apellatsioonkaebuses. Kohtuistung, millel asja sisuline läbivaatamine lõpetati, toimus

Margo Klaar

Urmas Reinola

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.