Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

taotleta selle lahendamist istungil. Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt kinnitas võlgnik 27.08.2003 võlakirjaga, et võlgneb võlausaldajale 2504,48 EURi, mis vastab 39 069,88 kroonile. Võlakirja kohaselt kohustus kostja hagejale tagastama võla võlausaldaja esimesel nõudmisel ja kui võlga ei tagastata, tasuma viivist 0,2% päevas tasumata summalt. Viivise summa päevas on 78,13 krooni. Võlausaldaja teatas võlgnikule võla tagasinõudmisest 28.04.2006. Vastav kiri saadeti võlgnikule registreeritud elukohta. Võlgnik kirja vastu ei võtnud. Kuna tema ise peab hoolitsema postisaadetiste teadete kättesaamise eest, tuleb viivist arvestada nii, et võlgnik on teate kätte saanud. Võla tasumise tähtaeg oli 1. mai 2006. Võlgnik võlga ei tagastanud ning seega tuleb tal tasuda viivist avalduse esitamise päevani, 15. novembrini 2006 summas 4922,19 krooni. Viivise summa võib suureneda, kui võlgnik võlga ei tasu. 17.04.2008 suurendas hageja nõuet viiviste osas (tl 71) ning nõudis põhivõla 39 069,80 krooni ja viiviste 39 069,80 krooni tasumist. Hageja ei nõustunud kostjaga maksegraafikut sõlmima. Menetluskulud taotles hageja panna kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Kostjale ei meenu, et ta oleks võlakirjale alla kirjutanud. Kostja väitis, et ta ei ole võlakirjas nimetatud summat saanud. Kostja ei pea viivise nõudmist põhivõla suuruses mõistlikuks ja ta ei soovi üldse viiviseid maksta. Kostjal on 100%-line töövõime kaotus. Tema ainsaks sissetuleku allikaks on pension 3600 krooni. Vara puudub. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, tehtud järeldused ja menetluskulude jaotus Kohus leiab, et hagi on tõendatud ja on alust selle osaliseks rahuldamiseks. Hageja on esitanud kohtule nõude kostja poolt 27.08.2003 antud võlakirja alusel. Võlakirjaga (tl 7) on tõendatud, et kostja kohustub tagastama hagejale tema 01.08.2003 makstud kogu ostuhinna 2000 eurot, lisandudes lepitud hilinemismaksuga 20% ostuhinnast 400 eurot, notari tasude jaoks laenatud 70,51 eurot ja riigilõivude jaoks laenatud 33,97 eurot. Kokku kohustus kostja tagastama hagejale võlakirja alusel 2504,48 eurot e 39 069,80 krooni (kursiga 15,6). VÕS § 30 lg 1 kohaselt on leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, võlatunnistus. Võlatunnistusega seonduvat on põhjalikult käsitlenud Riigikohtu tsiviilkolleegium 24.04.2006 lahendis 3-2-1-21-06. Lahendi p-s 13 on Riigikohus selgitanud, et võlaõigusseaduse §-s 30 reguleeritakse iseseisva kohustuse võtmist võlatunnistusega ehk nn konstitutiivset (abstraktset) võlatunnistust. Konstitutiivse võlatunnistusega luuakse iseseisev kohustus kõrvuti kohustusega, mida tunnustatakse, st kohustused jäävad kõrvuti eksisteerima. Sellise võlatunnistusega tagatakse esmajoones põhikohustuse täitmist ning see lihtsustab võla sissenõudmist. Konstitutiivse võlatunnistuse andmisega ei asendata täitmist (VÕS § 89 lg 2 esimene lause). Põhikohustusega on selline võlakohustus seotud täitmise kaudu. Nii loetakse konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmisega täidetuks ka algne kohustus (VÕS § 89 lg 2 teine lause). Sellisele võlatunnistusele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Samuti aegub sellise kohustuse täitmise nõue eraldi. Kuna VÕS §-s 30 nimetatud võlatunnistus on abstraktne leping, ei saa sellest tulenevale nõudele esitada vastuväiteid, mis tulenevad võlatunnistuse aluseks olevast suhtest, mh ei saa tugineda võlatunnistuse aluseks oleva lepingu tühisusele. Küll on võlgnikul võimalik esitada vastunõue konstitutiivse võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, mh kui see on täidetud (VÕS § 1028 lg 1). 27.08.2003 võlakirjas on märgitud, et see võlakiri liitub võlgniku ja võlausaldaja 01.08.2003 allakirjutatud kinnistu ostu- ja müügilepinguga. Notariaalse kinnituse toimumise päeval

19.08.2003 ei olnud mainitud kinnistu maa-ala osalt müüja omanduses. Osapooled tühistavad mainitud ostu- ja müügilepingu. Kohtu arvates tuleb eelneva põhjal järeldada, et võlakirjas sisaldub VÕS § 30 järgne võlatunnistus ning see saab kehtida ka sõltumata 01.08.2003 kinnistu ostu- ja müügilepingu enda kehtivusest. Muu hulgas tähendab see, et selline võlatunnistus ei pea olema notariaalselt tõestatud ka siis, kui sellega tunnistatakse sellisest lepingust tulenevat võlga, mis on notariaalselt tõestatud või peab seda olema. Selline võlatunnistus peab vastama autonoomsetele vorminõuetele VÕS § 30 lg-te 2 ja 3 järgi (võlatunnistus peab olema kirjalikus vormis). 01.08.2003 kinnistu ostu- ja müügileping oli suunatud kinnisasja omandamisele ja vajas seetõttu notariaalset tõestamist VÕS § 33 lg 2 ja AÕS § 119 lg 1 järgi. Selle vorminõude rikkumisel on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine. Võlakirjast nähtub, et kostja on sisuliselt sellega tunnistanud õigusliku aluseta saadu väljaandmise kohustust hagejale. Kuna kostja on 27.08.2003 võlakirjas tunnistanud 39 069,80 krooni suuruse kohustuse olemasolu hageja ees, tuleb hageja nõue selles ulatuses rahuldada ja kostjalt hageja kasuks 39 069,80 krooni välja mõista. Lisaks põhinõudele nõudis hageja kostjalt ka viivise 39 069,80 krooni väljamõistmist. Võlaõigusseaduse § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusejärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Võlakirja kohaselt pidi kostja tagastama summa hagejale tema esimesel nõudmisel ja summa tagasi maksmisega viivitamisel oli viivisemääraks 0,2% tasumata summalt päevas. Asjas on tõendamist leidnud, et hageja tahteavaldus summa tagasi nõudmiseks on kostjale kätte toimetatud makseettepanekuga maksekäsu kiirmenetluses 12.03.2007 (tl 21). VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja on viidanud oma äärmiselt kehvale majanduslikule seisule. Kostja E.L. on 100% ulatuses töövõimetu, tal on raske puue, mis põhjustab lisakulutusi, tal puuduvad kinnisvara, sõidukid, elab sotsiaalkorteris. Tema ainsaks sissetuleku allikaks on pension 3600 krooni. Kohus leiab, et viivis ei tohiks kujuneda kergeks tuluteenimise allikaks ja antud juhul tuleb viivise väljamõistmisel arvestada eelkõige seda, et poolte vahel oli sõlmitud tühine tehing, mis ei saanud hagejas tekitada õigustatud huvi selle täitmise vastu ning mille järgi on kostja võtnud kohustuse tasuda hagejale, tunnistades seda ühtlasi võlakirjas, juba hilinemismaksu 20% ostuhinnast, so 400 eurot e 6240 krooni. Kohus leiab, et arvestades kostja majanduslikku seisu, ei ole põhjendatud ega õiglane temalt täiendava viivise väljamõistmine, mistõttu jätab hageja nõude viivise väljamõistmiseks rahuldamata. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 162 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus, rahuldades hagi põhinõude ulatuses, jätab hageja menetluskulud kostja kanda. TsMS § 386 lg 4 alusel tuleb tühistada hagi tagamise abinõuna rakendatud täitemenetluse peatamine täiteasjas nr 186/2008/258. Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.