Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

2(8)

20.05.1999 kooskõlastuses lepiti endise olukorra taastamiseks kokku järgmiste toimingute tegemises kostja poolt: kinnistul oleva sidekanalisatsiooni trassi pealmine osa täita killustikuga; piirdeaia postide vigastamisel asendada kõik selles reas olevad postid (valatuna betooni), mis tähendab, et piirdeaia välimus ei tohi saada kannatada; tänavakatte taastamiseks kangialuses kasutada unikivi, taastatava osa laius peab ühtima kangialuse laiusega ja pikkus ca 4 meetriga, pikkus peab ulatuma kangialuses oleva kanalisatsioonikaevuni. Kanalisatsioonikaevu ja sadekanalisatsioonikaevu kõrgusmärgid peavad sobima kangialuses taastatava tänavakatte kõrgusmärgiga. Pooled ei leppinud kokku, et kostja katab terve Xxxxxx xxx x hoovi unikivi kattega. Hageja nõutav kahjusumma on terve Xxxxxx xxx x hoovi kivikattega katmise eeldatav võimalik maksumus. Kostja juhtis 27.10.2004 kirjas nr c-6-41110-2/1-110 hageja tähelepanu poolte erimeelsustele kangialuse tänavakatte paigaldamise suhtes taastamisele kuuluva ala suuruse osas. Kostja teavitas viidatud kirjas hagejat, et võrreldes hageja kirjas ja 20.05.1999 kooskõlastuses kinnistu omaniku poolt esitatud nõudmistega, ületab läbirääkimistel esitatud nõue varasemaid kokkuleppeid ligemale kolmekordselt. 20.05.1999 kooskõlastuse osalise mittetäitmise kostja poolt on tingitud hageja käitumisest, kes nõuab kostjalt muud, kui nägi ette poolte kokkulepe. Kostja ei pannud toime hagiavalduses märgitud lepingurikkumist. Kostjal ei ole kunagi olnud kohustust terve Xxxxxx xxx x sisehoovi unikivi kattega katmiseks. Hageja soovib saavutada olukorda, kus kostja peaks hagejale maksma rahasumma, mis võimaldaks hagejal katta terve Xxxxxx xxx x sisehoovi kivikattega ning seda olukorras, kus poolte kokkulepe nägi ette vaid kangialuse katmise kostja poolt ja põhjendamatu on loobuda lepingu täitmise nõudest. Hagejal ei ole tekkinud kahju. Tegemist on hinnapakkumisega Xxxxxx xxx x sisehoovi katmiseks kivikattega. Kui hageja oleks hoovi katnud enda kuludega unikiviga, ei oleks sellel olukorra näol tegemist kostjapoolse lepingu rikkumise tagajärgede kõrvaldamisega hageja poolt. Hageja nõuab kahju hüvitamist kohustuse täitmise asemel. Hageja ei andnud täiendavat tähtaega kohustuse täitmiseks, vaid esitas kostjale põhjendamatu nõude – katta kogu hoov unikattega. Hageja saaks esitada üksnes lepingu täitmise nõude. Puudub põhjuslik seos kostja tegevuse vahel poolte kokkuleppe täitmisel ning hagejal soovi (katta terve Xxxxxx xxx x sisehoov unikivi kattega) realiseerumise eeldatava maksumuse vahel. Hagejal ei tekkinud varalist kahju ega kostja poolsest lepingurikkumisest tulenevat kahju. Hageja ei toonud välja põhjuslikku seost väidetava kahju ning väidetava lepingurikkumise vahel. Kostja tegi juba 14.12.2004 hagejale ettepaneku hüvitada kangialuse unikiviga katmise põhjendatud kuluna 18 000 krooni. Nimetatu ei olnud seotud mistahes kostjapoolsete lisatingimustega. Ettepanekus oli täiendavalt fikseeritud poolte kokkulepe isikliku kastutusõiguse kohta ning selle lisamisega soovis kostja lahendada ka teise poolte vahel veel lahendamist vajava küsimuse isikliku kasutusõiguse seadmisest. Poolte kokkulepe nägi ette üksnes kangialuse katmise nn unikivi kattega, kuid hageja soovib, et kostja kompenseeriks terve ala, millel teostati kaevetöid, katmisega kivikattega. Hageja esitab kostjale nõudmisi, mille täitmiseks puudub kostjal kohustus ja/või mõistlik põhjendus. Pooled leppisid kokku, et nn unikivi kattega kaetakse üksnes kangialuse osa s.o 39m2. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis Elion Ettevõtted AS-ilt Tõnis Oskar Lõvi kasuks välja kahju hüvitamiseks 30 390,90 krooni. Kohus jättis menetlusosaliste menetluskulud täies ulatuses nende endi kanda. Vaidlust ei ole, et 20.05.1999 sõlmisid pooled kirjaliku kokkuleppe, kus leppisid kokku, et pärast

3(8)

Xxxxxx xxx x kaevetööde lõppemist, tuli hoovis endine olukorra taastada läbi teatud tööde. Vaidlus on selles, mis ulatuses tuli kostjal endine olukord taastada, millisel viisil ja kas kostja on kokkulepet kohaselt täitnud. Kokkuleppe p-st 6 nähtub, et pärast kaevetöid tuleb taastada olemasolev olukord kaevetööde piirkonnas järgmiselt: kinnistul oleva sidekanalisatsiooni trassi pealmine osa täita killustikuga; piirdeaia postide vigastamisel asendada kõik selles reas olevad postid (valatuna betooni), teiste sõnadega- piirdeaia välimus ei tohi saada kannatada; tänavakatte taastamiseks kangialuses kasutada unikivi, taastatava osa laius peab ühtima kangialuse laiusega ja pikkus ca 4 meetriga, pikkus peab ulatuma kangialuses oleva kanalisatsioonikaevuni. Kanalisatsioonikaevu ja sidekanalisatsiooni kaevu kõrgusmärgid peavad sobima kangialuses taastatava tänavakatte kõrgusmärgiga. Kokkuleppest nähtub, et pooled saavutasid kokkuleppe, millised konkreetsed tööd ja millises ulatuses tuleb teha, st pärast kaevetöid peab kostja taastama Xxxxxx xxx x õueala teatud osa killustikuga ja üksnes kangialune osa tuleb katta unikiviga. Seega oli pooltel kokkuleppe ka kohustuse täitmise viisis: õueala tuleb taastada killustikuga ja kangialune unikiviga. Pooltevahelisest kirjavahetusest nähtub, et hageja nõuab kostjalt lisaks kangialuse osa unikiviga katmisele ka õueala katmist ja seda asfaltkattega, mida kostja oma vastustes eitab. Hageja esitatud kostja poolt tehtava töö projektidest on näha, et pärast kaevetöid tuleb taastada endine olukord, kuid nimetatud projekt ei ole vaadeldav hageja ja kostja vahelise kokkuleppena, vaid tegemist on erinevate ametiasutuste kooskõlastusega tehtavatele töödele ja sellele, et hageja on märgitud töödega nõus ja et endine olukord tuleb taastada. Eeltoodust tulenevalt ei saa vaadelda hageja poolt kohtule esitatud ülalmärgitud tööde projekti VÕS 11 lg 1 p 1 ja lg 4 järgi hageja ja kostja vahelise kokkuleppena, mis tekitaks pooltele õigusi ja kohustusi VÕS § 2, § 3 lg-te 1 ja 8 järgi. Endise olukorra taastamise viis ja ulatus on fikseerutud hageja ja kostja vahelises 20.05.1999 kirjalikus kokkuleppes, milles pooled leppisid kokku, et kaevetööde järgselt tuleb taastada tänavakate unikiviga vaid Xxxxxx xxx x maja kangialuses osas ja ülejäänud osa, so õueala katta killustikuga. Seda, et ülejäänud osa tuleks taastada asfaltkattega või unikiviga, ei nähtu ühestki kohtule esitatud tõendist. Kostja esitatud kirjast hagejale 27.10.2004 nr C-6-4110-2/1-110 nähtub, kostja pakkus hagejale, et taastab õueala ka unikiviga tingimusel, et hageja koormaks kinnistu kostja isikliku kasutusõigusega, millele lisas kokkuleppe projekti, mis on poolte poolt alla kirjutamata ja millega hageja ei nõustunud. Seega ei ole pooled kokkulepet muutnud ega sõlminud uut kokkulepet märgitud tööde ulatuse, viisi osas. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostjal kohustust lepingu järgi taastada kaevetööde järgselt vaatluse käigus ja kohtule esitatud plaanil (lk 36) punasega viirutatud märgitud Xxxxxx xxx x õueala osa asfaltkatte või unikiviga ning hageja ei saa tugineda sellele, et kostja on rikkunud oma kohutust sellega, et tema poolt on õueala asfaltkatte või unikiviga katmata. Leidis tõendamist, et kostjal ei ole kohustust taastada Xxxxxx xxx x õueala unikivi või asfaltkattega, siis ei ole tal ka VÕS § 76 lg 1 järgi eelmärgitud kohustust, mida eelmärgitud viisil täita. Kuna hageja leidis, et tal ei ole huvi, et kostja teostaks lepingust tulenevad tööd, vaid hüvitaks talle kahju, tuleb tuvastada, kas kostja on oma lepingust tulenevat kohustust täitnud. Hageja tunnistaja V. Pargi ütles kohtuistungil, et Xxxxxx xxx x õueala oli kaetud asfaldiga enne seda, kui kostja oma töid vastaval alal tegi. Vaatluse ajal ja sellest tehtud fotodelt nähtub, et nii õueala kui ka kangialune osa pole käesoleval ajal kaetud unikivi või asfaltkattega, samas on õueala kaetud killustikuga, kangialune on katmata unikiviga. Seega on kostja tõendanud, et ta on kokkuleppes märgitud osa, so õueala katnud kokkuleppes märgitu viisil killustikuga ja täitnud oma kohustuse vaid osaliselt ning osaliselt on kohustus, so kangialuse osa katmine unikiviga, täitmata. Viimast kostja ei eitanud. Eeltoodust järeldub, et kostja on VÕS § 76 lg 3 alusel täitnud oma kohustuse osaliselt ja on taastanud lepingu järgi õueala kokkuleppes märgitud viisil, kuid osaliselt, so kangialuse osa katmine

4(8)

unikiviga, on kohustus täitmata. Kuna osaliselt on kohustus täidetud, ei ole hagejal VÕS § 101 lg 1 p 3 ja 115 lg 1 alusel nõuda märgitud ulatuses ka kahju hüvitamist, sest selles osas ei ole kostja kohustust rikkunud. Vaidlus puudub, et kokkulepitud osa Xxxxxx xxx x kangialune suurus on ca 39 m2. Kokkuleppe kohaselt tuli tööde algusest teatada omanikule 15 kalendripäeva ette (p 8). 09.11.2005 esitas hageja kostjale pretensiooni, et taastamistööd on tegemata. Märgitud kirjale vastas kostja 13.12.2005 nr C5-40100-2/310, milles kinnitatakse tööde viibimist ning märgitakse, et tegemata on vaid tänavakatte taastamine unikiviga, mille teeb kostja hagejale sobival ajal veel samal aastal. Hageja poolt kohtule esitatud Xxxxxx xxx x hooldaja kirjaga 22.12.2005 on kostjale teatatud, et märgitud osa katmine unikiviga on võimalik kevadel, millele on kostja 09.01.2006 vastanud kirjaga nr C-5-41100/00194, et hagejal tuleks ühendust võtta Tallinn-Põhja kaabliosakonna juhatajaga. Hinnates majahooldaja kirja 22.12.2005 kostjale, on hageja andnud kostjale VÕS § 115 lg 2 alusel tähtaja kooskõlas VÕS § 114 kohustuse täitmiseks. Kohus ei nõustunud kostja väitega, et hageja on teinud takistusi märgitud kohustuse täitmiseks kostjale. Kostja märkis ise oma kirjas hagejale 09.11.2005, et on viivitanud taastamistöödega, tegemata on veel vaid tänavakatte paigaldus unikiviga, millest järeldub, et kostja on faktiliselt saanud täita oma kohustust osas, mis puudutab õueala ja asjaolu, et hageja nõudis kogu õueala katmist muul viisil (asfalt) kui kokkuleppes märgitud (killustik), ei tähenda, et kostjal oleks olnud võimatu katta unikiviga osa, milles vaidlus poolte vahel puudus ja milles oli kokkulepe. Hageja on majahooldaja kaudu (milles vaidlus puudub) andnud võimaluse 2006.a kevadel tööd lõpetada, millele kostja vastas sisuliselt, et hageja võtku kolmanda isikuga ühendust tööde tegemiseks. Nende tööde tegemise kohustus oli kostjal ning seega oli kostja hool tagada, et hagejaga võetaks tööde lõpetamise osas ühendust, mitte hageja ei pidanud otsima kontakti muude isikutega selleks, et kostja täidaks oma kohustuse pärast täiendava tähtaja määramist. Eeltoodu alusel oli hagejal piisav alus arvata, et kostja oma kohustust – tänavakatte paigaldus unikiviga kangialuses osas ei täida ja seega on hagejal kadunud huvi täitmise vastu. VÕS § 115 lg 2 ja § 114 lg 4 alusel on hagejal õigus nõuda kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist. Vaidlust ei ole, et kokkuleppe eesmärgiks oli hageja kinnistu taastamine kangialuses osas pärast kostjapoolsete kaevetööde tegemist ilma, et hageja teeks selleks mingeid kulutusi. Märgitud kohustuse rikkumise korral pidi olema kostjal selge, et hagejal tekib kahju, sest pärast kaevetöid ei olnud enam kinnistu vastav osa endine ning tööde tegemata jätmise korral tekivad hagejal kulutused selleks, et olukord taastada ning kui kostja oleks oma kohustused täitnud, oleks hageja kinnistu mainitud osa (kangialune osa) kaetud unikiviga ja hagejal ei oleks vaja kinnistut enam endisesse olukorda viia ning teha selleks ka kulutusi. Eeltoodu alusel on kostja poolt vaidlusaluse kohustuse rikkumise tagajärjeks kahju, mis on otseses seoses kostja poolse lepingurikkumisega ning seega saab järgneda kostja vastatus hageja ees kahju hüvitamiseks VÕS § 127 lg 1, 2, 3, 4 järgi. Hageja esitatud Õuemeister OÜ hinnapakkumisest 26.10.2006/1 nähtub, et Xxxxxx xxx x kangialuses osas 39 m2 ulatuses tänavakividest tee koos aluskonstruktsioonide ja äärekividega ehitamine koos materjalidega maksab käibemaksuga 30 390,90 krooni. Nimetatud kulud on hinnatavad varalise kahjuna VÕS § 128 lg 2, 3 tähenduses ehk hageja tehtavate kulutustega asja taastamiseks. Asjaolu, et hageja ei ole neid kulusid kandnud, ei tähenda, et märgitud kahju pole tekkinud. Hageja tõendas, et tal on tekkinud kahju, mis seisneb tema poolt tehtavates kulutustes selle tõttu, et kostja oma kohustust ei täitnud. Märgitud ulatuses, so 30 390,90 krooni on tõendatud kahju, so tehtavate kulutuste suurus. Eeltoodu alusel kuulub hagi osalisele rahuldamisele ja kostjalt tuleb välja mõista kahju eest 30 390,90 krooni.

5(8)

Apellatsioonkaebuse põhjendused Tõnis Oskar Lõvi palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja mõista uue otsusega kostjalt täiendavalt välja 77 419,80 krooni ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kohus kohaldas vääralt materiaalõigusnorme ja hindas ebaõigesti tõendeid. Kohus leidis, et hageja poolt kohtule esitatud tööde projekti ei saa VÕS § 11 lg 1 p 1 ja lg 4 järgi vaadelda hageja ja kostja vahelise kokkuleppena, mis tekitaks pooltele õigusi ja kohustusi VÕS § 2 ja § 3 lg 1 p 8 järgi. Kohtu väide on arusaamatu, kuna osad kohtu viidatud sättes VÕS-is puuduvad. Kohtu järeldus, et esitatud projekti ei saa vaadelda poolte kokkuleppena, on ekslik. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikkuse tahteavalduse vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Hageja lubas kostja oma kinnistule töid teostama vaid tingimusel, et pärast kaevetöid taastatakse endine olukord. Hoovis asfaltkatte üleskaevamist ja tekkinud kraavi hilisemat kinnilükkamist ei saa käsitleda endise olukorra taastamisena. Hageja selgitas kohtuistungil, et sellisena ta endise olukorra taastamise mõistet ei sisustanud. Kohus leidis, et endise olukorra taastamise viis ja ulatus on fikseeritud 20.05.1999 kokkuleppes, milles pooled leppisid kokku, et kaevetööde järgselt tuleb taastada tänavakate unikiviga vaid Xxxxxx xxx x maja kangialuses osas ja ülejäänud osa, so õueala, katta killustikuga; seda, et ülejäänud osa tuleks taastada asfaltkattega või unikiviga, ei nähtu ühestki kohtule esitatud dokumendist. Kohtu järeldus ei vasta tegelikkusele. 20.05.1999 kokkuleppes lepiti kokku tööd, mida kostja pidi tegema pärast kangialuse üles kaevamist. VÕS § 7 lg 1 kohaselt loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks, lg 2 kohaselt arvestatakse mõistlikkuse hindamisel võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. Hageja andis projektile oma nõusoleku vaid seetõttu, et kostja lubas pärast hageja kinnistul tööde tegemist endise olukorra taastada ja 20.05.1999 kokkuleppega ei vabanenud kostja varem võetud kohustusest, vaid võttis endale uued kohustused seoses uuel alal täiendavate kaevamistööde tegemisega. Kohus ei käsitlenud põhjendamatult projektil olevaid kooskõlastusi pooltevahelise kokkuleppena. Tegemist oli lepingulise suhtega ja kohus pidi selle tõlgendamisel eelkõige lähtuma VÕS § 29 lg-st 4, so kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma ning VÕS § 23 lg 1 p 4, s.o lepingupoolte kohustused võivad tuleneda ka hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest. Kohus andis projektile väära hinnangu ja tõlgendas poolte tahet vääralt. Vastus apellatsioonkaebusele Elion Ettevõtted AS ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi osas, millega hagi jäeti osaliselt rahuldamata, tühistada seoses materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja tõendite ebaõige hindamisega. Ringkonnakohtul on võimalik teha tühistatud osas uus otsus. Samuti tuleb tühistada maakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas. Kuna maakohtu otsust hagi osalise rahuldamise ja 30 390,90 krooni väljamõistmise kohta ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud, siis tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 selles osas kolleegium maakohtu otsust ei kontrolli.

6(8)

Vaidlust ei ole selles, et kostjale kuuluvad tehnorajatised paiknevad hageja kinnisasjal Tallinnas Xxxxxx xxx x ja kostja on tehnorajatiste remontimisel eemaldanud hoovist ja kangialusest osaliselt asfaldi, millega olid hoov ja kangialune kaetud. Kostja tehnorajatiste remonttööde teostamiseks oli koostatud 1997. aastal projekt. Projektile on kantud hageja poolt tingimused, mille kohaselt on hageja nõustunud töödega tingimusel, et pärast kaevetööde lõppu taastatakse olemasolev olukord kaevetööde piirkonnas. Nimetatud kohustust on pooled täpsustanud 20.05.1999 sõlmitud kokkuleppes, milles kohustus kostja lisaks muudele kohustustele katma kangialuse unikiviga. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostja oli kohustatud taastama tööde teostamisele eelneva olukorra, kuid vaidlus on selles, millises ulatuses ja mil viisil seda teha tuli. Kolleegium märgib, et tehnorajatise omaniku kohustus tehnorajatise kasutamise ja hooldamisega tekitatud kahju hüvitamiseks tulenes kuni 01.01.2003 kehtinud ehitusseaduse § 14 lg-st 4 ja AÕS § 158 lg-st 4. Poolte vahel sõlmitud dokumentides on seadusest tulenevat kohustuse täitmise osas kokku lepitud. Kuigi alates 01.01.2003 kuni 26.03.2007 ei olnud AÕS § 158 redaktsioonis tehnorajatise hooldamisel kinnisasja omanikule tekkinud kahjude hüvitamist sätestatud, ei tähenda see, et hagejal ei oleks õigust nõuda seoses tema kinnistul paikneva kostja tehnorajatise kasutamisega tekkinud kahju hüvitamist. Kuni 30.06.2002 kehtinud TsÜS § 62 järgi oli tehingu olemasolu tuvastamisel oluline tuvastada, kas pooled on väljendanud tahet tehingu tegemiseks. Kolleegium leiab, et ebaõige on maakohtu järeldus, mille kohaselt 1997. aastal koostatud remonttööde projektile kantud tahteavaldused ei tõenda poolte kokkulepet. Projektile on kantud projekti koostanud kostja poolt märkused (tlk 5), mille p 3 kohaselt kaevetöid erakruntidel ja kinnistute piires teostab ehitaja vastavalt omaniku nõudmistele, ja hageja poolt projektile kantud tingimuste p-s 5 (tlk 6) on hageja nõustunud töödega juhul, kui kostja taastab endise olukorra kaevetööde piirkonnas. Kolleegiumi arvates on projektile kantud poolte tahteavaldustega võtnud kostja endale kohustuse taastada pärast kaevetetööde lõppu kinnistul endine olukord. Sellise kokkuleppe olemasolu ei ole kostja eitanud. Kuna hoov oli asfaltkatte all, siis tuli kostjal esialgse kokkuleppe kohaselt taastada pärast remonttööde lõppu asfaltkate. Järgnevalt on pooled 20.05.1999 täpsustanud sidekanalisatsiooni ehituse tingimusi Xxxxxx xxx x kinnistul ja kokkuleppe p-s 6 on kokku lepitud, et tänavakatte taastamiseks kangialuses tuleb kasutada unikivi. Kuni 30.06.2002 kehtinud TsÜS § 64 kui ka alates 01.07.2002 kehtiva VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb tehingu tõlgendamisel lähtuda tehingu poolte tegelikust tahtest. Kolleegiumi arvates on maakohus ebaõigesti leidnud, et 20.05.1999 kokkuleppega on hageja loobunud soovist, et kostja taastaks Xxxxxx xxx x hoovil endise olukorra, see tähendab taastaks asfaltkatte. 20.05.1999 kokkuleppes on kokku lepitud ainult kangialuse taastamise viisis, kuid sellest ei tulene, et ülejäänud osas ei tuleks endist olukorda taastada. Sellele ei viita ka kokkuleppe p 6 osas, mille kohaselt sidekanalisatsioonitrassi pealmine osa tuleb täita killustikuga. Kolleegiumi arvates tähendab eeltoodu kokkulepet, millise materjaliga avatud trass täita, kuid sellega ei välistata eelnevat kokkulepet hoovi katmiseks endisel viisil. Sellele, et hageja eeltoodud viisil kokkulepet mõistis viitab hageja poolt kostjale 09.11.2005 saadetud kiri, milles hageja rõhutab, et kostja pole oma kohustust hoovi katmiseks asfaldiga täitnud ja ta on teinud kostjale ettepaneku asfaldi asemel kogu ala katmiseks unikiviga. Kostja möönab oma 13.12.2005 vastuses hagejale, et taastamata on tänavakate unikividega ja nõustub töö tegema sama aasta jooksul. Kostja teatab hagejale 27.10.2004 kirjas, et pooled ei ole saanud kokkuleppele, kui suures osas tuleb hoov katta unikiviga ja hageja nõudmine kogu hoovi katmiseks ei vasta 20.05.1999 kokkuleppele, kuid ka sellest dokumendist ei tulene, et kostjal puudub kohustus asfaltkatte taastamiseks kogu lõhutud ulatuses. Kolleegium leiab, et eeltoodud tõenditest tuleneb, et kostja oli kohustatud taastama hoovi ja kangialuse tänavakatte, tehes seda kangialuse osas unikiviga ja hoovi osas taastama selle endisel kujul, see on asfaldiga.

7(8)

Poolte vahel ei ole vaidlust, et kangialuse pindala oli 39 m2 ja kaevetöödega rikutud hoovi pindala 105 m2. Vaidlust ei ole selles, et kostja oma kohustust täitnud ei ole ja hageja kinnistul on kokkulepitud tööd tegemata. Nii enne 30.06.2002 kehtinud TsK § 173 lg 1 kui ka pärast 01.07.2002 kehtiva VÕS § 76 lg 1 järgi tuli kohustused täita vastavalt lepingule või seadusele. Kuna kostja teostas töid kuni 2004 aastani ja pärast tööde lõpetamist tuli tal taastada tänavakate, siis kohustuse täitmata jätmisel tekkinud kahju hüvitamise nõude hindamisel on maakohus õigesti kohaldanud alates 01.07.2002 kehtima hakanud võlaõigusseaduse sätteid ja kolleegium nõustub maakohtuga selles ega korda otsuse põhjendusi materiaalõiguse kohaldamise osas. Õige on kaebuse väide, et maakohus on ekslikult tuginenud VÕS § 3 lg 1 p-le 8. Kolleegiumi arvates on tegemist ilmse ebatäpsusega ja õige on viide VÕS § 3 p-dele 1 ja 6. Kuna kostja poolt kangialuse unikividega katmata jätmise kohustuse rikkumisest tekkinud kahju 30 390 ,90 krooni väljamõistmist ei ole vaidlustatud, siis selles osas kolleegium maakohtu otsust ei kontrolli. Kolleegiumil tuleb tuvastada, kas hageja nõue hooviala katmata jätmise kohustuse rikkumisega tekkinud kahju hüvitamiseks on põhjendatud. Eelnevalt on kolleegium tuvastanud, et pooled oli kokku leppinud hooviala katmises endisel kujul – see on asfaltkattega. Kuna kostja ei ole oma kohustust täitnud, siis on hagejal õigus nõuda kahju hüvitamist VÕS § 114 lg 4 ja § 115 lg 2 järgi, kuna kostja on teatanud, et ta oma kohustust ei täida. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärgiks asetada kahjustatud isik olukorda nagu kahju ei oleks tekkinud. Seega on hagejal õigus nõuda rikutud hooviala asfaldiga katmata jätmisega tekkinud kahju hüvitamist. Hageja on väitnud, et hooviala katmiseks asfaldiga ei ole ta seda tööd teostavate firmadega kokkulepet saanud, kuna kangialuse kaudu ei mahu hoovi asfaldipaigaldamiseks vajalikud masinad. Lisaks sellele on kivikatte puhul maa all paiknevaid tehnorajatisi lihtsam hooldada ja remontida. Kostja sellele vastu vaielnud ei ole. Hageja palub eeltoodu tõttu välja mõista mitte asfaldi paigaldamise kulud, vaid kahju, mille suuruseks on hooviala unikiviga katmise kulud. Kostja ei ole vastuväidet esitanud, et unikiviga katmise kulu on liiga suur ega ei ole esile toonud, milline oleks asfaldiga katmise maksumus. Kivikatte paigaldamise hind tuleneb Õuemeister OÜ 26.01.2006 hinnapakkumisest ja see on 77 419,80 krooni. VÕS § 127 lg 6 sätestab, et kui kahju on tekkinud, kuid selle suurust ei ole võimalik täpselt kindlaks teha, võib kahju suuruse otsustada kohus. Kolleegiumi arvates on unikividega rikutud tänavakatte uuendamiseks kuluva väljamõistmine põhjendatud. Kostja ei ole esile toonud, et asfaltkatte paigaldamine oleks odavam ja hageja rikastuks hoovi tänavakividega katmisel alusetult. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista lisaks maakohtu poolt väljamõistetule 77 419,80 krooni. Kokku tuleb välja mõista 107 810,70 krooni. Seoses maakohtu otsuse tühistamise ja hagi ning apellatsioonkaebuse rahuldamisega tuleb TsMS § 162 lg 1 järgi menetluskulud välja mõista kostjalt.

Reet Allikvere

Ülle Jänes

Margo Klaar

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.