Harju Maakohtu 9. septembri 2021. a määrus (kohustustest vabastamise menetluse lõpetamine)
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Swedbank AS-i määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad määruskaebuse menetlemisel
Avaldaja X XXXXXXXXXXX, pankrotis)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
(isikukood
Võlausaldaja Swedbank AS (registrikood 10060701), lepinguline esindaja GJ
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 9. septembri 2021. a määrus muutmata.
2.Jätta Swedbank AS-i määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse menetlemise kulud Swedbank Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
AS-i
kanda.
Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest alates Riigikohtule määruskaebuse (pankrotiseaduse (PankrS) § 175 lg 6). Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Harju Maakohus kuulutas 7. oktoobril 2013 välja X (võlgnik) pankroti. 28. veebruari 2014. a määrusega lõpetas Harju Maakohus võlgniku pankrotimenetluse raugemise tõttu ning algatas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse. Maakohus määras usaldusisiku ülesandeid täitma võlgnikku ennast. Maakohus tuvastas pankrotihalduri aruande alusel, et võlgnikul pankrotivara ei olnud. Võlgniku pankrotimenetluses jäid rahuldamata BIGBANK AS-i nõue suurusega 16 245 eurot 1 sent ning Swedbank AS-i nõue suurusega 14 886 eurot 92 senti.
2.Pankrotimenetluse ajal oli võlgnik töötu ning tema sissetulek oli kuni 2. maini 2014 töötutoetus päevamääraga 3 eurot 28 senti (keskmiselt 98 eurot 40 senti kuus). 20. juulil 2015 esitatud aruande kohaselt asus võlgnik 2. jaanuarist 2015 tööle XXX XXX. Alates 10. veebruarist 2015 hakkas võlgnik tasuma oma kahele alaealisele lapsele elatist 400 eurot kuus (320 eurot igakuine elatis ning 80 eurot elatise võlg). Ülejäänud töötasu kulus elamiseks. Võlgnik esitas koos aruandega oma pangakonto väljavõtte ajavahemiku 2. jaanuar 2015–10. juuli 2015 kohta. 2. jaanuaril 2017 esitatud aruande kohaselt töötas võlgnik ajavahemikul 1. detsember 2015–31. maini 2016 XXX 0,6 koormusega ning alates 1. detsembrist 2015 AS-is C täistööajaga. Võlgniku töötasu ajavahemikul 07.08.2015–10.12.2015 oli keskmiselt 649 eurot 50 senti. Võlgniku töötasu ajavahemikul 08.01.2016–08.12.2016 oli XXX keskmiselt 491 eurot kuus ning ajavahemikul 11. jaanuar 2016–10. november 2016 AS-is C keskmiselt 652 eurot 20 senti kuus (11 kuu kohta). Võlgniku selgituse kohaselt laekusid tema töötasud alates 15. jaanuarist 2016 tema alaealise lapse Q pangakontole. Ajavahemiku 1. jaanuar 2017– 1. jaanuar 2018 kohta esitatud aruande kohaselt sai võlgnik igakuiselt töötasu XXXt, keskmiselt 547 eurot kuus ning AS-ist C 639 eurot kuus, seega kokku 1186 eurot. Viidatud aruande perioodil tasus võlgnik oma lastele elatist 320 eurot kuus, samuti elatise võlga keskmiselt 65 eurot kuus. Keskmised igakuised kulud olid 1100 eurot kuus. Võlgnik tegi Swedbank AS-ile väljamakseid kokku 100 eurot (ajavahemikus 01.2018–03.2018). Ajavahemiku 1. jaanuar 2018–27. märts 2019 kohta esitatud aruande kohaselt oli võlgniku töötasu AS-is C keskmiselt 457 eurot 30 senti kuus ning XXX 262 eurot 90 senti kuus. Ajavahemikul 1. august 2018–27. märts 2019 oli võlgnik vanemapuhkusel ning sai vanemahüvitist 1252 eurot 78 senti kuus. Võlgniku igakuised keskmised kulud olid 1612 eurot. Ajavahemikul 01.2018–02.2019 tegi võlgnik Swedbank AS-ile väljamakseid kokku 525 eurot. Ajavahemiku 24.03.2019–23.03.2020 kohta esitatud aruande kohaselt töötas võlgnik üksnes AS-is C ning sai töötasu keskmiselt 813 eurot 23 senti kuus. Keskmised igakuised kulud olid 804 eurot. Swedbank AS-ile tegi võlgnik aruandeperioodil väljamakseid 250 eurot ning tasus elatise võlga 150 eurot kuus. Ajavahemiku 24.03.2020–22.03.2021 kohta esitatud aruande kohaselt töötas võlgnik AS-is C ning sai töötasu keskmiselt 1055 eurot 36 senti kuus. Võlgniku igakuised keskmised kulud olid 1070 eurot. Viidatud ajavahemikul maksis võlgnik üksnes elatise võlga 100 eurot kuus.
27.märtsil 2019 esitas võlgnik taotluse kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks ning täitmata jäänud kohustustest vabastamiseks. BIGBANK AS (võlausaldaja)
8.aprilli 2019. a arvamuse kohaselt ei ole võlgnik kohustustest vabastamise menetluse jooksul võlausaldajale väljamakseid teinud, seetõttu tuleb võlgnik jätta kohustustest vabastamata. Swedbank AS-i seisukoha kohaselt on võlgnik teinud kogu menetluse jooksul Swedbank ASile väljamakseid üksnes 525 eurot. Võlausaldaja arvutuste kohaselt oleks võlgnik pidanud sel ajavahemikul tegema võlausaldajale väljamakseid 6699 euro ulatuses.
2-13-41570
4.Maakohus kuulas võlgniku ära 27. mail 2019 toimunud istungil. Võlgniku selgituste kohaselt on tema töötasu keskmiselt 700–800 eurot kuus. Võlgniku ülalpidamisel on kolm last, kellest ärakuulamise ajal noorim oli 1,5-aastane, keskmine 7-aastane ning vanim 13aastane. Võlgnik selgitas, et kuna elab nüüd lastega koos ühise perena, siis ta elatist enam ei maksa. 2018. aasta augustist 2019. aasta märtsi lõpuni oli võlgnik vanemapuhkusel. Vanemahüvitis laekus AS-i SEB Pank arvelduskontole. Varem laekus palk lapse Q kontole, kuna see oli ainuke konto, mida võlgnik sai kasutada. Võlgade tõttu olid tema enda kontod suletud. Teisele võlausaldajale BIGBANK AS-ile ei ole võlgnik väljamakseid teinud. Swedbank AS-ile tegi võlgnik väljamakseid 2018. aastast. Varem ei olnud see võimalik, kuna igakuised kulud olid suured.
5.Maakohus jättis 3. juuni 2019. a määrusega võlgniku kohustustest vabastamata ning pikendas kohustustest vabastamise tähtaega 28. veebruarini 2021. Maakohus selgitas määruses, et võlgnikul on kohustus teha väljamakseid mõlemale võlausaldajale ning näidata üles tahet oma võlgu vähendada. Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik.
22.märtsil 2021 esitas võlgnik uue kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise taotluse, paludes teda täitmata jäänud kohustustest vabastada.
7.Swedbank AS palus jätta võlgniku kohustustest vabastamata. Panga selgituste kohaselt tegi võlgnik kohustustest vabastamise menetluse pikendamise järel üksnes ühe väljamakse suurusega 50 eurot. 2019. aasta eest oleks võlgnik pidanud tegema väljamakseid 1072 euro 68 sendi ulatuses, 2020. aasta eest 643 euro 60 sendi ulatuses ning 2021. a märtsikuu seisuga 246 euro 74 sendi ulatuses. Kogu kohustustest vabastamise perioodi jooksul oleks võlgnik pidanud tegema väljamakseid 7275 euro 14 sendi ulatuses.
8.Harju Maakohus kuulas võlgniku ära 2. juuni 2021. a istungil. Võlgnik selgitas, et on teinud Swedbank AS-ile viimase pooleteise aasta jooksul rohkem kui 50 euro ulatuses väljamakseid. 2020. aastal katkestas võlgnik väljamaksete tegemise, kuna see hakkas üle jõu käima. Võlgniku ülalpidamisel on kolm last ning ülalpidamiskulud on järjest kasvanud.
9.Maakohus kohustas võlgnikku pidama pangaga läbirääkimisi maksegraafiku kokku leppimiseks ning teatada läbirääkimiste tulemustest hiljemalt 14. juuniks 2021.
12.juunil 2021 teatas võlgnik, et tegi Swedbank AS-ile ettepaneku jätkata väljamaksete tegemist igakuiselt 50 euro ulatuses. Swedbank AS võlgniku ettepanekule ei vastanud.
11.Swedbank AS vastas 14. juunil 2021 maakohtule, et võlgnik ei ole pärast kohustustest vabastamise perioodi pikendamist teinud väljamakseid rohkem kui 50 euro ulatuses, mistõttu tuleks võlgnik jätta kohustustest vabastamata.
BIGBANK AS ei esitanud võlgniku võlgadest vabastamise taotlusele seisukohta.
2-13-41570 Maakohtu määrus ja põhjendused
13.Harju Maakohus rahuldas 9. septembri 2021. a määrusega võlgniku taotluse kohustustest vabastamiseks, lõpetas kohustustest vabastamise menetluse ning vabastas võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, samuti usaldusisiku kohustustest.
13.1.Praeguses asjas on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest möödunud viis aastat. Usaldusisik esitas viimase aruande 22. märtsil 2021. Aruande kohaselt töötas võlgnik alates 2015. aastast AS-is C kiirabitehnikuna. Võlgniku töötasu ajavahemikus 09.04.2020–10.03.2021 oli keskmiselt 938 eurot 30 senti kuus. 2. juuni 2021. a kohtuistungil avaldas võlgnik, et katkestas 2020. aastal võlausaldajatele väljamaksete tegemise, kuna see hakkas talle üle jõu käima. Võlgnikul on kolm last, kelle ülalpidamiskulud kogu aeg kasvavad.
13.2.Võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse jooksul rahuldanud võlausaldajate nõudeid minimaalses ulatuses, kuid selleks on olnud objektiivsed põhjused. Olukorras, kus võlgnik järjepidevalt töötab ning tema ülalpidamisel on kolm alaealist last, ei saa võlgade tasumata jätmist käsitleda võlausaldajate huvide kahjustamisena. Võlgnik on teinud väljamakseid võlausaldajatele. Väljamakseid ei pea tegema sellisest tulust, millele ei saa pöörata sissenõuet. Sissenõuet ei saa pöörata miinimumpalgale ja toetustele ning kui võlgnikul on alaealisi ülalpeetavaid, siis peab talle jääma ka 1/3 miinimumpalgast iga alaealise ülalpeetava kohta. Lisaks jääb võlgnikule 25% töötasust, mis jääb üle pärast miinimumpalga mahaarvamist. Seega peab võlgnikule praegusel juhul kätte jääma miinimumtasu 584 eurot ning 3 ülalpeetava kohta määratud summa, mis on samuti 584 eurot. Eeltoodust tulenevalt peab võlgnikule kätte jääma 1168 eurot. Sellele summale lisanduks 25% töötasust, mis jääb üle pärast miinimumtasu mahaarvamist. Arvestades, et võlgniku keskmine sissetulek oli kohtule esitatud viimase aasta andmete kohaselt 938 eurot 30 senti kuus, ei jäägi sellest summast midagi üle võlausaldajale väljamaksete tegemiseks. Võlgniku kohustuste süüliseks rikkumiseks ei saa pidada asjaolu, et võlgnikul on kolm alaealist ülalpeetavat, ning asjaolu, et tema töötasust ei jätku väljamaksete tegemiseks.
13.3.Maakohtu hinnangul on võlgnik täitnud PankrS § 173 lg-st 1 tulenevaid kohustusi oma võimaluste ja võimete piires. Ühiskonna sidususe seisukohast peab võlgadest vabastamine võimaldama võlgnikul pöörduda tagasi tavapärase elukorralduse juurde. Kohustustest vabastamisest keeldumine peaks olema erand, mida tuleks rakendada vaid siis, kui võlgnik on selgelt pahatahtlik. Praeguses asjas ei ole selliseid asjaolusid tuvastatud. Võlgnik on püüdnud võimaluste piires oma kohustusi täita. Maakohtu hinnangul ei ole võlgnik PanrkS §-is 173 sätestatud kohustusi rikkunud. Seetõttu tuleb kohustustest vabastamise menetlus lõpetada ning vabastada võlgnik ka usaldusisiku kohustuste täitmisest. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
14.Swedbank AS esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ning teha uue määruse, millega jätta võlgniku kohustustest vabastamise taotlus rahuldamata. Määruskaebuse rahuldamise korral palub Swedbank AS tagastada määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 50 eurot ning kanda selle Swedbank AS-i määruskaebuse taotluses märgitud arvelduskontole.
15.Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise ajal oli Swedbank AS-i rahuldamata nõude suurus 14 886 eurot 92 senti. Menetluse pikendamisest alates on võlgnik teinud võlausaldajale vaid ühe väljamakse suurusega 50 eurot. Swedbank AS esitas oma
1.aprilli 2021. a seisukoha lisana väljamaksete tabeli, millest nähtub, et Swedbank AS oleks pidanud menetluse pikendamise ajal saama võlgnikult oluliselt suuremas ulatuses väljamakseid. 2019. a pidi võlgnik tegema väljamakse suurusega 1072 eurot 68 senti ning
2-13-41570 2020. a eest väljamakse suurusega 643 eurot 60 senti. 2021. a märtsikuu seisuga tuli teha väljamakse suurusega 246 eurot 74 senti. Võlgnik oleks pidanud kogu võlgadest vabastamise menetluse ajal tegema Swedbank AS-ile väljamakseid 7275 euro 14 sendi ulatuses. Võlgnik on aga tasunud vaid 675 eurot. Arvutuste tegemisel võttis võlausaldaja arvesse nii võlgniku sissetulekuid, mittearvestatavat miinimumi, kui ka võlgnikule seaduse kohaselt jäävat 25%. Maakohus ei ole põhjendanud, miks peaks vaidlusaluses menetluses kohalduma võlgnikule teistsugused reeglid võrreldes kõigi teiste sarnases olukorras olevate võlgnikega. Maakohus tugines määruses võlgniku paljasõnalistele väidetele, jättes võlausaldaja esitatud väljamaksete tabeli arvestamata. Maakohus ei arvestanud võlgniku täiendavaid sissetulekuid (laekumine rahandusministeeriumilt 804 eurot 85 senti, Covid-19 lisatasud 1405 eurot 19 senti ning teised võlgniku aruandes märkimata sissetulekud. Maakohus lähtus üksnes võlgniku viimases aruandes esitatud töötasu suurusest. Eelnevat arvestades oli võlgniku keskmine sissetulek vaidlusalusel perioodil 1243 eurot 10 senti, ehk osa võlgniku sissetulekust kuulus võlausaldajatele väljamaksmiseks. Maakohus on aktsepteerinud, et võlgnik tegi võlausaldajale seaduses ettenähtust vähem väljamakseid. Võlgnik ei ole esile toonud mingeid erilisi asjaolusid, mis õigustaksid väljamaksete tegemata jätmist.
Võlgnik palus jätta määruskaebuse rahuldamata.
17.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 kohaselt lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
18.Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 9. septembri 2021. a määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohtu määrus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus §-ga 659 muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6 ja § 659).
19.Võlgniku kohustustest vabastamine otsustatakse hagita menetluses (PankrS § 3 lg 2). TsMS § 477 lg 5 järgi ei ole kohus hagita menetluses seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. Sama paragrahvi lg 7 kohaselt peab kohus kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Vajaduse korral nõuab kohus avaldajalt tõendite esitamist või kogub neid omal algatusel.
20.Praeguse asja maakohtus menetlemise ajal kehtis kohustustest vabastamise menetlusele pankrotiseadus, seega lähtub ringkonnakohus määruskaebuse lahendamisel samuti pankrotiseaduse vastavatest sätetest (pankrotiseaduse 11. ptk). PankrS § 175 lg 1 kohaselt otsustab kohus viie aasta möödumisel võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Võlgniku kohustused järelevalvemenetluses sätestab PankrS § 173. Võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras (võlgadest vabastamise menetluse eesmärk) ei ole eelduslikult iga võlgniku õigus ning seadus (PankrS § 175 lg-d 2 ja 4) sätestab absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud (vt Riigikohtu 20.06.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-149-16, p 15).
21.Praeguse asja materjalid kohaselt oli võlgnik pankrotimenetluse ajal töötu. Tema sissetulekuks oli kuni 2. maini 2014 töötutoetus päevamääraga 3 eurot 28 senti (keskmiselt 98
2-13-41570 eurot 40 senti kuus, I kd, tl 66 ja 129). Võlgnikul puudus vara, mida pankrotimenetluses võlgade katteks realiseerida (vt pankrotimenetluse aruanne, I kd, tl 130). Võlgnik lahutas 2009. aastal abielu ning kohustus notariaalse kokkuleppe alusel tasuma oma kahele alaealisele lapsele elatist 320 eurot kuus (vt elatise kokkulepe, I kd, tl 8-11). Alates 2. jaanuarist 2015 sai võlgnik tööd XXX kiirabitehnikuna ning 2015. a detsembrist töötas võlgnik lisaks ka AS-is C. 1. detsembrist 2015–31. maini 2016 töötas võlgnik XXX 0,6 koormusega, sest alates 1. detsembrist 2015 töötas ta AS-is C täistööajaga. Seega töötas võlgnik igapäevakuludega toimetulemiseks mitmel töökohal. Võlgniku selgituste kohaselt hakkas ta alates 2015. a veebruarist tasuma lastele igakuist elatist 320 eurot kuus ning 80 eurot elatise võlga, kuna varem puudus tal sissetulek, et elatist tasuda. Ülejäänud raha kulus elamiseks (I kd, tl 150). 2016. aastal tasus võlgnik igakuiselt 400 eurot elatist. Võlgniku selgituse kohaselt laekusid tema töötasud 2015–2016. aastal tema poja Q Swedbank AS-i kontole (I kd, tl 172-186). Viidatud pangakonto väljavõtetest nähtub, et ajavahemikul 2016. a jaanuari kuni 2016. a mai oli laste ema töötu ning alates 6. juunist 2016 oli laste ema töötasu keskmiselt 445 eurot kuus. Neist andmetest järeldab kolleegium, et kuigi võlgniku töötasu oli 2016. aastal keskmiselt üle 1100 euro, ei jäänud sellest pere ülalpidamise tõttu piisavalt üle, et võlausaldajatele väljamakseid teha. 2017. aasta kohta esitatud aruande kohaselt töötas võlgnik samuti kahel töökohal ning teenis igakuiselt keskmiselt 1186 eurot kuus. Kuna võlgnik tasus lastele elatist 320 eurot kuus ning elatise võlga keskmiselt 65 eurot kuus, olid igakuised kulud 1100 eurot. Võlgniku igakuiseid kulusid arvestades ei olnud ka 2017. aastal võlausaldajatele väljamaksete tegemine võimalik. 2017. aasta novembris sündis võlgniku perre kolmas laps ning 2018. aasta kohta esitatud aruande kohaselt oli võlgnik ajavahemikul 1. august 2018–27. märts 2019 vanemapuhkusel ning talle maksti vanemahüvitist. 2018. aastal tegi võlgnik Swedbank ASile esmakordselt väljamakseid kokku 425 euro ulatuses (II kd, tl 38). Võlgnik selgitas 27. mail 2019 toimunud ärakuulamisel, et varem ei jäänud tal väljamaksete tegemiseks palgast midagi üle. 27. märtsil 2019 esitas võlgnik kohustustest vabastamiseks. Maakohus jättis võlgniku taotluse 3. juuni 2019. a määrusega rahuldamata ning pikendas kohustustest vabastamise menetlust veel kahe aasta võrra 28. veebruarini 2021. Seega kestis võlgniku kohustustest vabastamise menetlus kokku seitse aastat. Ajavahemiku 24. märts 2019 kuni 23. märts 2020 esitatud aruande kohaselt oli võlgniku keskmine igakuine töötasu 813 eurot ning igakuised keskmised kulud 804 eurot. Sel perioodil tegi võlgnik Swedbank AS-ile väljamakseid 250 euro ulatuses ning maksis lastele elatise võlga 150 eurot kuus. Viimasel aruandeperioodi ajavahemikul 24.03.2020–22.03.2021 töötas võlgnik AS-is C ning sai töötasu keskmiselt 1055 eurot 36 senti kuus. Võlgniku igakuised keskmised kulud olid 1070 eurot. Sel perioodil võlgnik võlausaldajatele väljamakseid ei teinud, vaid tasus üksnes elatise võlga 100 eurot kuus. Võlgnik selgitas 2. juunil 2021 toimunud ärakuulamisel, et katkestas 2020. aastal väljamaksete tegemise, kuna see hakkas talle taas üle jõu käima (III kd, tl 5). Ärakuulamisel kohustas maakohus võlgnikku pidama Swedbank AS-iga läbirääkimisi maksegraafiku kokku leppimiseks ning teatama kohtule hiljemalt 14. juuniks 2021 läbirääkimiste tulemustest. Swedbank AS ei olnud nõus võlgnikuga läbirääkimisi pidama, vaid teatas, et nõustub läbirääkimisi pidama pärast praeguses asjas lõpplahendi tegemist (III kd, tl 14).
22.Eeltoodud asjaoludest lähtudes on maakohus kolleegiumi hinnangul õigesti järeldanud, et võlgnik ei ole oma kohustusi süüliselt rikkunud. Võlgnik on tegelnud mõistlikult tulutoova tegevusega, töötades kohustustest vabastamise menetluse ajal mingil perioodil rohkem kui 1,5 töökoormusega. Sellest järeldab kolleegium, et võlgnik on teinud märkimisväärseid pingutusi, et oma pere ülalpidamisega toime tulla. Esimesel võimalusel, kui võlgniku sissetulekud natuke suurenesid, tegi võlgnik võlausaldajale ka väljamakseid. Toimiku materjalidest nähtuvalt teenis võlgniku laste ema võlgniku kohustustest vabastamise menetluse jooksul miinimumpalka või sellest natuke suuremat palga ja sai vanemahüvitist miinimummääras (II kd, tl 44-54). Kuna laste ema sai miinimumpalka, siis oli pere peamine
2-13-41570 ülalpidaja võlgnik. Seega on eluliselt usutav ja mõistetav, et suurem osa võlgniku palgast kulus kolme alaealise lapse ülalpidamisele. Võlgnik on esitanud iga aruandeperioodi kohta oma pangakontode väljavõtted ning ei ole oma sissetulekuid varjanud.
23.Asjaolu, et võlgnik ei ole teinud võlausaldajatele väljamakseid maksimaalses mahus, ei saa praeguses asjas võlgnikule ette heita põhjusel, et võlgnik oli endale ise usaldusisikuks ning maakohus ei ole võlgnikule tema kohustusi iga rikkumise kontekstis selgitanud. Riigikohus on tsiviilkolleegiumi 30. oktoobri 2019. a määruses tsiviilasjas nr 2-11-24696 p-is 27 leidnud, et olukorras, kus võlgnik on füüsiline isik, kes on samal ajal ise määratud ka usaldusisikuks, peab kohus võlgnikule selgitama võlgniku kohustustest vabastamise menetluse olemust ja võlgniku kohustusi. Ei ole piisav, kui kohustustest vabastamise menetluse algatamise määruses on üldsõnaliselt märgitud usaldusisiku kohustused. Füüsilisest isikust võlgnik (eriti kui tal ei ole õigusteadmistega esindajat) ei pruugi standardvormis koostatud kohtumääruse sisu piisavalt mõista. Seepärast peaks kohus olukorras, kus võlgnik on füüsiline isik, kelle kohus kavatseb määrata ka usaldusisikuks (PankrS § 172 lg 6), võlgnikule juba menetluse alguses, aga vajaduse korral ka menetluse vältel (näiteks ärakuulamisel või ka kohtuistungil) tema kohustusi selgitama. Praeguse asja toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole maakohus võlgnikule üheski kohtunõudes ega ka kohustustest vabastamise menetluse pikendamise määruses andnud täpsemaid juhiseid, millest väljamaksete suuruse arvutamisel lähtuda ning kuidas väljamaksete suurust arvutada (vt maakohtu kirjad I kd, tl 149; II kd, tl 1, 33, 112, 155; 03.06.2019 määrus II kd, tl 103–104). Maakohus on kohtunõuetes ja määruses esitanud üksnes üldise selgituse koos viidetega vastavatele seaduse sätetele. Kuna maakohus ei ole selgituskohustust täitnud iga üksiku rikkumise kontekstis, ei ole seaduses sätestatust väiksemas mahus väljamaksete tegemine võlgnikule etteheidetav.
24.Seadus ei võimalda kohustustest vabastamise menetluse tähtaega üle seitsme aasta pikendada. Seega ei ole praegusel juhul võimalik anda võlgnikule veel täiendavat tähtaega väljamaksete tegemise jätkamiseks. Selles olukorras ei pea kolleegium põhjendatuks jätta võlgnikku kohustustest vabastamata. Praeguse asja materjalidest ei saa järeldada PankrS § 175 lg 2 p-is 2 ja 4 sätestatud aluseid sellise otsustuse tegemiseks. Seega jätab kolleegium määruskaebuse rahuldamata ning nõustub maakohtu järeldusega, et võlgnik tuli pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada.
25.Vastuseks määruskaebuses etteheidetule möönab kolleegium, et võlgnik oleks saanud teha oma sissetulekute arvel mõnevõrra suuremaid väljamakseid. Kuid tuleb arvestada, et võlgnik tasus kohustustest vabastamise menetluse ajal ka elatise võlga, mida võlausaldaja ei ole väljamaksete suuruse tegemisel arvestanud. Kuna elatise võla arvestamise osas puudusid võlgnikul täpsemad suunised ka maakohtult. Kohustustest vabastamise menetluses esitatud aruannetest järeldab kolleegium, et võlgniku sissetulekud jäid menetluse ajal sellisesse suurusesse, et elatise võla tasumise kohustust arvestades ei oleks võlgnikul saanud teha võlausaldajatele märkimisväärselt suuremas mahus väljamakseid, kui ta on seda praegusel juhul teinud. Menetluskulud
26.Menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta määruskaebuse esitaja kanda. Kuna võlgnikul määruskaebemenetluses kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad, ei ole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt)
2-13-41570 Peeter Pällin, Ele Liiv, Neve Uudelt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.