Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Tsiviilasi nr 2-07-47623 juhtudel, mil hagejal tuleb korduvalt ületada sõiduteed, millise ülekäigurajal hageja liiklusõnnetusse sattus. Hageja elukvaliteet on langenud ka seepärast, et ta peab kannatama parema jala murtud hüppeliigese pidevate valude pärast ning järjekordselt minema ortopeedi vastuvõtule (saatekiri tl 26-27). Traumajärgsed muutused jalas tingivad valu ägenemise pikemal kõndimisel, elu lõpuni tuleb arvestada piirangutega jalatsite valikul, sest ei ole võimalik valu tõttu kasutada liiga madala või kõrge kontsaga jalatseid. Hageja väitel sai ta hingelise trauma tulenevalt lahtisest parema sääre kolmikpekse kolmikmurrust, sest mõlemad sääreluud ja üks hüppeliigese luu oli murdunud, labajalg rippus nahariba küljes ja oli liigesest täiesti lahti murdunud, sellise murru nägemine ja äärmisel abituna tundmine ning õnnetuse meenutamine on traumeeriv. Hageja pöördus enne kohut kostja poole ka kirjalikult (tl 9-10), ent kostja ei nõustunud kahju hüvitamisega (tl 11). Hageja taotlusel on kohus nõudnud välja ja võtnud toimiku juurde nii kostja suhtes algatatud kriminaal- kui väärteomenetluse materjalid. 12.03.2008.a esitas hageja menetlusdokumendi, kus pakkus omapoolset kompromissi selliselt, kostja hüvitaks hagejale 10 000 krooni, mis sisaldab ka hageja poolt kantud menetluskulusid, millisteks on eelkõige esitatud hagiavalduselt tasutud riigilõiv. Mittevaralise kahju summat ei ole hageja arvates võimalik enam vähendada, arvesse võttes eelkõige kostja süüastet hagejale vigastuste tekitamises ning ka kostja edasist ja äärmiselt pahatahtlikku käitumist hageja suhtes peale hageja allaajamist kostja poolt juhitud sõidukiga. Kostja kompromissiga ei nõustunud (vt ka allpool). Hageja leiab, et liiklemisel juhindus tema Liikluseeskirja (LE) § 32, mis sätestab, et reguleeritaval ristmikul või ülekäigurajal peab jalakäija sõidutee ületamisel juhinduma foorituledest, reguleerija olemasolul aga tema märguannetest. Ülekäigurada asub ristmikust u 15 m kaugusel ja selle ees, Riia maanteele suunduval vasakpoolsel sõidurajal, oli peatunud vaid üks kõrgem kaubaauto. Kõik ülejäänud sõidukid seisid ristmiku taga asuva teise valgusfoori ees ca 25 m kaugusel. Ristmik oli vaba ja tähelepanelik juht suutnuks olukorda adekvaatselt hinnata. LE § 47 sätestab, et kui reguleerimata ülekäiguraja ees on pärisuunavööndis seisma jäämas või seisma jäänud sõiduk, ei tohi juht sellest sõidukist mööduda vahetult enne ülekäigurada ega ülekäigurajal, jäämata seisma ülekäiguraja ees. Hageja leiab, et tema ainus viga oli naiivne usk, et sõiduki juhina liikluses osalenud kostja järgib liikluseeskirju.

Kostja vastuväited Kostja ei pea oma kirjalikus vastuses (tl 11) hageja taotlusele moraalse kahju nõudes (tl 9-10) ennast liiklusõnnetuse mittevaralises küljes ainuvastutavaks, sest õnnetus oli kahe poole tegevuse tulemus. Kostja asus enne kohtumenetlust seisukohale, et hageja kiirustamine teele aeglaselt liikuvate, kõrgete ja teineteisest pooleteise meetri kaugusel asuvate kaubaautode ummiku vahelt, sealjuures veendumata ohutuses, on hageja kaasvastutav õnnetuses just nimelt mittevaralises mõttes. Vastuses hagiavaldusele (tl 20) ei nõustu kostja mittevaralise kahju nõudes, kuna leiab, et see ei ole millegagi tõestatud. 17.04.2008.a vastuses kompromissiettepanekule (tl 41) ei nõustu kostja 12.03.2008.a hageja esitatud kompromissiettepanekuga, kuna hageja heaolu languse suurus ei ole üheselt mõõdetav ja hageja tervisekahjustused ei kuulu raskete tervisekahjustuse liiki. Samuti ei toimunud õnnetus kostja pahatahtlikkusest, vaid hoopis ettevaatamatusest ja ootamatust situatsioonist tingituna. Kostja ei leia, et ta oleks käitunud peale õnnetust pahatahtlikult, kuna 2 (5)

Tsiviilasi nr 2-07-47623 kostja helistas kohe peale õnnetust politseisse ja kiirabisse ning üritas osutada esmaabi. Kostja ei pea ennast õnnetuse eest ainuvastutavaks, kuna LE § 36 lg 2 sätestab, et jalakäija ei tohi minna sõiduteele seisva sõiduki või muu takistuse varjust veendumata, et ei lähene sõidukit. Hageja aga kiirustas ettevaatamatult teele 4 m kõrguste ja 100 m pikkuste veoautode ummiku vahelt. Kostja tunnistab oma süüd LE § 155 mõttes, kuna ei andnud teed parempöörde lõppedes jalakäijale. Kostja oleks seda teinud, kui hageja oleks ka ise enne kõrge auto varjust ootamatult välja astudes oma ohutuses veendunud ja selle tulemusel nähtav olnud. Viimases kohtule esitatud menetlusdokumendis (tl 52-53) kirjeldab kostja õnnetust ja peab keeruliseks konkreetses situatsioonis liikluseeskirja nõuete täitmist. Kostja leiab, et tema 20-aastane kogemus juhina hoidis ära veel halvema tagajärje nii hagejale kui kostjaga autos olnud 5aastasele lapsele.

Kohtu põhjendused, tuvastatud asjaolud, kohaldatavad õigusnormid Põhiseaduse § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. VÕS § 127 lg 6 sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. VÕS § 128 lg 5 järgi hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-81-05 tehtud lahendis sätestanud, et kohus peab mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmisel arvestama rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ja selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanud enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise. Ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 233 sedastab, et kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, muu hulgas kui tegemist on mittevaralise kahjuga, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 130 lg 2 sätestab, et isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul tuleb kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Riigikohtu otsuses tsiviilasjas nr 3-2-154-07 märgitakse, et VÕS § 130 lg 2 järgi mittevaralise kahju olemasolu eeldatakse ning hageja ei pea iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuse tekkimise. Küll aga oleneb hüvitise suurus kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest. Seega on hageja huvides tõendada, kui tõsine oli talle tekitatud kehavigastus või tervisekahjustus. Lisaks kehavigastusele või tervisekahjustusele ja nende raskusele võib kahjustatud isik tõendada VÕS § 130 lg 2 järgi suurema rahalise hüvitise saamiseks muid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid kehavigastusega seoses. Kohus peab sellisel juhul otsustama, kas need tagajärjed mõjutavad rahalise hüvitise suurust. Kahju hüvitamise kohustuse olemasolu osas puudub asjas vaidlus – see on leidnud kinnitamist kriminaal- ja väärteoasja materjalidega, millest viimases on kostjat karistatud rahatrahviga 3000 krooni LE § 155 nõuete rikkumise eest (17.07.2006.a otsus). Otsuse kohaselt ei andnud kostja mootorsõidukit juhtides reguleerimata ülekäigurajal teed seda ületavale jalakäijale. Samas annab VÕS § 139 lg 3 aluse tervise kahjustamisega tekitatud kahjuhüvitise 3 (5)

Tsiviilasi nr 2-07-47623 vähendamiseks ainult juhul, mil kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus. Tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel (VÕS § 104 lg 5), raske hooletus aga käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine (VÕS § 104 lg 4). Kohus leiab, et hageja väited pideva valu ja selle leevendamiseks vajalike protseduuride ja ravimite osas ja jalanõude piiratud valiku osas on kriminaalasja nr 06267000694 materjale (eelkõige kohtuarstliku ekspertiisi akt nr 20) silmas pidades tõendatud. Lahtine mitme jalaluu murd, mis tingis eksperdi arvates pikaajalise tervisekahjustuse rohkem kui kuuks ajaks (ekspertiisi aktis 4 nädalat kuni 4 kuud) ning mille korrastamiseks tehti operatsioon nahalõigetega ja kompressioonkruvi ja varda paigaldamisega on hageja vanust (sünd. 1938) arvestades piisavalt tõsine vigastus, millest täielikku paranemist ilmselt loota ei ole. Arsti vastuvõtul käimist kinnitab ka hageja esitatud saatekiri konsultatsioonile, kusjuures saatekiri on antud oktoobris 2006.a ehk rohkem kui 6 kuud pärast liiklusõnnetust. Hageja elukvaliteet on valude tõttu halvenenud, mille osas kostja ka vastu vaielnud ei ole. Hageja tervisekahjustus on pikaajaline, võimalik et elu lõpuni kestev ja taastusravi ning hooldust vajav. Sellise pikaajalise toimega elukvaliteedi langus on kohtu hinnangul mõistlikult hüvitatav 10 000kroonise hüvitisega ehk ca Eesti keskmise kuupalgaga, kuivõrd hageja on pensionär ja kostja töötav (kriminaalasja materjalide kohaselt) ja hüvitis arvestab seega poolte varanduslikku seisundit. Kohus on seisukohal, et oluliselt suurem on siiski hageja varaline kahju senini tehtud ja tulevikus tehtavatele kulutustele ravimite ja protseduuride näol, 10 000 krooni on piisav summa hüvitamaks temale kartust tee ületamise suhtes ja liiklusõnnetuse tagajärjel vahetult kogetut (võib eeldada, et jalavigastus oli šokeeriv) ehk mittevaralist kahju. Kohus ei nõustu hageja viidetega tee ületamise kartusse samas kohas, kuivõrd hageja ei ole põhjendanud, miks ta peab pidevalt just õnnetuse toimumise kohas teed ületama. Papiniidu tn ja Riia mnt ristmikul on jalakäijatele tee ületamise võimalusi kümmekond, ja mingit põhjust ei ole (pigem peaks hageja seda just vältima) ületada teed alati õnnetuse toimumispaigas. Mis puutuv hüvitise suuruse võimalikku vähendamisse VÕS § 139 lg 3 alusel, siis kaaludes nii selle poolt- kui vastuargumente, leiab kohus, et selleks puudub alus. Kohus nõustub kostjaga, et suurte autode vahelt üle tee minemine (millist asjaolu kinnitab väärteoasja nr 2670,06,006505 materjalide hulgas olev joonis ja seal antud seletused) ei ole kooskõlas LE § 36 p 2 sätetega, kui jalakäija ei ole veendunud, et sõidukit ei lähene. Samas ei ole kohtule usutav ka kostja poolt nii kriminaal-, väärteo- kui tsiviilkohtumenetluses esitatud väide, et tema liikus kokkupõrkele eelnevalt kiirusega mitte üle 10 km/h. Kriminaalasjas koostatud paikliku vaatluse protokolli kohaselt olid autost tagapool pidurdusjäljed pikkusega 3,35m, millest saab kohus järeldada, et kostja ei olnud piisavalt hoolas pärast pööret jalakäijate võimaliku teeleastumisega arvestamisel ja asus koheselt (pöördenurgast ülekäigurajani ei ole skeemi järgi üle 25 meetri, pidurdusjälgedeni aga veelgi vähem) kiirendama. Selliste tagajärgedega kokkupõrge sai esineda ilmselt vaid suuremal sõidukiirusel või jalakäija kiirustamisel, aga tõenäoliselt mõlema asjaolu üheaegsel esinemisel. Lisaks märgib kohus, et hageja viide kostja poolt LE § 47 rikkumisele on kohane. Kostja oleks pidanud konkreetses situatsioonis (ta ise väidab, et nähtavust piirasid suured veokid) peatuma enne ülekäigurada, veendumaks edasiliikumise ohutuses. Seega rahuldab kohus hagi osaliselt , mõistes mittevaralise kahju hüvitisena hageja kasuks välja 10 000 krooni. Menetluskulud

4 (5)

Tsiviilasi nr 2-07-47623 Lähtudes TsMS § 163 lg 2 jätab kohus menetluskulud kostja kanda, sest hageja pakutud ja kohtuotsusega samas summas määratud kompromissisummast kostja menetluses keeldus.

Toomas Talviste Kohtunik

5 (5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.