Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

milles tegi ettepaneku võla vabatahtlikuks tasumiseks ja andis maksetähtaja. OÜ Iviko-Vest võlgnevust ei tasunud, kuid ei esitanud sellele ka vastuväiteid. Pärast korduvaid meeldetuletusi ja pankrotihoiatuse saamist tasus kostja 11.04.2006 OÜ Berkard poolt loovutatud nõude põhisumma, kuid jättis tasumata viivised. Vastavalt OÜ Berkard ja kostja vahelistele lepingutele kohustus kostja tasuma maksetähtaegadest mittekinnipidamisel viiviseid 1% tähtaegselt tasumata summalt päevas. Hageja loobus viivistest, mis ületavad võla põhisummat ning nõudis viiviste tasumist tulenevalt OÜ Berkad ja kostja vahel sõlmitud lepingutest summas 11 947,50 kr. 15.07.2005 sõlmisid OÜ Kopli Rent ja kostja rendilepingu, mille kohaselt OÜ Kopli Rent kohustus rentima kostjale tööriistu ja muid ehitusseadmeid. Pooled asusid lepingut täitma ning OÜ Kopli Rent väljastas kostjale renditasu maksmiseks arved kogusummas 28 401,40 kr. Lepingu kohaselt oli arvete tasumise tähtajaks 7 päeva. Arvete tähtaegselt mittetasumisel oli kreeditoril õigus nõuda viivist 0,5% tähtaegselt tasumata summalt päevas. OÜ Iviko-Vest arveid tähtaegselt ei tasunud. 14.02.2006 loovutas OÜ Kopli Rent nõude loovutamise lepinguga ülalnimetatud tehingutest tuleneva nõude OÜ Iviko-Vest vastu koos kõrvalnõuetega OÜ-le Aktiva Finants. Hageja saatis OÜ Iviko-Vest registriaadressile võlateatise, milles tegi ettepaneku võla vabatahtlikuks tasumiseks ja andis maksetähtaja. OÜ Iviko-Vest võlgnevust ei tasunud, kuid ei esitanud sellele ka vastuväiteid. Pankrotimenetluse algatamise vältimiseks tasus võlgnik 05.06.2006 kuni 09.06.2006 osamaksetena põhivõlgnevuse vanale kreeditorile OÜ-le Kopli Rent, kes edastas raha hagejale. Kostja ei tasunud lepingulisi viiviseid kohustuse tähtaegselt täitmata jätmise eest. Seisuga 05.06.2006 oli hagejal rendilepingust tulenevalt õigus nõuda viiviseid summas 24 677,94 kr. Hageja tunnistas esialgses hagiavalduses tekkinud arvustusviga ning arvestas asjaoluga, et kostja on tasunud viivist 1000 kr, vähendas nõude üldsummat 35 175,44 kroonini. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja leidis, et hageja nõue rajaneb põhjendamatult kõrgele viivisemäärale, mistõttu tuleks seda lugeda heade kommetega vastuolus olevaks ja on seega tühine vastavalt TsÜS § 86. Viimaste aastate kohtupraktikas on asutud seisukohale, et viivise mõistlikuks määraks tuleb üldreeglina lugeda olenevalt asjaoludest 19% - 38% aastas. Võttes aluseks kõrgeima viivisemäära 38% aastas, moodustuks kostja viivisvõlgnevus hagejale mõlema omandatud nõude pealt kokku 6878,90 kr. Kostja arvates viivise mõistliku suuruse igal konkreetsel juhul kindlaks tegemiseks tuleb eelkõige tuvastada võlausaldajale võlgniku poolt tema kohustuste rikkumisega tekitatud tegeliku kahju summa. Kuna kostja on hagejale tasunud viivist 1000 kr, siis oli ta valmis hagejale tasuma 5878,90 kr. Maakohtu otsus 06.02.2007 otsusega maakohus rahuldas hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt puudus vaidlus, et OÜ Berkard on kostjale tellimislepingute alusel esitanud arved summas 11 947,50 kr. ning OÜ Berkard loovutas 10.02.2006 tellimislepingutest tuleneva põhinõude koos õigusega nõuda viivist, kahju hüvitist ja muid kõrvalnõudeid hagejale. Samuti puudus vaidlus, et Kopli Rent OÜ ja kostja vahel on 15.07.2005 sõlmitud rendileping, mille alusel on kostjale esitatud arveid summas 28 401,40 kr ning OÜ Kopli Rent loovutas 14.02.2006 rendilepingust tuleneva põhinõude koos õigusega nõuda viivist, kahju hüvitist ja muid kõrvalnõudeid hagejale. 2(4)

Kostja oli kohustuse täitmisega viivituses OÜ Berkard ja Kopli Rent OÜ ees. Puudus vaidlus, et kostja on põhinõuded tasunud, kuid hageja nõuab kostjalt põhinõude ulatuses kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist põhinõuete ulatuses (millest on maha arvestatud kostja poolt tasutud 1000 kr. viivis) summas 35 175,44 kr. OÜ Berkard lepingu sõlmimisel on pooled kokku leppinud, et iga tasumisega viivitatud päeva eest kohustub tellija tasuma viivist 1% tähtaegselt tasumata summast päevas. OÜ Kopli Rent lepingu sõlmimisel on pooled kokku leppinud, et tähtajaks tasumata arvete korral on rendiandjal õigus sisse nõuda 0,5% iga viivitatud päeva eest. Kostja esindaja on kinnitanud, et lepingu sõlmimisel tutvus ta lepingu tingimustega. Kokkulepped viivise kohta ei ole vastuolus heade kommetega, ega seetõttu tühised. VÕS § 113 lg 1 kohaselt loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Riigikohtu lahendis 3-2-1-10802 on sätestatud, et kui viivis ületab ilmselt tekkinud kahju, ei tähenda veel sellise kokkuleppe vastuolu seadusega. Viivise rakendumine sõltub põhimõtteliselt võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kuidagi kahjustada. Riigikohus on nimetatud otsuses järeldanud, et asjaolusid arvestades võib viivis olla ebaproportsionaalselt kõrge, mistõttu on kohtule antud võimalus viivist vähendada. Seega on ebatõenäoline kohaldada viivise kokkulepete puhul TsÜS § 86 sätestatut. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Asjaolu, et nõuded on loovutatud hagejale, ei tähenda, et loovutatud nõuete puhul nõude omandajale kahju ei teki. Kaaludes poolte huve ning arvestades, et viivise nõue ei ületa põhivõlga, kostjaks on juriidiline isik, kes tarbis teenuseid oma majandustegevuse raames, leiab kohus, et nõue on põhjendatud. Apellatsioonkaebus Apellant palus tühistada maakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kostja põhivastuväiteks hagile oli nõue ebamõistlikult suure viivisemäära vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel. Kohus oma otsuse tegemisel ei ole kaalunud nimetatud paragrahvis loetletud asjaolusid. Otsuse tegemisel on kohus võtnud tegelikult arvesse asjaolud, et viivise nõue ei ületa põhivõlga ning, et kostjaks on juriidiline isik, kes tarbis teenuseid oma majandustegevuse raames. Need asjaolud ei kattu isegi osaliselt asjaolude ringiga, milliseid kohus pidanuks tuvastama ja kaaluma diskretsiooniotsuse tegemisel viivise nõude vähendamise kohta. Seetõttu on maakohtu otsus kõige tähtsama järelduse osas põhjendamata. Kostja esitas vastuväite, et kostja poolse kohustuse rikkumisega hagejale olulist majanduslikku kahju tekitatud ei ole. Oma vastuväite tõendamiseks esitas kostja kohtule taotluse hagejalt TsMS § 278 alusel loovutuslepingute väljanõudmiseks. Maakohus taotlust ei lahendanud, vaid jättis selle tähelepanuta. Seejuures tegi maakohus kostjale etteheiteid, et kostja ei ole oma vastuväiteid tõendanud. Kostja on esimeses astmes tuginenud asjaolule, et viimase aja kohtupraktika on pidanud mõistlikuks viivisemääraks 19-38% aastas, milline katab üldreeglina võlausaldajate lepingu rikkumisega tekitatud kahju. Apellant on arvamusel, et juhtudel, millistel viivise summa ületab põhinõude summat, võib tavaliselt tunduvalt kõrgem viivisemäär olla iseenesest nö. indikaatoriks, et viivise nõue ei ole tasakaalus võlausaldajale tekitatud kahju 3(4)

suurusega. Neil juhtudel, millistel viivisemäär ületab äripraktikas üldiselt aktsepteeritavat viivisemäära 5-10 korda, nagu antud juhul, peaks tõendamiskoormis lasuma võlausaldajal. Vastus apellatsioonkaebusele Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Maakohus on õigesti leidnud, et kuivõrd lepingu pooled olid vabad oma tahtes kokku leppida viivises ja selle määras (protsendis), siis puudub alus tunnistada viivisemäära kokkuleppeid tühisteks vastuolu tõttu heade kommetega. VÕS § 113 lg.8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS § 162 sätestatule. VÕS § 162 lg.1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv (antud juhul viivis) on ebamõistlikult suur, võib kohus seda maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni. Kohtupraktikas on välja kujunenud, et viivist võib vähendada põhjendusel, et see on ebamõistlikult suur, põhivõla ulatuseni. Antud juhul on seda juba hageja teinud. Seega ei olnud hagis nõutav viivis ülemäära suur ja kohtul puudus vajadus eraldi hinnata võlgniku poolt kohustuste täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Viivist ei käsita võlaõigusseadus leppetrahvi ühe alaliigina, vaid erineva institutsioonina, mille regulatsioon on erinev. Seetõttu ei kuulu viivise väljamõistmisel kohaldamisele VÕS

Tiit Kollom

Ülle Jänes

Gaida Kivinurm

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.