Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-08-8099 Poolte vahel 29.12.2005.a. sõlmitud võlakirja kohaselt andis hageja kostjale laenu, tagasimaksetähtajaga 31.01.2006.a. Kostja jättis tähtpäevaks hagejale tagastamata laenu summas 4600 krooni. Võlakirja kohaselt kohustus kostja võla mitteõigeaegsel tasumisel maksma viivist 5% võlajäägilt päevas. Eeltoodu alusel palub hageja kostjalt välja mõista võla summas 4600 krooni ja viivised summas 148120 krooni. Hageja on arvutanud viivised perioodi 19.05.2006.a. kuni 22.02.2008.a. eest. Kohtukulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja seisukoht hagi suhtes Kostja tunnistas hagi põhivõla osas summas 4600 krooni. Viiviste nõuet kostja ei tunnista, kuivõrd tema hinnangul oli laenuleping tähtajatu ja hageja ei ole võlga hagi esitamise eelselt temalt nõudnud. Seega ei saa ta olla ka võla tasumisega viivitanud. Kostja hinnangul on viivis põhjendamatult suur. Menetluskäik Kohtuistungil jäid menetlusosalised varasemalt avaldatud seisukohtade juurde. Hageja hinnangul on võlakirjaga kõik kokku lepitud ja viivis laieneb kõikidele summadele. Hageja on saanud kahju seoses sellega, et laenatud raha oli kokkulepitust kauem kostja käes, kuna ta ei saanud seda raha enda äris kasutada. Tekkinud kahju täpsemalt väljendada ei oska. Kostja hinnangul laieneb võlakirja kohane viivis ainult võlakirja kohaselt antud esimesele laenusummale, mis on tasutud , mitte järgnevatele laenusummadele. Kui kohus leiab, et viivis on põhjendatud, siis on viivisesumma liiga suur ja ta palub viivist vähendada. Kohtu seisukoht Kohus loeb menetluses esitatud dokumentide ja mittevaidlustatud väidetele tuginedes tuvastatuks järgmised asjaolud. Poolte vahel on 29.12.2005.a. sõlmitud võlakiri, mille kohaselt andis hageja kostjale laenu. Kostja on nimetatud võlakirja alusel laenatud rahast hagejale võlgu endiselt 4600 krooni. Poolte vahel on vaidlus selles, kas pooltevaheline laenusuhe on tähtajaline või tähtajatu ning kas võlakirjas esitatud tingimused laienevad kõikide selles fikseeritud laenusummade üleandmisele või ainult esimesele üleantud laenusummale. Kohtu seisukoha kohaselt tuleb laenusuhe, mille esinemist võlakiri kinnitab, lugeda tähtajatuks. Võlakirja kohaselt andis hageja kostjale laenu 2500 krooni, tagasimakse tähtajaga 31.01.2006.a. Seega oli pooltevaheline esmane laenusuhe tähtajaline. Võlakirja dokumendist nähtub, et hageja ja kostja jätkasid laenusuhet ka pärast nimetatud tähtaja möödumist, nii andis hageja korduvalt kostjale laenu ja kostja tegi hagejale tagasimakseid ka pärast võlakirjas sätestatud tagasimaksetähtaja möödumist (viimane laenuandmine 19.05.2006.a. summas 2600 krooni ja jääb tasuda 4600 krooni). Sellest järeldub, et laenulepingu poolte ühine tegelik tahe oli suunatud laenusuhte jätkamisele ka pärast võlakirjas märgitud tähtaja möödumist. Sellisel kujul laenusuhte jätkamist tuleb käsitleda varasema laenusuhte muutmisena poolte kokkuleppel. Kuivõrd pooled laenusuhte suhtes selle pikendamise järgselt uut lõpptähtaega kokku ei leppinud tuleb nendevaheline laenusuhe tõlgendada kooskõlas VÕS § 29 lg.1 tähtajatuks. Hageja ei ole ka nimetanud tähtpäeva , mis ajaks kostja pidi 19.05.2006.a. saadud laenu ja selle kuupäeva seisuga fikseeritud kogu laenusumma tagastama. Samas on hageja esitanud viivisenõude alates 19.05.2006.a. 2 (3)

2-08-8099 VÕS § 398 lg.1 kohaselt võib laenuandja, kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist, teatades sellest teisele poolele ette vähemalt kaks kuud. Eeltoodust tulenevalt tekib kostjal laenulepingu alusel saadu tagastamise kohustus kahe kuu möödumisel hageja poolt laenulepingu ülesütlemisest. Vastavalt VÕS § 82 lg.7 muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid, et ta oleks kostjaga sõlmitud laenulepingu üles öelnud v. nõudnud laenu tagastamist kostjalt enne hagi kohtule esitamist. Sellise ülesütlemise avaldusena saab käsitleda alles kohtule hagi esitamist 03.03.2008.a. Seega ei tekkinud kostjal enne hageja poolt kohtusse hagi esitamist kohustust hagejale laenu tagastamiseks, millest tulenevalt ei saa kostjat kooskõlas VÕS §-ga 100 lugeda kohustust rikkunuks. Nimetatust tulenevalt puudub hagejal alus kostjalt viivise nõudmiseks, millest tulenevalt ei pea kohus antud asjaoludel hindama, kas võlakirjas märgitud viivisemäär laieneb ka võlakirjas märgitud tähtaja järgselt antud laenusummadele ega ka viivisemäära mõistlikust. Eeltoodust tulenevalt kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele üksnes põhivõlg summas 4600 krooni. Põhivõla osas on kostja ka hagi õigeks võtnud. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 163 lg 1 kannavad hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna hagi kuulub rahuldamisele 3 % ulatuses, tuleb menetluskulud 97 % ulatuses jätta hageja kanda ja 3 % ulatuses kostja kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

Ivika Sillaots Kohtunik

3 (3)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.