Mõista välja MP’ilt (isikukood XXX) ASE(registrikood XXX) kasuks 4 000 (neli tuhat) krooni.
2-03-558 Menetluskulude kindlaksmääramine Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord Harju Maakohtu otsuse peale on pooltel õigus apellatsiooni korras edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse kättesaamisest.
I Hageja nõue ja põhjendused
1.13.02.2003.a sõlmiti ASE(edaspidi AS E ) ja aktsiaselts Riigi Kinnisvara (edaspidi AS Riigi Kinnisvara) vahel notariaalne ostu-müügileping, millega hageja omandas XXX. Omandamise hetkel oli eelnimetatud kinnistu koormatud tähtajalise rendilepinguga nr 108 OÜD(edaspidi OÜ D ) kasuks. Notariaalse ostu-müügilepingu sõlmimisega läksid 31.03.1998 Riigikantselei ja OÜ D vahel sõlmitud rendilepingust nr 198 tulenevad rendileandja õigused ja kohustused üle AS E . Oma 02.04.2003 kirjaga nr 32 oli AS E sunnitud OÜ D poolsete lepingutingimuste rikkumise tõttu ütlema erakorraliselt üles rendilepingu nr 198 ning kooskõlas hageja ning OÜ D vahelise kokkuleppega lõppes nimetatud rendileping 29.04.2003. 25.04.2003 sõlmis AS E OÜ Bhalduslepingu nr 48, mille kohaselt kohustus OÜ Bteema AS E käsundisaajana XXX kinnistu ja selle oluliste osade ning päraldiste haldamisel ja majandamisel, samuti volitas AS E osaühingut sõlmima eelnimetatud kinnistu või selle osade kohta tähtajatuid kasutuslepinguid OÜ B nimel. Vastavalt OÜ D sõlmitud rendilepingu punktile 4.3 oli OÜ D õigus anda renditud vara osade kaupa allrendile ilma rendileandja nõusolekuta, teavitades rendileandjat kõikidest rentniku poolt sõlmitud allrendilepingutest. OÜ D nimetatud õigust ka kasutas, sõlmides kinnistul asuvate ridaelamute elanikega 05.08.2002 üürilepingud. Samal kuupäeval sõlmiti üürileping ka OÜ D ja MP vahel. Üürilepingu esemeks oli Lohusalu külas, Keila vallas Harju maakonnas asuv ridaelamu nr 11 boks 4 asuv eluruum. Pooled deklareerivad, et üürileandja OÜ D üüriõigus tuleneb üürileandja ja hoone omaniku vahel 31.03.1998 sõlmitud rendilepingust, seega oli kostja üürilepingu sõlmimisel teadlik, et tema poolt sõlmitava üürilepingu näol on tegemist allkasutuslepinguga. Seoses asjaoluga, et kasutuslepingu lõppemisega lõpevad automaatselt ka kõik kasutuslepingu alusel sõlmitud allkasutuslepingud, saatis AS E volitatud esindaja OÜ B09.05.2003 kirjaga kostjale selgituse tekkinud olukorra kohta, ettepaneku uue üürilepingu sõlmimiseks ja samuti üürilepingu projekti 09.05.2003 kirjas osundati ka asjaolule, et juhul kui kostja ei soovi uut üürilepingut sõlmida, tuleks kostjal tema valduses olev ridaelamuboks vabastada hiljemalt 15.05.2003. Kostja keeldus uut üürilepingut sõlmimast ning nimetatud kuupäevaks ridaelamu boksi valdusest ei vabastanud. Kuna kostja valdust ei vabastanud, ei ole võimalik vaidlusalust objekti välja üürida, mistõttu hageja kannab kostja tegevusetuse tõttu jooksvalt kahju. Tulenevalt eeltoodust on hageja palunud kostjalt välja mõista kahjuhüvitise summas 16 000 krooni. 13.02.2008 esitas hageja avalduse nõude suurendamiseks. Hageja selgitab, et kahjuhüvitis summas 16 000 krooni on arvestatud alates maist 2003.a kuni septembrini 2007.a. Korrutatud on rikkumise tõttu saamata jäänud üüritulu 4 000 krooni kuude arvuga mil kostja on ilma õigusliku aluseta eluruume vallanud. Hagiavalduse esitamisel oli kahjunõue kostja vastu 16 000 krooni. Hagejale tekitatud kahju on suurenenud ning ta on õigustatud nõudma kahju
2-03-558 hüvitamist endale kuni septembrini 2007.a, seega suurendab hageja nõuet kostja vastu 190 600 krooni võrra. Hageja nõue kostja vastu on kokku seisuga september 2007.a summas 206 600 krooni.
II Kostja vastuväited
2.Kostja leiab, et üürilepingute olemuse ja kehtivuse hindamisel on hageja ebaõigesti lähtunud Riigikantselei ja OÜ D vahel sõlmitud rendilepingu punktist 4.3. Nimetatud lepingu punkt reguleerib üksnes vara allrendile andmist, mitte aga üürilepingute sõlmimist. Hageja on kohtule esitanud kostja ja OÜ D vahel sõlmitud üürilepingu. Nimetatud lepingust nähtub üheselt, et tegemist on üürilepinguga, mitte aga rendi- või allrendilepinguga. Kostja leiab, et lepingu kehtivuse hindamisel ei saa lähtuda rendilepingu punktist 4.3. Vaidluse lahendamiseks, kas OÜ-l D oli õigus sõlmida üürilepinguid ja kas need on kehtivad, tuleb lähtuda rendilepingu punktist 2.1., mis sätestab: “Rentnik kohustub käesoleva Rendilepingu kehtivuse ajal Lohusalu Konverentsikeskust heaperemehelikult valdama ja kasutama. Rentnikul on kolmandate isikute suhtes Omaniku õigused ja kohustused, kui seadustes ei ole sätestatud teisiti.”. Kostja leiab, et ülalviidatud lepingupunktiga oli vara omanik riik oma asutuse Riigikantselei kaudu andnud OÜ D laialdased volitused selle vara kasutamiseks ja valdamiseks, kaasa arvatud üürilepingute sõlmimiseks vara hulka kuuluvate ridaelamute osas. Rendilepingus puudub keeld või piirangud eluruumi üürilepingute sõlmimise osas. Siinkohal peab kostja vajalikuks rõhutada, et Riigikantselei ja OÜ D vahel rendilepingu sõlmimise ajal (31.03.1998) oli üürisuhete ja rendisuhete õiguslik regulatsioon oluliselt teineteisest erinev, sealhulgas kumbagi valdkonda reguleeris eraldi seadus – vastavalt elamuseadus ja rendiseadus. Rendilepinguid (ja allrendilepinguid) oli võimalik sõlmida üksnes mitteeluruumide osas (äriruumid jm. taolised ruumid), üürilepinguid oli võimalik sõlmida ainult eluruumide kasutamise osas. Antud juhul on ridaelamute näol tegemist eluruumidega, milline asjaolu on tõendatud Harju Maavalitsuse hooneregistri 09.02.2001 tõendiga nr. 2520, kostja on sõlminud üürilepingu, mitte aga rendilepingu, allrendilepingu või mingit muud liiki kasutuslepingu. Seega on rendilepingu punkt 4.3. kohaldatav üksnes rendi- või allrendisuhetes konverentsikeskuse koosseisu kuuluvate mitteeluruumide kasutusse andmise korral, kuid sellist õigussuhet kostja ja objekti omaniku/haldaja vahel ei ole. Kostja on seisukohal, et eluruumide omaniku vahetumine ei too kaasa üürilepingute lõppemist. Vastavalt viidatud sättele lähevad üürileandja õigused ja kohustused üle asja omandajale. Üürileping ei lõpe kui üks pool, uus üürileandja, soovib lepingut lõpetada või muuta, kuid teine pool, üürnik, sellega ei nõustu. Praeguses olukorras peab üürnik üürilepingut kehtivaks ning poolte vahel on lahendamata vaidlus selles küsimuses, puudub alus esitada nõuet asja (eluruumi) väljaandmiseks ebaseaduslikust valdusest. Üürniku valdus on seaduslik, kuna tugineb kehtivale üürilepingule. Üürilepingute lõppemist iseenesest kaasa eluruumide haldaja vahetumine, kui eluruumide uus omanik määrab varasema haldaja asemele uue (varem oli haldajaks OÜ D , kostjale teatavaks saanud info kohaselt on käesoleval ajal haldaja OÜ B). Kostja ei pidanud võimalikuks nõustuda täiesti uue üürilepingu sõlmimisega, kuna on seisukohal, et jätkuvalt on kehtiv varasem, OÜ D sõlmitud üürileping, kuivõrd eluruumi omaniku ja haldaja vahetumine ei too iseenesest kaasa üürilepingu lõppemist. Hageja on kostjale esitanud arved, millega nõuab kostjalt alusetu rikastumise korras saadu tagastamist. Kostja leiab, et nimetatud arved on põhjendamatud ja et ta pole hageja arvel
2-03-558 alusetult rikastunud. Hageja pole tõendanud, milles seisneb kostja poolne alusetu rikastumine. Kostja leiab, et üürileping on kehtiv ja kinnitab, et ta täidab seda jätkuvalt, sealhulgas tasub regulaarselt kommunaalteenuste (elektri, kütte jm.) eest, tegeleb ridaelamu ümbruse korrastamisega ning täidab muid üürilepingust tulenevaid üürniku kohustusi, millised on sätestatud üürilepingu punktides 2.3. – 2.11. Kostja kinnitab samuti, et ta on valmis täitma üüri maksmise kohustust, kuid pole seda vahepeal saanud teha hagejast sõltuvate asjaolude tõttu, kuivõrd hageja pole esitanud üüriarveid. Kostja ei pea võimalikuks tasuda hageja põhjendamatuid arveid alusetu rikastumise eest. Eeltoodut aluseks võttes leiab kostja, et ta pole hageja arvel alusetult rikastunud ega seetõttu hagejale kahju tekitanud.
III Kohtuistung
3.13.06.2008 toimunud kohtuistungil jäi hageja esindaja esitatud nõude juurde, paludes kostjalt välja mõista 206 600 krooni. Kostja vaidleb hagile vastu ning palub jätta hagi rahuldamata, jäädes oma kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. Kostja on nõustunud vabastama korteri 01.07.2008.
IV Kohtu põhjendused
4.Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: võlaõigusseadus (edaspidi VÕS) § 12 lg 1 sätestab, et lepingu kehtivust ei mõjuta asjaolu, et lepingu sõlmimise ajal oli selle täitmine võimatu või lepingupoolel ei olnud lepingu sõlmimise ajal õigust käsutada lepingu esemeks olevat asja või õigust. VÕS § 291 lg 1 sätestab, et kui üürileandja võõrandab kinnisasja pärast kinnisasja üürniku valdusse andmist või kui üüritud asja omanik vahetub pärast asja üürniku valdusse andmist asja võõrandamise korral sundtäitmisel või pankrotimenetluses, lähevad üürilepingust tulenevad üürileandja õigused ja kohustused üle asja omandajale. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 6 lg 3 sätestab, et õigused ja kohustused antakse üle üleandmise tehinguga (käsutustehing). Iga õigus ja kohustus tuleb eraldi üle anda, kui seadusest ei tulene teisiti. TsÜS § 6 lg 4 sätestab, et käsutustehingu kehtivus ei sõltu õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest.
5.Kohus, hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
6.Vaidlustamata asjaolud: Hageja on 13.02.2003 sõlminud kinnisasja müügilepingu ja asjaõiguslepingu Riigi Kinnisvara aktsiaseltsiga, mille kohaselt hageja on omandanud lepingu esemeks oleva kinnistu nimetusega LK(I kd, t. 6-11). Nimetatud lepingu punkti 2.1.3. (I kd, tl 7) kohaselt on lepingu ese koormatud ühe tähtajale rendilepinguga nr 108, sõlmitud 31.03.1998 OÜ D , mille alusel on lepingu ese koos selle oluliste osadega rentniku valduses ja kasutuses ja millisest rendilepingust tulenevad õigused ja kohustused lähevad ostjale (hageja) üle. Lepingu punkti
2.1.5.kohaselt on lepingu esemeks oleval kinnistul paiknevad kinnistu oluliseks osaks olevad ehitised ja rajatised, mille koosseisus on muu hulgas kolm ridaelamut (nr 9-11). Lepingu punkti 2.2.2. kohaselt on ostja (hageja) üle vaadanud lepingu eseme koosseisu kuuluvad
2-03-558 ehitised ja rajatised ning talle müüja poolt nende kohta esitatud dokumentatsiooni ja on eelnimetatud andmete alusel teadlik ehitise ja rajatise seisukorrast. Lepingu punkti 2.2.3. kohaselt on ostja (hageja) teadlik kehtivast rendilepingust, selle tähtajast ja temale sellega kaasnevatest õigustest ja kohustustest. 31.03.1998 Riigikantselei ja OÜ D vahel sõlmitud XXX rendilepingu nr 108 (I kd, tl 15-24) punkti 1. kohaselt andis Riigikantselei OÜ D rendile XXX, s.h ridaelamud 9-11 (I kd, tl 25). Rendilepingu punkti 2.1. kohaselt on rentnikul kolmandate isikute suhtes omaniku õigused ja kohustused, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. 29.04.2003 lõppes OÜ D ja hageja vahelise kokkuleppiga OÜ D sõlmitud rendileping (I kd, tl 72-77) ning OÜ D andis hagejale üle kinnistu või selle osade kohta käiva dokumentatsiooni, s.h ridaelamubokside üürilepingud 18 tk, kokku 54 lehel (I kd, tl 75).
7.13.06.2008 toimunud kohtuistungil avaldas kostja, et vabastab vaidlusaluse eluruumi hiljemalt 01.07.2008. Kohtule ei ole esitatud andmeid selle kohta, et kostja oleks 01. juuliks 2008 vabastanud vaidlusaluse eluruumi.
8.Hageja hinnangul kasutab kostja hagejale kuuluvat eluruumi asukohaga XXX ridaelamuboksi nr 11-4 ilma õigusliku aluseta. Kostja vaidleb hageja nõudele vastu, väites, et kasutab vaidlusalust eluruumi üürilepingu alusel. Hageja on tuginenud Riigikantselei ja OÜ D vahel sõlmitud XXX rendilepingu nr 108 (I kd, tl 15-24) punktile 4.3, mille kohaselt rentnikul (OÜ D ) oli õigus anda renditud vara osade kaupa allrendile ilma rendile andja nõusolekuta, teatades rendile andjale kõigist tema poolt sõlmitud allrendilepingutest. Eeltoodust tulenevalt leiab hageja, et kuna kostjaga sõlmitud üürilepingus on märgitud, et OÜ D üüriõigus tuleneb üürileandja ja hoone omaniku vahel 31.03.1998 sõlmitud rendilepingust, pidi kostja olema teadlik, et tema poolt sõlmitava üürilepingu näol on tegemist allkasutuslepinguga. Hageja leiab, et kuna OÜ D sõlmitud rendilepingu lõppemisega on lõppenud ka allrendileping kostjaga. Kostja vaidleb hageja seisukohale vastu, leides, et eelnimetatud rendilepingu punkt 4.3. reguleerib ainult vara allrendile andmist, mitte aga üürilepingute sõlmimist. Kostja leiab, et kuna rendileandja on andnud rendilepingu punktis
2.1.rentnikule kolmandate isikute suhtes omaniku õigused ja kohustused, siis on riik vara omanikuna andnud OÜ D laialdased volitused renditud vara kasutamiseks ja valdamiseks, kaasa arvatud üürilepingute sõlmimiseks.
9.Kostja vastuväidete kohaselt kasutab kostja vaidlusalust eluruumi 05.08.2002 sõlmitud üürilepingu alusel (I kd, tl 36-38). Hageja leiab, et kuna riik vara omanikuna oli 31.03.1998 rendilepingu punktis 4.3 andnud OÜ D õiguse anda renditud vara allrendile, siis tuleb vaidlusalust üürilepingut käsitleda allrendilepinguna. Seega on pooled kostja ja OÜ D vahel 05.08.2002 sõlmitud üürilepingut (I kd, tl 36-38) käsitlenud erinevalt. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et selleks, et välja selgitada, kas tegemist on allrendilepingu või üürilepinguga, tuleb hinnata lepingu sisu. Üüri- ja rendilepingu mõiste avavad VÕS § 271 ja 339. Nimetatud sätete kohaselt kohustub üürileandja üürilepingu järgi üürnikule üle andma asja, rendilepinguga aga kohustub rendileandja andma rentnikule kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Nimetatu on üüri- ja rendilepingu eristamisel üheks põhilisemaks piiritlemise reegliks. Ka Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-119-05 asunud seisukohale, et rendileping eristub üürilepingust oma eesmärgi poolest: rendilepinguga on esikohal renditud asjalt kasu saamine ning lepingu kvalifitseerimisel tuleb lepingut esmalt tõlgendada selle eesmärgist lähtudes. Vastavalt üürilepingu punktile 2.6. (I kd, tl 36) on üürniku (kostja) kohustuseks kasutada eluruumi vastavalt otstarbele, s.o eluruumina elamuseaduse ja võlaõigusseaduse vastavate sätete kohaselt. Eeltoodust järeldub, et vaidlusaluse lepingu eesmärgiks oli üürileandja
2-03-558 kohustus anda üürnikule kasutuseks eluruum ja kostja kohustus tasuma lepingu punkti 2.1. selle eest tasu, mis vastab VÕS § 271 lg 1 sätestatud üürilepingu mõistele. Vaidlusaluses lepingus ei ole pooled kokku leppind rendilepingule iseloomuliku rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi vilja saamises (VÕS § 339), samuti ei tulene kostja poolt lepingu objektist kasu saamine muudest asjas esitatud tõenditest. Järelikult on kostja ja OÜ D vahel 05.08.2002 sõlmitud üürilepingu eesmärgiks eluruumi kasutusse andmine kostjale, mis vastab üürilepingu eesmärgile ja seda ei saa käsitleda allrendilepinguna.
10.VÕS § 12 lg 1 kohaselt ei mõjuta lepingu kehtivust asjaolu, et lepingu sõlmimise ajal oli selle täitmine võimatu või lepingupoolel ei olnud lepingu sõlmimise ajal õigust käsutada lepingu esemeks olevat asja või õigust. Seega on toodud sättes kehtestatud üks lepinguõiguse olulisemaid põhimõtteid, mille kohaselt ei mõjuta lepingu kehtivust asjaolu, et lepingu sõlmimise ajal oli selle täitmine võimatu või kohustuti andma asi või õigus üle isiku poolt, kellel lepingu sõlmimise ajal ei ole õigust lepingu esemeks olevat asja või õigust käsutada. Leping loetakse kehtivaks ka siis, kui asjad, mida lepingu järgi tuli teisele poolele üle anda, on lepingu sõlmimise ajal teisele isikule ära müüdud või hävinud või käsutab asja isik ilma õigusliku aluseta. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et olenemata asjaolust, kas OÜ-l D oli 31.03.1998 Riigikantseleiga sõlmitud rendilepingust tulenevalt õigus sõlmida kostjaga 05.08.2002 üürileping, on üürileping kehtiv VÕS § 12 lg 1 sätestatud põhimõttest tulenevalt.
11.Tulenevalt VÕS § 291 lg 1 ei too kinnisasja võõrandamine kaasa üürilepingute lõppemist, vaid üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused lähevad üle asja omandajale. Kuna kostjaga sõlmitud üürilepingu tähtajaks on üürilepingu punkti 1.4. kohaselt 05.08.2022, siis ei ole kostjaga sõlmitud üürileping lõppenud. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja nõue asja väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest jätta rahuldamata.
12.Hageja on hagiavalduses esitanud kahju hüvitamise nõude summas 16 000 krooni. 13.02.2008 on hageja nõuet suurendanud ja palub kostjalt välja mõista 206 600 krooni (II kd, tl 39-40). Hageja leiab hagiavalduses (I kd, tl 2), et kuna kostjaga sõlmitud üürilepingut tuleb käsitleda allrendilepinguna, mis lõppes rendilepingu lõpetamisel OÜ D , siis on õiglane üüritasu 4 000 krooni kuus. Kostja vaidleb nõudele vastu, väites, et on igakuiselt maksnud üürilepingu järgset üüri. Tulenevalt üürilepingu punktist 2.1. on kostja kohustatud ajavahemikul 05.08.2002 kuni 05.08.2022 tasuma üürileandjale eluruumi kasutamise eest ühes kalendrikuus kokku 100 krooni (I kd, tl 36). Kohus leiab, et asjakohatud on hageja poolt tema kahjunõude tõendamiseks asja juurde esitatud OÜ D poolt LK ridaelamutes asuvate teiste eluruumide kasutamiseks sõlmitud üürilepingud (II kd, tl 105-120), mille kohaselt pooled on kokku leppinud, et üüri suurus on 4 000 krooni kuus. Vastavalt hageja esitatud analoogsetele üürilepingutele (II kd, tl 105-120) on üürileandja kohustuseks olnud tagada ka üüritud korteri korrasolek, selle haldamine (koristamine, voodipesu vahetamine jms), millist kohustust aga kostjaga sõlmitud üürilepingus üürileandjal ei olnud (I kd, tl 36-38). Hageja ei ole nõudnud kostjalt üüri suurendamist VÕS § 299 sätestatud korras, samuti ei ole pooled üürilepingus kokku leppinud kõrvalkohustuste tasumises. VÕS § 292 lg 1 kohaselt peab üürnik lisaks üürile maksma üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulusid) üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud. Kuna üürilepingust ei tulene kostja kohustust kõrvalkohustuste eest tasuda ning ka hageja ei ole kostjaga kõrvalkohustuste maksmises kokku leppinud, siis puudub hagejal õigus neid kostjalt nõuda. Kostja on andnud seletusi selle kohta, et ta tasus lisaks üürile kõrvalkulude eest, hageja aga ei ole tõendanud kõrvalkulutuste tegemist. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja kahju hüvitamise nõue igakuiselt 4 000 krooni ei ole tõendatud.
2-03-558
13.Hageja leiab, et kostjalt tuleb kahjuhüvitis välja mõista alates maist 2003.a kuni septembrini 2007.a (II kd, tl 39-40). Kostja 13.06.2008 kohtuistungil antud selgituste kohaselt on ta igakuiselt maksnud lepingujärgselt üüri 100 krooni kuus. Kostja ei ole oma väidete tõendamiseks tõendeid esitanud. Hageja esitatud arvestuse kohaselt on kostja tasunud üüri kahel korral: 09.01.2007 200 krooni ja 05.12.2007 1 100 krooni, kokku 1 300 krooni (II kd, tl 77-78). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna kostja ei ole tõendanud üürilepingu järgse kohustuse täitmist, tuleb tal täita üürilepingust tulenevat üüri tasumise kohustust ja seetõttu tuleb kostjalt tasumata üür välja mõista. Hageja on esitanud kahju hüvitamise nõude ajavahemiku mai 2003.a – september 2007.a, s.o 53 kuu eest. Kuna kostja on tasunud eelnimetatud ajavahemikul üüri kokku 1 300 krooni, siis tuleb kostjalt välja mõista üürilepingust tuleneva üüri maksmise kohustuse täitmiseks (100 x 53 – 1 300 krooni) 4 000 krooni.
14.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (edaspidi TsMS RS) § 3 sätestab, et enne TsMS RS jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuna hageja on esitanud hagi 06.10.2003, siis kuuluvad menetluskulud kindlaksmääramisele varem kehtinud TsMS § 60 järgi. Tulenevalt TsMS § 60 lg 1 (kuni 31.12.2005 kehtinud redaktsioon) võib kohus hagi osalise rahuldamise korral jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kohus leiab, et kuna kohus on hageja nõude asja väljanõudmiseks kostja ebaseaduslikust valdusest jätnud rahuldamata, samas aga on hagi osaliselt rahuldanud kostja lepingujärgsete kohustuste täitmata jätmise tõttu, siis tuleb tulenevalt TsMS RS § 3 ja TsMS § 60 lg 1 (kuni 31.12.2005 kehtinud redaktsioon) kohaselt jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.
15.Muud poolte seisukohad ja esitatud tõendid ei ole asjakohased.
Merike Varusk Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.