Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada põhjendatud apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Hageja nõue ja selle põhjendused 24.12.2002 sõlmisid pooled laenulepingu, mille järgi andis hageja kostjale laenu 95 000 krooni üheks aastaks. Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks seati samal päeval pant kostja korterile aadressil Xxx. Kostja laenu ei tagastanud. Laenulepingu sõlmisid pooled ilma intressita. Lähtudes võlaõigusseaduse § 397 lg 2 tuleb intressimääraks arvestada harilik intressimäär. Tavaline intressimäär on 25-35% aastas. Hageja peab harilikuks intressimääraks 30% ning palub lisaks põhivõlale 95 000 krooni välja mõista ka intress 27 000 krooni. Laenulepingu järgi kohustus kostja maksma hagejale viivist 2 000 krooni iga viivitatud kuu eest. Kostja viivitus on 35 kuud ja hageja taotleb viivisesumma 70 000 krooni väljamõistmist. Kokku palub hageja kostjalt välja mõista 192 000 krooni ja kohtukulud jätta kostja kanda. Hageja täiendas hagi. Panditud korteri alune maa kanti kinnistusraamatusse. Kostja keeldus korteriomandi omanikuna nõusolekut andmast hageja kasuks koormatud vallaspandi kinnistusraamatusse hüpoteegina kandmiseks. Hageja leiab, et tal on selleks õigus. Hageja palub tunnustada tema õigust 95 000 krooni suuruse esimese järjekoha hüpoteegi kinnistusraamatusse sissekandmiseks Xxx asuva kinnistu suhtes ja sisse kanda hüpoteek registriosa nr xxx neljandasse jakku esimesele järjekohale hüpoteegisummaga 95 000 krooni hageja kasuks. Samuti palub hageja tuvastada kostja kohustus anda nõusolek hüpoteegi sissekandmiseks ja lugeda kostja nõusolek antuks seda asendava kohtuotsuse jõustumisega. Kostja vastus ja vastuhagi Kostja vaidles hagile vastu. Kostja raha hagejalt saanud ei ole. Laenu tagastamise tähtpäevaks oli 08.12.2003, mistõttu nõue aegus 08.12.2006. Hagi on kohtusse esitatud 12.12.2006. Kostja palub kohaldada aegumist. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud hageja kanda. Kostja täiendas vastust. Poolte vahel ei ole läbirääkimisi toimunud. Pretensiooni esitamine ei ole läbirääkimised. Samuti ei nähtu, et pooled oleksid pidanud laenulepingu suhtes kirjavahetust. M J puudusid volitused kostjat esindada ning kostja ei ole seda tegevust ka heaks kiitnud. Kostja on endiselt seisukohal, et laenuleping on rahatu. Laenusumma kättesaamise kinnitus pooltevahelises ühiste kavatsuste protokollis oli kostja jaoks üllatuslik ja protokolli allkirjastamisel jättis ta selle tähelepanuta. Kostja vaidleb vastu ka viivistele. Viivistega tagati mitte laenusumma tagastamist, vaid korteri tähtaegset pantimist. Viimane on aga tähtaegselt tehtud. Samuti ületab viiviste suurus põhivõlga, mis on ebamõistlik. Hagi täienduse kohta märgib kostja, et tal ei ole kohustust anda nõusolek hüpoteegi sissekandmiseks. Pandipidajal on asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 133 järgi õigus esitada notariaalselt kinnitatud avaldus pandiõiguse kinnistamiseks kinnistut koormava hüpoteegina alates ehitisealuse maa kohta kinnistusregistri osa avamise teate avaldamisest väljaandes Ametnikud Teadaanded.

Hageja kandis kinnistusraamatusse eelmärke 95 000 krooni suuruse hüpoteegi sissekandmise tagamiseks enda kasuks. Kostja nõudis eelmärke kustutamist. Kostja leiab, et kinnistusraamatu kanne on ebaõige ning esitas vastuhagi, milles palus tuvastada, et hagejal on kohustus anda nõusolek selleks, et kustutada Harju Maakohtu kinnistusosakonna Harju jaoskonna registriosa nr xxx neljandasse jakku kostja kasuks seatud 95 000 krooni suuruse hüpoteegi sissekandmise tagamise eelmärge, mis on sinna 22.10.2003 kinnistamisavalduse alusel kantud 02.02.2004 ja kustutada hüpoteegi sissekandmise tagamise eelmärge. Kohtu põhjendused Hageja nõue põhineb 24.12.2002 laenulepingul, mille järgi andis hageja kostjale laenu 95 000 krooni üheks aastaks. Kostja kohustus laenu tagasi maksma mitte hiljem kui 08.12.2003, seadma hageja kasuks pandi oma korterile ning maksma kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist 2 000 krooni kuus (t lk 8, 129-130). Kohus leiab, et pooltevaheline suhe tuleb kvalifitseerida laenusuhteks. Vastavalt VÕS § 396 lg 1 „laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.“ Kostja väidab, et laenuleping on rahatu. Kohus selle väitega ei nõustu, kuivõrd see on vastuolus asjas esitatud tõenditega. Pooltevahelises 27.06.2003 kavatsuste protokolli p-s 4 kinnitab kostja, et on hagejalt saanud 95 000 krooni laenu korteri ostuks (t lk 125-126). See haakub ka poolte ja V D vahel 24.12.2002 sõlmitud korteri müügilepingu ja pandilepingu pga 2.1, mille kohaselt V D kinnitab, et sai kostjalt enne lepingu sõlmimist 95 000 krooni (t lk 80-86, 98-104). Kohus ei pea põhjendatuks kostja väidet, et raha saamise kohta oli kavatsuste protokollis üllatuslik punkt. Tegemist ei ole tüüptingimusega, antud kinnituse väljendusviis ei ole ebatavaline või arusaamatu ning mõistlikkuse põhimõttest lähtudes leiab kohus, et kostja pidanuks aru saama nende sõnade tähendusest ja sellest, millele ta alla kirjutab. Ka 05.01.2004 kostja esindaja M J kirjas ei esitatud väidet, et laenuleping on rahatu, vastupidi – väideti, et kostja on raha tasunud (t lk 127-128). Kostja esindaja viitab muuhulgas korteri müügihinnale ja sellega seonduvale võlanõudele. Kostja vastuväiteid 05.01.2004 pretensiooni kohta käsitleb kohus allpool. Antud juhul on see tõend sisuliselt kooskõlas teiste tõenditega. Kohus arvestab ka seda, et laenulepingu rahatuse kohta on hageja esitanud vastuväite alles kohtumenetluses, s.o mitu aastat pärast laenulepingu sõlmimist ning pretensioonide esitamist. Selle väite hiline esitamine vähendab kohtu hinnangul väite usaldusväärsust ning kuna kostja väide laenulepingu rahatusest ei vasta esitatud tõenditele, peab kohus seda väidet ebaõigeks. Kostja on esitanud aegumise kohaldamise taotluse. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat. TsÜS § 147 lg 1 järgi algab nõude aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisest. Laenu tagastamise tähtaeg oli 08.12.2003. Hagiavaldus esitati 12.12.2006. Hageja väidab, et poolte vahel toimusid läbirääkimised, kostja seda eitab. Vastavalt TsÜS § 167 lg 1 „nõude aegumine peatub õigustatud ja kohustatud isiku vahel peetavate läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle, millest nõue võib tuleneda. Eeldatakse, et läbirääkimised on lõppenud, kui isik läbirääkimiste jätkamisest keeldub.“ Hageja tugineb kostja esindajana M J poolt allkirjastatud 05.01.2004 pretensioonile. Kostja väidab, et M J l ei olnud volitusi ega kostja ei ole tema tegevust ka heaks kiitnud. Kohus analüüsib seda väidet. Vastavalt TsÜS § 118 lg 2 „kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale

isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana ja talub selle isiku sellist tegevust, siis loetakse, et esindatav on volituse andnud.“ Kuivõrd kostja esindajana esines M J , kes oli kursis pooltevaheliste lepinguliste suhetega, saanud kätte kostjale adresseeritud 08.12.2003 kirja, oli hagejal mõistlik põhjus uskuda, et M J oli antud volitus kostjat esindada. Kostja pidi olema teadlik ja talus, et M J teda esindab kuna kostja pidi ise edastama M J kostja aadressil saabunud kirjad ning lepinguid puudutava dokumentatsiooni. Kohus loeb TsÜS § 118 lg 2 alusel, et M J le on kostja poolt volitus 05.01.2004 pretensiooni tegemiseks antud. Kostja väidab, et pretensioon ei ole läbirääkimised. Kohus selle väitega ei nõustu. Läbirääkimisteks peetakse TsÜS § 167 lg 1 järgi läbirääkimisi nõude või asjaolu üle, millest nõue võib tuleneda. Neid asjaolusid pretensioon puudutabki – kostja väidab, et on hagejale raha tagastanud ning nõuab enammakstu tagastamist hagejalt. Kostja ei keeldu läbirääkimistest, vastupidi – kostja palub hagejal tasuda enammakstud rahasumma ja kustutada pant, vastasel korral kaalub kostja nõude esitamist hageja vastu. Edasiste vastuste jaoks annab kostja ka aadressi. Sellest nähtub, et kostja soov oli nõude aluseks olevate asjaolude üle täiendavalt läbi rääkida. Läbirääkimised võivad olla läbi viidud ka kirjalikus vormis kirjavahetuse teel. Kuivõrd pretensioonist nähtub, et kostja oli kätte saanud hageja 08.12.2003 kirja ning vastas ise 05.01.2004, siis tuleb seda aega pidada läbirääkimisteks, mis peatavad aegumistähtaja kulgemise. Kohus leiab, et hagi ei ole aegunud. Seega on kohus tuvastanud, et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping, laenuleping ei olnud rahatu ega hageja nõue aegunud. Kuna kostja ei ole käesolevas vaidluses esitanud väidet, et ta on laenu tagastanud (see väide esines vaid kohtuvälises pretensioonis), ei saa kohus sellele väitele tugineda. Antud asjas esitatud tõendite pinnalt tuleb asuda seisukohale, et kostja on laenu saanud ja laen on tagastamata. Vastavalt VÕS § 76 lg 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 108 lg 1 järgi kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus mõistab kostjalt välja põhivõla summas 95 000 krooni. Hageja nõuab kostjalt intressi VÕS § 397 lg 2 alusel 30% aastas summas 27 000 krooni. VÕS § 397 lg 1 kohaselt „majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.“ Kohus leiab, et antud leping, mis on sõlmitud kahe füüsilise isiku vahel, on sõlmitud väljaspool majandus- või kutsetegevust. Asjas esitatud tõendid ei viita poolte majandus- või kutsetegevusele. Pooled laenulepingus intressi suuruses kokku ei leppinud. Seetõttu leiab kohus, et antud laenu eest intressi maksta ei tule. Seetõttu ei kuulu kohaldamisele ka VÕS § 397 lg 2, mis sätestab intressi suuruse. Kohus jätab hageja nõude intressi saamiseks rahuldamata. Hageja nõuab kostjalt viivist 70 000 krooni. Viivises on pooled lepingus kokku leppinud. Kostja aga väidab, et viivis puudutab pandi seadmist. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Ainus tähtpäev, mis laenulepingus on kirjas, puudutab laenu tagastamist. Pandi seadmise kohta tähtpäeva kokku lepitud ei ole. Seetõttu ei saa väita, et viivis puudutaks vaid panti ja mitte laenu. Teiseks, isegi kui tõlgendada viivist ka pandi seadmise kontekstis, ei võta see alust nõuda viivist laenukohustuse täitmisega viivitamisel – viivis tagab kõiki lepingulisi kohustusi. Seega asub kohus seisukohale, et laenu tähtaegse tagastamata jätmise korral on pooled kokku leppinud viivises 2 000 krooni iga viivitatud kuu eest.

Kostja leiab, et viivis on ülemäära suur. Kohus selle väitega ei nõustu. Kohtupraktika on aktsepteerinud viivise suurust põhinõude ulatuseni. Antud juhul viivis põhinõude suuruseni ei küündi. Hageja on püüdnud kostjaga läbi rääkida lepingulise kohustuse täitmiseks ning puudub alus väita hageja pahausksust. Kostja saanuks viivise teket vältida laenu õigeaegsel tasumisel. Kohus mõistab viivise summas 70 000 krooni kostjalt välja. 24.12.2002 korteri müügilepingu ja pandilepingu p-s 4.1 on pooled kokku leppinud laenulepingust tulenevate nõuete täitmise tagamiseks pandi seadmise kostjale kuuluvale korterile asukohaga Xxx-2. Käesolevaks hetkeks on tegemist korteriomandiga (t lk 105-106), mille suhtes hüpoteeki kinnistusraamatusse kantud ei ole. Hageja palub tunnustada tema õigust kanda hüpoteek kinnistusraamatusse, tuvastada kostja kohustus anda selleks nõusolek, lugeda kostja nõusolek antuks kohtuotsusega ning kanda hüpoteek kinnistusraamatusse. Kostja leiab, et ta ei pea vastavat nõusolekut andma kuna seadus seda ei nõua. Kohus on eelpool tuvastanud, et kostjal on hageja ees laenulepingust tulenev kohustus. Puudub vaidlus, et pooled on sõlminud selle laenulepingu täitmise tagamiseks pandilepingu. Seetõttu tuleb tunnustada hageja õigust kinnistada pant, s.o kanda kinnistusraamatusse hüpoteek. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et kostja ei pea vastavat nõusolekut andma. Kinnistusraamatuseaduse § 34’ lg 1 sätestab üldise printsiibi, et kande tegemiseks kinnistusraamatus peab olema puudutatud isiku nõusolek, kui seadus ei sätesta teisiti. Selleks seaduseks on AÕSRS § 133 lg 1, mille kohaselt: „kui ehitis või selle osa, mis on panditud käesoleva seaduse § 132 1. ja 2. lõike kohaselt või enne asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse jõustumist kommertspandi või käsipandina, muutub maa oluliseks osaks, on pandipidajal õigus esitada notariaalselt kinnitatud avaldus pandiõiguse kinnistamiseks kinnistut koormava hüpoteegina, alates ehitisealuse maa kohta kinnistusregistri osa avamise teate avaldamisest ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded. /.../“ Seetõttu piisanuks hageja notariaalselt kinnitatud avaldusest hüpoteegi seadmiseks. Kostja nõusolekut andma ei pea ja selles osas jätab kohus hagi rahuldamata. Asjaolu, et hageja ei ole esitanud notariaalselt kinnitatud avaldust hüpoteegi seadmiseks, ei võta hagejalt õigust seda kohtu kaudu nõuda ning kohtult hüpoteek kinnistusraamatusse kanda, kuid kohus võtab kohtukulude jaotamisel arvesse, et hageja esitas kohtule tarbetu nõude. Kohus kannab hüpoteegi summas 95 000 krooni kinnistusraamatusse. Kuivõrd kohus on tuvastanud laenulepingust tuleneva kostja kohustuse, hageja pandiõiguse ning kannab kinnistusraamatusse vastava hüpoteegi, jätab kohus rahuldamata vastuhagi hüpoteegi sissekandmise tagamise eelmärke kustutamiseks. Seega jätab kohus vastuhagi rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 386 lg 4 alusel tühistab kohus 09.04.2008 määrusega seatud vastuhagi tagamise abinõu ja kustutab kinnistusraamatust vastuväite. Menetluskulude jaotamisel lähtub kohus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg-st

Meelis Eerik kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.