Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

Hagiavaldus on õiguslikult põhjendatud põhivõla 58.578, 90 krooni, sissenõutavaks muutunud tasumata intressi 9417, 54 krooni, viivise 16.843, 24 krooni ja leppetrahvi 11.715, 78 krooni osas ning hagi tuleb selles osas tagaseljaotsusega rahuldada. Hageja on esitanud kahju hüvitamise ehk saamata jäänud tulu nõude summas 32.000 krooni, mis koosneb osaliselt lepingu ülesütlemisele järgnenud perioodi intressist, mille saamise võimaluse hageja lepingu ülesütlemisel kaotas. VÕS § 416 lg. 3 kohaselt, kui krediidiandja ütleb lepingu üles, vähendatakse vastavalt tasumata krediidi brutosummat krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra. Seaduses sätestatud imperatiivse keelu tõttu lõpeb tarbijakrediidilepingu ülesütlemise korral intressi maksmise kohustus ülesütlemisele järgneva aja eest. Seega ei ole võimalik nõuda intressi ka kahjuna ajavahemiku eest, mil võlausaldaja kaotas võimaluse saada kasu tasutava intressina. Juhindudes VÕS § 416 lõikest 3 ja §-st 421 tuleb jätta rahuldamata hageja nõue kahjuhüvitise osas summas 32.000 krooni. Hageja on esitanud võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise nõude summas 900 krooni. Kuna nimetatud kahju ei ületa esitatud viivise nõuet, jääb see nõue rahuldamata. Hageja menetluskulud tuleb 80% ulatuses jätta kostja kanda, kostja menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus jättis välja mõistmata kahjuhüvitise 32.000 krooni ja võla sissenõudmisega seotud kulu 900 krooni ning teha selles osas uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 416 lg. 3, kui jättis kahjuhüvitise apellandi kasuks välja mõistmata. Vastavalt poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingu punktile 5. 3 on tarbijaga sõlmitud lepingu ülesütlemisel krediidisaaja kohustatud krediidiandjale koheselt tasuma tagastamata krediidisumma, lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud intressi, viivise, leppetrahvi ja muud võimalikud kohustused. Kuna VÕS § 101 lg. 1 p. 3 kohaselt võib võlausaldaja juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda kahju hüvitamist, esitas apellant lisaks ülesütlemisavalduses esitatud nõuetele leppetrahvi ja viivist ületavas osas vastustaja vastu kahju hüvitamise ehk saamata jäänud tulu nõude. VÕS § 76 lg. 1 kohaselt tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil vastavalt lepingus sätestatule. Kostjapoolsest lepinguliste kohustuste rikkumisest on apellandile tekkinud varaline kahju. VÕS § 115 lg. 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. VÕS § 415 lg. 1 lausest 2 tuleneb samuti krediidiandja õigus nõuda tarbijalt kahju hüvitamist. Kuna puuduvad andmed, millest nähtuks, et vastustaja oma maksekohustuse rikkumise eest ei vastuta ning seadusega ei ole kahjunõude esitamine keelatud, on apellandil õigus nõuda vastustajalt temapoolsest maksekohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist. VÕS § 127 lg. 1 alusel on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg. 1, 2 ja 4 kohaselt on varaliseks kahjuks ka saamata jäänud tulu, mis seisneb kasus, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Apellandi poolt saamata jäänud tulu ehk kasuna tuleb mõista intressi, mille tasumises on apellant vastustajaga kokku leppinud lepingu põhitingimustes ning mille saamisega apellant krediidisumma väljastamisel mõistlikult arvestas, aga samuti intressi, mida apellant oleks võinud saada vastustaja poolt tasumisele kuulunud summade edasilaenamisest. Lepingujärgse intressi ehk planeeritud tulu saamise võimaluse kaotas apellant lepingu

ülesütlemisel VÕS § 416 lõikes 3 sätestatud korras. Vastavalt nimetatud sättele vähendatakse lepingu ülesütlemisel krediidiandja poolt tasumata krediidi brutosummat krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra. Kahjuhüvitise väljamõistmisel ei saa piirduda üksnes teadaoleva kahjuga, vaid on võimalik ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamine. VÕS § 127 lõike 6 kohaselt otsustab tulevikus tekkiva kahju korral hüvitise suuruse kohus. Arvestades vastustaja senist käitumist (vastustaja ei ole peale lepingu ülesütlemist apellandile tasunud ühtegi makset), võib mõistlikult eeldada, et tulevikus apellandile tekitatud kahju suureneb. Lisaks intressimaksete saamise võimaluse kaotamisele põhjustas vastustajapoolne lepingurikkumine apellandile kahju ka seetõttu, et apellant ei saanud lepingujärgselt tasumisele kuulunud summasid edasi laenata ja teenida planeeritud intressitulu. Lisaks on senises kohtupraktikas asutud seisukohale, et kui võlausaldaja põhitegevuseks on majandusja kutsetegevuses finantsteenuste osutamine ning kui antud võlausaldaja ei ole saanud võlgnikupoolsest lepinguliste kohustuste rikkumisest tulenevalt kasutada tagastamata laenusummat ja intresse umbes aasta vältel, tuleb võlausaldajale kahju tekitamist eeldada. Apellandi peamiseks majandustegevuseks on laenude väljaandmine. Väljastatud laenudelt makstavaid intresse kasutab apellant omakorda uute laenude väljastamisel ja oma tegevuse finantseerimisel. Kui vastustaja oleks apellandile lepingus ja maksegraafikus kokkulepitud makseid õigeaegselt ja nõuetekohaselt maksnud, siis oleks saanud apellant need summad kohe uuesti välja laenata. Kuna vastustaja makseid õigeaegselt ei tasunud, ütles apellant vastustajaga sõlmitud lepingu üles. VÕS § 161 lg. 2 sätestab, et kui kahjustatud lepingupool võib nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb kahju hüvitada osas, mida leppetrahv ei katnud. VÕS § 113 lg. 5 tulenevalt võib kahjunõude olemasolu korral nõuda viivist ületava kahju hüvitamist. Seega arvestas apellant hagi esitamisel kahjunõudest maha leppetrahvi ning viivise, mille tulemusel oli apellandil õigus vastustajalt nõuda kahju hüvitamist vähemalt summas 49.880, 40 krooni. Saamata jäänud tulu nõude puhul tuleb hinnata just tõenäosust, millega ja millises suuruses tulu oleks saadud, kui kohustusi oleks nõuetekohaselt täidetud. VÕS § 128 lg. 4 esimese lause kohaselt peabki kahjustatud isik tõendama üksnes neid asjaolusid, millest nähtub tulu saamise tõenäosus. Apellant on seisukohal, et ta on selliseid asjaolusid tõendanud. Saamata jäänud tuluks võib olla saamata jäänud ettevõtlustulu. VÕS § 128 lg. 4 teise lause kohaselt võib saamata jäänud tuluks olla ka tulu saamise võimaluse kaotus. VÕS § 416 lõikes 3 on sätestatud, et kui krediidiandja ütleb lepingu üles, vähendatakse vastavalt tasumata krediidi brutosummat krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra. Nimetatud sätte sõnastusest on näha, et oluline on see, et krediidiandja poolt välja antud krediiti krediidisaaja ei kasuta. Antud juhul on krediidisumma veel vastustaja kasutuses ja käsutuses. Samas ei maksa vastustaja krediidi kasutamise eest. Seega ei ole apellant käesoleva hetkeni saanud ei tema poolt välja antud krediidisummat ega mingit tasu selle kasutamise eest. Apellant on seisukohal, et VÕS § 416 lg. 3 toodu kehtib juhul, kui vastustaja reaalselt enam krediiti ei kasuta, ehk krediidi brutosummat vähendatakse ainult nende intresside ja kulude võrra, mis tekivad (või tekiksid) peale kogu krediidisumma apellandile tasumist. Kui väita, et ülesütlemisest alates ei kasuta laenusaaja enam krediiti, siis sisuliselt tähendaks see seda, et krediidisumma on tagastatud. Nimetatud sätte mõtteks on, et vähendatakse vastavalt tasumata krediidi brutosummat kogu krediidisumma reaalselt hagejale tagastamise hetkele järgnevale ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra, ehk hagejal on õigus kostjalt nõuda intressi ja kulude hüvitamist muu hulgas ka ajavahemiku eest alates lepingu ülesütlemisest kuni kogu krediidisumma reaalselt hagejale tagastamise hetkeni. VÕS § 195 lg. 2 kohaselt, kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused

jäävad kehtima. Sama paragrahvi lõikes 5 on sätestatud, et lepingu ülesütlemise korral peavad lepingupooled tagastama üksnes lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta juba ette üleantu. Tagastamisele kohaldatakse vastavalt käesoleva seaduse §-des 189-191 sätestatut. VÕS § 189 lg. 1 kohaselt lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 111 sätestatut. Tagastatavalt rahalt tuleb tasuda intressi raha saamisest alates. Apellant on seisukohal, et võla sissenõudmisega seotud kulude puhul ei ole tegemist kahjunõudega. Võla sissenõudmisega seotud kulud on apellandi poolt vastustajale saadetud kirjade kulu, mille tasumist nõuab apellant seaduse ja lepingu alusel. Üldtingimuste p. 9. 3 sätestab, et krediidisaajale, käendajatele ja teistele lepinguga seotud isikutele lepingu rikkumisest tulenevalt saadetud teadetega seotud kulud tuleb hüvitada vastavalt krediidiandja hinnakirjale. Hinnakirjas kokkulepitud tasud ei sisalda ainult postiteenuse maksumust, vaid ka töövahendite, töö ja ajakulu maksumust. Tegemist on tasuga teenuse eest, milles pooled on lepingus eraldi kokku leppinud. Vastustaja seisukoht Vastustaja ei ole apellatsioonkaebusele vastanud. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et vaidlustatud tagaseljaotsus tuleb tühistada, tsiviilasi tuleb saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Maakohus jättis tagaseljaotsusega rahuldamata hageja nõude võla sissenõudmisega seotud kulu 900 krooni hüvitamiseks, leides, et see nõue ei ole õiguslikult põhjendatud VÕS § 113 lõikest 5 tulenevalt, mille kohaselt juhul, kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab viivise, võib nõuda viivist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas. Kolleegium maakohtu selle järeldusega ei nõustu. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et tegemist ei ole imperatiivse sättega ning et kulutuste hüvitamise nõude alusena tugineb hageja pooltevahelise lepingu punktile 9. 3, milles lepiti kokku krediidisaaja kohustuses vastavad kulud hüvitada. Niisugustel asjaoludel ei olnud kohtul alust pidada kulude hüvitamise nõuet põhjendamatuks vastuolu tõttu VÕS § 113 lõikega 5. Nõude lahendamiseks tuleb kohtul hinnata, kas hageja kasutatud tüüptingimus annab aluse nõude rahuldamiseks. Tagaseljaotsuse põhjendus selle nõude rahuldamata jätmiseks tulenevalt TsMS § 413 lõikest 1 ei ole seega õige ja tagaseljaotsus tuleb tühistada. Samas ei nõustu kolleegium hageja apellatsioonkaebuse väitega, mis puudutab kahju hüvitamiseks esitatud nõude 32.000 krooni õiguslikku põhjendatust. See nõue kujutab endast hagiavalduse kohaselt osa lepingu ülesütlemisele järgnenud perioodi intressist. Seega on maakohus õigesti kohaldanud VÕS § 416 lõiget 3, millest tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe vastavalt VÕS §-s 421 sätestatule on tühine. Maakohus on põhjendatult viidanud ka Riigikohtu lahendis 3-2-1-122-07 esitatud seisukohtadele osundatud normi kohaldamise kohta sarnases olukorras. Et VÕS § 416 lg. 3 kujutab endast erinormi just vaidlusaluse olukorra kohta, siis ei ole hageja viited kahju hüvitamise üldnormidele asjakohased. Muu kui lepingu ülesütlemisele järgneva aja eest kaotatud intressides seisneva kahju hüvitamist ei ole hageja nõudnud. TsMS § 657 lg. 2 kohaselt, kui ringkonnakohus tühistab tagaseljaotsuse, saadab ta asja täies ulatuses läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Osundatud sättest tulenevalt ei saa ringkonnakohus asja ise sisuliselt lahendada ja tsiviilasi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kolleegium juhib maakohtu tähelepanu ka sellele, et otsuse põhjenduses ning resolutsioonis on menetluskulude jaotus esitatud erinevalt: kui resolutsioonis märgitu kohaselt

peaks kostja kandma 80% kõigist menetluskuludest, siis põhjenduse kohaselt peaks ta 100%-liselt kandma oma menetluskulud ja 80% ulatuses hageja menetluskulud. Lisaks sellele puudub otsusest põhjendus selle kohta, millistel asjaoludel kohus menetluskulu poolte vahel jaotas.

Margo Klaar

Urmas Reinola

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.