Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Belgiasse. 2004.a aprillis transportis hageja videoprojektori Eestisse tagasi. 12.04.2004.a helistas hageja deklarant kostjale ja informeeris teda kauba saabumisest. Kostja teatas, et kaupa võib deklareerida. 12.04.2004.a vormistas hageja tollideklaratsiooni. Koos kaubaga saabus arve, kus ei olnud märgitud, et tegemist on remonditud kaubaga. 13.04.2004.a tuli kostja ja võttis kauba, samuti kaubaga saabunud arve ning hageja esitatud arve vastu. Hageja poolt kauba deklareerimist kostja eest saab käsitleda käsundita asjaajamisena. Hageja on esitanud osutatud teenuse eest arve summas 11 867,17 krooni. Kostja arvet tasunud ei ole. Samuti võlgneb kostja 08.03.2005.a seisuga viiviseid 3785,62 krooni. Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista 15 652,79 krooni. 11.06.2008.a toimunud istungil täpsustas hageja nõuet ja palus kostjalt välja mõista 11 263 krooni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ei ole andnud hagejale korraldust videoprojektori kohta tollideklaratsiooni vormistamiseks ega ole ka hageja vastavat tegevust hiljem heaks kiitnud. 2004.a märtsis selgus, et üks videoprojektor ei olnud tehniliselt korras ja kostja saatis selle garantiiremonti Belgiasse. 2004.a aprillis, peale remondi teostamist, transportis hageja videoprojektori Eestisse tagasi. Peale videoprojektori kohaletoomist vormistas hageja selle kohta tollideklaratsiooni ilma kostja volituseta. Kuna kõnealune videoprojektor oli eelnevalt ajutiselt Eestist välja eksporditud seoses Belgiasse garantiiremonti saatmisega, siis oleks videoprojektor tulnud Eestisse tagasisaabumisel samal alusel sisse deklareerida ning sel juhul ei oleks tulnud tasuda impordi käibemaksu. Seega on hageja oma käitumisega tekitanud mittevajalikke kulutusi. Ebaõige on hageja väide, et kostja andis telefoni teel nõusoleku kauba deklareerimiseks. Sellist telefonikõnet ei ole toimunud. Samuti on ebaõige väide, et kostja tuli kaubale järgi. Hageja tõi ise kauba kostja kontorisse. Hageja poolt esitatud arve saabus kostjale mõned päevad hiljem postiga. Peale arve saamist teatas kostja hagejale telefoni teel hageja eksimusest. Kohtu põhjendused Asja materjalidest nähtuvalt on hageja vormistanud 12.04.2004.a tollideklaratsiooni kostjale saabunud videoprojektori suhtes. Samuti on hageja esitanud kostjale 13.04.2004.a arve TM 2071 kogusummas 11 867,17 krooni, mis koosneb riigilõivust 100 krooni, impordi käibemaksust 11 263 krooni, tollimaksete makseteenusest 268,17 krooni ning tollideklaratsiooni vormistamise tasust 236 krooni. Hageja ja kostja ei vaidle selle üle, et poolte vahel puudus leping vaidlusaluse kauba suhtes tollideklaratsiooni vormistamiseks. Samuti on hageja võtnud 21.04.2008.a toimunud istungil omaks, et kostjal ei olnud sellisel viisil kauba deklareerimist vaja. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1018 lg 1 sätestab, et kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, on käsundita asjaajajal käesoleva seaduse §-des 1019 – 1023 sätestatud õigused ja kohustused, kui: 1) soodustatu kiidab asjaajamise heaks; 2) asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele; 3) asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigeaegselt täitmata soodustatu seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada või on asjaajamisele asumine muul põhjusel avalikes huvides oluline. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et puuduvad VÕS § 1018 lg 1 punktides 2 ja 3 sätestatud tingimused. Samuti ei ole hageja tõendanud VÕS § 1018 lg 1 p 1 sätestatud tingimuse olemasolu. Asjaolu, et kostja on kauba ja arved vastuvõtnud, ei saa pidada