2-08-295/7 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja - lahend.ee

Välja mõista xxx OÜ-lt viivis 241 775.40 krooni Aktsiaseltsi xxx kasuks. Menetluskulude jaotus Jätta hageja menetluskulud 50% ulatuses solidaarselt kostjate kanda ja 50 % ulatuses xxx OÜ kanda. Kostjate menetluskulud jätta kostjate endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest (30. juuni 2008.a). Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Hagiavaldus ja selles sisalduvad asjaolud 07.01.2008 esitas Aktsiaselts xxx (endine ärinimi Aktsiaselts xxx) maakohtule hagi xxx OÜ ja xxx vastu, milles nõuab kostjatelt solidaarselt põhivõla 249 083.11 krooni ja viivise 249 082.11 krooni väljamõistmist. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti hageja ja kostja I vahel 22.09.2004 rendileping nr L04107169 (edaspidi leping), mille alusel kohustus kostja I tasuma kõik lepingu objektiga (sõiduauto Škoda Superb Elegance) seotud kulutused vastavalt lepingus kokkulepitule. Kostja I ei tasunud kõiki lepingujärgseid makseid nõuetekohaselt, mistõttu lõpetas hageja lepingu. Kostja I ei ole tagastanud hagejale lepingu eset, kuigi selline kohustus on sätestatud lepingu üldtingimuste p 10.6. Kostja II ja hageja sõlmisid käenduslepingu käendaja vastutuse maksimumsummaga 400 000 krooni. Käenduslepingu kohaselt kohustus kostja II tühistamatult ja tingimusteta maksma hagejale kostja I poolt kohustuslikult maksmisele kuuluvaid, kuid maksmata makseid, tasusid, viiviseid ja muid võlgnevusi ning täitma muid kostja rahalisi kohustusi hageja ees, mis tulenevad lepingust. Kostja II ei ole kohustust täitnud. Kostja I võlgnevus hageja ees on 249 083.11 krooni, mis koosneb: osaliselt tasumata rendimaksed perioodil juuni 2006 kuni september 2006 summas 26 072.93 krooni, liikluskindlustuse maksed perioodil september 2006 kuni märts 2007 summas 1 070 krooni, vara jääkmaksumus 221 822.18 krooni (käibemaksuga) ning lepingu lõpetamise teatise tasu summas 118 krooni. Lepingu üldtingimuste p 6.7 on pooled kokku leppinud viivise määras 0.3 % päevas tähtaegselt tasumata summalt iga tasumisega viivitatud päeva kohta. Seisuga 04.01.2008 on kostja I viivise võlgnevus hageja ees 342 536.24 krooni. Lähtuvalt mõistlikkuse ja hea usu põhimõttest nõuab hageja kostjatelt viivist põhinõudest väiksemas ulatuses, s.o 249 082.11 krooni. Hageja leiab, et viivise rakendumine sõltub üksnes kostjatest ning neil oli võimalus ära hoida viivise nõudmine hageja poolt õigeaegselt kohustust täites. Hageja poolt nõutav viivis ei ületa täitamata rahalist põhikohustust.

Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja II sai hagejalt 08.11.2006 teatise, kus teavitati, et kostjal I on tekkinud võlgnevus summas 268 567.94 krooni ning nõuti vastava summa tasumist 27.11.2006. Kostja II esitas vastavale teatisele vastuse, kus palus selgitada võlasummat ning pakkus välja kompromissi. Hageja vastavale teatisele ei reageerinud, rikkudes sellega võlaõigusseaduse (VÕS) § 146 lg 1 kohustust. Kostja II ei olnud teadlik kostja I makseraskustest ega võlgnevuse tekkimisest. Kostja II on seisukohal, et hageja on käendaja suhtes käitunud pahatahtlikult, jättes teda teavitamata olulistest asjaoludest ning läinud vastuollu VÕS § 6 sätestatud hea usu põhimõttega. Kostja II ei olnud kuni 08.11.2006 teadlik, et kostja I on oma kohustused jätnud hageja ees täitmata. Hageja oleks pidanud kostjat II sellest teavitama lähtudes hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest. Hageja on ise endale kahju tekitanud, kuna ta ei alustanud kostjaga II läbirääkimisi võlgnevuse osa tasumise osas ega üritanud tagasi saada renditud sõiduautot. Kui kohus leiab, et hagi põhinõude osas on põhjendatud, siis taotleb kostja II viivise vähendamist tulenevalt VÕS § 113 lg 3 ja VÕS § 162. Kui hageja oleks kostjat II õigel ajal kostja I makseraskustest teavitanud, ei oleks viivisesumma nii suureks kujunenud. Kostja II ei ole põhivõlgnik vaid käendaja. Samuti viitab kostja II asjaolule, et väljamõistetav summa ületaks kostja II vastutuse maksimumsummat 98 165.22 krooni võrra. Hageja ei ole lisaks tõendanud kahju tekkimist viivise summas 249 082.11 krooni. Kui kohus leiab, et põhivõlg tuleks kostjalt II välja mõista, siis palub kostja II vähendada temalt väljamõistetavat viivise summat 7 306.71 kroonini, mis on viivis tasumata rendimaksetelt 16.06.2006 kuni 08.11.2006. Kohtu põhjendused Vaidlustamata asjaolude kohaselt: 1) Hageja ja kostja I sõlmisid 22.09.2004 kasutusrendilepingu nr L04107169, millega anti kostja I kasutusse sõiduauto Škoda Superb Elegance (edaspidi lepingu ese) (t lk 5-10). 2) Kostja I pidi vara kasutamise eest tasuma osamakseid vastavalt maksegraafikule (t lk 10). 3) Hageja ja kostja II vahel sõlmiti 22.09.2004 käendusleping, millega kostja II kohustus tagama solidaarselt kostjaga I 22.09.2004 kasutusrendilepingust tulenevate rentniku kohustuste kohase ja täieliku täitmise, maksimaalselt 400 000 krooni ulatuses (t lk 12). 4) Kostja I ei tasunud osamakseid nõuetekohaselt, mistõttu hageja saatis kostjale I 05.09.2006 teatise lepingu lõpetamise kohta, millega andis kostjale I täiendava aja kohustuse nõuetekohaseks täitmiseks (t lk 11). Kuna kostja I ka täiendava tähtaja jooksul kohustusi ei täitnud, lõpetas hageja kasutusrendilepingu ennetähtaegselt. 5) Pärast lepingu lõpetamist lepingu eset hagejale ei tagastatud. Hageja leiab, et tal on kostjate vastu põhinõue summas 249 083.11 krooni, mis koosneb hageja arvestuste järgi järgmistest summadest: Rendimaksete võlgnevus juuni 2006 kuni september 2006 26 072.93 krooni; Liikluskindlustuse maksed perioodil september 2006 kuni märts 2007 summas 1 070 krooni (t lk 13); Vara jääkmaksumus käibemaksuga summas 221 822.18 krooni (t lk 14); Lepingu lõpetamise teatise tasu summas 118 krooni (t lk 15). Kostjal II sisulisi vastuväiteid summadele, millest põhivõlg koosneb, ei ole (t lk 77). VÕS § 367 lg 1 kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Käesoleval juhul puudub vaidlus, et leping on lõppenud ning kostjal I on rendimaksete osas võlgnevus 26 072.93 krooni. Kostja I oli kohustatud lepingu üldtingimuste p

10.6 kohaselt tagastama lepingu eseme hagejale hageja poolt näidatud kohta ja ajaks oma kulul. Kostja I ei ole lepingu eset tagastanud. Seega on põhjendatud hageja nõue lepingu lõpetamise seisuga 15.09.2006 vara jääkmaksumuse väljamõistmiseks summas 221 822.18 krooni (käibemaksuga). VÕS § 367 lg 4 kohaselt liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Lepingu üldtingimuste p 7.1 kohaselt kõik lepingu eseme kindlustamisega seotud kulutused kannab ja maksed maksab rentnik. Seega oli kostjal I kohustus tasuda kindlustusmakseid kindlustusandjale hageja eest ja hageja on kostja I eest nimetatud kohustuse täitnud (t lk 13). VÕS § 78 lg 4 kohaselt võib kohustuse täitnud kolmas isik esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist. Seega on hageja 1 070 kroonine nõue põhjendatud. Lepingu üldtingimuste p 10.5 kohaselt kõik lepingu ennetähtaegse lõpetamisega seotud kulutused kannab rentnik. Juhul, kui hageja teeb lepingu lõpetamisel teatud kulutusi, kuuluvad need rentniku poolt koheselt hüvitamisele. Seega on hageja 118 kroonine nõue põhjendatud (t lk 15). Lepingu üldtingimuste p 6.7 kohaselt kui rentnik hilineb ükskõik millise makse või mõne muu lepingujärgse summa maksmisega, maksab ta iga viivitatud päeva eest hagejale viivist 0.3 % tähtaegselt maksmata summast. Hageja on arvestanud kostjale I viivist hagiavalduse esitamise seisuga 342 536.24 krooni ja vähendanud seda alla põhivõla. VÕS § 113 lg lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutmisest kuni kohase täitmiseni. Puudub vaidlus, et kostja I on põhivõla tasumisega viivituses, mistõttu on hageja viivisenõue summas 249 082.11 krooni põhjendatud. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 järgi vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees kohustuse rikkumise korral solidaarselt, kui käenduslepingus ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Hageja ja kostja II vahel sõlmitud käenduslepingus ei ole lepingupooled kokku leppinud solidaarvastutuse kohaldamata jätmises. Küll aga on kokku lepitud käendatava summa maksimumsumma, milleks on 400 000 krooni. Kostja II taotleb viivise vähendamist, kuna hageja on oma õiguste realiseerimisel kostja II suhtes käitunud vastuolus VÕS § 6 lg 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg 2 ja tekitanud iseendale kahju (t lk 69-71). VÕS § 6 lg 1 kohaselt võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Võlasuhtes loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Samuti ei ole TsÜS § 138 lg 2 tulenevalt lubatud õiguse teostamine, mille eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. VÕS § 146 lg 1 sätestab võlausaldaja teatamiskohustuse, millest tulenevalt peab käendaja nõudel võlausaldaja andma talle teavet põhivõlgniku kohustuse täitmise kohta. Kui võlausaldaja ei täida nimetatud kohustust, väheneb tema nõue käendaja vastu kohustuse rikkumisest käendajale tekkinud kahju ulatuses. Käesolevas asjas loeb kohus tuvastatuks, et hageja täitis võlausaldaja teatamiskohustuse kostja II ees. Kostjat II on teavitatud enne 27.11.2006 kostja I võlgnevusest (t lk 42) ning kostja on 25.06.2008 kohtuistungil võtnud omaks, et suhtlemine toimus hagejaga telefoni teel (t lk 78). Hageja ei pidanud informatsiooni põhivõlgniku maksevõimetuse kohta andma kirjalikult, vaid see võis toimuda ka suuliselt telefoni teel. Seega on kohus seisukohal, et põhivõlg 249 083.11 krooni kuulub kostjatelt solidaarselt väljamõistmisele.

Samas leiab kohus, et kostja II taotlus viivise vähendamiseks kuulub rahuldamisele. VÕS § 113 lg 8 kohaselt viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS § 162 sätestatule. Seega võib kohus viivist maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb kostja II ja hageja huve kaaludes. Kuna viivist oli arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses, tulnuks hagejal tõendada kahju olemasolu suuremas ulatuses. Kohus leiab, et viivis on kostja II suhtes ebamõistlikult suur ning vähendab seda 7 306.71 kroonini. Kohus võtab arvesse asjaolu, et kostja II oli kostja I juhatuse liige alates 27.03.2004 kuni 29.12.2005 (t lk 73). Seega ei olnud kostja II enam kostja I juhatuse liige lepingu lõppemise ajal. Lepingu üldtingimuste p 10.6 tulenevalt oli hagejal õigus käsitleda lepingu eset kui varastatud vara ja rakendada kohaseid meetmeid lepingu eseme valduse tagasisaamiseks. Hageja ei ole vastu vaielnud kostja II väidetele, et kostja II avaldas soovi teha hagejaga koostööd lepingu eseme otsimiseks ja tagasi saamiseks. Kuna lepingu eset kostja II valduses lepingu lõppemisel ei olnud, ei saanud kostja II mõjutada lepingu eseme tagastamise protsessi, kuna see sõltus hagejast ja kostjast I. Samas pole hageja tõendanud, et ta tegi kõik võimaliku lepingu eseme valduse tagasi saamiseks. Seega, arvestades viise suurust ja viivituse asjaolusid, on ebaõiglane nõuda kostjalt II viivist summas 249 082.11 krooni. Kohus peab mõistlikuks viivise summaks 7 306.71 krooni, mis on viivis tasumata rendimaksetelt (arvestus t lk 76). Kostja I suhtes kuulub viivis summas 249 082.11 krooni täies ulatuses väljamõistmisele. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 165 lg 3 kohaselt kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. Seega jäävad hageja menetluskulud 50 % ulatuses solidaarselt kostjate kanda ja 50 % ulatuses kostja I kanda. Kostjate menetluskulud jäävad nende endi kanda. Pooled võivad nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist asja lahendanud esimese astme kohtult 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimeses astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ja kulusid tõendavad dokumendid.