Võlaõigus › Muud kindlustuslepingud

Asjaolud, hageja nõue ja põhjendused OÜ Mayor Arts Organization esitas 24.11.2006 hagi Salva Kindlustuse AS vastu, milles palus liikluskindlustuse seaduse (LKS) § 7 lg-st 1 juhindudes kostjalt välja mõista liikluskindlustuse hüvitise 125 000 krooni ning viivise 75 600 krooni. 14.11.2007 suurendas hageja viivise nõuet 252 800 kroonini. Hagiavalduse kohaselt toimus 10.02.2006 kell 21.55 Tallinn-Haapsalu maanteel Ellamaal liiklusõnnetus, milles osalesid hagejale kuuluv sõiduk Opel Zafira (riiklik registreerimismärk 972 ANR), mida juhtis Annely Leinberg, ning Ahti Vangonenile kuuluv sõiduk Volkswagen Passat (riiklik registreerimismärk 517 ADY), mida juhtis Ahti Vangonen. Opel alustas möödasõitu ees märgatavalt aeglasemalt liikunud Volkswagenist. Möödasõidul olles märkas Opeli juht, et Volkswageni juht pidurdas järsult ja lülitas sisse vasaku suunatule. Opeli juht sai aru, et Volkswagen kavatseb ilmselt sooritada pööret ca 15-20 m kaugusel vasakul asuvale kõrvalteele, ning kokkupõrke vältimiseks alustas samuti pidurdamist. Kuivõrd kohas, kus Opeli juht oli alustanud pidurdamist, oli täiesti ootamatult must jää (eelnevalt oli kogu maantee olnud kuiv, libeduseta), siis sattus sõiduk Opel Zafira külglibisemisse ja paiskus teelt välja vasakule vastu puud ning sealt edasi parema küljega kraavi. Sõidukite vahel kokkupõrget ei toimunud. Liiklusõnnetuse põhjustas hageja hinnangul Ahti Vangonen, kes tunnistas ennast kohapeal liikluskahju põhjustamise eest vastutavaks. Hageja hinnangul rikkus Ahti Vangonen liikluseeskirja (LE) § 11, § 91, § 100, § 128 ja § 134 nõudeid, s. t alustas manöövrit (vasakpööret), veendumata selle ohutuses, ei märganud ega andnud teed möödasõidul olevale juhile, millega takistas hagejale kuuluva Opeli juhti manöövrit (möödasõitu) ohutult lõpetamast. Kuivõrd Volkswageni juhi poolne liikluseeskirjade rikkumine tingis Opeli juhi jaoks sõidukiiruse järsu vähendamise vajaduse, mis põhjustas liiklusõnnetuse, siis on kostja vastavalt LKS § 7 lg-le 1 kohustatud hüvitama hagejale tekitatud liikluskahju. Ahti Vangoneni tsiviilvastutus on kindlustatud kostja Salva Kindlustuse AS juures. 13.02.2006 esitas hageja kooskõlas LKS § 40 lg-ga 2 kostja kui liikluskahju põhjustaja kindlustusseltsi vastu kahju hüvitamise nõude. 03.03.2006 teatega teavitas kostja hagejat hageja sõiduki liiklusõnnetuse eelsest harilikust väärtusest ning kinnitas, et on vastavalt seadusele kohustatud kahjujuhtumi kindlustusjuhtumiks tunnistamise korral hüvitama hagejale 115 000 krooni juhul, kui Opel antakse üle kindlustusandjale, ning 90 000 krooni, kui Opelit kostjale üle ei anta. 28.03.2006 esitas hageja kostja 03.03.2006 teatele vastuse, milles teatas, et ei nõustu kostja poolt 03.03.2006 hüvitamisotsuses pakutud hüvitussummaga. 30.03.2006 kirjaga teavitas kostja hagejat oma otsusest hageja nõue osaliselt rahuldada ning märkis, et on oma otsusest tulenevalt kohustatud hüvitama 125 000 krooni, juhul kui sõiduki jäänused jäävad kostjale, või 100 000 krooni, kui avariijärgne sõiduk jääb hagejale. 03.04.2006 esitas hageja kostjale kahju hüvitamise otsuse täitmiseks vajalikud pangarekvisiidid. 18.04.2006 edastas Salva Kindlustuse AS hagejale uue otsuse kahjujuhtumis nr S26060770, mille kohaselt kostja leidis, et liiklusõnnetus ei ole kindlustusjuhtum, kuna kahju ei ole põhjustanud kostja kindlustusvõtja, vaid hagejale kuuluva sõiduki juht Annely Leinberg LE § 123 rikkumisega, ning keeldus hagejale kahju hüvitamisest. Hageja OÜ Mayor Arts Organization ei nõustunud Salva Kindlustuse AS 18.04.2006 otsusega kahjujuhtumis nr S26060770 ja vaidlustas selle Kindlustuse Vaidluskomisjonis. Hageja nõudis Salva Kindlustuse AS 30.03.2006 kahju hüvitamise otsuses märgitud ulatuses liikluskahju hüvitist ja viivist 75 600 krooni kahjuhüvitise väljamaksmisega viivitatud aja eest. Kindlustuse Vaidluskomisjon jättis hageja kaebuse 15.11.2006 otsusega täies ulatuses rahuldamata.

2(10)

Harju Maakohtule 24.11.2006 esitatud hagiavalduses jäi hageja oma nõude juurde ja vaidles Kindlustuse Vaidluskomisjoni otsusele täies ulatuses vastu. Hagi põhjenduste kohaselt on kostja kohustatud 30.03.2006 otsuses märgitud ulatuses liikluskahju hüvitama ning tasuma ka viivist kindlustushüvitise väljamaksmisega viivitatud aja eest. 30.03.2006 otsus, milles kostja kohustus hüvitama hagejale 125 000 krooni, kui sõiduki jäänused antakse üle kostjale, on sisuliselt võlatunnistus VÕS § 30 tähenduses, millega kostja on tunnistanud kohustust hageja ees. Kostjal puudub seadusest tulenev õigus keelduda kohustuse täitmisest. Hilisem, 18.04.2006 otsus, millega kostja keeldus liikluskahju hüvitamisest, on vastuolus seaduse ja heade kommetega ning seetõttu tühine. Salva Kindlustuse AS 18.04.2006 otsus on vastuolus liikluskindlustuse seadusega, kuna LKS § 45 lg-te 1 ja 4 järgi tekkis kindlustusandjal alates 30.03.2006 kohustus kahju hüvitamiseks (rahalise hüvitise ülekandmiseks) hiljemalt hüvitamise otsuse tegemisele järgneval tööpäeval või asjakohase pangaarve numbri saamisele järgneval tööpäeval, kui see ei ole hüvitamise otsuse tegemise ajal teada. Hageja pangaarve number oli kostjale alates 03.04.2006 teada, mistõttu hiljem ei saanud enam teha teistsuguseid otsuseid ja 04.04.2006 saabus rahalise hüvitise väljamaksmise tähtpäev. Liikluskindlustuse seadusega on seadusandja kehtestanud liikluskahju hüvitamise nõuete käsitlemiseks korra, millest kindlustusandjal ei ole õigust kõrvale kalduda. LKS § 45 lg 1 kohaselt tuleb liikluskahju hüvitamise või sellest keeldumise otsus teha kohe, kui selleks on vajalik teave, kuid mitte hiljem kui 30 päeva jooksul, arvates hüvitamiseks kohustatud kindlustusandjale nõude esitamisest. Hageja esitas nõude 13.02.2006, millest tulenevalt liikluskahju hüvitamise otsus tuli teha hiljemalt 15.03.2006. Teiseks on liikluskahju hüvitamisest keeldumise otsus hageja arvates vastuolus seadusega, kuna hageja ei nõustu kostja järeldusega, et liikluskahju põhjustas hagejale kuuluva sõiduki valdaja LE § 123 rikkumisega. Kostja ei ole LE § 123 rikkumist Opel Zafira juhi poolt põhjendanud ega usutavaks teinud. Kostja ei ole arvesse võtnud, et hagejale kuuluva sõiduki juhi manööver, järsk pidurdamine, oli otseses põhjuslikus seoses kostja kindlustusvõtja, Volkswagen Passati juhi A. Vangoneni pidurdamisega ja sellest tingitud. Pidurdamine oli põhjendatud kokkupõrke vältimiseks ning Opel Zafira juht täitis LE § 123 selles mõttes, et kohandas oma sõiduki kiiruse selliseks, mis võimaldaks peatumist. Alusetu keeldumine hüvitise maksmisest on vastuolus ka heade kommetega, kuna pärast kindlustushüvitise nõude saamist ja rahuldamist asus kostja pahatahtlikult otsima võimalusi hüvitise väljamaksmisest keeldumiseks. Kuna kostja hüvitist tähtaegselt välja ei maksnud, nõudis hageja temalt viivist kahju hüvitamise nõude tekkimise ajal kehtinud LKS § 45 lg-s 4 sätestatud määras, s. o esimesel kümnel päeval üks protsent tasumata hüvitise väärtusest iga viivitatud päeva eest ja 0,4 protsenti iga järgneva viivitatud päeva eest. Hageja nõudis viivist kahe perioodi eest: perioodil 15.03.2006-30.03.2006 kindlustushüvitiselt 100 000 krooni kokku 12 000 krooni ja perioodil 04.04.2006-13.09.2006 (159 päeva) 63 600 krooni. 14.11.2007 suurendas hageja viivise nõuet perioodi 14.09.2006-30.11.2007 (443 päeva) eest 177 200 krooni võrra, rakendades viivisemäära 0,4 % päevas väljamaksmata kindlustushüvitise summalt 125 000 krooni. Kokku moodustas hageja viivise nõue 252 800 krooni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja Salva Kindlustuse AS jäi vastuväidetes hagile oma 18.04.2006 liiklusõnnetuse liikluskindlustuse kindlustusjuhtumiks mittetunnistamise ja liikluskahju hüvitamisest keeldumise otsuses (kahjujuhtum nr S26060770) toodud seisukohtade ja põhjenduste juurde. Kostja väitis, et 10.02.2006 toimunud liiklusõnnetuse põhjustamises oli süüdi hagejale kuuluvat sõidukit Opel Zafira (riiklik registreerimismärk 972 ANR) juhtinud Annely Leinberg, kes rikkus liikluseeskirja § 91 ja § 123. Sellepärast puudub LKS § 44 lg 3 p 3 kohaselt alus hagejale liikluskahju hüvitamiseks. LE § 123 näeb ette, et juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse vastavaks ilmastiku- ja 3(10)

teeoludega ning oma sõidukogemusega. Annely Leinberg alustas möödasõitu eesliikuvast sõidukist, kuid ei valinud selleks õiget kiirust. Eesliikunud Volkswagen Passati juht Ahti Vangonen ei loonud liiklusohtlikku olukorda, mis tinginuks Annely Leinbergi manöövri ja selle tagajärjel liiklusõnnetuse tekkimise, kuna Ahti Vangoneni juhitud sõiduk ei olnud väljunud pärisuunaliselt sõidurajalt ega alustanud ühtegi manöövrit. Kiiruse vähendamine ja suunatuledega märkuandmine ei ole liikluseeskirja § 2 lg 25 mõistes samastatav manöövriga. Kostja ei ole andnud 30.03.2006 kirjas hagejale võlatunnistust. 30.03.2006 kirja saatmise ajal ei olnud välja selgitatud kindlustusjuhtumi toimumise asjaolud ning kostjal ei olnud tekkinud kohustust kindlustushüvitise väljamaksmiseks. Kindlustusandja poolt kahjujuhtumi menetlemise käigus tehtud otsused ei ole käsitletavad VÕS §-s 30 sätestatud konstitutiivse võlatunnistusena. Liikluskindlustuse seadus ei pane kindlustusandjale abstraktset hüvitamiskohustust, vaid kindlustusandja selgitab igakordselt kindlustusjuhtumi menetlemisel välja, kas on tegemist liikluskahjuga (LKS § 26) ja kas esinevad liikluskahju hüvitamise alused (§ 44). Juhul kui kindlustusandja on teinud otsuse liiklusõnnetuse kindlustusjuhtumiks tunnistamise ja kahju hüvitamise kohta, on tal võimalik hiljem siiski tõendada, et tal otsuses näidatud kohustust ei ole. Kindlustusjuhtumi menetlemise korra rikkumine ei too kaasa tehingu tühisust, vaid kindlustusandja kohustuse tasuda viivist. Kostja vaidles vastu kindlustushüvitise nõudele ja viivise nõudele. Viivisenõude osas märkis kostja, et lisaks üldisele põhjendamatusele on hageja esitanud viivise LKS § 44 lg-s 5 toodud piirmäära ületavas suuruses. LKS § 44 lg 5 kohaselt ei saa viivise summa olla suurem kui 100 protsenti hüvitise summast. Poolte vahel puudub vaidlus, et hagejale on tekkinud otsest varalist kahju 100 000 krooni ulatuses ja vastavalt kindlustushüvitise suurus oleks 100 000 krooni, kui esineks alus kahju hüvitamiseks. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Harju Maakohus rahuldas 21.01.2008 otsusega hagi osaliselt ning mõistis välja Salva Kindlustuse AS-lt OÜ Mayor Arts Organization kasuks kindlustushüvitise 93 750 krooni, juhul kui hageja ei anna avariilist sõidukit väärtusega 25 000 krooni üle Salva Kindlustuse AS-le, ning 56 700 krooni viivist. Kohus otsustas jätta asjas hageja kantud menetluskulud 75 % ulatuses kostja kanda, võttes aluseks TsMS § 162 lg 1 ja 2 ning § 163 lg 1. Otsuse põhjenduste kohaselt puudub pooltel vaidlus kindlustushüvitise suuruse üle, viivise arvestuse ning selle suuruse üle, samuti selle üle, et liiklusõnnetus leidis aset talvisel ajal veebruarikuus ning väljas oli juba pime. Pooled leppisid kohtuistungil kokku avariilise sõiduki Opel Zafira väärtuseks 25 000 krooni. LE § 123 kohaselt peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ja muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mistahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. Sõiduautot Opel Zafira juhtinud Annely Leinbergi seletuse kohaselt (vt kindlustuse vaidluskomisjoni istungi protokoll 06.11.2006) alustas ta Tallinn – Haapsalu maanteel möödasõitu eespool sõitvast sõidukist, kui jõudis tõusule, kus oli möödasõit lubatud. Ta näitas suunda ja reastus välja vastassuunavööndisse. Teelõik oli tema hinnangul sirge ja nähtavus hea. Sõiduauto Volkswagen Passat oli temast eespool ning A. Leinberg nägi pärast möödasõidu alustamist, et Volkswagen Passat pidurdas järsult ja lükkas sisse vasaku suunatule. A. Leinbergile jäi mulje, et Volkswageni juht tema sõidukit ei olnud märganud. Seetõttu 4(10)

sõiduauto Opeli juht A. Leinberg samuti pidurdas ning tema auto kaotas juhitavuse tee libeduse tõttu ja auto läks külglibisemise tõttu teelt välja. Tagasi reastada A. Leinberg oma seletuse kohaselt autot enam poleks jõudnud, kuna oli eessõitvast autost tagapool kolm-neli auto pikkust ning kiirus möödasõidul oli 80 – 90 km/t (vt A. Leinbergi seletus kahjuteatel 13.02.2006). Sõiduauto Volkswagen Passati juht pidurdas järsult, sest oli pime ja ta ei näinud teelõiku, kuhu ta keerama peab. Volkswageni juhi A. Vangoneni ütluste kohaselt A. Leinbergile nägi ta viimasel hetkel kõrvalteed, kuhu ta keerata soovis. Sõiduautot Volkswagen Passat juhtinud Ahti Vangonen sõiduauto Opel Zafira juhi hinnangul ilmselt taganttulevat sõidukit ei märganud. Ahti Vangoneni enda seletuse kohaselt kindlustuse vaidluskomisjoni istungil 06.11.2006 ta aeglustas sõidukiirust, kuna otsis kohta, kust ära keerata. Ta teadis, et tänavavalgustuse posti kohalt tuli ära keerata, kuid oli pime ja tee libe. Möödasõitu tegev sõiduauto ilmus tema vaatevälja ootamatult otse külje pealt. A. Vangoneni seletuse kohaselt ta taganttulevat sõidukit enne suunamärguande andmist ei märganud ning ta ei osanud ka öelda, kui kaugel ta enne suunamärguande andmist kõrvalteelt oli. A. Vangoneni arvates möödasõitu tegeval sõidukil tuled põlesid, kuid nähtavus oli halb, vist sadas lund. A. Vangonen vaatas väidetavalt tagasivaatepeeglisse ka, kuid sel hetkel ta tulesid ei näinud. Need võisid tema arvates jääda pimedasse kolmnurka ning teel oli tõusukoht. A. Vangoneni seletuse kohaselt, kui ta oleks tulesid näinud, ta poleks vasakule keeranud. A. Vangoneni juhitud sõiduk võis tema hinnangul olla teeotsast 4 kuni 5 autopikkust, kui ta teist sõidukit märkas. Eeltoodust kujunes kohtule veendumus selles, et sõiduauto Volkswagen Passati juht A. Vangoneni tähelepanu oli tema enda seletuse kohaselt suunatud eelkõige kõrvaltee märkamisele, et õigel ajal sinna ära keerata, mistõttu võis talle jääda märkamatuks tagant vasakult vastassuunavööndis möödasõitu alustanud sõiduauto Opel Zafira. Seega oli möödasõitu alustanud sõiduki juhil A. Leinbergil tekkinud olukorras tema ees vasakpööret kavandavale sõidukile otsasõidu vältimiseks ainuvõimalik pidurdada, mille tulemusel libeda teepinna tõttu sattus tema juhitud sõiduk külglibisemisse ning sõitis teelt välja vastu puud ja seejärel kraavi. Pooled on teeolude suhtes avaldanud kindlustusandjale vastuolulisi ütlusi. Hageja väidetel oli Opeli juhi A. Leinbergi seletuse kohaselt tee kuni avariipaigani kuiv ning nähtavus hea ja alles seal oli teel must jää. A. Vangoneni seletuse kohaselt oli tee libe ja sadas ka lund ning nähtavus oli halb. Kohtu arvates on käsitletava liiklusõnnetuse puhul tegemist mõlema sõidukijuhi poolse süülise käitumisega, seega segasüüga, milles sõiduautot Opel Zafira juhtinud A. Leinbergi osalus moodustab 25 % ning sõiduautot Volkswagen Passat juhtinud A. Vangoneni osalus 75 %. LE § 11 kohaselt ei tohi keegi oma tegevuse või tegevusetusega ohustada või takistada liiklust. LE § 91 kohaselt enne sõidu, manöövri või peatumise alustamist peab juht veenduma, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid. Olnuks sõiduauto Volkswagen Passati juht Ahti Vangonen hoolas ning veendunud enne manöövri kavandamist selle ohutuses ja ka selles, kas teel on peale tema veel teisi liiklejaid, poleks ta tagant möödasõitva sõiduki juhis tekitanud oma märguandega vasakpöörde tegemiseks ohutunnet, mille tulemusel viimane pidurdas, et vältida otsasõitu tema ees vasakpööret tegema asuvale sõidukile. Kuna sõiduauto Opel Zafira juht alustas möödasõitu kiirusega 80 – 90 km/tunnis, ei arvestanud viimane kohtu arvates teeolusid ja võimalikku takistust möödasõidul. Käsitletav liiklusõnnetus leidis aset talvekuul, mil Eesti teedel võib üldteadaolevalt esineda jäidet, musta jääd jms, mis oluliselt raskendavad liiklusolusid. Eeltoodust ilmneb kohtu arvates veenvalt asjaolu, et hageja omandisse kuuluvat sõiduautot Opel Zafira juhtinud Annely Leinberg ei valinud möödasõiduks tee- ja ilmastikuoludele sobivat sõidukiirust, mistõttu pidurdamisel sattus tema juhitav sõiduk külglibisemisse ning sõitis vastu puud ja seejärel kraavi. Samas ei saa kohus siinkohal märkimata jätta asjaolu, et sõiduauto Opel Zafira juht võis tekkinud olukorras ära hoida 5(10)

tunduvalt raskemad tagajärjed, kuna asjas on ilmne tõsiasi, et sõiduauto Volkswagen Passat juht ei märganud möödasõitu alustanud sõidukit enne manöövri tegemist ja asus ilmselt vasakpööret tegema, sest oli lülitanud eelnevalt sisse suunatule ja järsult pidurdanud, kuna oli märganud kõrvalteed, kuhu ära keerata. Liiklusseaduse § 2 lg 1 kohustab kõiki liiklejaid järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist. Kostja vastuväited on ülalkäsitletud ulatuses osaliselt põhjendatud A. Leinbergi poolt liikluseeskirjade rikkumise osas. Salva Kindlustuse AS hageja kindlustusandjana on asja materjalide kohaselt teinud käsitletava kindlustusjuhtumi osas kaks teineteisele vastukäivat otsust. Kostja põhitegevuseks on liikluskahjude käsitlemine, seega on tema käitumine käesoleva kindlustusjuhtumi käsitlemisel asjas ilmnenud asjaolusid aluseks võttes olnud ilmselt vastutustundetu ning olnud hagejat eksitav ja koormav. Seega on hageja kohtu arvates õigustatud saama liiklusõnnetusega tekitatud kahju hüvitamiseks kindlustushüvitist 75 % ulatuses liikluskahjust ning samas ulatuses hageja poolt arvestatud viivistest, sest kindlustusandja on viivitanud hagejale liikluskahju hüvitamisega ja hüvitamiseks kohustatud kindlustusandja on kohustatud maksma hüvitise taotlejale viivist esimesel 10 päeval 1 protsent iga viivitatud päeva eest ning 0,4 % iga järgneva viivitatud päeva eest. Viivise arvutamise aluseks on tasumata hüvitis või teostamata hüvitamise väärtus. Kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks kindlustushüvitisena 93 750 krooni, juhul kui hageja ei anna kostjale üle avariis kahjustatud sõidukit väärtusega 25 000 krooni, ning viivised summas 56 700 krooni. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Kostja Salva Kindlustuse AS palub esitatud apellatsioonkaebuses tühistada Harju Maakohtu 21.01.2008 otsuse osas, milles hagi rahuldati, ja teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Apellant palub jätta menetluskulud täies ulatuses vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on esimese astme kohus tuvastanud liiklusõnnetuses osalenud juhtide segasüü, kus tsiviilvastutus jagunes liiklusõnnetuses osalejate vahel proportsioonis 75 % ja 25 %, kuid kaevatavast kohtuotsusest ei nähtu, mis tingis vastutuse sellise jagunemise. Apellant on nõus hagejale kuuluva sõiduki Opel Zafira juhi Annely Leinbergi süü tuvastamisega, kuid vaidleb vastu kohtuotsusele osas, mille kohaselt kostja kindlustusvõtja Ahti Vangonen, kes juhtis teist liiklusõnnetuses osalenud sõidukit Volkswagen Passat, rikkus liikluseeskirja ja on 75 % osas süüdi liikluskahju põhjustamises. Kostja hinnangul puudub Ahti Vangonenil tsiviilvastutus kõnealuse liiklusõnnetuse toimumises ning liiklusõnnetuse põhjustas täies ulatuses Opel Zafira juhi tegevus. Kostja arvates on õige ja põhjendatud Kindlustuse Vaidluskomisjoni 15.11.2006 otsuses esitatud seisukoht ning Harju Maakohus on andnud liiklusõnnetuse asjaoludele ebaõige tõlgenduse. Maakohtu 06.06.2007 korraldaval istungil on hageja esindaja omaks võtnud liiklusõnnetuse faktilised asjaolud, mille kohaselt sõiduki Volkswagen Passat juht pidurdas maanteel sõites ja lülitas sisse vasakpoolse suunatule, kuid ei väljunud oma suunavööndist. Seega liiklusõnnetuse faktiliste asjaolude üle vaidlust ei ole, kuid asjas vaieldakse õigusliku hinnangu üle liiklusõnnetuse osaliste tegevusele ja vastutuse tekkimisele. Esimese astme kohus on kvalifitseerinud Volkswagen Passati juhi tegevuse LE § 11 ja § 91 rikkumisena, millest tuleneb tsiviilvastutus. LE § 11 on abstraktne norm, mis ei reguleeri liiklust konkreetsetes situatsioonides. LE § 91 käsitleb manöövri sooritamist ja selle normi 6(10)

rikkumist A. Vangonenile omistada ei saa, kuna liiklusõnnetuse toimumise eel ja ajal A. Vangonen ei sooritanud ühtegi manöövrit. Kohus ei ole ka otsuses viidanud manöövri sooritamisele Volkswagen Passati juhi A. Vangoneni poolt, kuid on kasutusele võtnud uue mõiste „manöövri kavandamine“, mida liikluseeskiri ei defineeri ega käsitle. Kohus sisustas mõiste „manöövri kavandamine“ selliselt, et see hõlmab antud juhul Volkswageni juhi poolt sõidukiiruse vähendamist ja suunatule sisselülitamist. Mõlemad olid liikluseeskirja kohased tegevused ega loonud objektiivset eeldust, et A. Vangonen sooritab järgneva manöövri LE § 91 nõuete rikkumisega. A. Vangonen järgis LE § 123 reeglit, mille kohaselt tuleb valida ohutu sõidukiirus, ning LE § 82, mille kohaselt tuleb suunamärguanne anda õigel ajal, kuid mitte hiljem kui 3 sekundit enne manöövri alustamist. Samas A. Vangonen ei alustanud manöövrit, milleks LE § 2 lg 25 järgi tuleb pidada suundumist sõidutee vastassuunavööndi sõidurajale, millel liikus möödasõidul olev Opel Zafira. Volkswagen Passat jätkas liikumist pärissuunavööndis parempoolsel sõidurajal. Kuna asjas on tuvastatud, et külglibisemisse sattumise ajal oli hagejale kuuluv sõiduk Opel Zafira vastassuunavööndis, siis ei oma tähtsust, kas Volkswagen Passati kiirus vähenes järsult, kuna sõidukid olid erinevatel sõiduradadel ning Volkswagen Passati paiknemine ei saanud kujutada liiklusohtu A. Leinbergi juhitud sõidukile. Antud juhul ei esinenud Volkswagen Passati juhi tegevuses ühtegi objektiivset asjaolu, mida saaks käsitleda teise liikleja ohustamisena ning mis õigustaks Opeli juhi poolset teelt väljasõitu. Kostja jääb liikluskahju hüvitamisest keeldumise otsuses väljendatud seisukoha juurde, et liikluskahju põhjustas hagejale kuuluva sõiduki Opel Zafira juht Annely Leinberg LE § 91 ja § 123 rikkumisega. Kuna liiklusõnnetuse ja liikuskahju põhjustas hagejale kuuluva sõiduki juht, siis hagejale tekkinud liikluskahju LKS § 44 lg 3 p 3 kohaselt hüvitamisele ei kuulu. Vastavalt LKS § 44 lg 3 p-le 3 ei hüvitata kahju tekitamise eest vastutava sõidukijuhi juhitud sõiduki omanikule või valdajale tekitatud kahju, välja arvatud isikukahju. Kuna liikluskahju ei põhjustanud kostja kindlustusvõtja ega kindlustatu, siis puudub kostjal liikluskahju hüvitamise kohustus liikluskindlustuse seaduse järgi. Kuna hageja liikluskahju hüvitamise nõue on alusetu, on alusetu ka viivisenõue. Apellant väidab, et kohus on teinud kaevatavas otsuses olulise arvutusvea, märkides, et kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele kindlustushüvitis 93 750 krooni, juhul kui hageja ei anna avariilist sõidukit väärtusega 25 000 krooni üle Salva Kindlustuse AS-le. Eeldades, et sõiduki liiklusõnnetuse eelne väärtus oli 125 000 krooni ja liiklusõnnetuse järgne väärtus 25 000 krooni, siis kahju summas 100 000 krooni hüvitamise korral 75 % ulatuses moodustaks kahjuhüvitis 75 000 krooni, mitte 93 750 krooni, nagu kohus on kaevatava otsusega välja mõistnud. Seega juhul, kui ringkonnakohus peaks leidma, et esimese astme kohtu otsus on sisuliselt põhjendatud, palub apellant muuta kindlustushüvitise väärtust, kuna otsuses on arvutusviga. Vastuväited apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Vastuapellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 21.01.2008 otsuse hagi rahuldamata jätmise osas ning teha uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses ja mõista kostjalt hageja kasuks välja liikluskindlustuse hüvitis 125 000 krooni ning viivis 75 600 krooni. Vastuapellatsioonkaebuse esitaja palub jätta menetluskulud täies ulatuse Salva Kindlustuse AS kanda. Hageja vaidleb otsusele vastu osas, milles esimese astme kohus leidis, et hagejale kuuluvat 7(10)

sõidukit Opel Zafira juhtinud Annely Leinberg on 25 % ulatuses süüdi liikluskahju põhjustamises ennekõike ebaõige, tee- ja ilmastikuoludele mittevastava sõidukiiruse valiku tõttu (LE § 123 rikkumine). Vastuapellatsioonkaebuse kohaselt ei nähtu kohtuotsusest, missuguste tõendite alusel kohus sellisele järeldusele jõudis. Kohus on viidanud üldteadaoleva asjaoluna sellele, et talviti esineb Eesti teedel jäidet, musta jääd jms, kuid konkreetses kohas ja ajahetkel esinevad tee- ja ilmastikuolud on faktiline asjaolu, mis nõuab tõendamist. Seega hageja arvates on Annely Leinbergi süü ja kahju tekitajate segasüü tõendamata. Kohtu järeldus Annely Leinbergi poolt ebaõige sõidukiiruse valiku ja LE § 123 rikkumise kohta on ebaõige, sest A. Leinbergi tegevus oli suunatud just LE § 123 täitmisele, kuna ta püüdis kohandada enda sõiduki kiirust teel etteaimatavale takistusele otsasõidu vältimiseks. A. Vangonen oli enda juhitud sõidukil sisse lülitanud vasaku suunatule ja asunud pidurdama ning oli ilmne, et ta kavatseb sooritada vasakpööret möödasõidul oleva sõiduki ette. A. Vangonen on kostjale antud seletuses kinnitanud, et ta ei märganud möödasõidul olevat sõidukit. Seega vähendas A. Leinberg järsult kiirust kokkupõrke vältimiseks ning järgnenud teelt väljasõit oli tingitud A. Vangoneni poolsest liikluseeskirja rikkumisest. Apellant kaebab muuhulgas selle peale, et kohus on jätnud arvestamata ja hindamata hageja viited sellele, et Volkswageni juht rikkus LE § 11, § 91, § 100, § 128 ja § 134 nõudeid. Vasakpöörde sooritajal on eeltoodud sätete järgi kohustus veenduda manöövri ohutuses ja anda teed möödasõidul olevale juhile. Mõiste anda teed (mitte takistada) all mõistetakse LE § 2 lg 1 kohaselt nõuet, et liikleja ei jätkaks ega alustaks liikumist ega teeks mingeid manöövreid, mis võiksid sundida teist liiklejat muutma liikumissuunda või -kiirust. Antud juhul takistas Volkswagen Passati juht A. Vangonen möödasõidul oleva sõiduki juhti A. Leinbergi manöövrit ohutult lõpetamast ja põhjustas liikluseeskirja rikkumisega liiklusõnnetuse. A. Vangonen vastutab liiklusõnnetusega tekitatud kahju eest täies ulatuses. Seetõttu on hageja seisukohal, et kostja kui A. Vangoneni kindlustusandja peab hagejale tekkinud liikuskahju LKS § 7 lg 1 alusel hüvitama. Vastuapellatsioonkaebuses leiab hageja, et kohus on jätnud kaevatavas otsuses hindamata hageja väited kindlustusseltsi kahjuhüvitise suhtes tehtud otsuste ja nende õigusliku tähenduse kohta. Hageja tugines esimese astme kohtu menetluses väitele, et Salva Kindlustuse AS rikkus liikluskindlustuse seadusega kehtestatud liikluskahju hüvitamise nõude käsitlemise korda, ei teinud liikluskahju hüvitamise otsust LKS § 45 lg-s 1 sätestud 30-päevase tähtaja jooksul pärast hageja nõude esitamist 13.02.2006 ning keeldus kahju hüvitamisest uue otsusega pärast nõude osalist rahuldamist 30.03.2006, mis on nii liikluskindlustuse seaduse kui heade kommete vastane. Kohus ei võtnud seisukohta kostja 18.04.2006 otsuse tühisuse suhtes, vaid tõdes kaevatavas kohtuotsuses, et kostja käitumine on olnud vastutustundetu ning hagejat eksitav ja koormav. Kohtuotsusest ei nähtu, missugune on selle kohtu järelduse õiguslik tähendus. Samuti ei vastanud esimese astme kohus hageja väitele, et Salva Kindlustuse AS 30.03.2006 otsus liikluskahju osalise hüvitamise kohta oli võlatunnistus VÕS § 30 tähenduses. Seega on kohtuotsuse motiivid nimetatud asjaoludel ebaõiged. Vastuväited vastuapellatsioonkaebusele Kostja vaidleb hageja vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning rahuldada kostja apellatsioonkaebus. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosaliste esindajad ning tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et otsus kuulub tühistamisele materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja menetlusõigusnormide olulise rikkumise tõttu tõendite hindamisel alljärgnevatel põhjendustel. Maakohus tuvastas alljärgnevad tsiviilasjas olulised faktilised asjaolud:

8(10)

1.Hageja sõiduautot Opel Zafira (riiklik reg.märk 972 ANR) juhtinud Annely Leinberg alustas 10.02.2006 kell 21.55 Tallinn–Haapsalu maanteel möödasõitu eespool sõitvast sõidukist. Ta näitas suunatuld ja reastus välja vastassuunavööndisse.

alustanud sõiduki liiklemise ajal ning ei takistanud möödasõitu alustanud sõidukil manöövri ohutut lõpetamist. Toimiku materjalide kohaselt sõiduk Opel Zafira sõitis teelt välja seetõttu, et juht pidurdas libedal teel ning auto kaotas juhitavuse. OÜ Mayor Arts Organization väide on õige, et Salva Kindlustuse AS rikkus liikluskindlustuse seadusega kehtestatud liikluskahju hüvitamise nõude käsitlemise korda ning ei teinud liikluskahju hüvitamise otsust LKindlS § 45 lg-s 1 sätestud 30-päevase tähtaja jooksul pärast hageja nõude esitamist 13.02.2006, kuid see asjaolu ei anna alust hagi rahuldamiseks. Kolleegium nõustub maakohtu otsuses oleva seisukohaga, et kindlustusandja käitumine oli hagejat eksitav. 30.03.2006 teavitas Salva Kindlustuse AS hagejat, et nõue kuulub osalisele rahuldamisele. Samas 18.04.2006 tehti aga otsus, milles ei loetud sõiduauto Opel Zafira (reg. märk 972 ANR) omanikule tekkinud kahju liikluskahjuks LKindlS § 26 mõttes. Kolleegium ei nõustu vastuapellatsioonkaebuses oleva seisukohaga, et 30.03.2006 otsus on käsitletav võlatunnistusena VÕS § 30 mõttes. VÕS §-s 30 reguleeritakse iseseisva abstraktse kohustuse võtmist võlatunnistusena ehk nn konstitutiivset võlatunnistust. Sel juhul võlatunnistusega luuakse iseseisev kohustus. Võlatunnistus võib olla ka deklaratiivne, millega kinnitatakse olemasolevat kohustust. Kolleegium on seisukohal, et 30.03.2006 otsus ei ole käsitletav ei konstitutiivse ega ka deklaratiivse võlatunnistusena alljärgnevatel põhjendustel. Tulenevalt liikluskindlustuse seaduse mõttest ei saa kindlustusandja poolt tehtud ekslikku otsust käsitleda võlatunnitusena VÕS § 30 mõttes, mille eesmärgiks on võla sissenõudmise lihtsustamine. Kindlustusandjalt saab nõuda kahju hüvitamist üksnes sel juhul, kui selleks esineb õiguslik alus. Kindlustusandja, saades aru oma seisukoha ekslikkusest sõidukijuhtide süü osas, võttis vastu 18.04.2006 otsuse, millega keeldus hageja taotluse rahuldamisest. Seega ei eksisteeri otsust, mille täitmist saab hageja nõuda. LKindlS § 3 lg 1 järgi on kindlustusandjal liikluskindlustuse seadusest ja liikluskindlustuse lepingust tulenevad kohustused, kui LKindlS §-s 4 sätestatud sõidukiga tekitati kindlustusjuhtum. Käesolevas tsiviilasjas on tegemist vaidlusega, kas hagejal tekkinud kahju näol on tegemist liikluskahjuga LKindlS § 26 mõttes ja kas kostjal üldse tekkis kohustust hüvitada tekkinud kahju. Vastavalt LKindlS § 7 lg-le 1 kindlustusandja on kohustatud hüvitama kindlustatu tekitatud liikluskahju. Seega kahju hüvitamise kohustus tuleneb seadusest, kuid üksnes sel juhul, kui esineb kindlustusjuhtum. Käesolevas tsiviilasjas ei ole tõendamist leidnud kindlustusjuhtumi olemasolu, mistõttu ei saa hagejal tekkida õiguslikku alust nõuda kindlustusandjalt tekkinud kahju hüvitamist. Kuivõrd hagi tuleb jätta täies osas rahuldamata, siis puudub vajadus hinnata OÜ Mayor Arts Organization väiteid otsuses oleva aritmeetilise vea kohta ning tõendeid hagejal tekkinud kahju suuruse ja viiviste nõude osas. Menetluskulude jaotamine TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluses kannab kulud see pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd hagi tuleb jätta rahuldamata, siis tuleb esimese astme kohtu kui ka apellatsioonimenetluse kulud jätta hageja OÜ Mayor Arts Organization kanda.

Iko Nõmm

Mare Merimaa

Malle Seppik

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.