Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

MAAKOHTU LAHEND

Seetõttu on intresside saamata jäämisest põhjustatud kahjuga põhjuslikus seoses hagejapoolne lepingu ülesütlemine, mistõttu ei saa hageja kahju hüvitamist nendel asjaoludel nõuda. Arvestades eeltoodut ning VÕS §-e 76 lg 1; 82 lg 1; 108 lg 1; 113 lg 1; 158 lg 1, rahuldas kohus hagi osaliselt, s.o 94 536.85 krooni ulatuses.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

ka edasilaenamise võimatusest tekkinud kahju ja näiteks ülesöeldud lepingu haldamise peale kulunud hageja töötajate tööaega, töövahendeid ning muid mõistlikke kulutusi ja asjaolusid. Lepingujärgse intressi ehk planeeritud tulu saamise võimaluse kaotas hageja lepingu ülesütlemisel VÕS § 416 lg 3 sätestatud korras. Vastavalt nimetatud sättele vähendatakse lepingu ülesütlemisel krediidiandja poolt tasumata krediidi brutosummat krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra. Seda hageja ka tegi, nõudes lepingu ülesütlemisel üksnes selleks hetkeks sissenõutavaks muutunud tasumata intressi, kuigi ei pidanud seda tegema. Lepingu põhitingimuste alusel oli kostja kohustatud maksma hagejale intressi 24,91% krediidisummalt aasta kohta ehk kogu krediidisummalt tulnuks lepingu kehtivuse korral tasuda 109 724.40 krooni intressi. Arvestades, et lepingu ülesütlemise hetkeks oli lepingujärgsest intressist sissenõutavaks muutunud 17 765.64 krooni ning lepingu raames on kostja tasunud hagejale intressimakseid kokku summas 5561.33 krooni, on hagejale tekkinud kahju lepingu ülesütlemise tõttu saamata jäävate intressimaksete osas 86 397.43 krooni (109 724.40 – 17 765.64 – 5561.33). Lepingu ülesütlemisest kuni hagi esitamiseni oleks kostja lepingu kehtivuse juhul pidanud tasuma hagejale veel 5292.52 krooni ulatuses intresse (10.09.2007 kuni 12.11.2007 intressimaksed) ning apellatsioonkaebuse esitamise seisuga oleks lepingu kehtivuse puhul tasutud 6951.90 krooni ulatuses intresse (10.12.2007 kuni 10.03.2008 intressimaksed), mistõttu kahju sellises ulatuses ehk 12 244.42 krooni (5292.52 + 6951.90) on 27.03.2008 seisuga hagejale juba reaalselt tekkinud. Kahjuhüvitise väljamõistmisel ei saa piirduda üksnes teadaoleva kahjuga, vaid on võimalik ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamine. VÕS § 127 lg 6 kohaselt otsustab tulevikus tekkiva kahju korral hüvitise suuruse kohus. Kostja käitumine (kostja on peale lepingu sõlmimist hagejale tasunud võla katteks vaid kolm makset, lisaks ei vastanud ta kohtule kohtu poolt antud tähtaja jooksul) annab mõistliku aluse eeldada, et kostja hoiab oma kohustuste täitmisest kõrvale ka pärast ringkonnakohtu otsuse tegemist, seega võib mõistlikult eeldada, et tulevikus hagejale tekitatud kahju suureneb. Riigikohtu seisukoha kohaselt tsiviilasjas nr 3-2-1-81-02 ei takista kahju väljamõistmist asjaolu, et tekkinud kahju suurus pole lõplikult selge; kohus saab hinnata kahju suurust, mis ei ole nõude esitamise ajal selge, lähtuvalt kahju tõenäolisest suurusest. Lähtuda tuleb tõenäosuse piiridest ning kahju hüvitamise nõue ei pea muude kahju hüvitamise eelduste tuvastamisel jääma rahuldamata ainuüksi põhjusel, et kahju täpset suurust ei ole kahju kandnud isikul võimalik tõendada. Ka hea usu põhimõttest tulenevalt ja kahju hüvitamise eesmärke arvestades ei ole aktsepteeritav olukord, kus lepingulisi kohustusi olulisel määral rikkunud isik on tunduvalt paremas positsioonis kui lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitvad isikud (kostja vabanes lepinguliste kohustuste rikkumise tõttu tuleviku intressimaksete tasumisest ehk ta peab maksma vähem isikust, kes täidab oma lepingust tulenevaid kohustusi korrektselt). Kahjuhüvitise väljamõistmine kõrvaldaks nimetatud ebaõigluse. Riigikohtu tsiviilkolleegium on otsuses nr 3-2-1-66-05 väljendanud seisukohta, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisega saab kahju tekkida mh saamata jäänud tuluna, mida isik oleks võinud teenida näiteks raha viivituse ajal pangas hoiustades või edasi laenates. Lisaks on kohtupraktikas asutud seisukohale, et kui võlausaldaja põhitegevuseks on majandus- ja kutsetegevuses finantsteenuste osutamine ning kui antud võlausaldaja ei ole saanud võlgnikupoolsest lepinguliste kohustuste rikkumisest tulenevalt kasutada tagastamata

laenusummat ja intresse umbes aasta vältel, tuleb võlausaldajale kahju tekitamist eeldada. (Tartu Ringkonnakohtu otsus nr 2-2-6/2004.) Hageja peamiseks majandustegevuseks on laenude väljaandmine. Makstavaid intresse kasutab hageja omakorda uute laenude väljastamisel ja oma tegevuse finantseerimiseks. Kuna kostja ei ole alates 10.05.2007 ühtegi makset tasunud, siis tuleb kahju tekkimist hagejale eeldada. Kui kostja oleks hageja poolt 22.08.2007 esitatud ülesütlemisavalduses nõutud 90 569.04 krooni tasunud ühe nädala jooksul pärast lepingu ülesütlemist, oleks hageja saanud nimetatud summa kohe uuesti välja laenata. Arvestades, et hageja oleks kostja poolt tasumata rahasumma osas sõlminud septembris 2007 teise kliendiga minimaalse intressimääraga ning sama pika tähtajaga tarbijakrediidilepingu, kaotas hageja hagi esitamise seisuga intressituluna 8097.69 krooni. Apellatsioonkaebuse esitamise seisuga on hageja ilma jäänud intressitulust 10 692.11 krooni ulatuses. Seega oli hageja saanud hagi esitamise seisuga saamata jäänud tulu näol kahju vähemalt summas 94 495.12 krooni, sh lepingu ülesütlemise tõttu saamata jäänud intressimaksete osas 86 397.43 krooni ning kostja poolt tasumisele kuulunud summade edasilaenamise võimatuse tõttu saamata jäänud intressitulu 8097.69 krooni. Apellatsioonkaebuse esitamise seisuga on hageja kahju suurenenud 105 187.23 kroonini (94 495.12 + 10 692.11) ja pidevalt suureneb. VÕS § 161 lg 2 sätestab, et kui kahjustatud lepingupool võib nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb kahju hüvitada osas, mida leppetrahv ei katnud. VÕS § 113 lg 5 tulenevalt võib kahjunõude olemasolu korral nõuda viivist ületava kahju hüvitamist. Seega arvestas hageja kahjunõudest maha leppetrahvi ning viivise, mille tulemusel oli hagejal õigus kostjalt nõuda kahju hüvitamist vähemalt summas 78 461.39 krooni (94 495.12 – 11 987.50 – 4046.23). Hageja nõudis kostjalt kahju hüvitamist vaid osaliselt, s.o summas 24 463.15 krooni. 2) Kahju hüvitamise nõue on põhjendatud ja seaduslik. VÕS § 128 lg 4 esimese lause eesmärgiks on kergendada kahjustatud isiku saamata jäänud tulu ulatuse tõendamist. Kuna saamata jäänud tulu näol on tegemist tulevikus tekkiva kahjuga (oletusliku tuluga), on selle konkreetset ulatust sageli äärmiselt raske, kui mitte võimatu tõendada. Ka kohtul on võimalik seda hinnata vaid ligilähedaselt. Seetõttu tuleb saamata jäänud tulu nõude puhul hinnata just tõenäosust, millega ja millises suuruses tulu oleks saadud, kui kohustusi oleks nõuetekohaselt täitnud. (P. Varul, I. Kull, V.Kõve, M. Käerdi. Võlaõigusseadus I. Üldosa §-d 1-207. Kommenteeritud väljaanne, lk 453) VÕS § 128 lg 4 esimese lause kohaselt peabki kahjustatud isik tõendama üksnes neid asjaolusid, millest nähtub tulu saamise tõenäosus. Hageja on selliseid asjaolusid tõendanud. Saamata jäänud tuluks võib olla saamata jäänud ettevõtlustulu. VÕS § 128 lg 4 teise lause kohaselt võib saamata jäänud tuluks olla ka tulu saamise võimaluse kaotus. VÕS § 416 lg 3 on sätestatud, et kui krediidiandja ütleb lepingu üles, vähendatakse vastavalt tasumata krediidi brutosummat krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra. Antud juhul on krediidisumma veel kostja kasutuses ja käsutuses. Samas ei maksa kostja krediidi kasutamise eest. VÕS § 416 lg 3 kohaldatakse vaid juhul, kui kostja reaalselt enam krediiti ei kasuta ehk krediidi brutosummat vähendatakse ainult nende intresside ja kulude võrra, mis tekivad (või tekiksid) pärast kogu krediidisumma tasumist hagejale.

VÕS § 195 lg 2 kohaselt kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Sama paragrahvi lõikes 5 on sätestatud, et lepingu ülesütlemise korral peavad lepingupooled tagastama üksnes lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta juba ette üleantu. Tagastamisele kohaldatakse vastavalt käesoleva seaduse §-des 189-191 sätestatut. VÕS § 189 lg 1 kohaselt võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 111 sätestatut. Tagastatavalt rahalt tuleb tasuda intressi raha saamisest alates. Tulenevalt ülalöeldust võib järeldada, et lepingu ülesütlemisel peab kohustatud isik täitma viivitamatult kõik oma lepingust tulenevad kohustused. Samas võib juhtuda nii, et kohustatud isik koheselt oma kohustusi ei täida ehk ülesütlemisel tekkinud kohustused jäävad täitmata. Tõlgendus, millega võrdsustatakse „ülesütlemisele järgnev aeg” „krediidi kasutamata jätmise ajaga” oleks vastuolus õiguse üldpõhimõtete, seaduse ja igasuguste mõistlikkuse reeglitega. Lepingu ülesütlemine võib küll toimuda, kuid aeg, mille jooksul kostja krediiti reaalselt kasutab, on tavaliselt palju pikem. „Krediidi kasutamata jätmise aja” puhul on tegemist sellise ajavahemikuga, mis järgneb kostja poolt kogu krediidisumma tagastamise hetkele. VÕS § 416 lg 3 mõtteks on, et vähendatakse vastavalt tasumata krediidi brutosummat kogu krediidisumma reaalselt hagejale tagastamise hetkele järgnevale ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra, ehk hagejal on õigus kostjalt nõuda intressi ja kulude hüvitamist muu hulgas ka ajavahemiku eest alates lepingu ülesütlemisest kuni kogu krediidisumma reaalselt hagejale tagastamise hetkeni. Tulenevalt ülalöeldust ei olnud hagejal kohustust vähendada krediidi brutosummat krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra, kuna krediit on käesoleva ajani kostja kasutuses. Samas on hageja seda teinud. Intressi kui tasu krediidi kasutamise eest tuleb tasuda üksnes aja eest, millal krediiti reaalselt kasutati (kostja kasutab krediiti käesoleva hetkeni ja tõenäoliselt teeb seda ka teatud aja jooksul tulevikus). Lähtuvalt kostja käitumisest on kostja rikkunud oma kohustusi vähemalt raske hooletuse tõttu ning kostja on isegi apellatsioonkaebuse täieliku rahuldamise puhul palju paremas olukorras, kui ta oleks olnud, kui ta poleks lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud. Lepingu nõuetekohase täitmise puhul oleks kostja tasunud hagejale 171 487.91 krooni, apellatsioonkaebuse mitterahuldamise puhul peaks kostja tasuma ainult 94 536.85 krooni ehk umbes 1,8 korda väiksema summa. Juba õiguse üldpõhimõtetest lähtuvalt on selline olukord vastuvõetamatu. Hageja on hagiavalduses märkinud, et on valmis kahjuhüvitist veelgi vähendama, kui kostja koheselt tasub hagejale lepingujärgsed võlgnevused. Kui laenusaaja lepingurikkumisega vabaneb kahju hüvitamise kohustusest, võib see otseselt kahjustada hageja eksisteerimist. Selline otsus oleks otseses vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. Ühtlasi mõjutab hageja poolt väljaantud krediiti inflatsioon. Praegusel ajal on Eestis inflatsioonimäär 7–10%. Kui isegi kostja maksab hagejale 119 000 krooni ära, siis selle raha reaalne väärtus oleks 107 100 krooni (119 000 - (119 000 * 10%)) ehk lisaks muule kahjule on hagejale tekkinud täiendav kahju summas 11 900 krooni.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Egon Konsand

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.