Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võivad apellatsioonimenetluse pooled esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel (TsMS § 218 lg 3). Asjaolud, hageja nõue ja põhjendused AS Hansa Liising Eesti esitas 19.01.2007 hagi Raivo Nirgi vastu, milles palus kostjalt käenduslepingu alusel välja mõista hageja ja OÜ Waltertruck vahel sõlmitud liisingulepingutest tuleneva võla 121 885,42 krooni. Hageja tugines nõudes liisingulepingu üldtingimuste punktidele 3.7 ja 5.19 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg-le 1, § 82 lg-le 1, §-le 100, § 108 lg-le 1, § 115 lg-le 1, § 142 lg-le 1, § 145 lg-le 2, § 367 lg-tele 1 ja 4. Hagiavalduse kohaselt AS Hansa Liising Eesti ja OÜ Waltertruck vahel olid sõlmitud järgmised lepingud: 1) 30.12.2002 liisinguleping nr 0050966L, mille objektiks oli sadulauto Scania; 2) 30.12.2002 liisinguleping nr 0050967L, mille objektiks oli külmikhaagis Kögel. Liisingulepingute alusel kohustus hageja omandama liisingulepingute objektiks oleva vara ja andma need liisingulepingute perioodiks liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse, liisinguvõtja aga kohustus tasuma hagejale vara kasutamise eest liisingulepingutes kokkulepitud makseid. Liisinguvõtja ei täitnud liisingulepingutest tulenevaid kohustusi ja jättis tasumata liisingulepingute alusel tasumisele kuuluvad maksed. 26.07.2005 teatas hageja liisinguvõtjale OÜ Waltertruck võlgnevuse suurusest ja lepingute ülesütlemisest juhul, kui liisinguvõtja ei kustuta võlgnevust etteantud tähtaja jooksul. Liisinguvõtja nimetatud tähtaja jooksul võlgnevust ei kustutanud, mistõttu hageja lõpetas liisingulepingud ühepoolselt ennetähtaegselt. Liisingulepingust nr 0050966L tulenevad hageja nõuded on järgmised. Liisingulepingu objektiks olnud vara on õnnestunud realiseerida hinnaga 180 000 krooni. Kuna vara võõrandamisest saadud summa ei katnud hageja poolt liisingulepingu objektiks oleva vara omandamiseks tehtud hüvitamata kulutusi (vara jääkmaksumust summas 181 634,81 krooni), sai hageja vara realiseerimisest müügikahju 1 634,81 krooni. Lisaks müügikahju summale on liisinguvõtja poolt enne lepingu ülesütlemist tähtaegselt tasumata liisingumaksed summas 38 320,29 krooni, viivised summas 4 307,89 krooni ning hageja poolt seoses liisinguobjektiks oleva vara valduse taastamise ja vara realiseerimisega kantud kulutused summas 10 801,70 krooni. Seega on hageja nõue nimetatud liisingulepingu alusel kokku 55 064,69 krooni. Liisingulepingust nr 0050967L tulenevad hageja nõuded on järgmised. Liisingulepingu objektiks olnud vara on õnnestunud realiseerida hinnaga 150 000 krooni. Kuna vara võõrandamisest saadud summa ei katnud hageja poolt liisingulepingu objektiks oleva vara omandamiseks tehtud hüvitamata kulutusi ehk vara jääkmaksumust summas 167 022,76 krooni, sai hageja vara realiseerimisest müügikahju 17 022,76 krooni. Lisaks müügikahju summale on liisinguvõtja poolt enne lepingu ülesütlemist tähtaegselt tasumata liisingumaksed kokku summas 35 236,81 krooni, viivised summas 3 261,16 krooni ning hageja poolt seoses liisingulepingu objektiks oleva vara valduse taastamise ja vara realiseerimisega kantud kulutused summas 11 300 krooni. Seega on hageja nõue nimetatud liisingulepingu alusel kokku 66 820,73 krooni.

2(12)

Kokku on liisingulepingutest nr 0050966L ja nr 0050967L tulenev hageja nõue 121 885,42 krooni. Liisingulepingu üldtingimuste punkti 3.7 kohaselt, kui liisinguandja lõpetab lepingu liisinguvõtja süülise käitumise tõttu ühepoolselt ennetähtaegselt ja võõrandab vara, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale vara võõrandamisest tekkinud kahjud (s. t vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe) ja kulud (sh vara valduse ülevõtmine, vara hoidmine, vara müügikõlbulikuks seadmine). Liisinguvõtja on liisingulepingu ja VÕS § 367 lg-te 1 ja 4 alusel kohustatud hüvitama liisinguandjale (hagejale) seoses liisingueseme finantseerimisega kantud kulud (vara võõrandamisest saadud kahju) ja vara realiseerimisega kaasnenud kulud. 30.12.2002 sõlmisid hageja ja Raivo Nirk käenduslepingu nr 0050966L liisingulepingust nr 0050966L tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise tagamiseks ja käenduslepingu nr 0050967L liisingulepingust nr 0050967L tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise tagamiseks. VÕS § 142 ja § 145 lg 2 kohaselt vastutab käendaja käenduslepingu alusel põhivõlgniku (antud juhul liisinguvõtja OÜ Waltertruck) kohustuste täitmise eest täies ulatuses. Eeltoodud põhjusel esitas hageja liisingulepingutest nr 0050966L ja nr 0050967L tuleneva nõude 121 885,42 krooni käendaja Raivo Nirgi vastu. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja leidis, et hageja nõuab temalt liisingulepingutest nr 0050966L ja nr 0050967L tulenevat võlga AS Hansa Liising Eesti liisingulepingu üldtingimuste punkti 3.7 alusel, mis vastuhagis olevatel põhjendustel on tühine, ning seepärast ei saa hagi rahuldada. Kostja väitel on liisingulepingute objektiks olnud sõidukite realiseerimiskulu põhjendamatu. Hagiavalduse kohaselt on liisinguesemed müüdud vastavalt 180 000 krooni ja 150 000 krooni eest. Kostja arvamuse kohaselt olnuks samaväärse veoauto turuhind 250 000 krooni ja samaväärse haagise turuhind 230 000 krooni, mispuhul hagis väidetud müügikahju ei oleks tekkinud. VÕS § 367 lg 1 alusel oleks hageja teoreetiliselt õigustatud nõudma liisingulepingu ülesütlemise korral tasumata rendimakseid ja viivist summas 81 126,15 krooni, kuid kuna hageja ei ole nõuet tõendanud ega põhjendanud viivise arvutamise metoodikat, vaidles kostja hagile vastu täies ulatuses. Kostja vaidles vastu ka sellele, et hagi on esitatud tema kui käendaja, mitte võlgniku OÜ Waltertruck vastu. Vastuhagi nõue ja põhjendused Kostja esitas 12.03.2007 vastuhagi, milles palus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-de 86 ja 87 alusel tunnustada liisingulepingute nr 0050966L ja nr 0050967L üldtingimuste punkti 3.7 tühisust. Vastuhagi põhjenduste kohaselt on hageja liisingulepingute üldtingimuste punkt 3.7, millele haginõue rajaneb, liisinguvõtja huve ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus ning seetõttu tühine. Liisingulepingu üldtingimuste punkti 3.7 kohaselt on liisinguvõtja pärast lepingu ülesütlemist liisinguandja algatusel ning liisingulepingu esemeks olnud vara võõrandamist kohustatud hüvitama liisinguandjale kõik vara võõrandamisest tekkinud kahjud (liisingueseme võõrandamisest saadud summa ja liisingueseme omandamisega liisinguandjale tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud. Samas puudub liisinguvõtjal ja temaga solidaarselt vastutaval käendajal igasugune kontroll müügiprotsessi teostamise üle. Käesoleval juhul sõltub üksnes hageja (vastuhagis kostja) tahtest, milliseid müügikulusid ta enda kanda võtab, samuti sõltub üksnes hageja (vastuhagis kostja) tahtest, millise hinnaga ta sõidukeid võõrandab. Vastuhagi esitaja arvates ei ole liisinguandja ilmutanud vajalikku hoolsust liisingueseme võõrandamisel. Hageja müüs liisingueseme alla raamatupidamisliku jääkväärtuse. 3(12)

Euroopa Majandusühenduse Nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ (05.04.1993) artikli 3 kohaselt loetakse lepingutingimus, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud, ebaõiglaseks, kui see on vastuolus heausksuse tingimusega ning kutsub esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse. Direktiivi lisa p 1 c) kohaselt loetakse ebaõiglaseks tarbijale siduvad lepingud, kusjuures müüja või teenuste osutaja tegevus on seotud tingimusega, mille täitmine oleneb üksnes tema enda tahtest. Hageja liisingulepingu üldtingimuste punkt 3.7 on EMÜ direktiivi 93/13/EMÜ tähenduses ebaõiglane tüüptingimus ning tuleb lugeda tühiseks VÕS § 35 lg 5, § 36 lg 3, § 42 lg 1, § 42 lg 3 p 5 ja § 44 alusel. Kui hageja väidab, et liisingulepingu üldtingimuste punktis 3.7 loetletud kulud, mida liisinguvõtja peab hüvitama, on liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes, siis kuulub kohaldamisele EMÜ direktiiv 93/13/EMÜ, mis vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 123 lg-le 2 on ülimuslik siseriikliku õiguse suhtes. Kostja leidis siiski, et pärast liisingulepingu ülesütlemist liisingulepingu objektiks olnud vara võõrandamisega seotud kulutuste eest liisinguvõtja ei vastuta ning tugines sellises väites kohtupraktikale (Tallinna Ringkonnakohtu 10.05.2006 otsus tsiviilasjas nr 2-05-3736). VÕS § 115 lg 1 ja § 127 lg 1 järgi kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kuivõrd hageja on õiguskaitsevahendina kasutanud kahju hüvitamise nõuet, kuid kahjuna käsitletakse kõikvõimalikke kulusid, mida vara heaperemehelik omanik nagunii temale kuuluva vara suhtes kohaldaks, siis on hageja (vastuhagis kostja) nõudnud kostjalt (vastuhagis hageja) rohkem, kui seadus seda võimaldaks. Hageja vastuväited vastuhagile Hageja vastuhagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Hageja võttis omaks, et ta nõuab kostjalt liisingulepingu üldtingimuste punktide 3.7 ja 7.3 ning VÕS § 367 lg 4 alusel liisinguandjale seoses liisingulepingute ülesütlemise ja liisinguesemete võõrandamisega tekkinud lisakulude hüvitamist, kuid antud kulude hüvitamises on pooled lepingus kokku leppinud ning kulude hüvitamise nõudmiseks annab õiguse samuti VÕS § 367 lg-s 4 sätestatu. Liisingulepingutes kokkulepitud tingimused ei kahjusta liisinguvõtjat ebamõistlikult, mistõttu kostja tuginemine Euroopa Majandusühenduse Nõukogu direktiivile 93/13/EMÜ ja VÕS § 35 lg-le 5, § 36 lg-le 3, § 42 lg-le 1, § 42 lg 3 p-le 5 ja §-le 44 on käesoleval juhul põhjendamatu. Liisingulepingutes on kokku lepitud, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale tegeliku kahju ja kulud, mis on tingitud liisinguvõtja enda süülisest käitumisest. Samuti ei ole liisinguvõtjalt antud lepingu sätetega võetud võimalust osaleda ise vara realiseerimisprotsessis või tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 367 lg 4 võtab arvesse poolte õiguste ja kohustuste tasakaalustatuse printsiipi ega kahjusta teist poolt ebamõistlikult, mistõttu antud norm ei ole vastuolus Euroopa Majandusühenduse Nõukogu direktiiviga 93/13/EMÜ. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi 10.01.2008 otsusega ja mõistis kostjalt välja 121 885,42 krooni hageja kasuks. Harju Maakohus jättis vastuhagi rahuldamata ning jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel täies ulatuses kostja Raivo Nirgi kanda. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 361 sätestab, et liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. AS Hansa Liising Eesti ja OÜ Waltertruck vahel oli 30.12.2002 sõlmitud liisinguleping nr 0050966L, mille objektiks oli sadulauto Scania R144 LA4X2NA 530 14,2, tehasetähis 4(12)

YS2R4X20001214920, ehitusaasta 1997 (tlk 11), ja liisinguleping nr 0050967L, mille objektiks oli külmikhaagis Kögel SVKT 24, tehasetähis WKOSVKT24V0290924, ehitusaasta 1997 (tlk 24). Osundatud lepingutes on liisinguvõtja OÜ Waltertruck võtnud endale kohustuse tasuda liisingu osamaksed lepingutes kindlaksmääratud liisingu osamaksete tegemise kuupäevadel ja selle üle pooltel vaidlus puudub. Pooled ei vaidle selle üle, et liisinguvõtja jättis oma liisingulepingutest nr 0050966L ja nr 0050967L tulenevad lepingujärgsed kohustused täitmata ja ei tasunud liisingulepingute alusel tasumisele kuuluvaid makseid, millest tulenevalt teatas liisinguandja liisingulepingute ülesütlemisest. Nimetatud asjaolu on tõendatud 26.07.2005 teatisega liisingulepingute nr 0050966L ja nr 0050967L ülesütlemise kohta (tlk 38). VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Otsuse põhjenduste kohaselt oli hagejal VÕS § 101 lg 1 p 1, lg-te 3 ja 4 ning liisingulepingu üldtingimuste (edaspidi üldtingimused) punkti 7.1.3 kohaselt õigus liisinguleping üles öelda, kui liisinguvõtja jätab lepingu makse tähtpäevaks tasumata. Samuti tekkis hagejal õigus nõuda lepingulise kohustuse täitmist või kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1, VÕS § 367 lg 1 ja 4 ning liisingulepingute üldtingimuste punkti 7.3 järgi. Kohtule on esitatud 30.12.2002 kostja Raivo Nirgi (Nirk) ja AS Hansa Liising Eesti vahel sõlmitud käenduslepingud nr 0050966L ja nr 0050967L, millest nähtub, et liisinguandja nõuet liisinguvõtja OÜ Waltertruck vastu tagab kostja käendus. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja vastutama kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses, sealhulgas ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Hageja on õigustatud esitama nõude solidaarvõlgniku, käendaja Raivo Nirgi vastu, kuna poolte vahel sõlmitud käenduslepingud ei sisalda tingimust, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada (VÕS § 145 lg 1). Hagejal on solidaarnõude omajana õigus valida, missuguse solidaarvõlgniku vastu ta oma nõude esitab. Pooled vaidlesid lepingutest nr 0050966L ja nr 0050967L tuleneva nõude, kokku summas 121 885,42 krooni üle, nimelt sadulauto Scania ja külmikhaagise Kögel müügihinna üle ja eelnimetatud liisinguesemete realiseerimisega kantud kulutuste suuruse üle. Kohus ei nõustunud kostja väitega, et liisingulepingute esemeks olnud vara müüdi ebamõistlikult madala hinnaga. Lähtudes TsÜS §-st 65, loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). Lõpliku müügihinna kujunemise määrab ära turul olev nõudlus kauba järele. Asja materjalidest nähtub, et OÜ Balti Realiseerimiskeskus hindas sadulauto Scania R144 keskmiseks turuhinnaks 170 000 krooni (hind ei sisalda käibemaksu) ning külmikhaagise Kögel SVKT 24 keskmiseks turuhinnaks 140 000 krooni (hind ei sisalda käibemaksu). Müügilepingu nr 0050966L TOL 10.01.2006 järgi on sadulauto Scania R144 müüdud hinnaga 180 000 krooni + käibemaks 32 400 krooni, kokku 212 400 krooni (tlk 40). Müügilepingu nr 0050967L TOL 29.05.2006 järgi külmikhaagis Kögel SVKT 24 on müüdud hinnaga 150 000 krooni + käibemaks 27 000 krooni, kokku 177 000 krooni (tlk 49). Kostja esitatud interneti müügikuulutused ei tõenda vaidlusaluste liisingulepingute objektiks olevate liisinguesemete müügiprotsessis kujunenud turuhinda, vaid analoogiliste esemete müügihinda, seega esitatud tõendid ei ole asjakohased ega tõenda, et vaidlusalused liisinguesemed oleksid võõrandatud ebaadekvaatsete hindadega.

5(12)

VÕS § 367 kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Kulude kindlaksmääramisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast. Kui liisinguese jääb pärast ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Seega on õiguslikult ebatäpne rääkida kahju hüvitamise nõudest, tegemist on hageja poolt tehtud liisinguesemete realiseerimise kulutuste hüvitamise nõudega. VÕS §-st 367 tulenevalt on asjakohatud kostja väited liisingulepingu punkti 3.7 tühisusest. Hageja sai tagastatud sadulauto Scania R144 müügist OÜ Balti Realiseerimiskeskuse kaudu müügikahju 1 634,81 krooni ja müügiteenusega seoses kandis hageja kulutusi 10 801,70 krooni, sealhulgas tuli tasuda auto müügieelse keemilise pesu eest 1 300 krooni (tlk 39-47). Hagejale tagastatud külmikhaagise Kögel SVKT 24 realiseerimisest OÜ Balti Realiseerimiskeskuse kaudu sai hageja müügikahju 17 022,76 krooni ja müügiteenusega seoses kandis hageja kulutusi 11 300 krooni (tlk 48-54). Viimatimärgitud kulutused kujutavad endast VÕS § 367 lg-s 4 märgitud lisakulutusi, mida liisinguvõtja peab liisinguandjale hüvitama. VÕS § 367 lg 2 kohane on hageja nõue enne liisingulepingute ülesütlemist tasumata jäänud liisingumaksete saamiseks, seega liisingulepingu nr 0050966L osas 38 320,29 krooni ja liisingulepingu nr 0050967L osas 35 236,81 krooni, samuti eelnimetatud tasumata liisingumaksete pealt arvutatud viivise saamiseks summas 4 307,89 krooni ja 3 261,16 krooni. Seega on hageja põhjendatud nõue liisingulepingu nr 0050966L alusel 55 064,69 krooni ja liisingulepingu nr 0050967L alusel 66 820,73 krooni, kokku 121 885,42 krooni. Alusetu on kostja väide, nagu oleks hageja rikkunud koostöökohustust, kui ta ei teatanud kostjale eelnevalt liisinguesemete müügist ja müügiga seotud kuludest. VÕS § 23 lg 2 kohaselt peab lepingupool tegema teise lepingupoolega koostööd, mis on teisele poolele vajalik oma kohustuste täitmiseks. Kuna koostöökohustuse eesmärk on tagada lepingulise eesmärgi saavutamine ja OÜ Waltertruck loobus liisingulepingute rikkumisega lepingulise eesmärgi saavutamisest, ei saanud hageja rikkuda pärast lepingute lõpetamist VÕS § 23 lg-st 2 tulenevat kohustust. Liisingulepingu üldtingimuste p 7.3 ja p 7.4.1 peamine eesmärk on tagada liisinguandjale seoses tagastatud liisinguesemete müügiga tekkivate kahjude hüvitamine. Kuna hagejal ei lasunud kohustust teavitada OÜ-d Waltertruck müügiga seotud kuludest eelnevalt, ei ole kostjal õigust keelduda oma kohustuste täitmisest ka tuginedes hageja käitumise vastuolule VÕS §-s 6 sätestatud hea usu põhimõttega. Hageja ei ole pahauskselt käitunud ega OÜ Waltertruck eest müügiga seotud informatsiooni varjanud. Juba 26.07.2005 teatises liisingulepingute ülesütlemise kohta (tlk 38) on hageja palunud OÜ-l Waltertruck võtta võlgnevuse asjaolude täpsustamiseks ning võimalike kokkulepete sõlmimiseks ühendust hagejaga, anti teada kontaktisiku nimi ja telefon. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks püüdnud hankida informatsiooni vara müügi ja sellega seonduvate kulude kohta ning et hageja oleks sellise teabe andmisest keeldunud. Samuti ei ole kostja tõendanud, et ta oleks soovinud enne liisingulepingute ülesütlemist liisinguesemeid ise müüa, mis oleks andnud talle võimaluse ise müügiprotsessi ja müügieelsete kulude kandmist vahetult kontrollida. OÜ Waltertruck ei huvitunud ei enne ega pärast liisinguesemete hagejale üleandmist selle müügist ega müügiprotsessist ning on nõustunud vara müümisega hageja poolt. Seega on alusetud kostja väited, et ta oleks liisinguesemed realiseerinud oluliselt kõrgema hinnaga. 6(12)

Maakohus jättis kostja vastuhagi liisingulepingute nr 0050966L ja nr 0050967L üldtingimuste punkti 3.7 tühisuse tunnustamiseks rahuldamata põhjusel, kuna leidis, et vastav lepingutingimus on kooskõlas seadusega, ennekõike VÕS § 367 lg-ga 4. Riigikohus on 28.02.2007 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07 väljendanud seisukohta, et liisingulepingu ülesütlemise tagajärgede hindamisel on primaarseks seadus, esmajoones VÕS § 367. Kohus arvestas Riigikohtu lahendist tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07 juhindudes ka võlaõigusseaduse reegleid tüüptingimuste kohta, muuhulgas tüüptingimuste tõlgendamist reguleerivat VÕS § 39 ja tüüptingimuste tühisust ettenägevat VÕS § 42, ning jõudis järeldusele, et hageja nõude aluseks olevad liisingulepingu üldtingimuste punktid 7.3 ja 3.7 ei ole VÕS 17. peatükis sätestatuga vastuolus ega liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustavad ja on kohaldatavad. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Kostja palub tühistada Harju Maakohtu 10.01.2008 otsuse täies ulatuses ning teha uus otsus, millega jätta AS Hansa Liising Eesti hagi rahuldamata ja rahuldada Raivo Nirgi vastuhagi ning jätta kõik menetluskulud AS Hansa Liising Eesti kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on esimese astme kohus otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, tuvastanud asjaolud ebaõigesti või ebapiisavalt ning rikkunud menetlusõiguse norme, mis on kaevatava otsuse tühistamise aluseks. Maakohus on mõistet „turuhind“ tõlgendanud vastuolus TsÜS §-s 65 sätestatuga, mille kohaselt eseme väärtuseks loetakse eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). Leides, et liisingulepingute esemetega (sadulauto Scania ja külmikhaagis Kögel) analoogiliste esemete müügihinna kohta kostja poolt esitatud tõendid ei ole asjakohased, on kohus pidanud liisinguesemete müügiprotsessis kujunenud turuhinda ja analoogiliste esemete müügihinda erinevateks mõisteteks, mis ei ole kooskõlas seadusega. TsÜS § 65 defineerib keskmist müügihinda ja turuhinda sünonüümidena. Siinjuures juhib kostja tähelepanu, et TsÜS § 65 legaaldefinitsiooni kohaselt on turuhind statistiline väärtus, mis saadakse mitme tehingu aritmeetilise keskmise arvutamisel. Veoautod ja haagised on piisavalt likviidne kaup, et nendega tehtavate tehingute võrdlemisel oleks olnud võimalik välja selgitada liisinguesemete kohalik keskmine müügihind. Sellest seisukohast oleks kohus pidanud eelistama kostja tõendeid, kes esitas võrdlusmaterjali 3-6 samaliigilise ja samaväärse esemega tehtud tehingu kohta, mitte hageja esitatud [OÜ Balti Realiseerimiskeskus] eksperthinnangut, milles puudub isegi hinna määramise metoodika. Kohus ei ole põhjendanud, miks interneti müügikuulutused ei kajasta analoogiliste veoautode ja haagiste turuhinda ja on jätnud arvestamata kostja kõige olulisema tõendi – OÜ Evison Grupp 28.06.2006 arve vaidlusaluse haagisega identse (sama aastakäigu, sama mudeli) haagise eest 271 400 krooni tasumiseks. Kuna OÜ Evison Grupp on nüüdseks ühinenud AS-ga Hansa Liising Eesti, oli hageja teadlik vaidlusaluste liisinguesemete turuhinnast. Haagise ja veoauto müügi puhul turuhinnaga oleks hageja jäänud kasumisse ja see oleks välistanud hagi rahuldamise. Kohus on otsuses viidanud Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, kuid on jätnud tähelepanuta viidatud lahendi punktis 26 märgitu, mille kohaselt „[...] kolleegium on seisukohal, et vähemalt liisinguandja tüüptingimustes oleks tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Selline kokkulepe viiks liisinguandja ja -võtja õigused ja kohustused ebamõistlikult tasakaalust välja.“ Käesoleval juhul ongi kohus ebamõistlikult väikeses ulatuses võtnud arvesse liisinguesemete väärtust. Endiselt jääb aktuaalseks viide kahju hüvitamise nõude tõlgendusele Tallinna Ringkonnakohtu 10.05.2006 otsuses tsiviilasjas 7(12)

nr 2-05-3736, millest tulenevalt ei saa liisinguvõtjale panna vastutust kahju eest, mis tekib, kui AS Hansa Liising Eesti müüb endale kuuluvaid liisingulepingute objekte alla turuhinna. Apellant ei ole nõus maakohtu hinnanguga VÕS § 367 lg-s 4 sätestatud liisinguandja lisakulude põhjendatusele, mis olid tingitud liisingulepingu ülesütlemisest. Liisinguesemete hindamisaktis märgitud pisipuudused ei oleks väärinud remonti rohkem kui 5 000 krooni ulatuses. Hageja esitatud kuludokumentidest nähtub, et müügieelne remont oli tegemata. Sellest saab teha kaks teineteist välistavat järeldust: 1) müügieelse remondi, mis on müügiprotsessi üks osa, tegematajätmise tõttu müüdi sõiduk ja haagis alla turuhinna ning sel juhul vastutab loodetud müügitulu saamata jäämise eest hageja või 2) sõiduki hindamisaktis toodud puudused ei vastanud tegelikkusele ning remonti ei olnud vaja teha. Kummalgi juhul ei ole põhjendatud panna lisakulutusi kostja kui liisinguvõtjaga solidaarselt vastutava isiku kanda. Isegi kui liisinguesemetel esines mõningane remondivajadus, ei saa remondiks tehtud kulutusi sisse nõuda kostjalt. Riigikohus on märkinud 19.04.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, et tavalisest kasutamisest tingitud väärtuse vähenemist VÕS § 189 lg 4 järgi tagasitäitmisel ei arvestata. Apellant vaidlustab eeltoodud asjaoludel ka menetlusõiguse normide rikkumist ja leiab, et esimese astme kohus on hinnanud tõendeid ebaõigesti, jätnud kostja esitatud väited ja tõendid sisuliselt arvestamata, osa kostja esitatud tõendeid (muuhulgas eelpoolmainitud OÜ Evison Grupp 28.06.2006 arve liisingulepingu nr 0050967L esemega sarnase külmikhaagise Kögel müügi kohta) aga lausa uurimata. Kohus on jätnud otsuses analüüsimata kostja väited OÜ Evison Grupp poolt müüdud haagise turuhinna kohta ning hageja poolt käesolevas vaidluses liisinguesemetele tellitud remondi maksumuse ja mõttekuse kohta. Nimetatu on TsMS § 232 ja § 231 lg 4 rikkumine. Kui kohus ei oleks menetlusnorme rikkunud, oleks võidud jõuda teistsuguse sisulise kohtuotsuseni. Vastuväited apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Vastustaja palub jätta menetluskulud apellandi kanda. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosalised ning tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et otsus kuulub osalisele tühistamisele alljärgnevatel põhjendustel. TsMS § 651 lg 1 järgi ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Otsus ei ole edasi kaevatud osas, milles kohus tuvastas, et lepingujärgsete maksete võlgnevuseks on liisingulepingu nr 0050966L osas 38 320,29 krooni ja viivised 4307,89 krooni ning liisingulepingu nr 0050967L järgi 35 236,81 krooni ja viiviste võlgnevus 3261,16 krooni. Seega moodustab võlgnevus lepingujärgsete maksete, viiviste osas kokku 81 126,15 krooni. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja ja OÜ Waltertruck vaheline õigussuhe tuleneb liisingulepingust, mis lõpetati hageja taotlusel seoses maksete võlgnevusega. Maakohus tuvastas, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud käendusleping mõlemast liisingulepingust tulenevate kohustuste tagamiseks ning kohus on põhjendatult asunud seisukohale, et vastavalt VÕS § 145 lg-le 2 oli hageja õigustatud esitama liisingulepingutest tuleneva nõude kostja vastu. Apellant vaidlustas otsust osas, milles kohus jättis hindamata tema poolt esitatud tõendid sadulauto ja haagise väärtuse kindlaksmääramiseks ning ta ei nõustu ka lisakulusid maksma, leides, et need summad on ülepaisutatud. 8(12)

Esmalt võtab kolleegium seisukoha tagastatud sõiduki jääkmaksumuse ja tagastatud vara väärtuse vahe osas. Liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamise korral tuleb liisinguandjale kui krediteerijale hüvitada VÕS § 367 lg 1 järgi krediteerimiseks tehtud kulud, milleks on esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 29.04.2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 asunud seisukohale, et liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamise tagajärgede hindamisel tuleb lähtuda seadusest, so VÕS § 367 lg-st 3, mille kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kuivõrd liisinguese jäi hageja omandisse, siis säilitas liisinguandja nii sõiduki kui ka tasutud väljaostumaksed. Lähtudes TsÜS §-st 65, loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on kohalik keskmine müügihind. Seega ei ole liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 järgi liisingueseme müügihind, vaid liisingueseme väärtus. Tuleb nõustuda apellandiga selles, et tagastatud külmikhaagise ja sadulauto väärtus on maakohtu poolt ebaõigesti määratletud. Toimikust ilmneb, et sadulauto ja külmikhaagise tagastamisel 11.11.2005 on näidatud sadulveoki turuväärtuseks 170 000 krooni ilma käibemaksuta ( tlk. 136) ja külmikhaagise turuväärtuseks 140 000 krooni ilma käibemaksuta (t.lk. 139), kuid faktiliselt müüdi mõlemad transpordivahendid kõrgema hinnaga. Turuväärtuse kindlaksmääramise kohta ei ole lisatud mingit analüüsi ning ei selgu, mille alusel on liisinguandja väärtuse määranud. Seega ei ole liisinguandja sadulauto ega külmikhaagise väärtust nende tagastamise hetke seisuga usaldusväärselt tõendanud. Kolleegium nõustub kohtu seisukohaga selles, et müügikuulutused iseenesest ei saa tõendada hagejale üleantud sadulauto ja haagise väärtust. Ka ei saa vaidlusaluse veoauto ja külmikhaagise väärtust tõendada apellatsioonkaebuses viidatud OÜ Evison Grupp 28.06.2006 arve, kuivõrd kohtule ei ole esitatud võrdlusandmeid, millises tehnilises seisundis olid hagejale üle antud haagis ja apellandi poolt viidatud OÜ Evison Grupp 28.06.2006 arvel näidatud haagis, kuid kostja poolt esitatud tõendid tõendasid seda, et turul olevad analoogsed veoautod ja haagis olid müügis tunduvalt kõrgema hinnaga kui kohtu poolt arvesse võetud sadulauto väärtus 180 000 krooni ja külmikhaagise puhul 150 000 krooni. Maakohus leidis, et hageja sai sadulauto Scania R 144 müügist OÜ Balti Realiseerimiskeskuse kaudu müügikahju 1634,81 krooni ja külmikhaagise Kögel SVKT 24 realiseerimisest müügikahju 17 022,76 krooni. Samas kohus tuvastas, et sadulauto Scania R 144 on müüdud hinnaga 212 400 krooni ( t.lk.40) ja külmikhaagis Kögel SVKT 24 hinnaga 177 000 krooni. Kolleegium asub seisukohale, et antud summadest tuligi lähtuda sadulauto ja külmikhaagise väärtuse kindlaksmääramisel ning puudus alus käibemaksu mahaarvamiseks võõrandamisel saadud summadest. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 28.02.2007 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, punktis 33 asunud seisukohale, et VÕS § 367 lg 3 tuleb tõlgendada selliselt, et lepingu ülesütlemisel tuleb käibemaks liisingueseme väärtusest (jääkväärtusest) maha arvata üksnes juhul, kui liisinguandja tõendab, et käibemaks arvestati lisaks hinnale, millega oleks auto võinud müüa käibemaksu arvestamise erikorda järgides, st lisaks turuhinnale. Antud asjaolu ei ole liisinguandja, so hageja tõendanud. Seega on maakohtu seisukoht ekslik, et igal juhul tuli väärtusest maha arvata käibemaks. Arvestades sadulauto Scania R 144 võõrandamisel saadud summat 212 400 krooni ja tema jääkmaksumust 181 634,81 krooni, on liisinguandja saanud kasu 30 765,19 krooni. 9(12)

Külmikhaagis Kögel realiseeriti hinnaga 177 000 krooni ning tema jääkmaksumus oli 167 022,76 krooni, seega liisinguandja sai kasu 9 977,24 krooni ning üldsummas on toimunud vara realiseerimine hageja kasuks summas 40 742,43 krooni. Seega ei ole liisinguandja kandnud kahju sadulauto ja külmikhaagise realiseerimisel. Maakohus tuvastas, et liisinguvõtja võlgnevus liisingumaksete ja viiviste osas oli kokku 81 126,15 krooni. Teostades tasaarvestuse hagejale jäänud vara realiseerimisest saadud kasuga 40 742,43 krooni, tuleb lugeda kostja võlgnevuseks 40 383,72 krooni. Järgnevalt kolleegium võtab seisukoha apellatsioonkaebuse väidete kohta lisakulude väljamõistmise kohta. Hageja taotles lisakulude väljamõistmist, milliseid ta oli sunnitud kandma seoses sadulauto külmikhaagise võõrandamisega. VÕS § 367 lg 4 järgi on liisinguandja õigustatud nõudma liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulusid. VÕS § 367 lg 4 järgi on lisakuludena käsitletav nii müügiteenuse kui ka tagastusteenuse kulu. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 08.11.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1112-06 asunud seisukohale, et müügikulud peaksid olema mõistlikult põhjendatud. Kolleegium nõustub apellandiga, et sõiduki tagastamisel ja selle edasisel võõrandamisel ja ka liisimisel võib osutuda vajalikuks müügiteenuse kasutamine ja kulude kandmine. Kolleegium leiab, et hageja tõendas liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulu ning antud kulu tuleb lugeda mõistlikuks ja põhjendatud kuluks, mis tuleb kostjal hüvitada. Maakohus tuvastas, et Scania R44 osas kandis hageja kulutusi summas 10 801,70 krooni, sellest keemiline pesu oli 1300 krooni (t. lk. 39-47). Hindamise aktis on märgitud liisingueseme seisukord ja vigastused (t.lk. 136), millest ilmneb, et sadulauto vajas pesemist. Kolleegium peab antud summat mõistlikuks lisakuluks. Külmikhaagise osas maakohus tuvastas, et selle võõrandamiseks tuli teha lisakulutusi summas 11300 krooni (t.lk. 48-54), mis koosnes transporditeenusest ja müügiteenusest 7080 krooni. Kolleegium peab hageja poolt nõutud lisakulu mõistlikuks kuluks ja leiab, et maakohus on põhjendatult kantud lisakulu üldsummas 22 101,70 krooni kostjalt välja mõistnud. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et lisakulude väljamõistmine ei olnud põhjendatud. Apellatsioonkaebuses toodud väited tagastatud vara remondi kohta ei ole asjakohased, sest kolleegium ei tuvastatud, et esitatud lisakulud sisaldasid ka remonttöid. Arvestades OÜ Waltertruck liisingumaksete võlgnevust ja viiviseid üldsummas 40 383,72 krooni ning lisakulutusi 22 101,70 krooni tuleb hageja kasuks välja mõista kokku 62 485,42 krooni. Apellant vaidlustas otsust ka vastuhagi rahuldamata jätmises ning taotleb tema vastuhagi rahuldamist. Kolleegium leiab, et tüüptingimuse tühisusele tuginemisel piisaks vastuväidete esitamisest ning vastuhagi esitamine ei ole vajalik. Kuivõrd on vastuhagi esitatud ning kohus on selle menetlusse võtnud, siis tuleb apellatsioonimenetluses ka võtta seisukoht vastuhagi põhjendatuse kohta. Vastuhagi kohaselt on tühine liisingulepingute punkt 3.7, mille kohaselt peab võlgnik lepingu ennetähtaegse lõpetamise korral hüvitama kõik kulud, sh. liisingueseme võõrandamisest saadud summa ja liisingueseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe, samuti liisingueseme valduse üle võtmise, hoidmise, müügikõlblikuks seadmise kulud. Käendajal ja Waltertruck OÜ-l puudub igasugune kontroll selle üle, mis hinnaga hageja liisinguobjekte müüb. Maakohus asus seisukohale, et liisingulepingu üldtingimuste punkt 3.7 ei ole liisinguvõtjat 10(12)

ebamõistlikult kahjustav ega tühine, kuid liisingulepingu ülesütlemise tagajärgede hindamisel tuleb lähtuda seadusest, so VÕS §-st 367. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohus on jätnud tähelepanuta otsuses refereeritud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07 oleva seisukoha, et liisinguandja tüüptingimustes on tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja VÕS § 42 lg 1 järgi tühine kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Riigikohus asus seisukohale, et selline tüüptingimus on VÕS § 42 lg 1 järgi ebamõistlikult teist poolt kahjustav ja tühine ka sel juhul, kui teiseks pooleks ei ole tarbija, vaid teine pool tegutseb samuti majandus- või kutsetegevuses. Kolleegium, võttes arvesse Riigikohtu seisukohti materiaalõigusnormi tõlgendamisel, asub seisukohale, et ka antud tsiviilasjas liisingulepingute nr 0050966L ja nr 0050967L üldtingimuste punkt 3.7., mille kohaselt kahjuks on vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe, on tulenevalt VÕS § 42 lg-st 1 tühine ning liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel tuleb lähtuda VÕS § 367 lg 3 kohaselt sõiduki väärtusest selle tagastamise hetkel. Tüüptingimustes punktis 3.7. olev tingimus kulutuste hüvitamise osas ei ole vastuolus seadusega. VÕS § 367 lg 4 kohaselt liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulusid, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. TsMS § 230 lg 1 järgi peab hageja lisakulude nõude esitamisel tõendama kulu olemasolu ja selle suurust ning kostjal on õigus nõudega mittenõustumisel esitada oma vastuväited. Menetluskulude jaotamine Kolleegium leiab, et kuivõrd hagi kuulub osaliselt rahuldamisele 50 % ulatuses, siis tuleb TsMS § 163 lg 1 järgi jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Iko Nõmm

Mare Merimaa

Malle Seppik

Otsus on osaliselt tühistatud Riigikohtu 09.12.2008 otsusega nr. 3-2-1-118-08 Riigikohtu 09.12.2008 otsus

RESOLUTSIOON

11(12)

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.