RIIGIKOHUS
TSIVIILKOLLEEGIUM
KOHTUOTSUS
Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-118-08 Tartu, 9. detsember 2008. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Indrek Koolmeister ja Villu Kõve Aktsiaseltsi Hansa Liising Eesti hagi Raivo Nirgi vastu 121 885 krooni 42 sendi saamiseks; Raivo Nirgi vastuhagi Aktsiaseltsi Hansa Liising Eesti vastu liisingulepingute üldtingimuste p 3.7 tühisuse tunnustamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 207-2598 Aktsiaseltsi Hansa Liising Eesti ja Raivo Nirgi kassatsioonkaebused Hageja Aktsiaselts Hansa Liising Eesti (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Ants Nõmper Kostja Raivo Nirk (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Toomas Liiva 10. november 2008. a Hageja esindaja vandeadvokaat Ants Nõmper ning kostja Raivo Nirk ja tema esindaja vandeadvokaat Toomas Liiva. Istungit protokollis Ragne Rebane.
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-2598 osas, milles Aktsiaseltsi Hansa Liising Eesti hagi jäeti rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus ning rahuldada hagi tervikuna ja mõista Raivo Nirgilt Aktsiaseltsi Hansa Liising Eesti kasuks välja täiendavalt 59 400 krooni. Kokku mõista Raivo Nirgilt välja Aktsiaseltsi Hansa Liising Eesti kasuks 121 885 krooni 42 senti.
3.Aktsiaseltsi Hansa Liising Eesti kassatsioonkaebus rahuldada.
4.Raivo Nirgi kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.
5.Menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta Raivo Nirgi kanda.
6.Tagastada Vivian Iiskomäkile 17. juulil 2008 Aktsiaseltsi Hansa Liising Eesti eest tasutud kassatsioonikautsjon 594 (viissada üheksakümmend neli) krooni.
7.Arvata riigituludesse Raivo Nirgi 17. juulil 2008 tasutud kassatsioonikautsjon 624 (kuussada kakskümmend neli) krooni 85 senti.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aktsiaselts Hansa Liising Eesti (hageja) esitas 19. jaanuaril 2007 Harju Maakohtule hagi Raivo Nirgi (kostja) vastu, paludes kostjalt välja mõista 121 885 krooni 42 senti. Hagiavalduse järgi sõlmisid hageja ja WALTERTRUCK OÜ (liisinguvõtja) 30. detsembril 2002 liisingulepingu nr 0050966L (liisinguleping I), mille objektiks oli sadulauto Scania (sadulauto), ning liisingulepingu nr 0050967L (liisinguleping II), mille objektiks oli külmikhaagis Kögel (haagis).
Liisingulepingute alusel kohustus hageja omandama liisingulepingute objektiks olevad esemed ja andma need liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse, liisinguvõtja aga kohustus tasuma hagejale esemete kasutamise eest liisingulepingutes kokkulepitud makseid. 30. detsembril 2002 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingud nr 0050966L ja 0050967L liisingulepingutest tulenevate liisinguvõtja kohustuste täitmise tagamiseks. Liisinguvõtja jättis tasumata liisingulepingute alusel tasumisele kuuluvad maksed. 26. juulil 2005 teatas hageja liisinguvõtjale liisingulepingute ülesütlemisest juhul, kui liisinguvõtja ei kustuta võlgnevust teatises määratud ajaks. Liisinguvõtja nimetatud tähtaja jooksul võlgnevust ei kustutanud, mistõttu hageja lõpetas liisingulepingud ühepoolselt ennetähtaegselt. Liisingulepingust I tuleneb hageja nõue 55 064 krooni 69 senti. Liisingulepingu I objektiks olnud sadulauto õnnestus võõrandada hinnaga 180 000 krooni (käibemaksuta). Kuna see summa ei katnud hageja poolt sadulauto omandamiseks tehtud hüvitamata kulutusi (vara jääkmaksumust) 181 634 krooni 81 senti (käibemaksuta), sai hageja vara võõrandamisest müügikahju 1634 krooni 81 senti. Lisaks müügikahjule ei ole liisinguvõtja enne lepingu ülesütlemist tähtaegselt tasunud liisingumakseid 38 320 krooni 29 senti ja viivist 4307 krooni 89 senti ning hageja on sadulauto valduse taastamise ja müügiga kandnud kulutusi 10 801 krooni 70 senti. Liisingulepingust II tuleneb hageja nõue 66 820 krooni 73 senti. Liisingulepingu II objektiks olnud haagis õnnestus müüa hinnaga 150 000 krooni (käibemaksuta). Kuna see summa ei katnud hageja poolt vara omandamiseks tehtud hüvitamata kulutusi (vara jääkmaksumust) 167 022 krooni 76 senti, sai hageja vara võõrandamisest müügikahju 17 022 krooni 76 senti. Lisaks müügikahjule ei ole liisinguvõtja enne lepingu ülesütlemist tähtaegselt tasunud liisingumakseid 35 236 krooni 81 senti ja viivist 3261 krooni 16 senti ning hageja on haagise valduse taastamise ja vara müügiga kandnud kulutusi 11 300 krooni. Kokku on hageja liisingulepingutest tulenev nõue 121 885 krooni 42 senti. Liisingulepingute üldtingimuste (üldtingimused) p 3.7 järgi peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale vara võõrandamisest tekkinud kahjud ja kulud, kui liisinguandja lõpetab lepingu liisinguvõtja süülise käitumise tõttu ühepoolselt ennetähtaegselt. Liisinguvõtja on liisingulepingu ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lg-te 1 ja 4 alusel kohustatud hüvitama hagejale liisinguesemete finantseerimise tõttu kantud kulud ja vara müümisega kaasnenud kulud. Käendaja vastutab käenduslepingu alusel põhivõlgniku kohustuste täitmise eest VÕS § 142 lg 1 ja § 145 lg 2 järgi täies ulatuses. Seetõttu esitas hageja liisingulepingutest tuleneva nõude kostja kui käendaja vastu.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja leidis, et liisingulepingute objektiks olnud esemete võõrandamise kulud on põhjendamatud. Samaväärse veoauto turuhind oli 250 000 krooni ja haagise turuhind 230 000 krooni. Hagejal oleks teoreetiliselt õigus nõuda liisingulepingute ülesütlemise korral tasumata rendimakseid ja viivist 81 126 krooni 15 senti, kuid kuna hageja ei ole nõuet tõendanud ega põhjendanud viivise arvutamise metoodikat, vaidles kostja vastu kogu hagile.
3.Kostja esitas 12. märtsil 2007 ka vastuhagi, milles palus tunnustada üldtingimuste p 3.7 tühisust.
Vastuhagi kohaselt on üldtingimuste p 3.7, millele rajaneb haginõue, liisinguvõtja huve ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus. Liisinguvõtjal ja käendajal puudub igasugune kontroll müügiprotsessi üle. Üksnes hageja tahtest sõltub, milliseid müügikulusid ta enda kanda võtab ning millise hinnaga ta sõidukeid võõrandab. Hageja ei ilmutanud vajalikku hoolsust liisinguesemete võõrandamisel, kuna müüs liisinguesemed alla raamatupidamisliku jääkväärtuse. Üldtingimuste p 3.7 on Euroopa Majandusühenduse Nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ artikli 3 ja lisa p 1 lit c tähenduses ebaõiglane tüüptingimus ja on vastuolus ka võlaõigusseaduse tüüptingimusi reguleerivate sätetega. Direktiiviga võib olla vastuolus VÕS § 367 lg 4.
4.Hageja ei tunnistanud vastuhagi ja palus jätta see rahuldamata. Hageja arvates on vastuhagi esitamine põhjendamatu, kuna selles esitatud väited saanuks lahendada põhihagi lahendamisel. Liisingulepingute ülesütlemise ja liisinguesemete võõrandamisega tekkinud lisakulude hüvitamises on pooled kokku leppinud ning kulude hüvitamise nõudmiseks annab õiguse ka VÕS § 367 lg 4. Liisingulepingutes kokkulepitud tingimused ei kahjusta liisinguvõtjat ebamõistlikult. Liisingulepingutes on kokku lepitud, et liisinguvõtja peab hüvitama hagejale tegeliku kahju ja kulud, mis on tingitud liisinguvõtja enda süülisest käitumisest. Samuti ei ole liisinguvõtjalt võetud võimalust osaleda ise vara võõrandamisprotsessis või tõendada tegelikku kahju suurust. Võlaõigusseaduse § 367 lg 4 ei ole vastuolus direktiiviga 93/13/EMÜ.
5.Harju Maakohus rahuldas 10. jaanuari 2008. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 121 885 krooni 42 senti. Maakohus jättis vastuhagi rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled, et liisinguvõtja jättis liisingulepingutest tulenevad lepingujärgsed kohustused täitmata ega tasunud makseid, millest tulenevalt teatas hageja liisingulepingute ülesütlemisest. Hagejal oli õigus liisingulepingud üles öelda. Samuti võis hageja nõuda kohustuse täitmist või selle rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 ja § 367 lg-te 1 ja 4 ning üldtingimuste p 7.3 järgi. Maakohus tugines VÕS § 142 lg-le 1 ja § 145 lg-le 2 ning leidis, et hagejal on õigus esitada nõue kostja kui käendaja vastu, kuna käenduslepingud ei sisalda tingimust, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada (VÕS § 145 lg 1). Õige ei ole kostja väide, et liisingulepingute esemeks olnud vara müüdi ebamõistlikult madala hinnaga. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 järgi loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). Lõpliku müügihinna kujunemise määrab turul olev nõudlus kauba järele. OÜ BALTI REALISEERIMISKESKUS (BRC) hindas sadulauto keskmiseks turuhinnaks 170 000 krooni (käibemaksuta) ning haagise keskmiseks turuhinnaks 140 000 krooni (käibemaksuta). 10. jaanuari 2006. a müügilepingu järgi on sadulauto müüdud hinnaga 180 000 krooni (käibemaksuga 212 400 krooni). 29. mai 2006. a müügilepingu järgi on haagis müüdud hinnaga 150 000 krooni (käibemaksuga 177 000 krooni). Kostja esitatud müügikuulutused ei tõenda liisinguesemete müügiprotsessis kujunenud turuhinda, vaid analoogsete esemete müügihinda. Hageja sai tagastatud sadulauto müügist BRC kaudu müügikahju 1634 krooni 81 senti ja kandis
müügiteenuse tõttu kulutusi 10 801 krooni 70 senti. Tagastatud haagise võõrandamisest BRC kaudu sai hageja müügikahju 17 022 krooni 76 senti ja kandis müügiteenuse tõttu kulutusi 11 300 krooni. Need kulutused kujutavad endast VÕS § 367 lg-s 4 märgitud lisakulutusi, mis liisinguvõtja peab hagejale hüvitama. Võlaõigusseaduse § 367 lg-st 2 tuleneb hageja nõue enne liisingulepingute ülesütlemist tasumata jäänud liisingumaksete saamiseks (liisingulepingu I osas 38 320 krooni 29 senti ja liisingulepingu II osas 35 236 krooni 81 senti), samuti tasumata liisingumaksetelt arvutatud viivise 4307 krooni 89 senti ja 3261 krooni 16 senti saamiseks. Seega on põhjendatud hageja nõue liisingulepingu I alusel 55 064 krooni 69 senti ja liisingulepingu II alusel 66 820 krooni 73 senti, kokku 121 885 krooni 42 senti. Alusetu on kostja väide, nagu oleks hageja rikkunud VÕS § 23 lg-st 2 tulenevat koostöökohustust, kui ta ei teatanud kostjale eelnevalt liisinguesemete müügist ja müügiga seotud kuludest. Kuna liisinguvõtja loobus liisingulepingute rikkumisega lepingulise eesmärgi saavutamisest, ei saanud hageja rikkuda pärast lepingute lõpetamist VÕS § 23 lg-st 2 tulenevat kohustust. Kuna hagejal ei olnud kohustust teavitada liisinguvõtjat eelnevalt müügiga seotud kuludest, ei ole kostjal õigust keelduda oma kohustuste täitmisest ka tuginedes hageja käitumise vastuolule VÕS §-s 6 sätestatud hea usu põhimõttega. Hageja ei ole pahauskselt käitunud ega liisinguvõtja eest müügiga seotud informatsiooni varjanud. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks püüdnud hankida informatsiooni vara müügi ja sellega seonduvate kulude kohta ning et hageja oleks sellise teabe andmisest keeldunud. Samuti ei ole kostja tõendanud, et ta oleks soovinud enne liisingulepingute ülesütlemist liisinguesemeid ise müüa, mis oleks andnud talle võimaluse müügiprotsessi ja müügieelsete kulude kandmist vahetult kontrollida. Liisinguvõtja ei huvitunud ei enne ega pärast liisinguesemete hagejale üleandmist nende müügist ning on nõustunud, et vara müüb hageja. Seega on alusetud kostja väited, et ta oleks liisinguesemed võõrandanud oluliselt kõrgema hinnaga. Maakohus jättis kostja vastuhagi rahuldamata, kuna üldtingimuste p 3.7 ja 7.3 ei ole vastuolus VÕS 17. ptk-s sätestatuga ega ole liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustavad.
6.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi.
7.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 17. juuni 2008. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas maakohtu otsuse osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kokku 62 485 krooni 42 senti. Ringkonnakohus rahuldas ka kostja vastuhagi osaliselt, tunnustades üldtingimuste p 3.7 tühisust osas, mille järgi on kahjuks vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe. Menetluskulud nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus jättis ringkonnakohus poolte endi kanda. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsust ei kaevatud edasi osas, milles maakohus tuvastas, et liisinguvõtja võlgneb liisingumaksete ja viivisena hagejale kokku 81 126 krooni 15 senti. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis hindamata kostja esitatud tõendid sadulauto ja
haagise väärtuse kindlaksmääramiseks, ning kostja ei nõustunud hüvitama ka lisakulusid, kuna need on ülepaisutatud. Hagejal oli VÕS § 145 lg 2 järgi õigus esitada liisingulepingutest tulenev nõue kostja vastu. Liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamise korral tuleb liisinguandjale VÕS § 367 lg 1 järgi hüvitada krediteerimiseks tehtud kulud, milleks on esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud. Kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel tuleb VÕS § 367 lg 3 järgi arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandjale. Kuivõrd liisinguesemed jäid hagejale, säilitas ta nii liisinguesemed kui ka tasutud väljaostumaksed. Eseme väärtuseks loetakse TsÜS §-st 65 tulenevalt eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on kohalik keskmine müügihind. Seega ei ole hageja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 järgi liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus. Õige on kostja väide, et maakohus määras tagastatud esemete väärtuse ebaõigesti. Toimikust ilmneb, et sadulauto ja haagise tagastamisel 11. novembril 2005 on näidatud sadulauto turuväärtuseks 170 000 krooni (käibemaksuta) ja haagise turuväärtuseks 140 000 krooni (käibemaksuta), kuid faktiliselt müüdi mõlemad transpordivahendid kõrgema hinnaga. Turuväärtuse kindlaksmääramise kohta ei ole lisatud mingit analüüsi ning ei selgu, mille alusel on hageja väärtuse määranud. Seega ei ole hageja sadulauto ega haagise väärtust nende tagastamise hetke seisuga usaldusväärselt tõendanud. Müügikuulutused iseenesest ei saa tõendada hagejale üleantud sadulauto ja haagise väärtust. Ka ei saa nende väärtust tõendada osaühingu Evison Grupp arve, kuna kohtule ei ole esitatud võrdlusandmeid, millises tehnilises seisundis olid hagejale üle antud haagis ja arvel näidatud haagis, kuid kostja esitatud tõendid tõendasid, et turul olevad analoogsed veoautod ja haagis olid müügis tunduvalt kõrgema hinnaga kui kohtu poolt arvesse võetud väärtused. Maakohus tuvastas, et sadulauto müüdi hinnaga 212 400 krooni ja haagis hinnaga 177 000 krooni. Nimetatud summadest tuligi lähtuda nende väärtuse kindlaksmääramisel ja puudus alus käibemaksu mahaarvamiseks võõrandamisel saadud summadest. Tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07 tehtud Riigikohtu lahendi järgi tuleb VÕS § 367 lg-t 3 tõlgendada selliselt, et lepingu ülesütlemisel tuleb käibemaks liisingueseme väärtusest (jääkväärtusest) maha arvata üksnes juhul, kui liisinguandja tõendab, et käibemaks arvestati lisaks hinnale, millega oleks auto võinud müüa käibemaksu arvestamise erikorda järgides, st lisaks turuhinnale. Nimetatud asjaolu ei ole hageja tõendanud. Seega on ekslik maakohtu seisukoht, et igal juhul tuli väärtusest maha arvata käibemaks. Arvestades sadulauto võõrandamisel saadud summat 212 400 krooni ja selle jääkmaksumust 181 634 krooni 81 senti, sai hageja kasu 30 765 krooni 19 senti. Haagis müüdi 177 000 krooni eest ning selle jääkmaksumus oli 167 022 krooni 76 senti, seega sai hageja kasu 9977 krooni 24 senti. Hageja on saanud vara müügist kasu 40 742 krooni 43 senti. Maakohus tuvastas, et liisinguvõtja võlgnes liisingumaksete ja viivisena 81 126 krooni 15 senti. Tehes tasaarvestuse hagejale jäänud vara müügist saadud kasuga 40 742 krooni 43 senti, tuleb lugeda kostja võlgnevuseks 40 383 krooni 72 senti. Hagejal on VÕS § 367 lg 4 järgi õigus nõuda liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulusid.
Lisakuludena on käsitatavad nii müügiteenuse kui ka tagastusteenuse kulud. Maakohus tuvastas, et sadulauto puhul kandis hageja kulutusi 10 801 krooni 70 senti, sellest keemiline pesu 1300 krooni. Haagise puhul tuvastas maakohus, et selle võõrandamiseks tuli teha lisakulutusi 11 300 krooni, mis koosnes transporditeenusest ja müügiteenusest 7080 krooni. Ringkonnakohus pidas nõutud lisakulusid mõistlikeks ja leidis, et maakohus on need üldsummas 22 101 krooni 70 senti põhjendatult kostjalt välja mõistnud. Kostja väited tagastatud vara remondi kohta ei ole asjakohased, sest ringkonnakohus ei tuvastanud, et esitatud lisakulud sisaldasid remonttöid. Arvestades liisinguvõtja liisingumaksete võlgnevust ja viivist üldsummas 40 383 krooni 72 senti ning lisakulutusi 22 101 krooni 70 senti, mõistis ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja kokku 62 485 krooni 42 senti. Vastuhagi kohta leidis ringkonnakohus, et üldtingimuste p 3.7, mille järgi on kahjuks vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe, on tulenevalt VÕS § 42 lg-st 1 tühine ning hageja hüvitusnõude arvestamisel tuleb lähtuda VÕS § 367 lg 3 järgi sõiduki väärtusest selle tagastamise hetkel. Üldtingimuste p-s 3.7 olev tingimus kulutuste hüvitamise kohta ei ole vastuolus seadusega.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus jättis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata 59 400 krooni, ning saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks või teha uus otsus ja mõista ka see raha kostjalt hageja kasuks välja. Hageja leiab, et ringkonnakohtu otsus on ebaõige tagastatud vara jääkmaksumuse ja selle vara väärtuse vahe arvutamise osas. Ringkonnakohus leidis valesti, et liisingulepingu objektide käibemaksuta jääkmaksumustest tuleb lahutada hageja poolt vara võõrandamisest saadud summad, milles sisaldub käibemaks. Hagejal ei olnud võimalik käibemaksuseaduse (KMS) §-s 41 sätestatud kasutatud kauba edasimüügi käibemaksuga maksustamise erikorda rakendada, sest hageja ei soetanud neid esemeid edasimüügi, vaid rendile andmise tarbeks. Samuti ei ole täidetud tingimus, et esemeid ei kasutata. Nii sadulauto kui ka haagis olid peaaegu kolm aastat liisinguvõtja kasutuses. Lisaks ei olnud esemed soetatud KMS § 41 lg 1 p-des 1-3 nimetatud isikutelt, vaid käibemaksukohustuslaselt BRC-lt, kes oli nende hinnale ka nõuetekohaselt käibemaksu lisanud. Liisinguvõtja on majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik, kes registriandmete järgi oli kuni 14. maini 2006 käibemaksukohustuslane. Sellise isiku puhul ei ole võimalik väita, et tegemist on tarbijaga, kes ei pea olema kursis käibemaksu arvestamise reeglitega. Ringkonnakohus hakkas omaalgatuslikult analüüsima, kas vara väärtuse kindlaksmääramisel tuleb arvestada käibemaksu või mitte. Kumbki pool ei tõstatanud menetluses sellist küsimust. Apellatsioonimenetluse käigus ei tundnud ringkonnakohus ka huvi hageja seisukoha vastu käibemaksu arvestamise kohta tagastatud vara väärtuse kindlaksmääramisel. Seetõttu oli hagejale üllatuslik, et ringkonnakohus sellise küsimuse üldse tõstatas. Ringkonnakohus rikkus sellega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 348 lg-t 3, § 351 lg-d 1 ja 2 ning § 436 lg-d 1 ja 4.
10.Kostja esitas samuti kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja arvates on ringkonnakohus vääralt leidnud, et müügikuulutuste alusel ei olegi võimalik asja väärtust hinnata. Kui vaidlusalune haagis oleks müüdud turuhinnaga 271 000 krooni ja veoauto turuhinnaga 285 000 krooni, oleks müügist saadud 142 000 krooni rohkem raha, mis välistanuks hagi rahuldamise. Kui ringkonnakohus leiab, et analoogsete asjade müügipakkumiste ja müügitehingute alusel ei ole võimalik tuvastada asja väärtust, läheb ta vastuollu TsÜS §-ga 65 ja VÕS § 28 lg-ga 2.
11.Pooled vaidlesid vastastikku teineteise kassatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.
12.Riigikohtu istungil jäid pooled varem esitatud seisukohtade juurde.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, milles hagi jäeti rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas teeb kolleegium TsMS § 691 p 5 alusel uue otsuse ning rahuldab hagi täielikult ja mõistab kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja 59 400 krooni. Kolleegium rahuldab hageja kassatsioonkaebuse ja jätab kostja kassatsioonkaebuse rahuldamata.
14.Esmalt täpsustab kolleegium vaidluse ulatust. Hageja vaidlustas ringkonnakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise osas. Vaatamata kostja kassatsiooninõude eksitavale sõnastusele ilmneb tema kaebusest, et kostja vaidlustab ringkonnakohtu otsust osas, milles hagi rahuldati. Ringkonnakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles ringkonnakohus leidis, et üldtingimuste p 3.7 on tühine osas, mille järgi on kahjuks vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe. Kolleegium märgib siiski, et kostjal puudus vajadus sellise vastuhagi esitamiseks, kuna ta sai tugineda üldtingimuste tühisusele ka vastuväidetes. Kohus ei oleks pidanud sellist vastuhagi menetlema või oleks pidanud jätma selle läbi vaatamata (vt ka nt Riigikohtu 8. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-08, p 17). Lisaks märgib kolleegium, et ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni tekst üldtingimuste p 3.7 kohta ei vasta selle tingimuse tegelikule tekstile. Nimelt tunnustas ringkonnakohus selle punkti tühisust osas, mille kohaselt "kahjuks on vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe". Üldtingimuste p 3.7 järgi on kahjuks aga "liisingueseme võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt liisinguandjale liisingueseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe".
15.Pooled tuginevad oma kassatsioonkaebustes üksnes sellele, et ringkonnakohus määras valesti liisinguesemete väärtuse. Hageja arvates lisas ringkonnakohus esemete väärtusele ebaõigesti käibemaksu. Kostja arvates jättis ringkonnakohus põhjendamatult tähelepanuta tema esitatud tõendid, mis kinnitasid, et esemete tegelik väärtus oli suurem kohtu tuvastatust. Seega ei ole vaidluse all järgmised olulised asjaolud: hageja ja liisinguvõtja sõlmisid 30. detsembril 2002 sadulauto ja haagise liisingulepingud; hageja ja kostja sõlmisid 30. detsembril 2002 käenduslepingud ning kostja vastutab nende järgi
liisinguvõtja liisingulepingutest tulenevate kohustuste täitmise eest; liisinguvõtja jättis tasumata liisingulepingute järgsed maksed ja liisingulepingud lõppesid hageja 26. juuli 2005. a ülesütlemise tõttu; liisinguvõtja võlgneb liisingulepingu I järgi hagejale enne ülesütlemist tähtaegselt tasumata liisingumaksetena 38 320 krooni 29 senti, viivisena 4307 krooni 89 senti ja hageja kulutustena 10 801 krooni 70 senti, st kokku 53 429 krooni 88 senti; liisinguvõtja võlgneb liisingulepingu II järgi hagejale enne ülesütlemist tähtaegselt tasumata liisingumaksetena 35 236 krooni 81 senti, viivisena 3261 krooni 16 senti ja hageja kulutustena 11 300 krooni, st kokku 49 797 krooni 97 senti; sadulauto jääkmaksumuseks oli 181 634 krooni 81 senti (käibemaksuta) ja haagise jääkmaksumuseks oli 167 022 krooni 76 senti (käibemaksuta); sadulauto väärtuseks hindas hageja selle tagastamisel 170 000 krooni (käibemaksuta) ja haagise väärtuseks 140 000 krooni (käibemaksuta); hageja müüs sadulauto hinnaga 180 000 krooni (käibemaksuga 212 400 krooni) ja haagise hinnaga 150 000 krooni (käibemaksuga 177 000 krooni).
16.Vaidlusalused liisingulepingud vastavad VÕS § 361 järgsetele liisingulepingu tunnustele. Pooled ei vaidle, et tegemist on tüüptingimustega lepingutega.
17.Hageja on arvestanud oma nõude liisinguvõtja (ja seega ka kostja) vastu liisinguesemete jääkmaksumuse ning enne ülesütlemist võlgnetavate liisingumaksete, viivise ja ülesütlemisest tingitud lisakulude summana. Seejuures on hageja lugenud liisinguesemete jääkmaksumuseks nende omandamiseks tehtud hüvitamata kulutusi. Selliselt vastavad hageja arvestused põhimõtteliselt VÕS § 367 lg-tele 1, 2 ja 4. Kuna kassatsioonimenetluses ei ole hageja esitatud arvestusi summaliselt vaidlustatud, saab kolleegium lähtuda sellest, et hagejal on liisinguvõtja (ja kostja) vastu liisingulepingute lõpetamisest tulenev nõue VÕS § 367 lg 1 järgsete kulude ja muude võlgnevuste summana liisingulepingu I järgi 235 064 krooni 69 senti ja liisingulepingu II järgi 216 820 krooni 73 senti.
18.Lähtudes VÕS § 367 lg-st 3, tuleb hageja nõude lõpliku suuruse kindlakstegemiseks kõrvutada tema poolt liisinguesemete omandamiseks tehtud (ja liisingumaksetega katmata) kulud esemete väärtusega hagejale tagastamise ajal (vt ka nt Riigikohtu 28. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-1-07, p 29). Pooled ei vaidle, et üldtingimuste p 3.7, mille järgi tuleb liisingueseme tagastamise aegse väärtuse asemel lähtuda liisingueseme võõrandamisest saadud summast, selles osas ei kehti (vt ka Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 18). Kolleegium märgib siiski, et see ei välista kohtul liisingueseme müümisel kokku lepitud ostuhinna lugemist liisingueseme väärtuseks tagastamise ajal ka VÕS § 367 lg 3 järgi, eriti kui see hind on suurem eseme tagastamisel liisinguandja määratud eseme väärtusest. Lähtudes TsÜS §-st 65, loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind).
19.Hageja lähtus nõude esitamisel sellest, et sadulauto VÕS § 367 lg 3 järgne väärtus on selle võõrandamisest saadud 180 000 krooni (käibemaksuta) ja haagise väärtus on selle võõrandamisest
saadud 150 000 krooni (käibemaksuta). Kostja väitel on mõlema liisingueseme turuväärtus tegelikult suurem. Kumbki pooltest ei ole väitnud, et sadulauto väärtuseks tagastamise ajal oli hindamisaktis märgitud 170 000 krooni (käibemaksuta) ja haagise väärtuseks hindamisaktis märgitud 140 000 krooni (käibemaksuta). Kohtud lähtusid asja lahendamisel hageja seisukohast ja lugesid liisinguesemete väärtuseks nende ostuhinna. Maakohus lähtus seejuures käibemaksuta summast, ringkonnakohus arvestas liisinguesemete väärtust koos käibemaksuga, lugedes sadulauto väärtuseks 212 400 krooni ja haagise väärtuseks 177 000 krooni. Kolleegium juhib seejuures ringkonnakohtu tähelepanu otsuses olevale eksitavale ja vastuolulisele seisukohale, mille järgi ei ole hageja "sadulauto ega haagise väärtust nende tagastamise hetke seisuga usaldusväärselt tõendanud" (ringkonnakohtu otsuse lk 9).
20.Kolleegium ei nõustu kostjaga, et ringkonnakohus jõudis arvamusele, nagu ei oleks võimalik liisinguesemete väärtust üldse hinnata. Ringkonnakohus hindas kostja esitatud müügikuulutusi ja arvet, kuid pidas neid liisinguesemete väärtuse määramiseks ebapiisavaks. Riigikohus ei saa tulenevalt TsMS § 688 lg-st 5 ise neid tõendeid uurida ega hinnata. Seetõttu jääb põhiosas ringkonnakohtu poolt tõendite hindamise peale esitatud kostja kassatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegium nõustub siiski kostjaga, et ringkonnakohtu otsuse sõnastusest võib jääda eksitav mulje, nagu ei saaks kasutatud auto väärtust tõendada sarnaste autode müügipakkumiste ega müügiarvetega. Kolleegiumi arvates on sellised tõendid põhimõtteliselt lubatavad võrreldava auto hariliku väärtuse määramisel, kuid seejuures tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendavaid asjaolusid.
21.Eeltoodu tõttu tuleb käesolevas asjas liisinguesemete väärtuse hindamisel lähtuda nende müügihinnast, kuid selgeks tuleb teha, kas seejuures tuleb arvestada ka käibemaksu. Riigikohus on märkinud, et käibemaks on oma olemuselt tarbimismaks, mille maksab kokkuvõttes kauba omandaja, kes ei saa ostuhinnalt tasutud käibemaksu tagasi arvestada (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 31). Ringkonnakohus on otsuses viidanud tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07 tehtud Riigikohtu otsuse p-le 33, kus tõepoolest leiti, et VÕS § 367 lg-t 3 tuleb tõlgendada nii, et lepingu ülesütlemisel tuleb võimalik käibemaks liisingueseme väärtusest (jääkväärtusest) maha arvata üksnes juhul, kui liisinguandja tõendab, et käibemaks arvestati lisaks hinnale, millega oleks auto võinud müüa käibemaksu arvestamise erikorda järgides, st lisaks turuhinnale. Seejuures jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et Riigikohus käsitles selles otsuses käibemaksu arvestamist üksnes nn käibemaksu erikorra rakendamise kontekstis (vt viidatud Riigikohtu otsuse p-d 32 ja 33). Kolleegium täpsustab oma varasemat seisukohta, et see kehtib üksnes eeldusel, kui asjaolude kohaselt on põhimõtteliselt võimalik erikorda (praegu KMS § 41) rakendada. See on aga võimalik eelkõige siis, kui liisinguandja on ise omandanud kasutatud liisingueseme käibemaksukohustuslaseks mitteolevalt isikult (esmajoones füüsiliselt isikult) ega ole tasunud ise käibemaksu või tegi seda erikorra alusel (st piiratud ulatuses).
22.Kolleegium nõustub hagejaga, et tal ei olnud praegusel juhul alust kohaldada KMS § 41 järgset käibemaksuga maksustamise erikorda. Asjas ei ole väidetud, et hageja oleks omandanud
liisinguesemed maksukohustuslaseks mitteolevalt isikult või et ta ei oleks esemete omandamisel käibemaksu tasunud. Seega ei pidanud hageja ka tõendama, et ta arvestas liisinguesemete edasivõõrandamisel käibemaksu lisaks turuhinnale. Lisaks märgib kolleegium, et käibemaksu juurdearvestamine liisinguesemete väärtuste määramisel on hageja suhtes põhjendamatu ka seetõttu, et liisinguesemete omandamise hüvitamata kulud (jääkmaksumuse), mida tuleb VÕS § 367 lg 3 järgi kõrvutada esemete tagastamise aegse väärtusega, arvestas hageja käibemaksuta. Kolleegiumi arvates peavad need arvestused vähemalt üldjuhul põhinema sarnastel alustel, st olema kas koos käibemaksuga või ilma selleta.
23.Kolleegium märgib lisaks, et liisingulepingute käibemaksustamise ja ennetähtaegse lõpetamise puhul on lisaks erikorra rakendamise võimalikkusele oluline, kas leping sõlmiti enne kehtiva käibemaksuseaduse jõustumist 1. mail 2004 või pärast seda. Nii enne 1. maid 2004 kehtinud KMS § 3 lg 5 kui ka kehtiva KMS § 2 lg 5 järgi käsitletakse käibemaksu arvestamise ja maksmise tähenduses nn kapitalirendi tüüpi liisingulepingut (mille n-ö korralise lõppemise korral läheb liisingueseme omandiõigus üle liisinguvõtjale) liisingueseme võõrandamisena. Nn kasutusrendi tüüpi liisingulepingut käsitletakse mõlema käibemaksuseaduse järgi aga teenuse osutamisena (enne 1. maid 2004 kehtinud KMS § 3 lg-s 5 oli see ka selgelt kirjas). Enne 1. maid 2004 kehtinud KMS § 8 lg 3 järgi loeti liisingulepingute puhul (nii kasutusrendi kui ka kapitalirendi tüüpi lepingute puhul) käibe tekkimise ajaks maksustamisperioodi, mil lõpeb ajavahemik, mille kohta arve esitatakse või mille kestel saadud kaupade või teenuste eest on kokku lepitud tasumine. Lähtuvalt kehtiva KMS § 11 lg-st 4 kehtib sama põhimõte praegu üksnes kasutusrendi puhul. Kaupade võõrandamisel (st ka nn kapitalirendi tüüpi liisingulepingu puhul) loetakse käive KMS § 11 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi tekkinuks juba mh kas kauba ostjale lähetamisel või kättesaadavaks tegemisel või selle eest osaliselt või täielikult maksmisel. Enne 1. maid 2004 kehtinud KMS § 14 lg 3 järgi kuulus kauba kapitalirendi korral intress maksustatava väärtuse hulka. Kehtiva KMS § 12 lg 1 järgi ei arvata kauba võõrandamisel makstavat intressi kauba käibe maksustatava väärtuse hulka. Kehtiva KMS § 46 lg 7 järgi kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist sõlmitud kapitalirendilepingu alusel kauba võõrandamisele varasema käibemaksuseaduse sätteid tingimusel, et kaup on antud kauba lepingujärgse kasutaja valdusse enne kehtiva käibemaksuseaduse jõustumist.
24.Eelnevast (vt käesoleva otsuse p 23) järeldub, et kasutusrendi tüüpi liisingulepingu puhul arvestatakse ja makstakse nii varasema kui ka kehtiva käibemaksuseaduse järgi käibemaksu igakuiselt makselt, mh intressilt. Sama kehtib enne 1. maid 2004 sõlmitud kapitalirendi tüüpi liisingulepingute puhul. Alates 1. maist 2004 sõlmitud kapitalirendi tüüpi liisingulepingu puhul tuleb liisingueseme üleandmisel liisinguvõtjale maksta käibemaksu kogu liisingueseme hinnalt, liisinguandja esitab ka arve kogu eseme väärtuse peale. Igakuised maksed on seejärel käibemaksuta ning koosnevad põhiosast ja intressist. Sellest järeldub omakorda, et kasutusrendi tüüpi liisingulepingu (või enne 1. maid 2004 sõlmitud kapitalirendi tüüpi liisingulepingu) ülesütlemisel tuleb ka liisingueseme tagastamise aegse väärtuse arvestamisel lähtuda väärtusest, mida on käibemaksu võrra vähendatud. Seda põhjendab esmajoones
asjaolu, et tasumata liisingumaksetelt enam käibemaksu ei maksta. Pärast 1. maid 2004 sõlmitud kapitalirendi tüüpi liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral tuleb aga arvestada, et kogu liisinguese on juba käibemaksuga maksustatud ja selle tagastamisaegse väärtuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda käibemaksuga väärtusest (hinnast). Selle osa peale, mis liisinguvõtjal jääb maksmata, esitab liisinguandja kreeditarve ja kumbki käibemaksukohustuslasest pool korrigeerib vastavalt oma käibemaksuarvestust (st kas oma käibemaksukohustust või mahaarvatud sisendkäibemaksu suurust). Seejuures tuleb arvestada KMS § 29 lg-test 7 ja 8 tulenevate reeglitega.
25.Õige on ka hageja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohtu otsus käibemaksuga maksustamise erikorra rakendamise osas on üllatuslik. Kostja ei tuginenud oma apellatsioonkaebuses sellele, et liisinguesemete väärtust tuleks VÕS § 367 lg 3 kontekstis arvestada koos käibemaksuga. Kuigi ringkonnakohtu istungi protokollist (toimiku I kd, lk 223) nähtub, et istungil on käibemaksuteemat puudutatud, ei küsitud hagejalt arvamust käibemaksuga maksustamise erikorra kohaldamise kohta. Kostja esindaja on aga sama protokolli kohaselt koguni väitnud, et "käibemaksu osas meil liisinguandjale etteheiteid ei ole". Selles osas on ringkonnakohtu otsus üllatuslik ning ringkonnakohus on sellega rikkunud TsMS § 348 lg-t 3, § 351 lg-d 1 ja 2 ning § 436 lg-t 4 (koostoimes TsMS § 639 lg-ga 1 ja § 654 lg-ga 1).
26.Lähtudes eelnevast, on kolleegiumil TsMS § 691 p 5 alusel võimalik asi lahendada uueks läbivaatamiseks saatmata. Tuvastatud on hageja nõude rahuldamiseks vajalikud asjaolud. Pooled ei vaidle, et hageja nõue liisinguvõtja vastu on liisingulepingu I järgi 235 064 krooni 69 senti ja liisingulepingu II järgi 216 820 krooni 73 senti (vt käesoleva otsuse p 17). Kohtud on tuvastanud, et liisinguesemete VÕS § 367 lg 3 järgseks väärtuseks on nende võõrandamisest saadud raha. Kuna kolleegium leidis, et puudus alus lisada neile summadele käibemaksu (vt p 21-25), saab lugeda tuvastatuks, et sadulauto väärtuseks oli 180 000 krooni ja haagise väärtuseks 150 000 krooni. Kõrvutades neid summasid hageja liisingulepingutest tulenevate nõuetega, on tal liisinguvõtja vastu liisingulepingu I järgi nõue 55 064 krooni 69 senti (235 064 krooni 69 senti - 180 000 krooni) ja liisingulepingu II järgi nõue 66 820 krooni 73 senti, kokku seega 121 885 krooni 42 senti. Kuna pooled ei vaidle, et kostja vastutab käendajana liisinguvõtja liisingulepingutest tulenevate kohustuste eest, tuleb hagi täies ulatuses rahuldada ja kostjalt täiendavalt välja mõista 59 400 krooni.
27.Kolleegium peab vajalikuks muuta TsMS § 173 lg 2 alusel ka menetluskulude jaotust. Kuna hagi rahuldatakse tervikuna, tuleb menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Tähendust ei oma kostja vastuhagi rahuldamine, kuna see ei mõjuta hagi lahendamist (vt ka käesoleva otsuse p 14). Hagejal on õigus nõuda menetluskulude summalist kindlaksmääramist TsMS § 174 lg 1 järgi 30 päeva jooksul pärast Riigikohtu otsuse jõustumist.
28.Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb hagejale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada tasutud kassatsioonikautsjon. Kuna kostja kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb kostja tasutud kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse. Ants Kull, Indrek Koolmeister, Villu Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.