Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Kostja töötas AS-s Shell Eesti ajavahemikus 01.08.1997 kuni 30.08.2002, algul raamatupidajana, hiljem pearaamatupidajana (finantsjuhina) ning oli ajavahemikus 07.10.1999 kuni 19.07.2002 AS Shell Eesti nõukogu liige. Ametipositsiooni raamatupidajana ja talle antud digitaalallkirjaõigust ära kasutades kandis kostja AS Shell Eesti arveldusarvelt ajavahemikus 23.03.2000 kuni 06.03.2002 745 088, 64 krooni kostjale kuuluva (kostja osalusel tegutseva) OÜ Art Arvestuskeskuse arveldusarvele ning ajavahemikus 26.05.1999 kuni 05.02.2001 394 437, 48 krooni oma isiklikule arveldusarvele. Kostja teostas ülekanded ilma õigusliku aluseta, millega omastas hageja vara kokku 1 139 526, 12 krooni ulatuses. Sellest 300 000 krooni on kostja hagejale vabatahtlikult hüvitanud. Eeltoodust tulenevalt peab kostja hüvitama õigusvastaselt tekitatud kahju 839 526, 12 krooni. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt jättis kostja täitmata temale töölepingu ja ametijuhendiga pandud kohustused. Kostja jättis korraldamata finantsjärelevalve, ei töötanud välja raamatupidamise eeskirju ega taganud piisavalt sisekontrolli. Kostja töökohustusteks oli finantskontrolli rajamine jaekaubanduses, rakendamine ja järelevalve, raamatupidamise finantsteenuste juhtimine. Kostja rikkus raamatupidamise seaduse § 7 lg 1 ja 2 ning hea raamatupidamistava nõudeid. Ta tegi ülekandeid AS Shell Eesti arvelt oma isiklikule ja OÜ Art Arvestuskeskus arveldusarvetele ilma vastavate alusdokumentideta. Maksekorralduse selgitusena oli märgitud üldsõnaliselt: vastavalt kokkuleppele, vastavalt kuluaruandele, vastavalt lepingule. Vastavad kokkulepped, kuluaruanded, lepingud tegelikkuses puudusid. Poolte vahel 08.07.1997 sõlmitud töölepingu p 2.3 kohaselt oli kostjal keelatud ilma hageja direktori kirjaliku nõusolekuta olla otseselt või kaudselt hõivatud tegevusalal või äritegevuses, millega muuhulgas kaasneb hageja aja, vara, seadmete või ressursside kasutamine. 10.02.2000 asutas kostja hagejalt luba taotlemata ja hagejat informeerimata temale ainuisikuliselt kuuluva OÜ Art Arvestuskeskus, millega kaasnes hageja vara, töökvaliteedi ja aja kahjustamine. Kostja ei ole taotlenud hageja nõukogult ega juhatuselt luba osaluse omandamiseks. Kostjal puudus volitus lepingute sõlmimiseks AS Shell Eesti eest ja nimel OÜ-ga Art Arvestuskeskus. Kostja suhtes KrK § 1411 lg 3 p 1 alusel alustatud kriminaalasja uurimisel tehti kindlaks, et AS Shell Eesti ja OÜ Art Arvestuskeskus vahel ei olnud sõlmitud ühtegi lepingut ning reaalselt viimane hagejale ega hageja operaatorfirmadele teenuseid ei osutanud, mistõttu teostas kostja hageja arvelt rahalised ülekanded õigusliku aluseta ning ilma selleks alusdokumente omamata. Kostja vastutus tuleneb ka tema tegutsemisest AS Shell Eesti nõukogu liikmena. Kostja rikkus ÄS § 316, § 318 lg 6 ja § 333 lg 1 sätteid ja hageja põhikirja p 10.3 ning p 12.3 nõudeid. Kostja ei korraldanud nõuetekohaselt aktsiaseltsi tegevust ja juhtimist, ei korraldanud finantsjärelevalvet. Nõukogu liikmena oli kostja teadlik oma ebaseaduslikust tegutsemisest. Kostja osales nõukogu liikmena äriühingu bilansi, kasumiaruande ja aastaaruande koostamisel ja kinnitamisel, olles teadlik tema poolt teostatud kooskõlastamata ja ebaseaduslikest kannetest, mille tulemusel hageja raamatupidamise aastaaruanded kajastasid ebaõigesti ettevõtte finantsseisundit. Jaemüügi finantsjuhi ametijuhendis oli kostja vastutus seotud tema tegutsemisega nõukogu liikmena näidatud kui ettevõttega seonduv vastutus. Kostja käitumine oli vastuolus heade kommetega. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostaja vastuväidete (kokkuvõtlikult tl 13-23, II k) kohaselt on hageja nõue ebaselge ja alusetu. Kuna hageja väitel on talle kahju põhjustatud nii lepinguvälise tegevusega kui ka lepingust tulenevalt, siis on kostjal võimatu määrata kindlaks nende asjaolude ringi, mida hageja soovib ja peaks tõendama. Hageja ei ole kasutanud kohtu poolt tehtud ettepanekut asjaolusid täpsustada. Õigusvastase teo seisukohalt on kaks aspekti: töötamine töölepingu alusel ja sellest tulenev materiaalne vastutus ning tegutsemine ettevõtte nõukogu liikmena. Töötaja materiaalne vastutus on piiratud (töötaja distsiplinaarvastutusele võtmise tähtajad on möödunud). Kuriteo

toimepaneku tuvastamine on karistusõiguslik hinnang isiku teole ja see ei saa olla aluseks isiku vastu tsiviilnõuete esitamiseks. Hageja väitel on poolte vahel töölepingust ja nõukogu liikmelisusest tulenev lepinguline suhe. Seega ei saa kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva kohustuse tekkimise aluseks olevaid asjaolusid esineda. Kostjat ei ole töölepingu rikkumise eest karistatud. Hageja väidetud kostja tööalased rikkumised on väljendatud üldsõnaliselt ning on tõendamata. Hageja on viidanud erinevatele töölepingu punktidele, mida kostja on rikkunud, kuid need punktid ei ole seotud teostatud rahaülekannetega, ega seega ka kahju põhjustamisega. Kostjaga ei olnud sõlmitud täieliku materiaalse vastutuse lepingut, mistõttu on täielik materiaalne vastutus välistatud. Hagist ei selgu, millist konkreetset nõukogu liikme kohustust on kostja rikkunud. Hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist. Ülekannete teostamine ei ole iseenesest kahju tekitamine, kui sellele ei järgne kahjulikku tagajärge – puudujääki või vara kaotsiminekut. Sotsiaalministri 22.12.1999 määruse nr 89 alusel tehtud ülekanded summas 66 681 krooni on hagejale hüvitatud, mistõttu ei ole hageja selle summa osas kahju kandnud. Ka ei ole hagejal alust nõuda kostjale makstud lähetuskulusid. Kostjal lasunud töökohustuste maht oli ebainimlikult suur ning kõrvalise abita ei olnud neid võimalik täita. Maakohtu otsus ja selle põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt välja 28 029, 33 krooni. Kohus jättis kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg 1 alusel kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Hageja nõue kahju hüvitamiseks summas 839 526, 12 krooni koosneb 1) ajavahemikus 26.05.1999 kuni 05.02.2001 seadusliku aluseta AS Shell Eesti arvelduskontolt Siiri Albergi arvelduskontole üle kantud summast 394 437, 48 krooni, millest on kostja tagastanud 268 000 krooni (ekslikult märgitud 269 000 krooni), tagastamata on 126 437, 48 krooni (ekslikult märgitud 125 437, 48 krooni; 2) ajavahemikus 21.03.2000 kuni 06.03.2002 seadusliku aluseta AS Shell Eesti arvelduskontolt OÜ Art Arvestuskeskus arvelduskontole üle kantud summast 745 088, 64 krooni, millest on tagastatud 32 000 krooni ning tagastamata 713 088, 64 krooni. Kahju tekkimist tõendab hageja 05.06.2003 aktiga ning 10.02.2004 erikontrolli raportiga. AS Shell Eesti poolt 05.06.2003 koostatud aktist nähtuvad Siiri Albergile üle kantud rahasummad, millel puudusid raamatupidamise algdokumendid. 10.02.2004 erikontrolli raportis on märgitud, et Siiri Albergi arvelduskontole aluseta üle kantud summast 66 681 krooni moodustab laste toitmiseks puhketundide eest määratud hüvitis. Nimetatud summa on makstud riigieelarve vahenditest ning seda ei saa käsitleda hageja kahjuna. Hageja vara ei ole nimetatud summa osas vähenenud. Antud nõude puhul ei oma tähtsust, kas laste toitmiseks puhketundide eest määratud hüvitist oli kostja õigustatud saama või ei. Lähtuvalt erikontrolli raportist saab lugeda hageja kahjuks Siiri Albergile ilma seadusliku aluseta ülekantud ja käesoleva ajani hüvitamata 58 756, 48 krooni. Hageja on käsitlenud temale tekitatud kahjuna rahaülekandeid, millised on tehtud ilma õigusliku aluseta OÜ-le Art Arvestuskeskus summas 713 088, 64 krooni (erikontrolli raporti kohaselt 745 088, 64 krooni – tagastatud 32 000 krooni). Kostja on esitanud kohtule lepingu L-73/28, milline on sõlmitud 26.11.1999 OÜ Art Arvestuskeskuse ja AS EK (17.12.1999 on äriregistris tehtud kanne ühinemise kohta AS-ga Shell Eesti) vahel AS-le EK arvestusteenuste osutamiseks. Kostja väite kohaselt osutas OÜ Art Arvestuskeskus raamatupidamisteenust AS-i Shell Eesti teenindusjaamu haldavatele äriühingutele OÜ-le Pauer Station, OÜ-le Yellowstation, OÜ-le Kvinslend ja OÜle Asterias ning seda tõendab leping L-73/28. Hageja väite kohaselt ei ole AS Art Arvestuskeskus hagejale ega hageja operaatorfirmadele teenuseid osutanud, leping L-73/28 on ilmselt vormistatud tagantjärele ning lepingut ei saa pidada juriidiliselt õigeks. Kohus nõustus hageja väitega, et leping on tühine, kuna see on sõlmitud 26.11.1999, s. o ajal, mil OÜ Art Arvestuskeskus oli asutamata.

OÜ Art Arvestuskeskus asutamisel 10.02.2000 oli AS EK äriregistrist juba kustutatud ning Siiri Alberg, kes on lepingu allkirjastanud, ei olnud enam AS EK juhatuse liige. Sellega on ka seletatav asjaolu, miks nimetatud lepingut ei olnud esitatud hagejale. Lepingu olemasolust ei olnud teadlikud hageja juhatuse liige Riina Aamisepp ja nõukogu liige Imre Leetma. Erikontrolli raporti kohaselt on AS Shell Eesti aktsepteerinud osa rahaülekandeid OÜ-le Art Arvestuskeskus, millised olid tehtud OÜ Art Arvestuskeskus arvete alusel. Seda ei ole arvestatud hageja kahjuna. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et AS Shell Eesti oli OÜ Art Arvestuskeskus ees kohustus üle kanda erikontrolli raportis märgitud summad, mille ülekande teostamise aluseks oli märgitud leping/lepingu lisa/ L-73/28. Nende summade osas puuduvad tõendid OÜ Art Arvestuskeskus poolt teenuste osutamise kohta ning vastavate ülekannete teostamiseks ei olnud OÜ Art Arvestuskeskus esitanud ka nõuet (arveid). Antud juhul tuleb lugeda OÜ-le Art Arvestuskeskus alusetult makstud 713 088, 64 krooni AS Shell Eesti kahjuks. Kui makseid ei oleks teostatud, siis oleks hageja vara olnud ülekantud summa võrra suurem. Hageja on esitanud nõude nii poolte lepingulisest suhtest tulenevalt kui ka lepinguvälisel alusel. Kuna poolte vahel oli töölepinguline suhe ning hagi asjaolude kohaselt tekkis hagejal kahju kostja tööalasest tegevusest, siis ei ole võimalik kahju nõudes tugineda tsiviilkoodeksi lepinguvälist kahju käsitlevatele sätetele. Samuti on alusetu viide heade kommete vastasusele. Töötaja vastutus tööandjale tekitatud kahju eest on reguleeritud töölepinguseaduse, töökoodeksis sätestatud töötaja materiaalse vastutuse eriregulatsiooni ja individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse sätetega. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg 1 järgi töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks on neli kuud, välja arvatud käesoleva paragrahvi 2. ja 3. lõikes ettenähtud juhud. Kuni 01.07.2004 kehtinud KrMK § 41 järgi võis tsiviilhagi esitada kuriteo asjaoludele tuginedes ka kriminaalmenetluses, mida hageja on antud juhul ka teinud. Kriminaalasjas lõpetati menetlus Põhja Politseiprefektuuri 23.09.2004 määrusega. Seega katkes hageja nõude aegumine kriminaalmenetluses hagi esitamisega ja algas uuesti kriminaalmenetluse lõpetamise määruse jõustumisega 24.01.2005. Tsiviilkohtumenetluses esitas hageja hagi 22.12.2004. Sellest tulenevalt ei ole hagi aegunud ning kostja taotlus aegumise kohaldamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kahju tekkimise ajal, s. o ajavahemikus 23.03.2000 kuni 06.03.2002, oli Siiri Albergil töösuhe ASga Shell Eesti. Kuni võlaõigusseaduse jõustumiseni reguleerisid töölepingu ajal tekitatud kahju hüvitamist vaid töökoodeksi vastavad sätted. TööK § 125 järgi kannavad töötajad materiaalset vastutust ainult otsese tegeliku kahju korral ning juhtudel, kui kahju on tekitatud töötaja õigusvastase käitumisega, kui kahju tekkimine oli põhjuslikus seoses töötaja õigusvastase tegevusega või tegevusetusega ning kui kahju on tekitatud töötaja süülise tegevuse või tegevusetuse tagajärjel. TLS § 48 lg 1 p 3 kohaselt on tööandja ja töötaja kohustatud hoiduma tegudest, mis kahjustavad teise poole vara, ning tegema endast sõltuva, et töös ei kahjustataks kolmandate isikute vara. Erikontrolli raportiga on tõendatud, et Siiri Alberg on teinud rahaülekandeid ilma algdokumentideta ning ettevõtte juhatusega kooskõlastamata nii enda kui OÜ Art Arvestuskeskus arvelduskontodele, mille tulemusena on hagejale tekkinud kahju kokku 771 845, 12 (58 756, 48 + 713 088, 64) krooni. Kostjal puudus õiguslik alus eelpool nimetatud raha ülekannete tegemiseks, millega on rikkunud TLS § 48 lg 1 p-s 3 sätestatut. Kuna kostja vastutab töösuhtest tuleneva kohustuse rikkumise tõttu hagejale tekkinud kahju eest, tuleb selgitada tema vastutuse ulatus. Töösuhtest tuleneva kohustuse rikkumise puhul tuleb kahju hüvitamise ulatuse kindlaksmääramisel arvestada töökoodeksis töötaja materiaalse vastutuse kohta sätestatuga. Kohus asus seisukohale, et kostja vastutus piirdub TööK § 126 järgi ühe kuu keskmise kuupalgaga, mis vastava arvestuse kohaselt on 28 029, 33 krooni. TööK § 126 kohaselt kahju eest,

mis on ettevõttele tekitatud töökohustuste täitmisel, kannavad töötajad , kelle süü läbi kahju on tekitatud, materiaalset vastutust otsese tegeliku kahju ulatuses, kuid mitte üle keskmise kuupalga. Kostja täieliku varalise vastutuse kohaldamiseks puudub TööK § 128 lg 1 p-s 1 sätestatud alus, kuna Siiri Albergi ja hageja vahel ei ole sõlmitud täieliku materiaalse vastutuse lepingut. Hageja on alles kohtuvaidluses viidanud kostja vastutusele tekitatud kahju eest TööK § 128 lg 1 p 3 alusel. TööK § 128 lg 1 p 3 kohaselt on kuriteo tunnuseid sisaldava teoga ettevõttele kahju tekitanud töötaja kohustatud kahju hüvitama täies ulatuses, kui tema süü on kindlaks tehtud kohtuotsusega või uurimisorgani määrusega. Põhja Politseiprefektuuri 23.09.2004 määrusega lõpetati Siiri Albergi suhtes 24.07.2002 alustatud kriminaalasi KarS § 34 järgi süüd välistava asjaolu ilmnemisel KrMS § 199 lg 1 p 1 ja § 200 alusel. Kuna kostja suhtes lõpetati menetlus põhjusel, et ta ei ole süüdiv, siis ei saa tema suhtes kohaldada täielikku materiaalset vastutust TööK § 128 lg 1 p 3 alusel. Ei oma tähtsust asjaolu, et tsiviilkohtumenetluse ajal on teostatud uus kohtupsühhiaatriline ekspertiis, mis jõudis järeldusele, et Siiri Alberg oli ajavahemikul 26.05.1999 kuni 06.03.2002 otsusevõimeline. Kuigi kostja eiras töölepingu punktis 2.3 võetud kohustust hoiduda ilma AS Shell Eesti direktori kirjaliku nõusolekuta otsesest või kaudsest hõivest mingil tegevusalal või varalisest huvist mingis äritegevuses, millega kaasneb aktsiaseltsi aja, vara, seadmete või ressursside kasutamine, ei ole tõendatud kostja poolt AS-le Shell Eesti kahju tekitamine OÜ Art Arvestuskeskus asutamise ning selle juhatuse liikmeks olekuga. Kohus leidis, et hageja nõue kostja poolt AS Shell Eesti nõukogu liikmena tekitatud kahju hüvitamiseks ei ole põhjendatud. Vastavalt äriregistri andmetele oli Siiri Alberg nõukogu liige alates 03.01.2000 kuni 19.07.2002. Nõukogu liikme kohustused tulenevad seadusest ja ühingu põhikirjast. Hageja nõue kostja vastu on käsitletav aktsiaseltsi nõukogu liikme poolt oma lepinguliste kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõudena, mille õiguslikuks aluseks on TsK § 222 lg 1, § 227 ja ÄS § 327. Nimetatud sätete järgi hagi rahuldamiseks peab olema tuvastatud, et juhatuse liige [peab olema: nõukogu liige] rikkus oma kohustusi aktsiaseltsi ees, rikkumine toimus juhatuse liikme süül ja rikkumise tõttu tekkis aktsiaseltsile kahju. ÄS § 327 sätestab, et nõukogu liikmed vastutavad seaduse või põhikirja nõuete rikkumise ning oma kohustuste täitmata jätmisega süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt vastavalt käesoleva seadustiku §-s 315 sätestatule samamoodi nagu juhatuse liikmed. Nõukogu liige vabaneb vastutusest aktsiaseltsi ees, kui ta on ebaseadusliku tegevuse aluseks oleva otsuse vastuvõtmisel jäänud eriarvamusele ning eriarvamus on kantud protokolli. ÄS § 316 sätestab nõukogu pädevuse, mille kohaselt nõukogu planeerib aktsiaseltsi tegevust ja korraldab aktsiaseltsi juhtimist ning teostab järelevalvet juhatuse tegevuse üle. Kontrolli tulemused teeb nõukogu teatavaks üldkoosolekule. Nõukogu õigused ja kohustused on märgitud AS Shell Eesti põhikirja punktis 10. Hagiavalduses on viidatud üldsõnaliselt kostja kui nõukogu liikme kohustuste rikkumistele ÄS § 316 alusel. Viide ÄS § 318 lg-le 6 on alusetu, kuna nimetatud säte kehtib alates 01.01.2006 ning ei oma tagasiulatuvat jõudu. Hageja väitis, et kostja nõukogu liikmena esitas üldkoosolekule kinnitamiseks teadvalt ebaõigeid aastaaruandeid, millised ei kajastanud tema poolt omastatud rahasummasid. Kohus leidis, et kostja tegevuse ja väidetava kahju tekkimise vahel puudub põhjuslik seos. Hagejale ei tekkinud kahju majandusaasta aruannete kinnitamisega ning aruannete esitamisega üldkoosolekule. Kahju tekkis kostja poolt töölepinguliste kohustuste mittenõuetekohase täitmisega, s.o raha ülekandmisega kolmanda isiku arvelduskontole ilma seadusliku aluseta. Apellatsioonkaebuse põhjendused Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada Harju Maakohtu otsuse osas, millega jäeti hagi rahuldamata ja jaotati menetluskulud ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldada hagi tervikuna ja jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja pani toime kuriteo tunnuseid sisaldava teo, mille tagajärjel tekitas ta hagejale kahju. Kohus tuvastas õigesti, et erikontrolli raportis märgitud 713 088, 64 krooni ülekandmiseks OÜ-le Art Arvestuskeskus õiguslik alus puudus, mingeid teenuseid hagejale ega tema operaatorfirmadele ei osutatud.

Maakohus on valesti tõlgendanud töö- ja puhkeaja seaduse (TPS) §-s 25 (jõustunud 01.01.1995) sätestatud lisavaheaegade eest lapse toitmiseks kehtestatud tasustamise aluseid ja sotsiaalministri 22.12.1999 määrust nr 89, jättes nimetatud õigusnormide alusel riigi eelarve vahenditest hageja arvele kantud summad, mis kostja oma arvele kandis, arvestamata hageja kahjuna. TPS § 25 lg 4 kohaselt arvestatakse vaheajad lapse toitmiseks tööaja hulka ja nende eest säilitatakse keskmine palk riigi eelarve vahenditest riikliku sotsiaalkindlustuse eelarve kaudu sotsiaalministeeriumi poolt kehtestatud korras. Kehtestatud korra kohaselt kandis Tallinna Pensioniamet vastavalt esitatud andmikele raha hagejale üle ning hagejal oli kohustus säilitada kostjale töötasu. Vastavad ülekanded teostati ajavahemikus 10.02.2000 kuni 05.03.2001. Sel perioodil maksis hageja kostjale töötasu täies ulatuses, mistõttu oli laekunud raha saamise õigus hagejal. Kostjal ei olnud õigust lisaks töötasule kanda oma isiklikule arvele Tallinna Pensioniametilt laekunud raha. Pealegi tegi ta seda kaardimaksete kontolt, mitte aga äriühingu OÜ Rimess vahendusel, nagu sisekord ette nägi. Asjas on tõendatud, et kostja jättis need summad raamatupidamises kajastamata, ei tasunud tulumaksu ega deklareerinud väljamakset maksuametile. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et OÜ Art Arvestuskeskus asutamise ja selle juhatuse liikmeks olekuga ei ole kostja poolt hagejale kahju tekitamine tõendatud (nimetatud äriühingu asutas kostja hagejalt luba taotlemata 10.02.2000). Kohus ei arvestanud, et nimetatud firmat asutamata ja ainuosanikuks olemata ei oleks kostjal olnud võimalik hageja raha omastada. Hageja on seisukohal, et nimetatud äriühing asutati kostja poolt hageja raha omastamise eesmärgil. Pealegi puudus kostjal selleks õigus, sest nii töölepingus kui huvide konfliktdeklaratsioonis ta kinnitas konkurentsikeelu järgimist. Alates 15.02.2000 oli kostjal digitaalallkirjaõigus. 15.02.2000 edastas kostja Hansapanga äripanganduse osakonda taotluse aktsepteerida hageja poolt Telehansa kaudu tehtavaid maksekorraldusi, mis on allkirjastatud ainult ühe A-allkirjaõigusliku isiku poolt. Selle alusel sai kostja õiguse allkirjastada ainuisikuliselt vastavaid maksekorraldusi. Seetõttu osutus võimalikuks teha omavolilisi raha ülekandeid nii isiklikule kui OÜ Art Arvestuskeskus arvele. Kostja poolt äriühingu asutamine, ainuisikulise digitaalallkirjaõiguse vormistamine ja õigusvastased pangaülekanded toimusid järjestikku lühikese ajavahemiku jooksul. Kostja tegutsemist hageja raha omastamise eesmärgil tõendab ka asjaolu, et aastatel 2000-2002 oli OÜ Art Arvestuskeskus müügitulu äriregistrile esitatud aruande kohaselt väiksem kui ülekanded hagejalt ja hageja operaatorfirmalt OÜ Pauer Station. Erikontrolli raporti kohaselt OÜ Art Arvestuskeskus raamatupidamise aruanded ei kajasta tegelikku olukorda. Enamuse hageja kaardimaksete kontolt OÜ Art Arvestuskeskus arveldusarvele laekunud summast on kostja ainuisikuliselt arvelt välja võtnud. Maakohus on ebaõigesti tõlgendanud ÄS § 315, § 316 ja § 327, hageja põhikirja punkte 10 ja 12, samuti TsK § 221 lg 1 ja § 227, millest tulenevalt teinud ebaõige järelduse, et kostja ei ole hageja nõukogu liikmena hagejale kahju tekitanud. Kohtu motiivide kohaselt ei leidnud tuvastamist, et kostja rikkus nõukogu liikmena süüliselt oma kohustusi. Apellant on seisukohal, et kostja kui nõukogu liikme tegevuse ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos. Ebaõigete majandusaruannete kinnitamine ja aruannete esitamine üldkoosolekule aitas kaasa puudujäägi tekkimisele ja selle varjamisele. Kostja, olles hageja finantsjuht, teostas ise ülekandeid, tegi finantsjärelevalvet ning kinnitas nõukogu liikmena raamatupidamisaruandeid. Maakohtu otsuses puuduvad põhjendused, miks ta ei arvestanud kostja poolt toimepandud paljude seaduserikkumistega. Kohus jättis hindamata kostja kui finantsjuhi ja nõukogu liikme tegutsemise tiheda omavahelise seose. Maakohus ei arvestanud sellega, et kostja kinnitas märkusteta ja paranduseta ebaõiged aruanded. Maakohtus leidis tõendamist, et kostja kuritarvitas kaastöötajate usaldust, tegutsedes kontrollimatult. Kohtus ülekuulatud tunnistajad tõendasid, et kostja äratas kaastöötajates usaldust: oli haritud, tark finantsjuht ja nõukogu liige, kelle printsipiaalsuses ja aususes nad ei kahelnud.

Kohus on formaal-juriidiliselt tõlgendanud tööliste ja teenistujate varalist vastutust reguleerivaid töökoodeksi sätteid (TööK § 128 lg 1 p 3), millistes ei ole reguleeritud otsusevõimeliseks tunnistatud isikute vastutust. Sellest tulenevalt on maakohus ebaõigesti kohaldanud kostja suhtes piiratud materiaalset vastutust ja mõistnud välja ühe keskmise kuupalga. Kohtu arvates pani kostja küll toime õigusvastase teo, kuid kriminaalmenetlus tema suhtes lõpetati põhjusel, et kostja ei olnud süüdiv. Kohtu arvates ei oma tähtsust, et tsiviilmenetluse ajal on teostatud uus kohtupsühhiaatriline ekspertiis, milles ekspert jõudis järeldusele, et kostja oli ajavahemikus 26.05.1999 kuni 06.03.2002 otsusevõimeline. Ekspert on arvestanud süsteemselt ja kogumis kõikide tõendite ja tunnistajate ütlustega, analüüsinud kostja psüühilist seisundit arstlike dokumentide alusel ning oma arvamust usutavalt põhjendanud. 01.07.2002 vastu võetud võlaõigusseadus on töökoodeksist tunduvalt paindlikum, ja vastutuse ulatus laiem. Ka 01.09.2002 kehtiv karistusseadustik näeb ette piiratud süüdivuse. Piiratult süüdiv on isik, kellel on teo toimepanemise ajal tuvastatud psüühika häire, kuid see ei ole sel määral intensiivne, et oleks välistatud tema võime oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist juhtida. Praktikas võib piiratult süüdivaks lugeda skisofreeniahaigeid, kellel ei ole teo toimepanemise ajal ilmekaid psühhoosi sümptomeid. 31.07.2006 kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktis nr 12 toodud arvamuse kohaselt oli kostja ajavahemikus 25.05.1999 kuni 06.03.2002 karistusseadustiku mõtte kohaselt piiratult süüdiv: tal ei esinenud sellise raskusega psüühikahäireid, mis oleksid takistanud aru saamast oma tegude iseloomust, sealhulgas nende keelatusest ja sellele vastavalt oma käitumist juhtimast. Maakohus ei arvestanud, et eksperdi arvamuse kohaselt viis kostja ise oma mitteõiguspärase käitumisega (raha omastamisega) end olukorda, kus tema tervislik seisund halvenes. Saadud raha kasutas sihipäraselt oma majandusliku olukorra parandamiseks, soetades 5-toalise korteri Tallinna kesklinnas. Ka seetõttu oleks kostja vabastamine vastutusest ebaõiglane. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja peab maakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, ära kuulanud ajast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud tsiviilasja materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu otsus tuleb kaevatavas osas tühistada ning kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 hagi tervikuna rahuldada. Sel põhjusel tuleb ümber jaotada ka menetluskulud. Hageja esitas kostja vastu õigusvastaselt tekitatud kahju 839 526, 12 krooni hüvitamise nõude. Kostja, töötades AS-s Shell Eesti alates 01.08.1997 kuni 30.08.2002, algul raamatupidajana, hiljem pearaamatupidajana (finantsjuht), olles ajavahemikus 07.10.1999 kuni 19.07.2002 ka nõukogu liige, kasutas ära oma ametialast positsiooni raamatupidajana ja talle antud digitaalallkirjaõigust, omastas hageja vara. Kriminaalasja uurimise käigus on tuvastatud, et kostja kandis AS Shell Eesti arveldusarvelt (23.03.2000-06.03.2002) tema ainuosalusel tegutseva OÜ Art Arvestuskeskus arveldusarvele 745 088, 64 krooni ning (26.05.1999-05.02.2001) oma isiklikule arveldusarvele 394 437, 48 krooni. Kostja teostas ülekandeid ilma õigusliku aluseta, millega omastas hageja vara kokku 1 139 526, 12 krooni ulatuses. Sellest summas on kostja hagejale hüvitanud 300 000 krooni, mistõttu palus hageja kostjalt välja mõista 839 526, 12 krooni. Kuna poolte vahel oli töölepinguline suhe, asus maakohus seisukohale, et hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt tekkis hagejal kahju kostja tööalasest tegevusest. Maakohus tuvastas, et kostja jättis täitmata talle töölepingu ja ametijuhendiga pandud kohustused, mistõttu peab ta kandma materiaalset vastutus. Töötaja vastutust tööandjale tekitatud kahju eest reguleerivad tööseadused. Antud juhul kuulub kohaldamisele piiratud materiaalne vastutus, täpsemini TööK § 126, mille kohaselt piirdub kostja materiaalne vastutus hageja ees ühe kuu keskmise palgaga. Viimasega kolleegium ei nõustu.

Maakohus tuvastas õigesti, et kostja, töötades hageja juures raamatupidajana (finantsjuhina) ning tehes hageja pangakontolt rahalisi ülekandeid, mille tegemiseks tal seaduslikku alust ei olnud, pani toime õigusvastase teo. Kohus luges õigesti hagejale tekitatud kahjuks OÜ-le Art Arvestuskeskus alusetult makstud 713 088, 64 krooni. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastava põhjendusega. Samas ei ole kolleegium nõus Siiri Albergi pangakontole kantud summade käsitlusega. Vaidlust ei ole selles, et kostja arvele kantud 394 437, 48 kroonist on tagastatud 268 000 krooni. Seega on sellest rahast tagastamata 126 437, 48 krooni (05.06.2003 akt ja 10.02.2004 erikontrolli raport). Maakohus leidis, et märgitud summast ei saa hageja kahjuks lugeda ülekannet 66 681 krooni osas, sest tegemist on laste toitmiseks ettenähtud puhkeaja eest määratud hüvitisega: nimetatud summa maksti riigieelarve vahenditest ja seda ei saa käsitada hageja kahjuna. Nimetatud hinnanguga ei saa nõustuda. Kohus tõlgendas vääralt töö- ja puhkeaja seadust, mille kohaselt arvestatakse vaheajad lapse toitmiseks tööaja hulka ja nende eest säilitatakse keskmine palk riigi eelarve vahenditest riikliku sotsiaalkindlustuse eelarve kaudu. Vastavad ülekanded teostati 10.02.2000-05.03.2001. Antud juhul on hüvitise saamiseks esitanud taotluse hageja, vastav summa on üle kantud hageja arvele ja mõeldud korvama töötajale puhkeaja eest tehtud väljamakseid (palga säilitamist). Vaidlust ei ole selle üle, et hageja oleks kostjale makstavat töötasu kõnealusel perioodil vähendanud. Sellest tulenevalt puudus kostjal seaduslik alus 66 681 krooni kandmiseks oma pangakontole ning tegemist on hageja kahjuga. Asjaolu, kas kostja kasutas seadusega ettenähtud puhkeaega või mitte (ja sai tasu puhkeaja või töö eest), ei ole käesoleva vaidluse ese. Sellest tulenevalt on hagejale tekitatud kahju suuruseks kokku 839 526, 12 krooni (126 437, 48 + 713 088, 64). TööK § 125 mõtte kohaselt kannavad töötajad tööandja ees materiaalset vastutust otsese tegeliku kahju olemasolu korral. Antud juhul on kahju olemasolu tõendatud. Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostja suhtes täieliku varalise vastutuse kohaldamiseks puuduvad TööK §-s 128 sätestatud alused. Kriminaalasja uurimise käigus leidis tuvastamist, et kostja on hagejale tekitanud kahju, millest on hüvitamata 839 526, 12 krooni. TööK § 128 lg 1 p 3 kohaselt kannavad töötajad materiaalset vastutust nende süü läbi ettevõttele tekitatud kahju täies ulatuses, kui kahju on tekitatud töötaja tegevusega, mis sisaldab kriminaalkorras karistatava teo tunnuseid. Käesolevas asjas on tuvastatud, et hageja tegevuses esinesid sellise teo tunnused. Maakohus leidis, et kuna kostja suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud põhjusel, et ta ei ole süüdiv, siis ei saa tema suhtes kohaldada täielikku materiaalset vastutust TööK § 128 lg 1 p 3 alusel, pidades seejuures tähtsusetuks asjaolu, et tsiviilmenetluse ajal teostatud kohtupsühhiaatriline ekspertiis jõudis järeldusele, et kostja oli ajavahemikus 26.05.1999 kuni 06.03.2002 otsusevõimeline. Kuigi kostja süü teo toimepanemises ei ole kohtuotsusega ega uurimisorgani määrusega kindlaks tehtud ning kriminaalmenetlus lõpetati eeltoodud põhjusel kuriteokoosseisu puudumise tõttu, on menetluse käigus kogutud tõendeid, millest võib järeldada, et kostja sai aru oma tegevuse sisust ja tagajärgedest. 15.07.2003 kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti (tl 178-188) kohaselt ei esinenud Siiri Albergil vaidlusalusel perioodil sellise raskusega psüühikahäireid, mis oleksid takistanud temal aru saamast oma tegude iseloomust, s.h nende keelatusest, ja sellele vastavalt oma käitumist juhimast. Kostja tuli edukalt toime pingelise ja vastutusrikka tööga ning tegutses sihipäraselt, objektiivsetel andmetel (töökaaslaste ütlused, uuritava ja tema lähisugulaste ütlused, meditsiiniline dokumentatsioon) vallandusid uuritaval esmakordselt psüühikahäired ärevuse, pinge hirmutunde, unehäirete ja luulumõtete näol kahe nädala jooksul enne pöördumist psühhiaatri poole 04.04.2002. Ringkonnakohus, hinnates kohtule esitatud tõendeid kogumis ning arvestades seadusandluse arengus toimunud hilisemaid suundumusi, peab võimalikuks kohaldada kostja suhtes TööK § 128 lg 1 p-st 3 tulenevat täielikku materiaalset vastutust ning hagi rahuldada. Nii näiteks on alates 01.07.2002 kehtiv võlaõigusseadus kohaldatav ka töösuhtest tuleneva kohustuse rikkumise korral. VÕS § 1 lg 1 järgi kohaldatakse sel juhul võlaõigusseaduse lepingu rikkumise ja kahju hüvitamise sätteid, arvestades töökoodeksis sätestatud töötaja varalise vastutuse erisustega.

Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, et kostja vastutus (kahju hüvitamise kohustus) tuleneb ka tema tegutsemisest AS Shell Eesti nõukogu liikmena (ÄS §-de 316, 318 ja 333 ja põhikirja rikkumine). Maakohtu hinnang on selles osas õige. Kostja kui nõukogu liikme ja väidetava kahju tekkimise vahel puudub põhjuslik seos. Asjas on tuvastatud, et kostja tekitas hagejale kahju tööalase tegevusega, millist suhet reguleeris poolte vahel tööleping. See, et muud asjaolud, s.h nõukogu liikme kohustuste rikkumine, võimaldasid kostjal oma tegevust varjata, ei kinnita apellandi väiteid. Samal põhjusel ei ole õige apellandi käsitlus OÜ Art Arvestuskeskus asutamise, selle juhtorgani liikmeks olemise ja hagejale kahju tekitamise vahelise põhjusliku seose kohta. Äriühingu olemasolu on kostjal küll võimaldanud teha selle kaudu ebaseaduslikke ülekandeid, kuid selle asutamine ei ole iseenesest hagejale kahju põhjustanud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 tulenevalt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisel seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt jäetakse kohtukulud selle poole kanda, kelle kahjuks otsus tehakse, lg 8 kohaselt jaotatakse samal viisil ka apellatsioonimenetluse kulud. Õigusabikulude väljamõistmisel tuleb arvestada TsMS § 61 lg 1 p-st 1 tulenevat piirmäära. Hageja taotles esimese astme kohtus õigusabikulude hüvitamist summas 77 696, 30 krooni ja ekspertiisitasu 18 690 krooni väljamõistmist. Apellatsioonimenetluses esitas hageja õigusabikulude hüvitamise taotluse summas 44 379, 80 krooni. Hageja taotlus ekspertiisitasu 18 690 krooni hüvitamiseks tuleb rahuldada, õigusabikulude väljamõistmisel aga arvestada seadusest tulenevat 5% piiri. Seega kuuluvad hageja poolt kahes kohtuastmes kantud õigusabikulud hüvitamisele 41 976 krooni ulatuses. Kostjalt tuleb välja mõista hageja kohtukulud summas 60 666 krooni.

I. Amann

Ü. Jänes

U. Reinola

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.