Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

MAAKOHTU LAHEND

Tartu Maakohus jättis 12. detsembri 2007 otsusega hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt sätestab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist aegub seaduses sätestatud tähtaja jooksul ning pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS §-st 147 tulenevalt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, s.o ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda vastava kohustuse täitmist. Hageja poolt nõude alusena esitatud arvete kronoloogilisest analüüsist tulenevalt algas nõude aegumistähtaeg kulgema arve nr 9901588681 tasumistähtajast 20.02.1999 (arve nr 9902701151 on viivise nõudes ning TsÜS §-st 144 tulenevalt aegub sellekohane nõue koos põhikohustusest tuleneva nõudega). Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 sätestab, et kui kehtiva TsÜS-i või võlaõigusseaduse (VÕS) kohaselt on aegumistähtaeg lühem, kui enne 01.07.2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS-is või VÕS-is sätestatud aegumistähtaega alates 01.07.2002. Varemkehtinud TsÜS sätestas nõude aegumise üldise tähtajana kümme aastat. Kehtiva TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtajaks kolm aastat. Seega lõppes liitumislepingust tekkinud nõude esitamise tähtaeg 01.07.2005. Hageja on sellekohase nõude kohtule esitanud alles 25.04.2007. TsÜS § 143 kohaselt võtab vaidlust lahendav organ nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja on kohtuistungil taotlenud nõude aegumise kohaldamist. Seega ei ole hagejal võimalik saada oma taotletavatele õigustele kohtulikku kaitset nõude aegumise tõttu. VÕS § 110 lg 4 sätestab, et kui võlgniku nõue võlausaldaja vastu on aegunud, võib võlgnik oma kohustuse täitmisest keelduda, kui täitmisest keeldumise õigus on tekkinud enne aegumistähtaja lõppemist. Kuna kostja on soovinud aegumise kohaldamist ning on tuvastatud nõude aegumine, tuleb hagi jätta rahuldamata.

Hageja nõue aegus 01.07.2005, kuid kostja on teostanud esimese makse võla katteks 12.12.2006 järgmised maksed 13.01.2007, 23.07.2007, 13.08.2007, 16.08.2007, s.o enam kui 17 kuud pärast aegumistähtaja lõppemist. Kuna aegumise katkemine ja peatumine on võimalik üksnes aegumistähtaja vältel ning seoses nõude aegumisega, on kostjal seadusest tulenev õigus keelduda oma kohustuse täitmisest, siis ei too kostja poolt pärast nõude aegumistähtaja lõppemist hagejale teostatud makse kaasa nõude aegumise katkemist. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS AS EMT esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 12. detsembri 2007 otsuse ning teha uue otsuse, millega mõista T. Kentelilt välja AS EMT kasuks viivised summas 822.90 krooni. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, kohaldades TsÜS § 146 lg 1 alusel hageja nõudele kolme aastast nõude aegumist. Kohus on jätnud põhjendamatult kohaldamata materiaalõiguse normina TsÜS § 146 lg 4, mille kohaselt on nõuete aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Lepinguga võetud kohustuste täitmise imperatiivsust on peetud üheks eraõiguse aluspõhimõtteks ning ilma selleta oleks mõeldamatu kehtiv lepinguõiguse süsteem. Isik, kes rikub lepinguga võtnud kohustust tasuda raha, käitub õigusvastaselt, sest ta ei täida kokkuleppe tingimust. Seda nii nõude sissenõutavaks muutumise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) kui ka hetkel kehtiva VÕS-i kontekstis. Rahalisel kohustusel on eripäraseks tunnuseks kohustuse absoluutsus. Raha maksmise kohustuse absoluutsust on tunnustanud ka Riigikohus 20.12.2004 lahendis nr 3-2-1-146-04, leides, et raha maksmise kohustuse rikkumise korral võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Ühtlasi on Riigikohus oma 12.05.2006 otsuses nr 3-2-1-50-06 asunud seisukohale, et rikkumise vabandatavus ei tule rahalise kohustuse puhul reeglina kõne alla. Kostja ei ole välja toonud võimalikku kohustuse täitmist takistavat asjaolu, mida saab käsitleda rikkumist vabandava asjaoluna. Vastavalt rahalise kohustuse absoluutsusele ja selle rikkumise mittevabandatavusele oli kostja teadlik tarbitud teleteenusest ja selle eest nõuetekohase tasumise kohustusest, millest tulenevalt on rahalise kohustuse mittetäitmine vabandamatu ja tahtlik. Vastavalt kostja 31.08.2007 kirjale ei vaidle kostja võlgnevuse tekkimisele ja tasumata jätmisele vastu. Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu kohaselt võttis kostja kohustuse maksta hagejale vastavalt esitatud arvetele raha. Lepinguga kindlaks määratud õiguste ja kohustuste järgselt oli kostjal kohustus arvete õigeaegseks tasumiseks. Eelnevast tulenevalt oli kostja kohustatud isikuks. Raha tasumise kohustus eeldab isiku tahtlikku käitumist ning seega on vaja kohustuse mittetäitmiseks samuti tahtlust. Seega rikkus kostja tahtlikult kohustust, jättes tarbitud teleteenuse eest tasumata. Eelnevast tulenevalt on arvete mittetasumine kohustuste tahtlik rikkumine ning sellest tulenevalt tuleb vastavalt TsÜS § 146 lg-le 4 kohaldada nõudele kümne aastast aegumistähtaega, mistõttu ei ole nõue aegunud. Kuna kostja ei vaielnud enne nõude tunnustamist nõude aegumisele vastu vaid tunnistas seda, siis puudub kohtul võimalus rakendada TsÜS § 146 lg 1. Rakendamisele kuulub TsÜS § 146 lg 4, millest tulenevalt on hageja oma nõude esitanud enne kümne aasta möödumist nõude sissenõutavaks muutumisest alates. Kostja nõude tunnustamisest ning osalisest tasumisest tulenevalt esitas hageja kohtule taotluse kohtuliku menetluse läbiviimiseks hageja kohalolekuta. Kostja oli asunud täitma talle esitatud nõuet ning hageja ei näinud põhjust tekitada kostjale liigseid kulutusi hageja esindaja sõidukulude tekkimise näol. Kohus, saades teada kostja vastavast tähtaegsuse väitest esitatud nõude kohta kohtuistungil, ei omanud tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 414 lg-st 1 võimalust asuda hageja puudumisel asja sisuliselt läbi vaatama, kuivõrd ilmnesid

uued asjaolud, millest hagejat ei teavitatud. Kostja on esitanud õiguslikku sisu omava väite, millele vastamist kohus hagejale ei ole võimaldanud. TsMS § 328 lg 2 kohaselt peab kohus tagama poolele võimaluse vastaspoole taotlustele ja faktilistele väidetele vastata. Käesoleval juhul kohus, saades kostja taotluse aegumise kohaldamiseks, ei taganud hagejale võimalust esitada oma vastust. Kuivõrd aegumise taotlus selgus alles kohtuistungil, siis saab kohus oma tagamise kohustust täita ainult kohtumenetluse jätkamisega kohustades hageja esindajat kohale ilmuma või esitama oma seisukoha kostja antud taotlusele kirjalikult. TsMS § 329 lg 2 kohaselt peavad pooled oma põhiväited ja taotlused esitama enne kohtuistungit. Kuivõrd aegumise kohaldamine on võimalik ainult kostja vastava taotluse alusel, on tegemist poole väga olulise teesiga, mis ei tohi olla teist poolt üllatav. Kostja ei esitanud põhiväidet aegumise kohaldamise kohta enne kohtuistungit. Ka antud asjaolust tulenevalt ei saanud kohus asuda antud asja sisuliselt läbi vaatama. TsMS § 330 lg 1 sätestab, et vastuväide, mille suhtes ei ole hagejal võimalik ilma tutvumata esitada oma seisukohta, tuleb esitada enne asja arutamiseks määratud kohtuistungit. Aegumisele viitamine on kostja poolne vastuväide hagile, millele käesoleval juhul ei olnud hagejal võimalik vastata kohtu kiirustava tegutsemise tõttu. Peale hagi tunnistamist puudus kostjal võimalus esitada nõude aegumise taotlust. Kostja poolt esitatud nõude aegumise taotlus ei kuulunud rahuldamisele ka TsMS § 331 lg 1 alusel, kuivõrd kostja ei ole põhistanud antud taotluse esitamise võimatust õigeaegselt. Tulenevalt eeltoodust on kohus rikkunud menetlusnorme jättes andmata uutele asjaoludele selgituse esitamise võimaluse hagejale. Kuivõrd hageja on antud asjaolust teadlikuks saanud alles kohtuotsusest, siis kuuluvad rakendamisele TsMS § 631 lg-d 1 ja 2. T. Kentel vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole kostja tahtlikult kohustust rikkunud. Kostja on soovinud oma võlga tasuda, kuid hageja on ise keeldunud rahalist kohustust vastu võtmast, millest tulenevalt ei ole kostja eiranud tahtlikult kohustuse täitmist. Hageja nõue on aegunud ja ei ole seega sissenõutav.

RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kuna maakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg 6 sätetega vajalikuks neid oma otsuses korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski apellandi väide ei anna põhjust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Maakohus on õigesti leidnud, et käsitletaval juhul on hageja nõude aegumistähtaeg TsÜS § 146 lg 1 järgi 3 aastat ning et hagi on aegunud, kuivõrd nõue on kohtusse esitatud pärast 3-aastase aegumistähtaja möödumist. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väidetega, et maakohus on jätnud põhjendamatult kohaldamata materiaalõiguse normina TsÜS § 146 lg 4. Pooltel ei ole vaidlust, et kostja rikkus lepingust tulenevat kohustust, jättes osaliselt täitmata temaga 06.11.1998 sõlmitud liitumislepingust tulenevad maksekohustused. TsÜS § 146 lg 4 järgi kohaldatakse 10-aastast aegumistähtaega siis, kui kohustatud isik on rikkunud oma kohustusi tahtlikult. Kohustuse rikkumisena tuleb mõista võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmist või mittekohast täitmist, sealhulgas täitmisega viivitamist (VÕS § 100). VÕS §-s 103 sätestatud üldpõhimõtte järgi vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest sõltumata süü olemasolust. VÕS § 104 lg 1 kohaselt arvestatakse süüd kohustuse rikkumisel üksnes seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel. Vastavalt VÕS §-le 104 lg 5 on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel.

Eelnimetatud sätetest järeldub, et kohustuse mistahes rikkumine ei ole kvalifitseeritav võlgniku tahtlusena jätta oma kohustused täitmata. TsÜS § 146 lg 4 toodud aegumise regulatsioon kaotaks oma tähenduse, kui võlgniku poolt arve tasumata jätmist saaks automaatselt lugeda tahtlikuks tegevuseks ja kohaldada sellele kümneaastast aegumistähtaega. Arvestades VÕS §-s 104 lg 5 toodud tahtluse mõistet pidanuks apellant-hageja käesolevas asjas tõendama, et lepingut sõlmides olid kostja kavatsused suunatud sellele, et hagejal jääksid saamata lepingu järgi tasumisele kuuluvad summad. Kuna hageja ei ole kostja tahtlusele viitavaid asjaolusid apellatsioonimenetluses esile toonud ega esitanud vastavaid tõendeid, siis puudub alus hageja nõude osas kohaldada TsÜS § 146 lg 4 sätestatud aegumistähtaega. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohus on formaalselt rikkunud TsMS §-des 328 lg 2 ja 414 lg 1 sätestatut, jättes asja kohtuistungil ilma hageja esindajata läbi vaadates tagamata hagejale võimaluse kostjapoolsele aegumise vastuväitele vastata, kuid see ei ole viinud maakohut asja ebaõigele lahendamisele ega ole otsuse tühistamise aluseks. Hageja on saanud esitada kõik oma seisukohad kostja aegumise väite osas apellatsioonkaebuses, samas ei anna need põhjust hinnata aegumisega seonduvat teisiti kui on maakohtu otsuses toodud. Põhjendatud ei ole apellandi väide, et vastustaja ei olnud õigustatud viitama hagi aegumisele, kuna oli eelnevalt menetluses hagi õigeks võtnud. Kuna TsMS § 651 lg 2 ja TsÜS § 143 järgi võib kostja esitada tsiviilasja läbivaatamisel aegumise vastuväite mistahes menetlusstaadiumis (sh ringkonnakohtus) ning TsÜS § 142 lg 1 sätestab kohustatud isiku õiguse keelduda pärast nõude aegumist oma kohustuse täitmisest, siis võib kostja esitada menetluses aegumise vastuväite vaatamata sellele, et ta oli eelnevalt hagi TsMS § 440 kohaselt õigeks võtnud. Ringkonnakohus märgib siinjuures lisaks, et käesoleval juhul ei nähtu asja materjalidest kostja poolt hagi tingimusteta õigeksvõttu. Kostja on küll oma 31.08.2007 kirjalikus seisukohas kohtule (tl 45) märkinud temal maksekohustuse olemasolu hageja ees, kuid sellest ei nähtu, et kostja oleks hageja nõude TsMS § 440 kohaselt tingimusteta õigeks võtnud. Kostjapoolset hagi õigeksvõttu ei nähtu ka tema seletustest 11.12.2007 kohtuistungil, kuna seal esitas ta juba hageja nõudele aegumise vastuväite. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb menetluskulud apellatsiooniastmes jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 173 kohaselt apellandi kanda.

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Egon Konsand

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.