Muud › Muud hagiasjad

menetluskulud jätta kostja kanda ja mõista välja kostjalt hageja kasuks hageja poolt kantud menetluskulud. Kostja vastus hagile Kostja kirjalikus vastuses hagiavaldusele (tlk 27-29) hagi ei tunnistanud, olles seisukohal, et T Ü kui N linnas xxx asuva ehitise omanik on taganud nimetatud ehitise ning selle asukohajärgse maaüksuse korrashoiu ja ohutuse ümbruskonnale. T Ü ei vastuta hageja sõiduautole tekkinud kahju eest, kuna kahju tekkimine oli põhjustatud hageja enda õigusvastasest käitumisest liikluseeskirja nõuete ja parkimiskorralduse eiramisel. V P hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. T Ü N kolledž (edaspidi kolledž) on oma territooriumil (N linn xxx) korraldanud liikluskorda kooskõlas Vabariigi Valitsuse 2. veebruari 2001.a määrusega «Liikluseeskiri" (edaspidi liikluseeskiri). Parkla on vastavalt tähistatud, samuti on paigutatud parkla sissesõidutee algusesse liiklusmärgid «Sissesõidu keeld" (nr 331) ning „Välja arvatud" (nr 891) millel tekst „Välja arvatud TÜ N K kirjalikul loal". Kolledž väljastab kirjalikud load (parkimisload) ainult kolledži õppejõududele, administratsiooni töötajatele ja kolledžit teenindavatele sõidukitele. Kirjalik parkimisluba annab õiguse parkida kolledži õppehoone ees asuvale, vastavalt tähistatud, parkimisalale. Kolledži sissesõidutee ääres ei ole mitte ühtegi parkimiskohta ette nähtud. Üliõpilastele ja teistele isikutele, kellele ei ole väljastatud parkimisluba on kolledži territooriumil ettenähtud parkla, mis asub õppehoone taga ja on ka vastavalt tähistatud. Hagejale ei ole väljastatud parkimisluba kolledži piiratud sissepääsuga territooriumile sissesõitmiseks ega seal parkimiseks. 02.03.2007.a eiras hageja liiklusmärki "Sissesõidu keeld" ja parkis talle kuuluva auto Mazda 323F (reg nr 488 AYD) kolledži õppehoone kõrvale, eirates territooriumile sissesõidu keeldu ning parkides oma auto selleks mitte ettenähtud kohale. Õppehoone aknalt kukkus jääpurikas hageja autole ning lõhkus selle esiosa. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 1059 sätestab, et ehitisealuse maa omanik või isik, kellel on muu asjaõigus, mille alusel ehitis on püstitatud, vastutab ehitiselt jääpurikate või muu sellise eraldumise ja allalangemise tõttu tekkinud kahju eest, välja arvatud juhul, kui ta tõendab, et kahju põhjustas vääramatu jõud või kannatanu tegevus. Kolledži töötajad olid teadlikud 2.03.2007 kolledži aknale tekkinud jääpurikatest ning olid tellinud ka nende kõrvaldamise. Jääpurikad olid selgelt näha, kuid ei kujutanud kolledži hinnangul ohtu ümbritsevale, kuna alla kukkudes ei oleks nad saanud kukkuda sõiduteele ega põhjustada kahju seal liikuvatele sõidukitele. Samuti ei olnud kõne all olevas kohas ei ole ette nähtud sõidukite parkimist teepervel. Sõidukite parkimiseks on loodud parkla, paigaldatud on vastavad liiklusmärgid, territooriumi kasutajaid on informeeritud parkimiskorraldusest kolledži territooriumil. T Ü on seisukohal, et kahju tekkimises oli süüdi hageja oma hooletu ning õigusaktidest tulenevaid nõudeid eirava käitumisega. Kui hageja oleks järginud liikluseeskirja nõudeid ning territooriumi omaniku kehtestatud parkimisreegleid, ei oleks kahju tekkinud.

Kui kohus aga siiski jääb seisukohale, et kannatanu tegevus kahju põhjustamisel ei ole aluseks T Ü vastutuse välistamiseks vastavalt VÕS § 1059, siis on ülikool seisukohal, et väljamõistetavat kahjuhüvitist tuleks vähendada vastavalt VÕS §139 lg 1. VÕS § 139 lg 1 sätestab, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Lähtudes eeltoodust palus T Ü kohtul jätta V P hagiavaldus kahju hüvitamise nõudes summas 19 937,00 krooni rahuldamata; jätta kohtukulud hageja kanda. Hageja seisukoht kostja vastuse kohta Kohtule esitatud kirjalikus seisukohas (tlk 35-36) hageja ei nõustunud kostja vastuses toodud seisukohtadega järgmistel põhjendustel: Kostja viitab temapoolse vastutuse välistamisel VÕS § 1059, mille kohaselt ehitisealuse maa omanik või isik, kellel on muuhulgas asjaõigus, mille alusel ehitis on püstitatud, vastutab ehitiselt jääpurikate või muu sellise eraldumise ja allalangemise tõttu tekkinud kahju eest, välja arvatud juhul, kui ta tõendab, et kahju põhjustas vääramatu jõud või kannatanu tegevus. Asjaolusid, mis viitaksid vääramatule jõule, kostja esile toonud ei ole. Kostja on asunud seisukohale, et hageja tegevus põhjustas kahju, kuna ta parkis sõiduauto ilma kirjaliku parkimisloata, mis annab aluse parkimiseks. Kuna hageja eiras liiklusmärki „sissesõidu keeld", siis oli ta kahju tekkimises süüdi. Hageja sellise seisukohaga ei nõustu. Hageja leiab, et kahju ei põhjustanud kannatanu tegevus, mis seisnes 02.03.2007 parkimises kostja õppehoone kõrvale. Kostja on ise oma vastuses viidanud, et kahju tekkimise kohas parkisid parkimisloa alusel õppejõududele ja administratsiooni töötajatele kuuluvad autod ning kolledžit teenindavad sõidukid. Sissesõidukeelu kehtestamisega õpilastele ning lisatahvli „Välja arvatud TÜ N K kirjalikul loal" püstitamisega ja samas parkimislubade väljastamisega teatud isikute ringile soovis kostja piirata parkivate sõidukite hulka ja parkijate ringi. Liiklusmärgi eiramisega võis hageja rikkuda LE, kuid see ei anna alust väita, et tema tegevus põhjustas tekkinud kahju. Kui lähtuda kostja loogikast, siis juhul, kui jääpurikas oleks lõhkunud õppejõu ja administratsiooni töötaja auto või kolledžit teenindava sõiduki, oleks kostja vastutanud tekkinud kahju eest, kui kannatada sai liiklusmärki eiranud sõiduk, siis see välistab kostja vastutuse. Tekkinud kahju ei ole seoses mitte liiklusmärgi eiramisega vaid kostja poolt oma kohustuste täitmatajätmisega, mis oli sätestatud Narva linna heakorraeeskirjade p 3.1.8 - hoonete ja ehitiste omanikud on kohustatud kõrvaldama ehitise katuselt, räästast ja muudest kohtadest jääd, jääpurikaid. Kostja võtab oma vastuses õigeks, et kolledžitöötajad olid teadlikud jääpurikatest ja tellinud nende kõrvaldamise, kuid see ei välista vastutusest. Kostja ei täitnud Narva Linna heakorraeeskirju, samuti, teades ohtlikest jääpurikatest ja tellinud nende kõrvaldamise, ei pannud kostja ohtlikule alale hoiatussilte. Seega leiab hageja, et kostja ei täitnud oma hoolsuskohustust, mis ongi kahju tekkimise otseseks põhjuseks. Hageja ei nõustu vastuses toodud põhjendustel kahjuhüvitise summat vähendama, kuna jääpurikate kukkumine ei olnud põhjustatud hageja käitumisest. Kostja kirjalik seisukoht hageja kirjaliku seisukohale

04.12.2007.a. kohtule esitatud kirjalikus seisukohas (tlk 42) jäi kostja oma 28.09.2007.a esitatud kirjaliku seisukoha juurde. Õige ei ole hageja väide, et T Ü on kostjana oma vastuses viidanud, et kahju tekkimise kohas parkisid parkimisloa alusel õppejõududele ja administratsiooni töötajatele kuuluvad autod ning kolledžit teenindavad sõidukid. Kolledži territooriumil on parkimine korraldatud selleks eraldi väljaehitatud parklas. Liiklusmärgi „sissesõidu keeld“ alt on lubatud läbi sõita ülikooli väljastatud parkimisloa alusel, kuid parkimine kolledži territooriumil ei ole korraldatud kohas, kus tekkis kahju. Kohtuotsuse põhjendused Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 405 lg 1 alusel määras kohus asja läbivaatamise lihtmenetluse korras ja andis pooltele tähtaja täiendavate tõendite, avalduste taotluste esitamiseks. Hageja ja kostja on kohut teavitanud, et on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses, täiendavaid tõendeid ei esitanud, ärakuulamist ei soovinud. Vaidlust ei ole selles, et hageja autole, mis oli pargitud T Ü Narva kolledži õppehoone kõrvale, kukkus õppehoone aknalt alla jääpurikas ja lõhkus hagejale kuuluva sõiduauto esiosa. Poolte vahel ei ole vaidlust hagejal tekkinud kahju suuruse üle. Kahjus suurus on tõendatud Viru Rahvaauto 13.03.2007.a koostatud eelarvega (tlk 7). Vaidlus on selle üle, kas kostja on kohustatud hagejale kahju hüvitama. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Käesoleval juhul sätestab kostja vastutuse ehitusseaduse (edaspidi EhS) § 29 lg 1 p 4, mille kohaselt ehitise omanik on kohustatud tagama ehitise ning selle asukoha maaüksuse korrashoiu ja ohutuse ümbruskonnale ehitamise ajal ja ehitise kasutamisel. EhS § 3 lg 4 kohaselt ei või ehitis ohustada selle kasutajate ega teiste inimeste elu, tervist või vara ega keskkonda. Kohus leiab, et antud juhul oli ehitise omanik, seega kostja, kohustatud tagama ehitise ja selle asukoha maaüksuse korrashoiu ja ohutuse ümbruskonnale. VÕS § 1059 kohaselt vastutab ehitisealuse maa omanik või isik, kellel on muu asjaõigus, mille alusel ehitis on püstitatud, ehitise kokkuvarisemise tõttu, ehitiselt selle osade, jääpurikate või muu sellise eraldumise ja allalangemise tõttu tekkinud kahju eest, välja arvatud juhul, kui ta tõendab, et kahju põhjustas vääramatu jõud või kannatanu tegevus. Seega vastutusest vabanemiseks peab hageja tõendama, et kahju põhjustas vääramatu jõud või kannatanu tegevus. Vääramatu jõuna saab käsitada asjaolu, mida ei oleks saanud ette näha, erakordset ja nende asjaolude juures objektiivselt vääramatut sündmust, mis on väljaspool isiku (võlgniku) mõjupiirkonda. Jääpurikate tekkimist märtsikuus ei saa lugeda vääramatuks jõuks, kuna see on eeldatav nähtus kevadel. Samuti kostja väitel kolledži töötajad olid teadlikud kolledži aknale

tekkinud jääpurikatest ning olid tellinud ka nende kõrvaldamise. Jääpurikad olid selgelt näha, kuid need ei kujutanud kolledži hinnangul ohtu ümbritsevale. Kohus ei nõustu kostja arvamusega, et sissesõidu keelumärk, mis lubas kahju tekkimise piirkonnas liiklemise liiklusmärgil määratud isikute sõiduautodele ning jääpurikate olemasolust teadmine olid piisavateks meetmeteks ohutuse tagamiseks. Kui tekkinud jääpurikaid oli märgatud pidi kostja võtma tarvitusele sellised meetmed, mis oleks viidanud võimalikele ohtudele inimestele ja nende varale (näiteks hoiatussildi panna või muul viisil ohtlikku piirkonda ära märkida). T Ü oma 02.04.2007.a kirjalikus vastuses hageja esindajale (tlk 8) märkis, et „N K piiras autode liikumist oma territooriumil liiklusmärgiga nr 331 „Sissesõidu keeld“ eelkõige just selleks, et luua kord parkimise osas kolledži territooriumil. Liiklusmärk paigaldati, et vältida liiklejaid varitsevaid ohte (setted ja jääpurikad õppehoone katusel ja akendel, lahtised voodrikivid, katusedetailid jne). Jalakäijatele ettenähtud kõnnitee asetub hoonest piisavalt kaugele, nii et eelpool loetletud ohud ei ohustaks jalakäijaid“. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et jääpurikate tekkimisel oli kostja ette võtnud meetmeid ohtliku koha äramärkimiseks. Kuna sissesõit oli lubatud kolledži töötajatele ja õppejõududele, siis ei saa teistelt inimestelt oodata, et ta eeldaks, et see oli tehtud võimaliku ohu vältimise eesmärgiga. Seega kostja väide, et kahju tekkimises oli süüdi hageja oma hooletu ning õigusaktidest tulenevaid nõudeid eirava käitumisega, kuna ta eiras territooriumile sissesõidu keeldu ning parkis oma auto selleks mitte ettenähtud kohale, ei välista kostja poolt kahju hüvitamist. Kostja jättis täitmata oma seaduses sätestatud kohustuse ümbruskonnale ohutuse tagamiseks. Kohus loeb põhjendatuks välja mõista kostjalt hagejale tekitatud kahju. VÕS § 139 lg 1 sätestab, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Hageja ei vaidlustanud asjaolu, et parkides oma auto kolledži hoone kõrvale rikkus ta sissesõidu keeldu. Kohus leiab, et sissesõidu keelamine ja parkimiskohtade korraldamise eesmärgiks on eelkõige liikluse korraldamine mitte aga hageja sõiduauto ära hoidmine kahjustamisest viisil, nagu see juhtus. Seejuures arvestab kohus hageja enda süüd kahju tekkimises. Arvestades ilmastikutingimusi pidi hageja oma auto parkimisel maja kõrvale ette nägema, et katusele kogunenud lumi võib kevadise päikese mõjul hakata sulama ning sellest tulenevalt võiksid tekkida jääpurikad ning nende allakukkumine põhjustada sõidukile ebasoovitavaid tagajärgi. Sellises olukorras sõiduki parkimine hoone kõrvale ei ole mõistlik ja sellise tegevusega suurendas hageja oma vara kahjustamise riski. Hageja ei käitunud vastavalt temale pandud hoolsuskohustusele ja seetõttu tuleb hüvitise väljamõistmisel seda arvestada ning sõiduautole tekitatud kahju 19937 krooni tuleb jagada pooleks. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Seega leiab kohus, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 9 968,50 krooni.

Menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamisega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldab esitatud rahalise nõude kogusummast lähtudes hagi 50% ulatuses, peab kohus TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud 50% ulatuses hageja ja 50% ulatuses kostja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 alusel võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

/allkiri/ Geete Lahi Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.