Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

pindalaga 0,70 ha. Pärast Tarvastu jõele paisu rajamist ilmnes, et paisu projekteerimisel ei ole arvestatud paisutuse mõju ulatusega ülesvoolu, mistõttu on XXX kinnistu ja teised jõeäärsed kinnistud osaliselt üle ujutatud. XXX kinnistust oli 2011. a seisuga üle ujutatud ca 2661 m2 suurune ala ning üleujutusest tingituna on muutunud maa niiskusrežiim – maa on soostunud, seal varem kasvanud taimestik (samuti elukeskkond) on hävinud, soisele alale iseloomulikud taimed on levinud aiamaale ja osaliselt ka õuealale. Kostja I on Tarvastu jõe paisutamisega rikkunud ja rikub ka tänasel päeval hageja AÕS §-st 68 tulenevat omandiõigust kasutada oma kinnisasja sihipäraselt ja takistamatult. Kostja I tegevus on Tarvastu jõe paisutamisel vastuolus veeseaduse nõuetega ja sellest tulenevalt ebaseaduslik. Paisutuse likvideerimisel alaneks jõe veetase ning lõppeks jõeäärsete kinnistute (sh XXX kinnistu) aastatepikkune üleujutamine. Hageja ei ole andnud nõusolekut oma kinnistu üleujutamiseks. Hagejal puudub seadusest või tehingust tulenev kohustus vastavat rikkumist taluda. Paisu omanik on Viljandi vald (s.o Tarvastu valla õigusjärglane). Kohtuotsuse rahuldamise korral tuleb paisu omanikul solidaarselt paisu valdajaga teha veeseaduse (VeeS) § 171 lg-st 4 tulenevaid toiminguid.

MAAKOHTU LAHEND

kogudus 7. augustil 2008 isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu (I kd, tl 76-80), mille p-s 3 lepiti kokku kostja II kasuks tähtajatu ja tasuta isiklik kasutusõigus mh õigus rajada koguduse kinnistule veekogu (p 3.4) ja supelrand. Maakohus leidis, et pais on kostja II kasuks seatud isikliku kasutusõiguse oluline osa ning paisu omanikuks on kostja II. Kohtu hinnangul on tõendatud, et hageja omandiõiguse rikkujateks on kostjad, sest mõlemad on vaidlusaluse paisu rajamisega tihedalt seotud ning mõlema rikkuja tegevuse ja rikkumise, st paisu rajamisega seonduva üleujutuse vahel on põhjuslik seos. Maakohus ei tuvastanud, et hageja oleks andnud eelneva nõusoleku veekogu paisutamiseks kostja esitatud tõendi (I kd, tl 24) alusel, sest nimetatud tõendist ei selgu, et R. Vell oleks olnud hageja esindaja. Käesolevalt ei ole vaidlust sellest, et paisutusest tingitud üleujutuse tulemusel on vee all 1/10 hageja kinnistust, samuti on osa kinnistust seetõttu liigniiske. Seega tuleb nentida, et üle 3/4 kinnisasjast on hagejal siiski võimalik kasutada ning paisutusest tingitud üleujutus ei ole mõjutanud olulist osa hageja kinnisasjast. Käesolevas tsiviilasjas ei oma otsustuse tegemisel tähtsust hageja väide, et kostjate tegevus on vastuolus veeseaduse nõuetega ja sellest tulenevalt ebaseaduslik (vt Riigikohtu 14. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21673, p 11). Sellega seonduvalt märkis kohus, et 1. oktoobril 2019 jõustunud veeseadusega on mõnevõrra muudetud ka veeloa (enne: vee erikasutusluba) andmise tingimusi, mh antakse nüüd veeluba üldjuhul tähtajatult (VeeS § 189 lg 1) ning Keskkonnaametil on erinevalt varasemast VeeS § 192 lg 2 alusel kaalutlusõigus andmaks veeluba veekogu paisutamiseks ilma VeeS § 190 lg 4 tähenduses mõjutatud kinnisasja omaniku nõusolekuta, kui veekogu paisutamiseks esineb ülekaalukas avalik huvi. Maakohus leidis, et hageja on juba varasemalt sõlminud vabatahtlikult pikaajalise võlaõigusliku lepingu (mis küll käesolevaks ajaks on lõppenud) enda kinnisomandil kitsenduse talumiseks, mida saab pidada tehingu alusel tekkinud talumiskohustuseks AÕS § 140 tähenduses. Hagejal on kostjate rikkumisega seonduv AÕS §-st 89 viimasest lausest tulenev talumiskohustus. Kaaludes avalikku huvi paisjärve säilimise vastu ning hageja huvi omandi kaitsele asus kohus seisukohale, et käesoleval juhul kaalub huvi paisjärve püsimise vastu üles hageja omandiõiguse piirangud, mis veetaseme säilimise tagajärjena paratamatult kaasnevad. Kohus oli seisukohal, et hagejale paisutusega kaasnevad kitsendused ei takista tal oluliselt oma kinnisasja kasutamist ning omandi kitsendust tuleb tal taluda nii inimeste (eelkõige naabrite) vahelise kooselu kui ka olulise avaliku huvi tõttu. Arvestades piirkonna elanike väikest arvu ning asjaolu, et Tarvastu paisjärve puhul on tegemist piirkonna jaoks olulise objektiga – sh puhkeala ja supluskohaga – mille loomisega on oluliselt tõstetud Mustla atraktiivsust, saab asuda seisukohale, et tegemist on piirkondliku avaliku huvi seisukohast olulise veekoguga. Kohtu veendumust selles süvendas asjaolu, et märkimisväärne osa järveäärsete kinnistute omanikest on paisutusega nõus. Kohus ei tuvastanud ka kitsenduse vastuolu keskkonnakaitse nõuetega. Kohus oli seisukohal, et kitsenduste lõpetamine (st paisu likvideerimine) oleks paisu rajamise maksumust arvestades, milline on tõendatud kohtule esitatud projektdokumentatsiooniga (~2,4 miljonit krooni, s.o 153 388 eurot I kd, tl 28-31, 32-34p, 35-43), kostjatele I ja II majanduslikult ebamõistlikult koormav. Samas ei tähenda eeltoodu, et kostjad poleks kohustatud kitsendustest tulenevat kahju hagejale hüvitama. Kuivõrd käesolevalt ei ole kostjad hagenud hageja nõusolekut kohustamaks hagejat taluma kinnisasja kitsendusi ja andmaks nõusolekut vee erikasutusloa väljastamiseks, ei ole kohtu hinnangul võimalik järgida ka Riigikohtu 14. märtsi 2018. a lahendis nr 2-14-21673 p-s 13 antud juhist, mille kohaselt peaks kohus määrama hüvitise ka juhul, kui kinnisasja omanik ise ei ole seda menetluses taotlenud.

Vaatamata kohtu vastavasisulisele küsimusele, ei ole hageja menetluses avaldanud summat, mida peaks vastaspool tasuma, kui kohus peaks tuvastama talumiskohustuse, leides, et see ei ole hõlmatud vaidluse esemega (istungi protokoll, II kd, tl 127, 128). Hageja ei esitanud ka alternatiivset nõuet võimaliku talumiskohustuse korral kostjatelt hüvitise väljamõistmiseks. Seetõttu on võimalik siiski nentida, et kinnisasja omandiõiguse riive proportsionaalsust ja talumiskohustuse olemasolu on võimalik hinnata ka hüvitise suurust teadmata. Maakohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostjate lepinguline esindaja on 20. jaanuaril 2021 esitanud kohtule menetluskulude nimekirja, mis puudutab vaid kostjat II (II kd, tl 119-121). Kostja II lepinguline esindaja on menetluskulude nimekirjas märkinud ajakuluks kokku 5 tundi ja menetluskulude suuruseks 600 eurot (sh km), mida maakohus pidas põhjendatuks. Samas tuleb kostjale II hüvitatavate menetluskulude kindlaksmääramisel arvestada ka Tartu Maakohtu 1. aprilli 2020. a vaheotsusega (II kd, tl 70-71), Tartu Maakohtu 1. aprilli 2020. a määrusega (II kd, tl 72-74) ning Tartu Maakohtu 16. juuni 2020. a määrusega (II kd, tl 88-90), milles kohus jättis kostja II poolt esitatud taotlused rahuldamata ning taotluste lahendamisega seotud menetluskulud kostja II kanda. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et hageja esitas 31. jaanuaril 2020 seisukohad kostja II poolt esitatud rahuldamata taotluste osas (II kd, tl 65-69). Hageja menetluskulude spetsifikatsiooni (II kd, tl 117) järgi kulus hagejal kostja II taotlustele seisukohtade koostamiseks aega 35 minutit ja 2 tundi 15 minutit (kokku 2 tundi ja 50 minutit), tunnihinnaga 160 eurot (km-ta). Maakohus vähendas hageja esindamise ajakulu 1 tunni ulatuses, lugedes hageja põhjendatud ajakuluks 1 tunni ja 50 minutit tunnihinnaga 160 eurot (km-ta), s.o 293 eurot, millele lisandub käibemaks 58 eurot 60 senti ehk kokku 351 eurot 60 senti, mis tuleb kostjalt II hageja kasuks välja mõista.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

Kohus on otsuses tuginenud asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud (TsMS § 436 lg 4). Kohus on analüüsinud otsuse p-s 63 seda, kas ja millised on majanduslikud tagajärjed paisu likvideerimisele. Seda küsimust ei ole kohus pooltega menetluses arutanud ning kostja ei ole ka menetluses seda asjaolu (majanduslikku mõju) esile toonud. Pooled ei saanud selles osas oma seisukohti esitada. Kohus on otsuse p-s 62 asunud seisukohale, et hageja on varasemalt sõlmitud võlaõigusliku lepinguga (mis nägi ette maa kasutamist matkaraja rajamiseks) andnud oma nõusoleku kitsenduste talumiseks ja seega on antud juhul täidetud ka AÕS § 140 eeldus (tehingust tulenev kitsendus). Kõnealust võlaõiguslikku lepingut ei ole kumbki pool menetluses esitanud ja kostja ei ole kordagi menetluses väitnud, et hageja talumiskohustus tuleneb tehingust. Hageja kinnisomandile ei saa kitsendust seada, kuna kostjad ei ole sellist nõuet esitanud. Hageja kinnistu suhtes ei kohaldu ühtegi vahetut seadusjärgset kitsendust. Tehinguga ei ole hageja kinnisasjale kitsendusi seatud. Kohus on ekslikult tuvastanud, et hagejal on tekkinud tehingu alusel talumiskohustus. Kõnealune leping on lõppenud juba 2016. a. Kostja ei ole menetluses väitnud, et kõnealuse lepingu alusel on hagejal (jätkuvalt) talumiskohustus. Kuna kumbki pool ei ole kohtule vastavat lepingut esitanud, siis ei tugine kohtu järeldused asjas kogutud tõenditele. Ekslik on kohtu järeldus, et avalik huvi kaalub üles hageja huvi oma kinnisasja vallata ja kasutada. Kostjad ei ole avaliku huvi seisukohast olulisi õiguse riiveid mingil määral sisustanud ega esitanud oma väidete kinnitamiseks tõendeid. Kohus ei ole pooltele kõnealuses küsimuses tõendamiskoormist selgitanud, millega on rikkunud TsMS § 230 lg-t 2. Puudub avalik huvi ja sundvõõrandamine ei ole põhjendatud, kuna kostjate soovitud eesmärk (s.o paisu ja paisjärve säilimine) on võimalik saavutada hageja õigusi vähem riivaval viisil (s.o paisu ümberehitamisel/vee taseme alandamisel/uue paisu rajamisega vms). Kohus on põhjendamatult palju kaalu omistanud mõne üksiku paisjärve äärse kinnistu omaniku arvamusele. Nende isikute arvamus ei ole käsitletav avaliku huvina. Avaliku huvi olemasolu ei tõenda ka kostja I 25. oktoobri 2018. a vastusele lisatud nimekirjad. Seda, et paisu säilitamiseks puudub oluline avalik huvi, tõendab ka asjaolu, et Keskkonnaamet ei ole seni paisutuseks uut luba väljastanud. Kohus on nimetatud asjaolu jätnud arvestama. Hageja on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole talumiskohustuse kriteeriumid täidetud. Kitsendused ei ole kooskõlas keskkonnakaitse nõuetega. Liigniiskusest tingituna ei ole hagejale kuuluvat kinnistut võimalik enam osaliselt kasutada/harida (sh muru niita) ning kinnistul on puud juurtega väljalangenud (kuna pinnas ei hoia neid enam kinni). Kitsenduste vältimine või vähendamine ei ole kostjatele majanduslikult ebamõistlikult koormav ega piira kostjal II temale kuuluvast asjaõigusest (isiklikust kasutuõigusest) tulenevate õiguste kasutamist. Kitsendusest tulenevat kahju ei ole kostjad hagejale hüvitanud. Maakohus ei ole määranud hagejale hüvitist. Hageja ei ole avaldanud, et ta on valmis taluma kitsendusi ilma hüvitiseta.

Otsus ei ole üllatuslik. Hageja on jätnud tähelepanuta Tartu Ringkonnakohtu 16. augusti 2019. a määruse, milles märgiti, et hageja esitas hagi, mille alus on negatoornõue (AÕS § 89). Paisu likvideerimine kahjustab olulisel määral avalikku huvi. Kogukonnaliikmete algatuse ja üldsuse aktiivse toe tulemusena ning EAS-i rahalisel toel on endise soostunud Tarvastu jõe ümbrusse rajatud kaasaegne puhkekoht. Paisu allalaskmisega hävineks paisjärve elukeskkond, oluliselt muutuks looduslik keskkond, mis hõlmab ka hagejale kuuluvat ja vee alla jäävat maad kui ka teiste kinnistuste omanike maad. Ebaõige on hageja väide, et pais on valesti projekteeritud. Paisu projekt on koostatud vastavate spetsialistide poolt ja ehitisele on väljastatud ehitusluba. Hageja on jätnud tähelepanuta asjaolu, et kui praeguse paisu rajamiseks kulutati ca 1,38 miljonit krooni, siis paisu likvideerimiseks ja uue paisu rajamiseks võiks kuluda praeguste hindadega arvestades ca 1 miljon eurot ning selle finantseerimiseks puuduvad nii vallal kui ka kogukonnal rahalised vahendid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Maakohus on iseenesest õigesti leidnud, et hagejale ei tulene kohustust taluda enda omandiõiguse rikkumist ka sellest, et tema poeg R. Vell on väidetavalt allkirjastanud taotluse Tarvastu jõe veetaseme tõstmiseks kuni 1 meeter (I kd tl 24). Õige on maakohtu seisukoht, et ei ole tõendatud, et R. Vellil oli õigus hagejat esindada. Seetõttu ei ole vaja lahendada ka hageja võltsituse vastuväidet nimetatud tõendile.

/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja

/allkirjastatud digitaalselt/ Vahur-Peeter Liin

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.