03. juuni 2008.a. kell 10.00 Kentmanni kohtumaja kantselei kaudu
Tsiviilasja number
2-08-1632
Tsiviilasi
SFSfiliaali hagi OÜHvastu 132 753,74 krooni saamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: SFSfiliaal (registrikood XXX) Hageja esindaja: Eva Laks (Intrum Justitia AS; XXX) Kostja: OÜH(registrikood XXX asukoht XXX) Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Siim Roode (AB MAQS Law Firm; XXX)
Menetlusviis
Kirjalik menetlus poolte nõusolekul
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Mõista OÜH(registrikood XXX) välja 132 753 (ükssada kolmkümmend kaks tuhat seitsesada viiskümmend kolm) krooni SFSfiliaal (registrikood XXX) kasuks.
3.Menetluskulud jätta täies ulatuses kostja OÜH kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada põhjendatud apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus lahendatakse kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle läbivaatamist kohtuistungil.
ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
17.01.2008.a. saabus Harju Maakohtule SFSfiliaali hagi OÜHvastu 132 753,74 krooni saamiseks. Hagiavalduse ja 27.03.2008 kirjalike seisukohtade kohaselt hageja ja kostja sõlmisid lepingu nr 666982, mille alusel väljastas kostja 04.10.2006.a. hagejale arve nr 121310 ning 09.10.2006.a. arve nr 121341, mõlemad summas 125 779,74 krooni. Hageja tasus mõlemad arved, kokku summas 251 559,48 krooni. Hageja väitel sõlmisid hageja (liisinguandjana), kostja (müüjana) ja VIK AV OÜ (liisinguvõtjana) lepingu nr 666982, mille alusel kostja müüs hagejale tooteid ning hageja andis need kolmanda isiku kasutusse. Müüdud kauba eest esitas kostja hagejale arve nr 121310, mille hageja tasus. Hageja
väitel esitas kostja uue arve nr 121341 samade toodete eest, mille eest hageja oli juba eelneva arve alusel tasunud. Hageja väidetel ei saanud liisinguandja ega liisinguvõtja tooteid rohkem kui ühel korral vastavalt lepingule nr 666982. Hageja leiab, et teise arve tasumise puhul on tegemist lepinguvälise võlasuhtega võlaõigusseaduse tähenduses. Hageja nõudis korduvalt kostjalt alusetult tasutud summa tagastamist, kuid tulutult. Hageja volitas võlgnevust sisse nõudma Intrum Justitia AS-i, kes määras kostjale tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Kostja võlgnevust ei tasunud, mistõttu nõuab hageja kostjalt välja mõista viiviseid.
KOSTJA VASTUVÄITED
05.03.2008.a. kirjalikus vastuses ja 16.04.2008.a.vastuses hageja täiendavatele selgitustele vaidleb kostja hagile täies ulatuses vastu. Kostja väitel ei saa hageja tugineda alusetu rikastumise sätetele, kuna poolte vahel puuduvad lepinguvälised kohustused. Liisinguleping ei ole sõlmitud mitte hageja ja kostja vahel, vaid hageja ja kolmanda isiku vahel. Kostja väitel sõlmis ta hagejaga suulise müügilepingu liisingueseme omandamiseks. Esimese suulise müügilepingu alusel väljastati arve nr 121310 ja teise alusel arve nr 121341. Kostja väitel oli pooltevaheline väljakujunenud praktika selline, et kostja andis müügilepingu alusel müüdud liisinguesemed kolmandale isikule üle pärast hageja poolt arve tasumist. Kostja rõhutab, et kauba omandamine kostjalt ei toimunud mitte liisingulepingu vaid hageja ja kostja vahel sõlmitud müügilepingu alusel ning selle alusel esitas kostja hagejale arve nr 121310. Kostja väitel sõlmisid hageja ja kostja kaks erinevat müügilepingut ning teist arvet (nr 121341) ei esitatud samade toodete eest, vaid teise müügilepingu alusel. Kostja vaidleb täies ulatuses vastu viivise nõudele, kuna leiab, et puudub rahaline kohustus, mille täitmisega viivitamise eest on hagejal õigus viivist nõuda. Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud, et on kostjale kohustuse täitmiseks tähtaja andnud, mistõttu ei ole kohustus sissenõutavaks muutunud ning sellest tulenevalt puudub hagejal õigus nõuda viivist.
KOHTU PÕHJENDUSED
1.Poolte nõusolekul kohus lahendab asja kirjalikus menetluses. Kohus andis menetlusosalistele võimaluse esitada oma kirjalikud seisukohad ja tõendid.
2.Kohus, tutvunud poolte kirjalike seisukohtadega, uurinud igakülgselt ja objektiivselt asjas esitatud tõendeid ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leidis, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
3.Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kostja on hagejale või hageja korraldusel kolmandale isikule andnud üle 09.10.2006 arvel märgitud kaubad. Kostja väidetel oli poolte vahel kaks suulist müügilepingut, mille alusel anti arvetel näidatud kaubad üle, kostja esitas hagejale tasumiseks arved ja hageja tasus need. Hageja leiab, et 09.10.2006 arve on esitatud ja tasutud ekslikult, kostja andis liisingulepingu alusel kauba üle ühel korral.
4.Kohus tegi asjas kogutud tõendite alusel kindlaks, et hageja ja VIK AV OÜ sõlmisid 2006.a. oktoobris liisingulepingu nr 666982. Kostja müüjana ja VIK AV OÜ rentnikuna on lepingu allkirjastanud 05.10.2006.a., hageja esindaja rendile andjana 06.10.2006. Lepingu lahutamatuks lisaks olevate Siemens Financial Services AB Eesti Filiaali liisingulepingu üldtingimuste (edaspidi Üldtingimused) punkti 1.1. kohaselt oli poolte eesmärk lepingu sõlmimisel anda rentnikule VIK AV OÜ-le lepingus näidatud perioodilise tasu eest rendile andja poolt omandatava rendi eseme
kasutusõigus alates rendieseme üleandmisest rentnikule kuni lepingu tähtaja lõppemiseni. Rendileandja tegutseb lepingus finantseerijana. Üldtingimuste punkti 2.1.järgi pidi rendile andja omandama rendi eseme vastavalt müüja ja rendile andja vahel sõlmitud suulisele või kirjalikule võõrandamislepingule. Üldtingimuste punkti 2.4 kohaselt läheb rendi eseme omandiõigus rendile andjalt üle rentnikule pärast kõigi rendimaksete ja väljaostumakse tasumist rendile andjale. Samuti pooled leppisid kokku, et rendi eseme valduse võtab rendile andja vastu müüjalt vastavalt müügilepingule, rendi eseme vastuvõtmisel esindab rendile andjat rentnik ning pooled ei kohalda lepingule võlaõigusseaduse (VÕS) § 362 lg – t 1, mis sätestab liisinguandja kohustuse tagada liisinguvõtjale liisingueseme valduse üleandmine. Eeltoodust järelduvalt oli hageja ja VIK AV OÜ vahel tegemist nn kapitalirendi tüüpi liisingulepinguga.
5.VÕS § 361 kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Õiguslikus mõttes õige kostja seisukoht, et liisinguleping oli sõlmitud hageja ja VIK AV OÜ vahel, mitte hageja ja kostja vahel. Üksnes see asjaolu aga ei tõenda, et hageja ja kostja vahel oli 2 suulist müügilepingut, mille alusel kostja oli õigustatud esitama hagejale kaks arvet. Samuti ei tõenda kahe müügilepingu sõlmimist kostja väidetav asjaolu, et kuna hageja ei ole nõudnud esemete üleandmist, siis järelikult hageja loeb kohustuse kohaselt täidetud. Hagejal ei ole võimalik tõendada negatiivset asjaolu, et liisingulepingus nimetatud esemeid teist korda üle ei antud, esemete üleandmist pidanuks tõendama kostja. Hageja eitab kahe suulise lepingu sõlmimist ja ei pidanud ega saanudki seetõttu nõuda esemete teistkordset üleandmist. Sellest tulenevalt on alusetu kostja järeldus, et esemete üleandmise nõude esitamata jätmine tõendab teise müügilepingu kohast täitmist.
6.Liisingulepingus osalejaks võib lisaks liisingulepingu pooltele pidada ka müüjat, kellelt liisinguandja omandab liisinguvõtja poolt soovitud liisingueseme. Liisinguandja ja liisingulepingu objektiks oleva kauba müüja vahelise suhte aluseks on müügileping, millega liisinguandja omandab liisinguvõtja poolt soovitava liisingueseme. Samas tekib ka liisinguvõtja ja müüja vahel suhe, sest VÕS § 365 kohaselt saab liisinguvõtja müüjapoolse müügilepingu rikkumise korral esitada oma nimel müüja vastu müügilepingu rikkumisest tulenevaid nõudeid ja õiguskaitsevahendeid. Liisingulepingu vormistusest nähtuvalt leppisid müügilepingu olulistes tingimustes – müügilepingu esemes ja selle hinnas - tegelikult kokku kostja ja VIK AV OÜ. Seda tõendavad nende 05.10.2006 allkirjad liisingulepingul. Hageja kui ostu finantseerija on lepingu allkirjastanud järgmisel päeval, 06.10.2006.a.
7.Kuigi kostja ei ole liisingulepingu pooleks, on liisingulepingusse kantud andmed kostja kui müüja kohta ning kostja esindaja on müüjana allkirjastanud liisingulepingus kohustuse anda rendi ese rentnikule üle hiljemalt 9.10.2006.a. Seega oli kostja hästi teadlik, millised esemed on liisingulepingu objektiks. Liisingulepingusse on rendi esemeks märgitud järgmised kaubad: - segistiga kruvipump PFT G 5 C 312050061013649 - Õhuvoolik 1⁄2“ 20 m - Ainevoolik 25 mm 20 m - Veevoolik 3⁄4“ 40 m küünliitmikega AV3-le.
8.04.10.2006 arvel on viide VIK AC OÜ lepingule nr 666982, 09.10.2006 arvel on ilmselt ekslikult märgitud lepingu numbriks 66982 ning tegelikult peeti silmas VIK AV OÜ lepingut nr 666982. Seega on mõlema arve aluseks kauba müük ühe ja sama liisingulepingu alusel.
9.Kohus leiab, et mõlemal arvel on kajastatud üks ja sama kaup, kokku 4 toodet: PFT G 5 Compact krohvimasin, veevoolik, ainevoolik ja vee/suruõhuvoolik. Kahe arve puhul on erinevus ainult ühe vooliku osas: 04.10.2006 arvel on märgitud nr 887125 veevoolik 1⁄2“, 20 m, PFT toote koodiga PFT20213000 ja 09.10.2006 arvel nr 887121 Voolik pihustusõhule 1⁄2“, 20 m, liitmikega, PFT, toote koodiga PFT20212010. Nimetatud voolikute hind on mõlemal arvel sama. Mõningane erinevus on arvetele märgitud kauba kaalus – 04.10.2006 arvel on kauba kaal 296,00; 09.102.006 arvel 302,00(mõõtühikut arvetele märgitud ei ole). Kohus asub eeltoodu alusel seisukohale, et sisuliselt on tegemist sama mehhanismi – krohvimasina – tööks vajalike lisaseadmetega, mis kumbki ilmselt võimaldavad kasutada erinevat tehnoloogiat.
10.Liisingulepingust ei nähtu, et kokku oleks lepitud sama kauba korduvas müümises. Asjas esitatud tõenditest kohus järeldab, et kostja on liisingulepingus näidatud kauba müümise kohta ekslikult väljastanud kaks arvet. Liisinguleping sõlmiti 05.10.2006 – 06.10.2006.a. Esimese, 04.10.2006 arve on kostja seega koostanud enne lepingu sõlmimist. Arvel olev allkiri lahtris „Arve tingimustega nõus, kaup kätte saadud“ ei ole dešifreeritav, kuid see ei sarnane ühegi liisingulepingul oleva allkirjaga. Kohus leiab, et kauba tegelik üleandmine toimus vastavalt liisingulepingule märgitud kuupäeval 09.10.2006 ning sellel päeval väljastati ka arve nr 121341. Seda tõendab asjaolu, et arvele on lisatud seadme nimetuse ja numbri andmed, sama number on käsikirjaliselt lisatud liisingulepingule. 04.10.2006 arve võidi koostada kostja esimesel pöördumisel müüja poole. Kuna selleks ajaks liisingulepingut veel vormistatud ei olnud, on tõenäoline, et kaupa tegelikult üle ei antud, kuid 04.10.2006 ennatlikult koostatud arve esitati ekslikult hagejale tasumiseks. See seletab ka ühe vooliku erinevust erinevatel arvetel – tõenäoliselt võis kauba vastu võtnud VIK AV OÜ oma soovi/vajadust müügi toimumise ajaks täpsustada või asendati esialgselt kokkulepitud voolik teise samaväärsega hankeprobleemide tõttu.
11.Kostja väide, et tema laoseis näitab mõlemas arves nimetatud kauba üleandmist, on paljasõnaline. Kostja ei ole oma väite tõendamiseks ühtegi tõendit esitanud. Samuti ei ole kostja tõendanud hageja ja kostja vahel kahe erineva suulise müügilepingu sõlmimist arvetel näidatud kauba kohta. Samuti tõendab kostja esindaja 07.02.2008 e - kirjaga hageja esindajale edastatud kompromissettepanek, et tegelikult kostja kaupa kahel korral ei väljastanud. Kohus leiab, et on mõistlik eeldada, et kui kostja oleks kaupa tegelikult müünud mõlema arve järgi, oleks hageja nõue alusetu ning kostja ei oleks nõustunud tagastama hagejale kompromissis pakutud poolt hageja poolt nõutavast summast, ümardatult 67 000 krooni. Kostja ei ole hageja esitatud tõendit – S. Roode e – kirja – vaidlustanud.
12.Vaidlust ei ole selle üle, et hageja tasus 125 779,74 krooni 04.10.2006 arve alusel 20.10.2006 ja 09.10.2006 arve alusel sama summa 23.10.2006.a. VÕS § 1027 järgi peab isik VÕS 52. peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu.
VÕS § 1028 lg-le 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kuna kohus eespool tuvastas, et kaup anti üle ainult ühel korral, on hageja kostjale alusetult maksnud 125 779,74 krooni ning kostjal tuleb see tagastada.
13.Hageja esitas kostjale alusetult saadud summa tagastamise nõude esmalt e-kirjaga 27.06.2007 ning seejärel kirjaliku nõudekirja 09.07.2007, määrates alusetult saadud summa tagastamise tähtpäevaks 16.07.2007.a. Kostja alusetult saadut ei tagastanud. Seega kostja rikkus raha maksmise kohustust. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7 % aastas. VÕS § 94 lg 1 kohaselt on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.jaanuari ja 1.juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Pooled ei ole esile toonud, et nad oleksid suulises müügilepingust kokku leppinud intressimääras. Seega tuleb kohaldada VÕS § 94 sätestatud intressimäära. Eesti Panga poolt avaldatud teadaande kohaselt oli Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav intressimäär 01.07.2007 seisuga 4 %, millele lisandub 7 %, seega viivisemäär käesolevas asjas oleks 11 % aastas. Hageja on hagiavalduses arvestanud viiviseid 0,03 % päevas (seega 10,95 % aastas) tasumisele kuuluvalt summalt 125 779,74 krooni aastas alates 16.07.2007 kuni hagi esitamiseni 17.01.2008, kokku 185 viivitatud päeva eest summas 6974 krooni. Hageja nõutavad viivised jäävad lubatud viivisemäära piiresse. Kostja on vastu vaielnud viiviste nõudele, kuid ei ole vaidlustanud viiviste summat.
14.Eeltoodu alusel kohus rahuldab hagi täies ulatuses ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhisumma 125 779, 74 krooni ja viivised summas 6974 krooni, kokku 132 753,74 krooni.
15.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus hagi rahuldas, jäävad menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1).
Heli Käpp Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.