Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

1(8)

Tsiviilasi nr 2-06-3261 kasutusse. Kostja kohustus aga tasuma hagejale lepingutes sätestatud makseid vastavalt lepingute lisades olevatele maksegraafikutele. Kostja rikkus lepingutest tulenevaid kohustusi ja jättis süstemaatiliselt tasumata lepingute alusel tasumisele kuuluvaid makseid. Hageja saatis kostjale 17.02.2003 teatise eelpool nimetatud lepingute ülesütlemise kohta, milles informeeris kostjat võlgnevuse suurusest ja lepingute lõpetamisest juhul, kui viimane ei kustuta tekkinud võlgnevust hiljemalt 14 päeva jooksul. Kostja ei vastanud teatisele ja jättis võlgnevuse tasumata. Sellest tulenevalt ütles hageja lepingud erakorraliselt võlgnevuste tõttu üles ja taastas sõidukite valduse ning asus neid võõrandama. Hageja müüs kaubiku XXX hinnaga 38 135,59 krooni ja kaubiku XXX hinnaga 110 169,49 krooni. Hinnad toodud ilma käibemaksuta. Hageja lepingust XXX tulenev nõue kostja vastu enne sõiduki võõrandamist oli 71 165,89 krooni, mis koosneb sõiduki jääkmaksumusest summas 61 773,51 krooni, tähtajaks tasumata osamaksete summa 1 940,18 krooni, kindlustusmaksete võlgnevus summas 710,00 krooni ning kõnesoleva sõiduki realiseerimisega ja tagastamisega seotud kuludest kokku summas 6 742,20 krooni. Sõiduk realiseeriti hinnaga 38 135,59 krooni. Äratoodud summad on ilma käibemaksuta. Vastavalt öeldule on kostja poolt hagejale lepingust XXX hüvitamata 33 030,30 krooni. Hageja lepingust nr XXX tulenev nõue kostja vastu on 117 027,90 krooni, mis koosneb sõiduki jääkmaksumusest summas 105 775,23 krooni ning kõnesoleva sõiduki realiseerimisega ja tagastamisega seotud kuludest kokku summas 11 252,67 krooni. Sõiduk realiseeriti hinnaga 110 169,49 krooni. Seega tulenevalt lepingust nr XXX on kostja poolt hagejale hüvitamata 6 858,41 krooni. Kostja jättis korduvalt täitmata lepingute üldtingimuste punkti 2.3. tuleneva kohustuse tasuda maksed õigeaegselt vastavalt maksegraafikule. Hageja kasutas oma õigust lepingute üldtingimuste punkt 11.1.2. kohaselt ja lõpetas lepingud ennetähtaegselt ning lähtudes nimetatud tingimuste punktist 5.19. on kostja kohustatud hüvitama sellisel juhul sõidukite võõrandamisest tekkinud kahjud ja kulud. Kostja ei ole oma lepingutega võetud kohustust täitnud. Eeltoodust tulenevalt palub hageja mõista kostjalt välja võlgnevus summas 39 888,71 krooni ja menetluskulud. Hageja on nõus tsiviilasja nr 2-06-3261 lahendamisega kirjalikus menetluses. Kostja vastuväited 28.03.2006 esitatud vastuväites leiab kostja, et hageja ei ole omalt poolt täitnud lepingust tulenevaid kohustusi. Kostja viitab oma õigusele vastavalt lepingute üldtingimuste punktile 4.3., mille kohaselt kohustub hageja tagama, et kostjaga sõlmitakse 3 tööpäeva jooksul pärast sõidukite tagastamistähtpäeva ostu-müügileping sõidukite ostuhinnaga. Samade tingimuste punkt 4.3.1. järgi on kostja kohustatud kandma kõik hageja poolt sõidukite võõrandamisega seonduvad kulutused, kui kostja ei kasuta eelnevalt väljatoodud sõidukite väljaostu eesõigust. Sõidukite tagastamistähtpäeva määras hageja seoses lepingu lõpetamisega kostja võlgnevuste tõttu, millist asjaolu kostja ei vaidlusta. Kostja oma vastuväites annab teada, et soovis hagejalt sõidukid lepingujärgse hinnaga ära osta ning tellis selleks hageja poolt aktsepteeritud firmast ka sõidukite hindamisaktid (koopiad toimikus) ja sõlmis 10.04.2003 AS Sampo Liisinguga ostu-müügilepingu nr XXX, et hagejalt välja osta sõidukid. Kostja sõnade kohaselt keeldus hageja nimetatud vara müüma ja jättis müügilepingu kostjaga allkirjastamata. Kostja ei

2(8)

Tsiviilasi nr 2-06-3261 saanud kasutada oma lepingulisi õigusi. Kostja viitab faktile, et 25.03.2003 olid sõidukid hinnatud hageja jaoks igati kasulikult ja ületasid maksumuselt lepingute jääkväärtusi. Lepingu XXX esemeks olevale sõidukile oli hageja nõue 71 165,89 krooni, kostja väidetav ostusoov oli 76 271,18. Lepingu nr XXX esemeks olevale sõidukile oli nõue 117 027,90 ning kostja vastav ostusoov 127 118,64 krooni. Äratoodud hinnad ei sisalda käibemaksu. Seega oli hagejal võimalus saada tulu 15 190 krooni, müües sõidukid kostjale. Edasiseks vara realiseerimiseks kulus aga hagejal 11 kuud hinnalangusega -50%. Kostja on vastuväitele lisanud Eesti Konjuktuuriinstituudi 2003 IV kvartali tabeli „Mootorsõidukite hinnad nr 23“ (koopia toimikus), millest nähtub, et lepingu XXX sõiduki hetke keskmiseks väärtuseks oli 82 200 krooni. Hageja realiseeris vaidlusaluse sõiduki vaid 45 000 krooniga. Nimetatud asjaolus on tekkinud kostja arvates õigustamata kahjunõue tema vastu. Tuginedes eelpool öeldule, kostja hagi ei tunnista. Kostja on tasunud kõik kulud kuni varade tagastamiseni hagejale ja järgnevaid kulusid ei ole kostja nõus tasuma. Kostja palub lõpetada menetluse seoses hageja poolt lepingutingimuste mittetäitmisega ja jätta rahuldamata hageja nõue. Kostja on nõus kirjaliku menetlusega. Hageja arvamus kostja vastuväidetele 20.04.2006 esitas hageja arvamuse kostja vastuse kohta. Hageja on arvamusel, et kostja poolt viidatud lepingute üldtingimuste punktid oleksid tulnud kohaldamisele juhul, kui kostja oleks tasunud oma lepingutest tulenevaid kohustusi tähtaegselt ja korrektselt ning peale viimase maksegraafikujärgse osamakse tasumist oleks olnud kostjal õigus vara välja osta kokkulepitud hinnaga või hagejale tagastada. Kuna kostja rikkus endale võetud kohustusi hageja ees, siis tulevad kohaldamisele lepingu üldtingimuste need sätted, mis käsitlevad lepingute ennetähtaegset ülesütlemist hageja poolt ning vara võõrandamist kostja lepinguliste kohustuste rikkumise tõttu. Seega on hageja arvates kostja väited hagejapoolsest lepingurikkumisest paljasõnalised ja tõendamata. Hageja on vastuses toonud ära oma seisukoha ka kostja poolt viidatud varade keskmisele turuväärtusele AS’i Eesti Konjuktuuriinstituut järgi. Hageja juhib selles küsimuses tähelepanu asjaolule, et AS Eesti Konjuktuuriinstituut annab sõiduki keskmise turuväärtuse, kuid see ei garanteeri, et just kõnealuste varade keskmine turuväärtus oleks sama. Sõidukite turuväärtus kujuneb müügiprotsessi käigus ning arvesse lähevad sõiduki omadused, sealhulgas tehnilised vead ning välised kahjustused. Hageja jääb täies ulatuses hagiavalduses toodud nõude juurde ja on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kostja vastuväide hageja arvamusele 27.04.2007 esitatud vastuväites toob kostja välja põhjused, mis tema arvates selgitavad hagejapoolsete lepingutingimuste mittetäitmist. Peale liisingulepingu lõpetamist 03.2003 tasus kostja hagejale kõik hageja poolt esitatud arved. Alles sellele järgnevalt sõlmiti kõnesolevale varale ostu-müügi leping. AS Sampo Liising kohustus ära ostma hagejale kuuluvad nimetatud sõidukid hageja poolt hinnatud väärtuses (leping nr XXX 10.04.2003), kandes tehingu summa otse hageja kontole peale hageja poolt arve esitamist. Hageja olevat edastanud allkirjastatud sõiduki müügilepingu Sampo Liisingule, kuid jättis edastamata arve, mille alusel kostja pidi tasuma hagejale. Vastavalt sõlmitud ostu-müügi lepingu punktile 5.1. oli hagejal kohustus esitada ostjale arve müügihinna tasumiseks. Kuna seda ei tehtud, siis rikuti sellega oluliselt lepingu tingimusi. Hageja tehing kostjaga jäi hageja süül ära ja seoses sellega tekkis ka edasine põhjendamatu kahjunõue.

3(8)

Tsiviilasi nr 2-06-3261

Hageja poolt hinnatud sõiduki väärtus oli hetkel suurem Konjuktuuriinstituudi poolt pakutavast sõiduki keskmisest hinnast. Seega oli kostja kohustatud ostma sõiduki lepinguväärtusega, mis ületas hetkel keskmist turuhinda. Hageja soov kostja sõnade kohaselt oli sõidukitelt saada veel suuremat tulu, aga müügiprotsess kestis nii kaua, et hageja oli sunnitud lõpuks autod põhjendamatult odavalt realiseerima. Hageja müüs autod oluliselt alla keskmise turuhinna ehk poole odavamalt, kui kostjaga sõlmitud lepingu alusel. Seoses eelpool tooduga palub kostja lõpetada menetlus ja jätta rahuldamata hageja nõue. Kostja on nõus edasise kirjaliku menetlusega. Kohtuotsuse põhjendused Kooskõlas TsMS § 403 lg-ga 1 võib kohus poolte nõusolekul lahendada asja seda kohtuistungil arutamata. Pooled on kohtule esitatud vastustes teatanud, et nõustuvad tsiviilasja nr 2-06-3261 kirjaliku menetlusega. Kohus tutvunud hagimaterjalidega ja kostja vastuväidetega leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste oluliste asjaolude üle. Hageja ja kostja sõlmisid

Tsiviilasi nr 2-06-3261 ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Kohus asub seisukohale, et hageja ei ole rikkunud kostja õigusi lepingute ennetähtaegse ülesütlemisega ning hageja ei ole antud kontekstis eksinud lepingutingimuste täitmise osas. Kasutusrendilepingud sõlmiti enne võlaõigusseaduse jõustumist 1.07.2002. Hageja lepingu üldtingimustest tuleneb, et nende alusel sõlmitud lepingud vastavad tüüpilistele liisingulepingu tingimustele. Liisinguleping on oma olemuselt kestvusleping, millele kohaldatakse võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 12 lg 1 kohaselt alates 1. juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatut. Hageja oma nõude esitamisel kostja vastu viitab peamiselt lepingu üldtingimuste p-dele 11.1.2. ja 5.19. ning VÕS § 101 lg 1 p-dele 1 ja 4 ning §-le 367. Seega on tegemist liisingulepingute ülesütlemise järgse nõudega hüvitada liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemete tagastamise ja võõrandamisega. Hageja ütles lepingud üles ennetähtaegselt märtsis 2003, kuna kostja rikkus lepinguid. Lepingute ülesütlemise ajal kehtinud võlaõigusseaduse kohaselt, tuleb kasutusrendilepingut ja selle lõpetamise õiguslikke tagajärgi VÕSRS § 12 lg 1 järgi hinnata muuhulgas VÕSRS § 12 lg 3, 1. juulist 2002 kehtiva TsÜS § 75 ning VÕS §-de 29, 39, 42 ja 44 järgi (RKTKo 3-2-1-33-08, p 12). Seega tuleb lepingute lõpetamisega seotud faktide hindamisel järgida alates 01.07.2002 kehtivaid seadusi. Asjaolude kohaselt sõlmisid hageja ja kostja kasutusrendilepingud mõlemad oma majandustegevuse raames hageja tüüptingimustel. Vaidlust ei ole, et lepingud on hagejapoolse ülesütlemise tõttu lõppenud. Tulenevalt VÕS § 367 lg 1 järgi peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt lähtutakse esimeses lõikes nimetatud kulude kindlakstegemisel liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Lepingute ülesütlemise ajal kehtinud VÕS § 367 lg 3 redaktsiooni kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse ja liisingulepingus on kokku lepitud, et pärast liisingulepingu lõppemist kuulub osa liisingueseme jääkväärtusest liisinguandjale, arvatakse pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast maha ka liisinguandjale kuuluv osa liisingueseme jääkväärtusest. Hageja nõue kostja vastu 30.05.2001 sõlmitud lepingu ülesütlemisest on 33 030,30 krooni, mis koosneb vara jääkmaksumuse 61 773,51 krooni, selle realiseerimisega ja tagastamisega seotud kulutuste summas 6 742,20 krooni, debitoorse võlgnevuse 1 940,18 krooni ja kindlustuse võla 710 krooni ning sõiduki müügist saadud 38 135,59 krooni vahest. Eelnevad summad toodud ilma käibemaksuta. Hageja ei ole jääkmaksumuse arvestuses arvesse võtnud edaspidi tasuda tulnud intressi ega muid kulusid. Selliselt vastab pärast ülesülesütlemist tasuda jäänud väljaostumaksete arvestus VÕS § 367 lg-le 2. Käesoleval juhul jäi kasutusrendilepingu ülesütlemisel auto omandiõigus hagejale, mistõttu säilitas ta nii sõiduki kui omandas ka tasutud osamaksed (koos intressiga). Seega jäi hagejale kogu sõiduki väärtus VÕS § 367 lg 3 tähenduses, mistõttu tasumata osamakseid tuleb kõrvutada sõiduki väärtusega tagastamise ajal. Kostja on esitanud omapoolsed vastuväited

5(8)

Tsiviilasi nr 2-06-3261 sõiduki müügihinna suhtes. Kostja tellis hageja poolt aktsepteeritud firmast, milleks oli OÜ Balti Realiseerimiskeskus, sõiduki hindamisakti (koopia toimikus), mille kohaselt oli sõiduki XXX väärtuseks selle hagejale üleandmise ajal 76 271,19 krooni (käibemaksuta). Hindamisaktis on märkustena ära toodud ka sõiduki seisukord ja tehniline korrasolek, mille järgi on hinna määramisel arvestatud asjaoludega, et nimetatud sõidukil oli katus mõlkis, roostes, esiosas ka mõlgid, aku tühi, seest väga määrdunud. Kostja on vastuväite lisana esitanud kohtule ka ostu-müügi lepingu nr XXX (koopia toimikus), millest nähtub, et nimetatud sõiduki realiseerimiseks oli kostja leidnud isiku, kelleks oli Sampo Liising AS, kes oli nõus tasuma kõnesoleva sõiduki eest 69 491,53 krooni. Hageja viitab asjaolule, et kuna leping öeldi üles ennetähtaegselt, siis rakendusid lepingu ennetähtaegse ülesütlemise sätted ja hagejal ei olnud sellest tulenevalt kohustust müüa sõiduk kostjale kostja poolt pakutud hinnaga. Hageja tõenditest lähtuvalt ei õnnestunud sõidukit hindamisaktis märgitud hinnaga müüa ning sõiduk õnnestus müüa alles peaaegu aasta hiljem ja oluliselt madalama hinnaga. Samas liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 järgi ei ole liisingueseme müük, oluline on vaid selle väärtus. Selliselt on nimetatud normi tõlgendanud ka Riigikohus oma 28.02.2007 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07 (p 29). Tuginedes TsÜS §-le 65, loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). Antud juhul oli sõiduki väärtus hagejale tagastamise ajal lähtuvalt BOÜ hindamise aktist 76 271,19 krooni (käibemaksuta). Sõiduki jääkmaksumus oli hageja poolt esitatud tõenditest lähtuvalt 61 773,51 krooni. Kohus, hinnanud poolte poolt esitatud tõendeid, leidis, et kahju, mille hüvitamist hagis lepingu punkti 5.19. alusel nõutakse, on osaliselt tekkinud hagejast endast tingitud asjaoludest. Kostja on kohtu arvates tõendanud, et hageja mõjutas müüki kostja huvide vastaselt. Samuti ei nähtu kogutud tõenditest, et hageja oleks olnud piisavalt aktiivne tekkinud kahju vähendamisel. Isegi kui eeldada, et 03.2004 ei olnud võimalik sõidukit kõrgema hinnaga müüa, siis ei kuulu eseme väidetav turuhinna langus pärast selle liisinguandjale tagastamist üksnes kostja riskisfääri. Riigikohus on leidnud, et lubatuks ei saa pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi (RKTKo 3-2-1-33-08, p 18). Tuginedes kohtule antud asjas esitatud tõenditest asub kohus seisukohale, et kostja üritas mõjutada ja aidata kaasa müügiprotsessile, kuid hageja ei soovinud müüa kostja poolt otsitud tehingupartnerile ja hinnaga 69 491,53 krooni (ilma käibemaksuta). Kohtu hinnangul oleks käesoleval juhul ebamõistlik ja vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6 lg 2), kui kostja peaks liisinguvõtjana vastutama selle eest, et liisinguandja võõrandab peaaegu poole odavamalt sõiduki, kui oli sõiduki väärtus hagejale tagastamise hetkel. Seega arvestades eelpool öeldut jätab kohus hageja nõude vara võõrandamisest tekkinud kahjude osas rahuldamata, mis puudutab lepingut XXX, mille esemeks oli kaubik XXX. Hageja ja kostja vahel sõlmitud kasutusrendilepingute üldtingimuste punkt 5.19. on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav. Kasutusrendilepingu üldtingimuste punktist 5.19. tuleneb, et kui hageja lõpetab lepingu kostja süülise käitumise tõttu ühepoolselt ennetähtaegselt, on kostja kohustatud hagejale hüvitama vara võõrandamisest tekkinud kahjud (s.t. vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe) ja kulud (s.h. vara valduse ülevõtmine, vara hoidmine, vara müügikõlblikuks seadmine). Riigikohus on asunud seisukohale, et sõltumata sellest, millise hinnaga vara võõrandati ning kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestab, võimaldab see oluliselt kahjustada teise poole huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt

6(8)

Tsiviilasi nr 2-06-3261 liisinguandja otsustada, kuna üldtingimuste p 5.17 (käesolevas asjas p 5.19.) kohaselt kõrvutatakse vara jääkmaksumusega vara võõrandamisest saadud summat. Selliselt vastab see tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p-le 5, kuna liisingulepingut rikkunud liisinguvõtjalt võetakse sisuliselt võimalus tõendada tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude suurust. Sellise tüüptingimuse ebamõistlikku kahjustatavust eeldatakse VÕS § 44 kohaselt ka mõlemapoolselt majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul. Lähtudes VÕS § 39 lg-st 2 ja § 42 lgst 1, leidis Riigikohtu kolleegium, et üldtingimuste p 5.17 (käesolevas asjas p 5.19.) on tühine ning selle asemel tuleb VÕS § 41 kohaselt lähtuda VÕS §-s 367 sätestatust (RKTKo 3-2-133-08, p 18). Samuti peab kostja kasutusrendilepingu punkti 5.19. kohaselt kandma lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel vara võõrandamisest tekkinud kulud, milleks on vara valduse üle võtmine, vara hoidmine, vara müügikõlbulikuks seadmine. Samasisuline kohutus tuleneb ka VÕS § 367 lgst 4. Hageja väitel on ta käesoleval juhul kandnud vastavaid kulusid 6 742,20 krooni ulatuses. Kostja oma vastuväites hagile ei ole vaidlustanud lisakulude koosseisu ega väitnud, et nimetatud kulud oleksid ebamõistlikult suured. Kohtu hinnangul on antud juhul vara realiseerimisega ja tagastamisega seotud kulud põhjustatud otseselt lepingu ülesütlemisest, mille tingis kostja oma süülise käitumisega ning seetõttu on need kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 ja üldtingimuste p 5.19. tähenduses. Kohus leiab, et sõiduki võõrandamisel kantud ja kostjalt välja mõista palutavad kulud on olnud vajalikud ja mõistlikud. Seega rahuldab kohus hageja nõude selles osas ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja lepingu XXX esemeks oleva sõiduki realiseerimisega ja tagastamisega seotud kulud summas 6 742,20 krooni. Hageja on esitanud kostja vastu ka nõuded debitoorse võlgnevuse ja kindlustuse võla osas, mis tuleneb lepingust XXX. Vastavalt VÕS §-le 100 on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Juhul kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja kooskõlas VÕS § 101 lg-le 1 nõuda muu hulgas kohustuse täitmist (p 1). Kostja esitas vastuväite, et kõik kulud on tasutud, aga seejuures jättis esitamata tõendid, millest nähtuks, et nimetatud võlgnevused hagejale on tasutud. Seega leiab kohus lähtudes eeltoodust ning juhindudes VÕS § 101 lg 1 ps 1 sätestatust, et hageja nõue nii debitoorse võlgnevuse osas summas 1 940,18 krooni kui kindlustuse võla osas summas 710 krooni tuleb lugeda põhjendatuks ning hagi kuulub selles osas rahuldamisele. Järgnevalt analüüsib kohus hageja nõudeid seonduvalt lepinguga nr XXX, mille esemeks oli kaubik XXX. OÜ B poolt koostatud sõiduki hindamisaktist (koopia toimikus) lähtuvalt oli sõiduki väärtuseks hagejale üleandmise ajal 127 118,64 krooni (käibemaksuta). Hindamisaktis on hinna määramisel arvestatud, et sõiduki ukselink tagumisel uksel oli katkine ja sõiduki üldine seisukord oli kehv (hindaja sõnade kohaselt „suhteliselt sara“). Nimetatud sõiduk müüdi OÜ-le B15.12.2003 hinnaga 110 169,49 krooni (käibemaksuta). Kostja on ka selle sõiduki puhul väitnud, et tal oli olemas konkreetne ostja hinnaga 127 118,64, kuid nimetatud väite kinnituseks ei ole lisanud täiendavaid tõendeid. Kohus on juba eespool öelnud, et liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 järgi ei ole liisingueseme müük, oluline on vaid selle väärtus. Võttes aluseks hindamisaktis toodud sõiduki väärtust üleandmise hetkel ja sõiduki eest reaalselt saadud müügihinda, siis leiab kohus, et hinnaerinevus on mõistlik ja põhjendatud. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on Riigikohtu kolleegiumi arvates sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud (RKTKo 3-2-1-33-08, p 18).

7(8)

Tsiviilasi nr 2-06-3261 Lepingu nr XXX esemeks oleva vara realiseerimise ja tagastamisega seotud kulusid on hageja kandnud 11 252,67 krooni ulatuses. Antud nõude lahendamise osas viitab kohus eelpool välja toodud seisukohtadele ja põhjendustele seoses lepingu XXX esemeks oleva varaga ning ei pea siinkohal vajalikuks neid korrata. Seega asub kohus seisukohale, et kõnesolev nõue tuleb rahuldada. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamisega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldab esitatud rahaliste nõuete kogusummast lähtudes hagi ligikaudselt 41% ulatuses, peab kohus TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud 59% ulatuses hageja ja 41% ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt on menetlusosalisel õigus nõuda asja lahendanud Harju Maakohtu Tartu mnt kohtumajalt menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. Kostja on maksnud 28.03.2006 riigilõivu Rahandusministeeriumi kontole nr 221023778606 viitenumbriga 2900072592 summas 1 790 krooni. Kuna hagiavaldusele vastuse esitamise eest ei pea kostja riigilõivu maksma lähtuvalt TsMS § 139 lg-st 2, siis on kostjal õigus nõuda riigilõivu tagastamist. TsMS § 150 lg 3 kohaselt tagastatakse riigilõiv riigilõivu tasunud isiku nõudel määruse alusel.

Hannes Olev Kohtunik

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.