2-05-13843/23 - Võlaõigus - Võõrandamislepingud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel (TsMS § 218 lg 3). Asjaolud, hagejate nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 26.01.1998 AS Hesian aktsiate ostu-müügi lepingu, mille kohaselt hagejad ja Villu Pilvet võõrandasid kostjale AS Hesian aktsiad müügihinnaga 1 300 000 krooni. Sellest 549 000 krooni jättis kostja tasumata. Tallinna Ringkonnakohtu 16.05.2005 otsusega tsiviilasjas nr 2-2/276/05 rahuldati Siivi Pilveti ja Thea Pilvet-Martinsoni vastuhagi ja mõisteti Andre Matsovilt välja Siivi Pilveti ja Thea Pilvet-Martinsoni kasuks 549 000 krooni ja kohtukulu 111 522 krooni. Vastavalt AS Hesian aktsiate ostu-müügi lepingu punktile 4.1 kohustus ostja tasuma müüjatele lepinguhinna mittetähtaegsel tasumisel viivist 0,15 % tähtaegselt tasumata lepinguhinnast igas tähtaja ületanud kalendripäevas. Seisuga 01.07.2005 on viiviste võlgnevus kokku 2 034 181,50 krooni. 30.06.2005 esitatud hagiavalduses palusid Siivi Pilvet ja Thea Pilvet-Martinson välja mõista Andre Matsovilt viivisevõlg 10 000 krooni ulatuses. 18.08.2006 suurendasid hagejad viivisenõuet 1 098 000 kroonini. TsMS § 376 lg 1 ja lg 5 p 2 kohaselt on hagejal õigus suurendada haginõuet kuni kohtuvaidluseni esimese astme kohtus, ilma et seda loetaks haginõude muutmiseks. Viivise nõudmine põhivõlga ületavas summas on põhjendatud sellega, et kostja kasutas kohustuse täitmisest kõrvalehoidmiseks hagejaid menetluslikult koormavaid vahendeid. Kriminaalmenetluses teostatud ekspertiisi abil selgus, et kostja võltsis dokumendid kohustuse täitmise kohta. Hagejad ei nõustunud kostja väitega kohustise lõppemise ja kõrvalnõude aegumise kohta. Kostja vastuväide kohustise lõppemise kohta on paljasõnaline ja tõendamata, kuna hagi esitamise ajal ei olnud põhivõlg 549 000 krooni tasutud. Võlasuhe tekkis enne 01.07.2002 (AS Hesian aktsiate ostu-müügi lepingu punktist 2.2 tulenev kohustuse täitmise tähtpäev oli 15.12.1998), millest tulenevalt asjas kuuluvad võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 11 järgi kohaldamisele tsiviilkoodeksi sätted ja enne 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 113 lg-st 1 tulenev hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat. 18.07.2005 leppis üks hagejatest, Siivi Pilvet pandipidajana Rein Silberbergi õigusjärglasega kokku Rein Silberbergi ja Siivi Pilveti vahel 30.01.1998 sõlmitud pandilepingu lõpetamises, mis tagas 26.01.1998 AS Hesian aktsiate ostu-müügi lepingust tulenevaid Siivi Pilveti nõudeid Andre Matsovi vastu. Hagejad leidsid, et nimetatud pandilepingu ja pandiõiguse lõpetamine ei lõpetanud Andre Matsovi võlaõiguslikke kohustusi hagejate ees. Tagatisõiguslik ja võlaõiguslik kohustis ei ole omavahel seotud. Pandiõiguse lõpetamise kokkuleppega seonduvalt tasus pantija õigusjärglane Ene-Liis Silberberg 660 522 krooni. Kostja neid summasid hagejatele tasunud ei ole. Arvestades asjaolu, et hagejad olid pöördunud nõudega kohtu poole 29.06.2005 ning hagejate ja kostja vahel puuduvad muud kokkulepped, siis on hagejatel õigus nõuda kostjalt Andre Matsovilt viivise tasumist. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja oli seisukohal, et kõrvalnõue on esitatud tähtaega ületades, kuna viiviste nõuet 10 000 krooni ei ole esitatud koos põhinõudega. VÕS § 187 lg 1 kohaselt kohustuse lõppemisel lõpevad ka sellega seotud tagatised ja kõrvalkohustused, kui seadusest ei tulene teisiti. Pärast 01.07.2005 suurendatud haginõue on aegunud (VÕSRakS § 9 lg 2; enne 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 113 lg 1; alates 2(8)

01.07.2002 kehtiva TsÜS § 146 lg 1). Hagejad on 30.06.2005 esitatud hagiavalduses asunud seisukohale et nõue kostja vastu on kõiki asjaolusid arvesse võttes 10 000 krooni. Hagiavalduses kohtu teavitamine, et viiviste võlgnevus seisuga 01.07.2005 on suurem kui hagiavalduses toodu, on üksnes informatiivne ja eksitav. Hilisem nõude suurendamine olukorras, kus hagejad olid kõigist nõude tekkimise asjaoludest teadlikud, on pahatahtlik ning põhjendamatu. 18.07.2005 Siivi Pilveti ja Ene-Liis Silberbergi vahel sõlmitud pandilepingu lõpetamise kokkuleppe punktis 4.2 avaldasid pooled, et pandilepinguga tagatud nõude suurus Andre Matsovi vastu on kokku 660 522 krooni, millest põhinõude suurus on 549 000 krooni ning kohtukulude suurus 111 522 krooni. Seega on hagejad ise asunud seisukohale, et seisuga 18.07.2005 oli kostja poolt täitmata nõude suuruseks üksnes põhinõude osa summas 549 000 krooni. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Harju Maakohus rahuldas 04.10.2007 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt Andre Matsovilt hagejate Siivi Pilveti ja Thea Pilvet-Martinsoni kasuks viivise katteks 549 000 krooni. Menetluskulud jättis Harju Maakohus enne 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 alusel poolte endi kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hagi aegunud ning hagejatel oli õigus pärast 01.07.2005 suurendada 30.06.2005 esitatud haginõuet 10 000 krooni viivise saamiseks. Kuni 01.07.2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 113 lg 1 kohaselt on hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRakS) § 9 lg 2 kohaselt, kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. Kehtiva TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Eeltoodust tulenevalt lõppes hagi aegumise tähtaeg 01.07.2005. Hagejate nõue 10 000 krooni viivise saamiseks on esitatud 30.06.2005. Enne 01.01.2006 kehtinud TsMS § 73 lg 2 ja alates 01.01.2006 kehtiva TsMS § 206 lg 1 kohaselt on hagejal õigus hagi eset suurendada. Arvestades seda, et esialgne viivise nõue, 10 000 krooni, on esitatud kohtule 30.06.2005, siis 18.08.2006 esitatud viivise nõude suurendamise avaldus ei ole esitatud tähtaega ületades. Kohus pidas vajalikuks märkida, et Tallinna Ringkonnakohtu lahendatud tsiviilasjas number 2-2/276/05 oli hagi esemeks võlgnevuse nõue ning käesoleva hagi esemeks on viivise nõue. Viivise nõuet saab maksma panna ka eraldi menetluses, näiteks pärast põhinõude rahuldamist. Seega ei oma antud juhul tähtsust asjaolu, et hagejad ei esitanud viivise nõuet koos põhivõla nõudega. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja võlgneb hagejatele 549 000 krooni põhivõlana, milline tuleneb hagejate ja kostja vahel sõlmitud aktsiate ostu-müügi lepingust, mida kostja ei olnud kooskõlas lepingu tingimustega täitnud. Aktsiate ostu-müügi lepingu punkti 4.1 kohaselt lepinguhinna mittetähtaegsel tasumisel kohustub ostja tasuma müüjatele viivist 0,15 % tähtaegselt tasumata lepinguhinnalt igas tähtaja ületanud kalendripäevas. Lepingu punkti 4.3 kohaselt hakatakse viivist arvestama alates tasumise või üleandmise tähtpäevale järgnevast päevast. Lepingu punkti 2.2.6 kohaselt tasub ostja 333 000 krooni müüjale hiljemalt 15.12.1998. TsK § 191 lg 1 kohaselt leppetrahviks (trahviks, viiviseks) loetakse seaduse või lepinguga kindlaksmääratud rahasumma, mille võlgnik on kohustatud tasuma kreeditorile kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral. TsK § 194 3(8)

lg 1 esimese lause kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv (trahv, viivis) on ülemäära suur, võrreldes kreeditori kahjudega, on kohtul õigus leppetrahvi (trahvi, viivist) vähendada. Arvestades seda, et hagejad nõuavad viivist põhivõlga kaks korda ületavas summas 1 098 000 krooni ning ei ole tõendanud ega põhjendanud kahju tekkimist selles ulatuses, mõistis kohus kostjalt hagejate kasuks välja viivise üksnes põhivõla summa ulatuses, s. o 549 000 krooni. Kohus andis hinnangu kostja esitatud pandilepingule ja leidis, et Rein Silberbergi ja Siivi Pilveti vahel 30.01.1998 sõlmitud pandilepingu lõpetamine hagimenetluse ajal 18.07.2005 ei mõjuta hagimenetluse poolte vahelist võlasuhet. Pandilepinguga olid tagatud kõik Siivi Pilveti nõuded Andre Matsovi vastu, mis tulenevad 26.01.1998 sõlmitud AS Hesian aktsiate ostu-müügi lepingu punktist 2.2.3.-2.2.6, summas 1 105 000 krooni, samuti pandilepingust ja/või seadusest tulenevad ning tulevikus tekkida võivad pandipidaja nõuded. 18.07.2005 leppisid Rein Silberbergi õigusjärglane Ene-Liis Silberberg ja Siivi Pilvet kokku, et lõpetavad kõnesoleva pandilepingu ja selle alusel tekkinud pandiõiguse. Kokkuleppe punkti 4.2 kohaselt pandilepinguga tagatud nõuded ei ole täidetud, täitmata nõude suurus on kokku 660 522 krooni, millest põhinõude suurus on 549 000 krooni ning kohtukulude suurus 111 522 krooni. Nimetatud summa kohustus pantija tasuma Siivi Pilveti kontole. Maakohtu hinnangul ei tähenda pandilepingu lõpetamine veel seda, et kostjal puuduksid hagejate ees võlaõiguslikud kohustused. Pandiõiguse lõpetamise kokkuleppega lõpetati pandileping ja pandiõigus, kuid pandiõigus, mis on tagatisõigus, ei ole seotud võlaõigusliku kohustusega. Seoses pandiõiguse kokkuleppe lõppemisega tasus Ene-Liis Silberberg 660 522 krooni. See, kas kostja on nimetatud summa tasunud Ene-Liis Silberbergile, ei ole hagejale ega ka kohtule teada. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et hagejad on pöördunud kohtusse 29.06.2005 ning menetlusosaliste vahel puuduvad muud kokkulepped, siis on hagejatel õigus nõuda kosjalt viivise tasumist. See, kui lõppes pandiõigus, ei muutnud ega lõpetanud võlasuhet, mis tulenes aktsiate ostu-müügi lepingust. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Kostja Andre Matsov palub esitatud apellatsioonkaebuses tühistada Harju Maakohtu 04.10.2007 otsuse osas, milles hagi rahuldati, ja teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Apellant palub jätta menetluskulud vastustajate kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on avaldus hagihinna suurendamiseks esitatud õigusliku aluseta ja hagi on aegunud. Hagejad esitasid viivise nõude 30.06.2005 summas 10 000 krooni ning hagihinna suurendamine pärast 01.07.2005 on vastuolus võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRakS) § 9 lg-ga 2, millest tulenevalt kuulub hagi esitamisel kohaldamisele kehtiva TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg kolm aastat. Hagiavalduse aegumisele eelneval päeval kohtu teavitamine, et viiviste võlgnevus 01.07.2005 on suurem kui hagiavalduses toodu, saab olla üksnes informatiivse tähendusega, niivõrd kui hagejatele olid viivisenõude aluseks olevad asjaolud hagi esitamise aja seisuga teada ning nad ei esitanud 18.08.2006 haginõude suurendamisel uusi asjaolusid ega tõendeid, mis oleksid olnud nõude suurendamise aluseks. Esimese astme kohus kohaldas eeltoodust tulenevalt ebaõigesti VÕSRakS § 9 lg 2 ning rakendas materiaalõigussuhte aegumise tuvastamisel ekslikult menetlusõiguse norme. Kaevatavas otsuses viidatud menetlusnormid haginõude suurendamise kohta on asjakohased üksnes menetlusõiguslikust seisukohast. Hagi aegumine on materiaalõiguslik instituut. Materiaalõiguse tähenduses peetakse nõude all silmas õigust nõuda teiselt isikult teatud teo tegemist (TsÜS § 142 lg 1), mis aegub seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Aegumine tähendab, et pärast aegumistähtaja möödumist ei ole lubatud nõuet võlgniku vastuväite korral rahuldada. Hagi oleks tulnud 10 000 krooni 4(8)

ületavas osas rahuldamata jätta, kuna puudub vaidlus, et aegumistähtaeg möödus 01.07.2005 ja enne nimetatud tähtpäeva nõudsid hagejad kostjalt üksnes 10 000 krooni tasumist. Enne ja pärast 01.07.2005 käesolevas tsiviilasjas kohtule esitatud viivisenõuded on aegumise mõttes selgelt eristatavad nõuded, sõltumata sellest, et nõude alus on sama ja menetlusõiguslikult on hagejal õigus haginõuet suurendada. Kui kohus haginõuet aegunuks ei tunnista, palub apellant ringkonnakohtul anda hinnang kostja väidetele viivisenõude esitamise vastuolust hea usu põhimõttega (enne 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 108), millele esimese astme kohus ei vastanud. Kostja väitis, et kuna hagejad ei nõudnud viivist koos põhivõlaga, tekkis tal arusaam, et hagejad viivist temalt ei nõua. Hagi esitamine viimasel päeval enne hagitähtaja aegumist on hea usu põhimõtte vastane ja kostjat ilmselgelt eksitav. Hagejad toimisid hea usu põhimõtte vastaselt, jättes viivisenõude mõistliku tähtaja jooksul esitamata ning suurendades nõuet pärast aegumistähtaja möödumist. Hagejatele ei saanud hagi esitamise ja haginõude suurendamise vahelisel perioodil teatavaks mingeid uusi asjaolusid, millele tuginedes hagi hinda suurendati. Apellant leiab, et esimese astme kohus on otsuse tegemisel ebaõigesti hinnanud Rein Silberbergi ja Siivi Pilveti vahel 30.01.1998 sõlmitud pandilepingut ja 18.07.2005 pandilepingu lõpetamise kokkulepet. Pandilepingu punkti 3.1 kohaselt olid pandiga tagatud kõik pandipidaja Siivi Pilveti nõuded Andre Matsovi vastu, nii põhinõuded kui kõrvalnõuded, sealhulgas intressid, viivised, trahvid, mis tulenevad pandipidaja, Thea Pilveti ja Villu Pilveti ning Andre Matsovi vahel 26.01.1998 sõlmitud aktsiate ostu-müügi lepingust. Pandilepingu lõpetamise kokkuleppe punktis 4.2 avaldasid pantija õigusjärglane ja Siivi Pilvet, et täitmata nõude suurus on kokku 660 522 krooni, millest põhinõude suurus on 549 000 krooni ning kohtukulude suurus 111 522 krooni. Seega on hageja ise tunnistanud, et 18.07.2005 seisuga oli täitmata nõude suuruseks üksnes põhinõude osa summas 549 000 krooni. Viivisenõue tuleb jätta rahuldamata ka põhjusel, et hageja on notariaalselt tõestatud lepingus omaks võtnud viivisenõude puudumise. Vastuväited apellatsioonkaebusele Hagejad vaidlevad kostja apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. Vastuapellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Hagejad esitasid vastuapellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada Harju Maakohtu 04.10.2007 otsuse hagi rahuldamata jäetud osas ja teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt hagejate kasuks välja täiendavalt 549 000 krooni viivist, mille tulemusena hagejate viivisenõue rahuldatakse täies ulatuses summas 1 098 000 krooni. Hagejad vaidlustavad Harju Maakohtu 04.10.2007 otsust viivisenõude osalise rahuldamata jätmise osas ning leiavad, et viivise vähendamine kohtu algatusel ilma kostja sellekohase taotluseta oli vastuolus TsK § 194 lg-ga 1 ning Riigikohtu praktikaga. Hagejad olid haginõude suurendamise avalduses põhjendanud viivisenõude suurust 1 098 000 krooni, mille esimese astme kohus jättis tähelepanuta. Hagejad põhjendasid, et arvesse võttes kostja Andre Matsovi poolt kohustuse täitmisest kõrvalehoidmise viise, pahatahtlikkust ja menetluslikku koormatust, on hagejad õigustatud nõudma viivist põhivõla kahekordses suuruses. Põhivõla 549 000 krooni tasus kolmas isik (pantija) kostja eest 19.07.2005. Põhivõla suurus on tuvastatud Tallinna Ringkonnakohtu 16.05.2005 otsusega, mis jõustus 26.10.2005. Iga-aastane viivitus tõi kaasa lepingulise viivisesumma suurenemise 300 577,50 krooni ulatuses.

Vastuväited vastuapellatsioonkaebusele Kostja vaidleb hagejate vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja palub jätta kohtukulud, sealhulgas vastuapellatsioonimenetluse kulud hagejate kanda. Kostja ei nõustu hagejate seisukohaga, et kohus vähendas viivist kostja taotluseta. Kostja on esimese astme kohtumenetluses alternatiivselt taotlenud viivise vähendamist nõude ebamõistlikkuse tõttu. Kostja on seisukohal, et viivisenõude õigeaegne esitamata jätmine on käsitatav nii võlausaldaja kohustuse kui ka hea usu põhimõtte rikkumisena, mis on viivisenõude vähendamise aluseks. Viivise vähendamise motiivid nähtuvad kaevatavast kohtuotsusest ja on kontrollitavad, mistõttu vastuapellatsioonkaebuse väited ei anna alust kaevatava otsuse tühistamiseks. Esimese astme kohus on õigesti tuvastanud, et hagejad ei ole tõendanud kahju tekkimist, mis õigustaks viivise sissenõudmist põhivõlast suuremas ulatuses. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosaliste esindajad ning tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et apellandi Andre Matsovi apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata alljärgnevatel asjaoludel. Kolleegium leiab, et apellandi seisukoht viiviste nõude aegumise osas on ekslik. Maakohus on otsust aegumise osas seaduse nõuete kohaselt põhjendanud. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et enne 01.01.2006 kehtinud TsMS § 73 lg 2 ja alates 01.01.2006 kehtiva TsMS § 206 lg 1 kohaselt on hagejal õigus hagi eset suurendada. Kuivõrd viivise nõue 10 000 krooni väljamõistmiseks oli esitatud enne aegumistähtaja möödumist, siis 18.08.2006 esitatud viivise nõude suurendamise avaldus ei ole esitatud tähtaega ületades. Apellandi väide on õige, et TsÜS § 138 lg 1 kohaselt õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. Toimiku materjalide kohaselt apellant ise ei täitnud vaidlusaluse 26.01.1998 aktsiate ostu-müügi lepingust tulenevat ostuhinna tasumise kohustust, millest tulenevalt on esitatud viiviste nõue. Kolleegium ei tuvastanud, et hagejate käitumine viiviste nõude esitamisel oleks olnud vastuolus hea usu põhimõttega. Asjaolu, et hagi esitati 30.06.2005 viiviste 10 000 krooni väljamõistmiseks ning 18.08.2006 suurendati hagihinda, on hagejate protsessuaalne õigus tulenevalt TsMS § 206 lg-st 1. Seega ei saa seadusandja poolt menetlusosalisele antud õigus olla vastuolus hea usu põhimõttega. Asjaolu, et viivise nõuet hagejad ei esitanud koos põhivõla nõudega, on samuti hagejate protsessuaalne õigus ning kõrvalnõuet on võimalik esitada iseseisva nõudena. Viiviste nõudes olid pooled kokku leppinud lepingu punktis 4.1. Seega ei saanud hagejate käitumine olla kostjale üllatuslik ning kostja pidi sellega lepinguliste kohustuste täitmata jätmisel arvestama. Kolleegium ei nõustu apellandi väitega, et maakohus on ebaõigesti hinnanud 30.01.1998 sõlmitud pandilepingut ja 18.07.2005 pandilepingu lõpetamise kokkulepet ning et hageja on notariaalselt tõestatud lepingus omaks võtnud viivisenõude puudumise. 30.01.1998 pandilepingu punktist 3 .1. ilmneb, et pandi esemele seatud pandiga olid tagatud kõik pandipidaja nõuded kostja vastu nii põhinõude kui ka kõrvalnõude osas. 18.07.2005 pandilepingu lõpetamise kokkuleppe punktis 4.2. müüja Ene-Liis Silberberg ja Siivi Pilvet avaldasid, et pandilepinguga olev nõue ei ole täidetud põhivõla 549 000 krooni ja kohtukulude 111 522 krooni osas.

Pandilepingu lõpetamine ei saanud võtta hagejatelt õigust nõuda viiviseid. Sellist tingimust kokkulepe ei sisalda. Kolleegium juhib apellandi tähelepanu, et antud kokkuleppes ei osalenud hageja Thea PilvetMartinson. Juba tulenevalt eeltoodust on apellandi väide ekslik, et pandilepingu lõpetamisega lõppes ka tema kohustus viiviseid maksta. Seega on maakohus põhjendatult rahuldanud hagi ja kostjalt välja mõistnud viivised põhivõla ulatuses summas 549 000 krooni. Maakohus on nõuet eelnimetatud summa väljamõistmisel põhjendanud ning kolleegium nõustub kohtu põhjendustega. Kolleegium leiab, et Siivi Pilveti ja Thea Pilvet-Martinsoni vastuapellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub õiguslik alus. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga selles, et viiviste nõue oli ülemäära suur ning asjaolu, et hagejatel tekkis kahju seoses lepinguliste kohustuste täitmata jätmisega, hagejad ei tõendanud. Millest tulenevalt on kohus põhjendatult vähendanud viiviste nõuet põhivõla suuruseni 549 000 krooni. Apellandi seisukoht selles, et tegelikult on viiviste summa oluliselt suurem ning kostja on käitunud pahatahtlikult, ei anna alust otsuse tühistamiseks. Asjaolu, et kostja ei täitnud lepingulisi kohustusi, oligi viiviste väljamõistmise aluseks. Apellandi väidetel ei ole kostja esitanud taotlust viiviste vähendamiseks, millest tulenevalt puudub maakohtul alus viiviste vähendamiseks. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõigusnormide rikkumist viiviste vähendamisel ning nõustub Andre Matsovi vastuväitega vastuapellatsioonkaebusele. Toimikus olevatest materjalidest ilmneb, et kostja on kogu menetluse kestel vastu vaielnud viiviste nõude suurendamisele, leides, et see on liialt suur ning ta palus lähtuda üksnes viivise nõudest 10 000 krooni. Kuigi kostja ei ole selgesõnaliselt oma taotlust viiviste vähendamiseks formuleerinud, on ta kogu menetluse vältel palunud viiviseid välja mõista mitte üle 10 000 krooni, seega on sisuliselt taotlenud viiviste vähendamist. Kehtinud TsK § 194 lg 1 ning ka VÕS § 162 lg 1 annab kohtule õiguse leppetrahvi vähendamiseks mõistliku suuruseni, millist õigust ongi kohus otsuse tegemisel kasutanud. Kolleegium leiab, et viiviste väljamõistmisel ei oma tähendust see asjaolu, et põhivõlg on tasutud kolmanda isiku poolt. Ka ei anna alust viiviseid välja mõista enam kui põhivõla ulatuses see asjaolu, et iga-aastane viivitus suurendas viiviseid 300 577,50 krooni. Kahju olemasolu hagejad ei tõendanud, mistõttu puudus alus viiviseid nõuda üle põhivõlgnevuse. Menetluskulu jaotamine Kuivõrd nii apellatsioonkaebus kui ka vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta poolte endi kanda.