Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-108-08 Tartu, 26. november 2008. a Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Ants Kull ja Villu Kõve Siivi Pilveti ja Thea Pilvet-Martinsoni hagi Andre Matsovi vastu 1 098 000 krooni viivise saamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 27. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-05-13843 Andre Matsovi kassatsioonkaebus Hagejad Siivi Pilvet (isikukood xxxxxxxxxxx) ja Thea PilvetMartinson (isikukood xxxxxxxxxxx), nende esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik Kostja Andre Matsov (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Tarvo Lindma 27. oktoober 2008. a, kirjalik menetlus
1.Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 27. mai 2008. a otsust tsiviilasjas nr 2-05-13843 põhjenduste osas. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
2.Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Siivi Pilvet ja Thea Pilvet-Martinson (hagejad) esitasid 30. juunil 2005 Tallinna Linnakohtule hagi Andre Matsovi (kostja) vastu, milles palusid kostjalt välja mõista lepingu rikkumisest tuleneva viivise 10 000 krooni. 18. augustil 2006. a esitasid hagejad avalduse hagi hinna suurendamise kohta, paludes kostjalt välja mõista viivise 1 098 000 krooni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 26. jaanuaril 1998. a aktsiate ostu-müügilepingu (edaspidi müügileping), mille järgi hagejad ja Villu Pilvet võõrandasid kostjale AS Hesian aktsiad müügihinnaga 1 300 000 krooni. Kostja jättis müügihinnast 549 000 krooni tasumata. Tallinna Ringkonnakohus mõistis 16. mai 2005. a otsusega tsiviilasjas nr 2-2/276/05 Andre Matsovilt Siivi Pilveti ja Thea Pilvet-Martinsoni kasuks välja tasumata jäänud müügihinna 549 000 krooni ja kohtukulu 111 522 krooni. Müügilepingu kohaselt kohustus ostja tasuma müüjatele juhul, kui ta ei tasu lepinguhinda tähtaegselt, päevas 0,15% tähtaegselt tasumata lepinguhinnast. Seisuga 1. juuli 2005. a on kostja viivisevõlgnevus kokku 2 034 181 krooni 50 senti. Viivise nõudmine põhivõlga ületavas summas on põhjendatud sellega, et kostja kasutas kohustuse täitmisest kõrvalehoidmiseks hagejaid menetluslikult koormavaid vahendeid. Kriminaalmenetluses tehtud ekspertiisi kohaselt võltsis kostja dokumente kohustuse täitmise kohta. See, et hagejad suurendasid menetluse käigus viivisenõuet, ei ole vastuolus tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätetega. Hagejate viivisenõue ei ole aegunud.
30.jaanuaril 1998. a sõlmisid Rein Silberg pantijana ja hageja S. Pilvet pandipidajana pandilepingu, mis tagas müügilepingust tulenevaid S. Pilveti nõudeid kostja vastu. 18. juulil 2005. a leppis S. Pilvet
pantija õigusjärglasega kokku pandilepingu lõpetamises. Hagejad leiavad, et pandilepingu ja pandiõiguse lõpetamine ei lõpetanud kostja võlaõiguslikke kohustusi hagejate vastu. Pandiõiguse lõpetamise kokkuleppega seonduvalt tasus pantija õigusjärglane 660 522 krooni. Kostja ei ole seda summat hagejatele tasunud. Arvestades, et hagejad esitasid oma nõude kohtule 30. juunil 2005 ning pooltel ei ole muid kokkuleppeid, on hagejatel õigus nõuda kostjalt viivise tasumist.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta see rahuldamata. Ta leidis, et 10 000 krooni suuruse viivise nõue on esitatud tähtaega ületades, sest kõrvalnõuet ei ole esitatud koos põhinõudega. Võlaõigusseaduse sätete kohaselt lõpevad kohustuse lõppemisel ka sellega seotud tagatised ja kõrvalkohustused, kui seadusest ei tulene teisiti. Pärast 1. juulit 2005. a suurendatud haginõue on aegunud. Hilisem nõude suurendamine olukorras, kus hagejad olid kõigist nõude tekkimise asjaoludest teadlikud, on pahatahtlik ning põhjendamata. Pandilepingu lõpetamise kokkuleppes avaldasid pooled, et pandilepinguga tagatud nõue kostja vastu on kokku 660 522 krooni (põhinõude suurus 549 000 krooni ning kohtukulude suurus 111 522 krooni). Seega asusid hagejad seisukohale, et seisuga 18. juuli 2005. a oli kostjal täitmata üksnes põhinõue 549 000 krooni.
3.Harju Maakohus (kes menetles asja alates 1. jaanuarist 2006) rahuldas 4. oktoobri 2007. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hagejate kasuks välja viivise katteks 540 000 krooni. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hagi aegunud ning hagejatel oli õigus pärast 1. juulit 2005 suurendada oma nõuet. Kuni 1. juulini 2002. a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 113 lg 1 järgi on hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg kümme aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 2 sätestab, et kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. a. Kehtiva TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Eeltoodust tulenevalt lõppes hagi aegumise tähtaeg 1. juulil 2005. Hageja on esitanud nõude 10 000 krooni viivise saamiseks 30. juunil 2005. Enne 1. jaanuari 2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 73 lg 2 ja alates sellest kuupäevast kehtiva TsMS § 206 lg 1 järgi on hagejal õigus hagi eset suurendada. Kuivõrd esialgne viivisenõue oli esitatud tähtaegselt, siis ei ole ka 17. augustil 2006 esitatud viivisenõude suurendamise avaldus esitatud tähtaega ületades. Hageja viidatud tsiviilasjas nr 2-2/276/05 oli hagi esemeks võlgnevuse tasumise nõue ning vaadeldava hagi esemeks on viivisenõue. Asjas ei ole tähtsust sellel, et hagejad ei esitanud viivisenõuet koos põhivõla nõudega. Viivisenõuet saab maksma panna ka eraldi menetluses, näiteks pärast põhinõude rahuldamist. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja võlgneb hagejatele tulenevalt müügilepingu rikkumisest 549 000 krooni põhivõlana. Selle lepingu p 4.1 sätestab, et lepinguhinna mittetähtaegsel tasumisel kohustub ostja tasuma müüjatele viivist päevas 0,15% tähtaegselt tasumata lepinguhinnast. Lepingu
p 4.3 kohaselt hakatakse viivist arvestama alates tasumise või üleandmise tähtpäevale järgnevast päevast. Lepingu p 2.2.6 järgi tasub ostja müüjale 333 000 krooni hiljemalt 15. detsembril 1998. ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 191 lg 1 järgi loetakse leppetrahviks (trahviks, viiviseks) seaduse või lepinguga kindlaksmääratud rahasumma, mille võlgnik on kohustatud tasuma kreeditorile kohustise täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral. TsK § 194 lg 1 esimese lause kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv (trahv, viivis) on ülemäära suur võrreldes kreeditori kahjudega, on kohtul õigus leppetrahvi (trahvi, viivist) vähendada. Hagejad nõuavad viivist summas, mis on kaks korda suurem kui põhivõlg, kuid ei põhjenda nii suure kahju tekkimist. Seega tuleb kostjalt hagejate kasuks välja mõista viivis üksnes põhivõla summa ulatuses, s.o 549 000 krooni.
30.jaanuaril 1998. a sõlmitud pandilepingu lõpetamine menetluse ajal 18. juulil 2005. a ei mõjuta vaadeldavas menetluses pooltevahelist võlasuhet. Pandilepingu alusel on pandi esemele seatud pandiga tagatud kõik pandipidaja nõuded (nii põhinõuded kui ka kõrvalnõuded) kostja vastu, mis tulenevad aktsiate ostu-müügilepingu p-dest 2.2.3-2.2.6, summas 1 105 000 krooni, samuti pandilepingust ja/või seadusest tulenevad ning tulevikus tekkida võivad pandipidaja nõuded.
18.juulil 2005. a leppisid pantija õigusjärglane ja S. Pilvet kokku, et lõpetavad pandilepingu ja selle alusel tekkinud pandiõiguse. Selle kokkuleppe p 4.2 kohaselt ei ole pandilepinguga tagatud nõuded täidetud, täitmata nõude suurus on kokku 660 522 krooni (põhinõue 549 000 krooni + kohtukulud 111 522 krooni). Pantija kohustus selle summa tasuma S. Pilveti kontole. Pandilepingu lõpetamine ei tähenda, et kostjal pole hagejate vastu võlaõiguslikku kohustust. Pandiõiguse lõpetamise kokkuleppega lõpetati pandileping ja pandiõigus kui tagatisõigus. Tagatisõigus ei ole aga seotud võlaõigusliku kohustusega. Pandiõiguse kokkuleppe lõppemise tõttu tasus pantija õigusjärglane 660 522 krooni. Kohtule ei ole teada, kas kostja tasus nimetatud summa pantija õigusjärglasele. Arvestades, et hagejad esitasid oma nõude kohtule 30. juunil 2005 ning pooltel ei ole muid kokkuleppeid, on hagejatel õigus nõuda kostjalt viivise tasumist. Pandiõiguse lõppemine ei muutnud ega lõpetanud võlasuhet, mis tulenes müügilepingust.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati ja teha uue otsuse, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata.
5.Hagejad esitasid vastuapellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada hagi rahuldamata jäetud osas, ja teha tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldada hagejate viivisenõue täies ulatuses. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 27. mai 2008. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus hagi aegumise kohta on seaduse nõuete kohaselt põhjendatud. Tulenevalt enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 73 lg-st 2 ning alates samast kuupäevast kehtiva TsMS § 206 lg-st 1 on hagejatel õigus suurendada hagi eset. Kuivõrd nõue 10 000 krooni viivise väljamõistmiseks oli esitatud enne aegumistähtaja möödumist, siis 18. augustil
2006 esitatud viivisenõude suurendamise avaldus ei ole esitatud tähtaega ületades. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et hagejate käitumine viivisenõude esitamisel oleks olnud vastuolus TsÜS § 138 lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõttega. Hagihinna suurendamine oli tulenevalt TsMS § 206 lg-st 1 hagejate protsessuaalne õigus. Seadusega menetlusosalisele antud õigus ei saa olla vastuolus hea usu põhimõttega. Toimiku materjalide kohaselt ei ole kostja ise toiminud heas usus, kui jättis täitmata müügilepingus sätestatud ostuhinna tasumise kohustuse, millest tulenevalt on esitatud viivisenõue. Samuti oli hagejatel protsessuaalne õigus esitada viivisenõue iseseisva nõudena eraldi põhinõudest. Viivisenõudes leppisid pooled kokku müügilepingu p-s 4.1. Seega ei saanud hagejate käitumine olla kostjale üllatuslik ning ta pidi sellega lepinguliste kohustuste täitmata jätmisel arvestama. Maakohus hindas õigesti pandilepingut ja selle lõpetamise kokkulepet. Pandilepingu lõpetamine ei saanud võtta hagejalt õigust nõuda viivist. Sellist tingimust kokkulepe ei sisalda. Kostja väide, et pandilepingu lõpetamisega lõppes ka tema kohustus viivist maksta, on ekslik ka seetõttu, et pandilepingu lõpetamise kokkuleppes ei osalenud hageja T. Pilvet-Martinson. Nõustuda võib maakohtu põhjendustega, et kostjalt tuleb välja mõista viivis põhivõla ulatuses, s.o 549 000 krooni. Hagejate vastuapellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole samuti alust. Maakohus leidis õigesti, et viivisenõue on ülemäära suur ja hagejad ei tõendanud, et neil tekkis kahju kostja kohustuste täitmata jätmise tõttu. Hagejate väide, et tegelikult on viivis oluliselt suurem ning kostja käitus pahatahtlikult, ei anna alust maakohtu otsust tühistada. See, et kostja ei täitnud lepingulisi kohustusi, oligi viivise väljamõistmise aluseks. Nõustuda ei saa ka hagejate väitega, et kostja ei taotlenud viivise vähendamist. Kostja on kogu menetluse kestel vaielnud vastu viivisenõude suurendamisele, leides, et see on liialt suur, ning paludes lähtuda üksnes 10 000 krooni suurusest viivise nõudest. Seega on kostja sisuliselt taotlenud viivise vähendamist. Kehtinud TsK § 194 lg 1 ning ka VÕS § 162 lg 1 annab kohtule õiguse vähendada leppetrahvi mõistliku suuruseni. Viivise väljamõistmisel ei ole tähtsust sellel, et põhivõla on tasunud kolmas isik. Kahju tekkimist hagejad ei tõendanud, seega ei olnud alust nõuda viivist üle põhivõlgnevuse.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti kostja apellatsioonkaebus rahuldamata, ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohus leidis vääralt, et hagejate nõue ei ole aegunud. Hagi aegumine on oma olemuselt materiaalõiguslik instituut ning aegumist ei saa tuvastada menetlusõiguse normidele (TsMS § 206 lg 1) tuginedes. See, et hagi hinda suurendatakse või muudetakse hagi eset, on oluline üksnes menetlusõiguslikust seisukohast. Pooled ei vaidle selle üle, et pärast 1. juulit 2005. a ei saanud hageja enam nõuet esitada. Enne seda tähtpäeva nõudsid hagejad üksnes 10 000 krooni tasumist. Ülejäänud summa, 1 098 000 krooni tasumist nõudsid hagejad alles 18. augustil 2006. a. Need nõuded on TsÜS § 142 lg 1 mõttes erinevad nõuded, sõltumata sellest, et nende alus on sama, ja menetlusõiguslikult on hagejatel õigus hagi eset muuta ja nõuet suurendada. Seega, enne aegumistähtaja möödumist esitati üksnes nõue 10 000 krooni saamiseks, ülejäänud nõue on aegunud.
Ringkonnakohus leidis ekslikult, et hagejate nõue ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Hagejatel oli formaalne õigus esitada viivisenõue, kuid nad kasutasid seda vastuolus hea usu põhimõttega. See, et hagejad esitasid oma nõude viimasel päeval enne tähtaja aegumist, on vastuolus hea usu põhimõttega ja kostjat eksitav. Samuti ei nõudnud hagejad põhivõla sissenõudmise menetluses kordagi viivisevõla tasumist. Hagejad lasksid viivisenõudel suureneda, esitamata sellekohast nõuet mõistliku aja jooksul. Ringkonnakohus põhjendas ebaõigesti hagejate tegevuse vastavust hea usu põhimõttele sellega, et nad tegutsesid õiguspäraselt. Ringkonnakohus hindas vääralt pandilepingust tulenevaid poolte õigusi ja kohustusi. Pandilepingu p 3.1 järgi on pandiesemele seatud pandiga tagatud kõik pandipidaja nõuded (nii põhi- kui kõrvalnõuded) kostja vastu, mis tulenevad müügilepingust. Pandilepingu lõpetamise kokkuleppe p 4.2 kohaselt ei ole pandilepinguga tagatud nõuded täidetud, täitmata nõude suurus on kokku 660 522 krooni. Kuna eeltoodu avaldati pantijale, kes tagas pandiga kostja kohustusi, siis oli kostjal piisav alus tugineda VÕS § 207 lg 2 järgi selliselt antud lubadusele. Seega asus hageja ise seisukohale, et seisuga 18. juuli 2005 oli kostja poolt täitmata nõude suuruseks üksnes põhinõude osa 549 000 krooni. Järelikult on hageja kinnitanud, et tal ei ole viivisenõuet kostja vastu.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 691 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata. Kolleegium muudab TsMS § 692 lg 2 alusel ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
9.30. juunil 2005. a esitatud hagiavalduse kohaselt palusid hagejad kostjalt välja mõista müügilepingu rikkumisest tuleneva viivise 10 000 krooni. 18. augustil 2006. a esitasid hagejad avalduse hagi hinna suurendamise kohta, paludes kostjalt välja mõista viivise 1 098 000 krooni. Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, kas hageja viivisenõue on aegunud ja tuleb jätta seetõttu rahuldamata. Kassatsioonkaebuses nõustub kostja hagejatega, et hagi 10 000 krooni saamiseks on esitatud enne aegumistähtaja möödumist.
10.Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega, et hagejate nõude aegumistähtaega tuleb arvestada alates 1. juulist 2002. a. Maakohus juhindus siinkohal enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS (1994) § 113 lg-st 1, mis sätestab hagi korras õiguste kaitse üldiseks aegumistähtajaks kümme aastat ning pärast 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS (2002) § 146 lg-st 1, mille kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Maakohus võrdles VÕSRS § 9 lg 2 alusel viidatud sätete regulatsiooni ning asus seisukohale, et hageja nõude aegumistähtaega tuleb arvestada TsÜS (2002) § 146 lg 1 järgi alates 1. juulist 2002. a.
11.Müügilepingu järgi leppisid pooled kokku kostja maksekohustuse tähtpäevades (27. jaanuar 1998, 2. veebruar 1998, 15. aprill 1998, 15. august 1998 ja 15. detsember 1998). Seega muutus iga osamakse sissenõutavaks osamakse tähtaja saabumisel ja iga osamakse tasumisega viivitamisel tuli arvestada viivist. Kolleegium märgib, et kohtud jätsid viivisenõude lahendamisel tähelepanuta, et nii kehtinud kui ka kehtivas tsiviilseadustiku üldosa seaduses on sätestatud erinorm, milles reguleeritakse korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude aegumist. Nii kehtestas TsÜS (1994)
§ 118, et kui kohustus tuleb täita ositi, aegub iga osa täitmise nõue eraldi. TsÜS (1994) § 133 lg 1 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg kümme aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. TsÜS (2002) § 154 kohaselt on korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. VÕSRS § 9 lg 2 sätestab, et kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. a. Võrreldes viidatud seadustes korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõuete aegumistähtaegu (kehtiva seaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt), saab VÕSRS § 9 lg 2 alusel järeldada, et vaadeldavas asjas tuleb viivise aegumistähtaega arvestada alates 1. juulist 2002. a. Seega tuleneb viidatud sätete analüüsist sama järeldus, millele jõudsid ka asja lahendanud kohtud. Eeltoodust tulenevalt on õige ringkonnakohtu lõppjäreldus hagejate nõude aegumistähtaja arvestamise algusaja kohta.
12.Kostja leiab kassatsioonkaebuses, et hagejate 30. juunil 2005. a ja 18. augustil 2006. a esitatud nõuded on erinevad nõuded ning kuivõrd enne aegumistähtaja möödumist esitati üksnes hagi 10 000 krooni saamiseks, siis on ülejäänud haginõue 1 098 000 krooni saamiseks aegunud. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Hagejad nõuavad kostjalt müügilepingust tuleneva maksekohustuse täitmisega viivitamise eest lepingus kokkulepitud viivist. Nii kohustub kostja müügilepingu järgi tasuma lepinguhinna tähtaegselt tasumata jätmisel hagejatele viivist päevas 0,15% tähtaegselt tasumata lepinguhinnast (lepingu p 4.1) ning viivist arvestatakse alates tasumise või üleandmise tähtpäevale järgnevast päevast (p 4.3). Hagiavalduse kohaselt on hagejad arvestanud viivise seisuga 31. detsember 1998 (tulenevalt 8. jaanuaril 1999. a kostjale esitatud pretensioonist) ja lisanud sellele päevade kaupa arvestatava viivise kuni 1. juulini 2005. Seega on kohtud jõudnud õigele järeldusele, et vaadeldavas asjas on tegu ühtse hagiesemega - viivisenõudega - ning kostja väide hageja esitatud erinevate nõuete kohta on ekslik. Aegumine peatub TsÜS § 160 lg 1 kohaselt õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Aega, mille kestel oli aegumine peatunud, ei loeta TsÜS § 168 lg 1 järgi aegumistähtaja hulka. Kuivõrd vaidlusalusel juhul on erinevatel kuupäevadel esitatud hagide ese ühtne viivisenõue, siis peatus aegumistähtaja piires 30. juunil 2005. a hagi esitamisega nõude aegumine kõigi müügilepingust tulenevate viivisenõuete jaoks (kogu kostjalt saada oleva viivise jaoks). Seega leidsid kohtud õigesti, et kuivõrd hagi 10 000 krooni viivise saamiseks on esitatud enne 1. juulit 2002, siis oli ka viivisenõude suurendamise avaldus esitatud aegumistähtaja piires.
13.Kolleegium ei nõustu kostja kassatsioonkaebuse väitega, et hagejate käitumine viivisenõude esitamisel oli vastuolus TsÜS §-s 138 sätestatud hea usu põhimõttega. Haginõude suurendamine on
tulenevalt TsMS § 206 lg-st 1 menetlusosalise õigus. Samuti ei tulene seadusest keeldu, mille kohaselt tuleks viivisenõue esitada kohtule koos põhinõudega. Hagi müügilepingust tuleneva viivise saamiseks esitati aegumistähtaja piires pärast seda, kui Tallinna Ringkonnakohus mõistis 16. mai 2005. a otsusega kostjalt välja müügilepingust tuleneva põhivõlgnevuse. Hagejad suurendasid
30.juunil 2005. a esitatud viivisenõuet kohtumenetluse käigus 18. augustil 2006. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et asjas tuvastatud asjaoludel ei saa hagejate käitumist menetlusõiguste teostamisel pidada hea usu põhimõtte vastaseks käitumiseks. Hagi korras õiguste kaitsmine võib jääda tagajärjetuks juhul, kui hagi on esitatud seaduses sätestatud aegumistähtaega ületades. Nii võtab kohus TsÜS § 143 järgi nõude aegumise arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Riigikohus on
3.juunil 2003. a tsiviilasjas nr 3-2-1-70-03 tehtud otsuse (RT III 2003, 21, 207) p-s 13 selgitanud, et seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada. Seda õigustaksid ainult erandlikud asjaolud. Kolleegium jääb viidatud seisukoha juurde.
14.TsMS § 688 lg 5 teise lause kohaselt ei uuri Riigikohus uuesti madalama astme kohtutes kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid. Ringkonnakohus nõustus maakohtu poolt vaidlusalusele pandilepingule ja pandilepingu lõpetamise kokkuleppele antud hinnanguga, leides, et S. Pilveti leping kolmanda isikuga ei võta hagejatelt õigust nõuda kostjalt viivist. Ringkonnakohus on kooskõlas menetlusõiguse normidega otsuses oma järeldust seaduse nõuetele vastavalt põhjendanud ning kostja väidetele vastanud. Lea Laarmaa, Ants Kull, Villu Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.