2-07-18221/7 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja hageja nõue 09.05.2007.a esitas PSkohtule hagi MTÜ ja SS`i vastu 1 100 000 krooni nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AKja kostja MTÜ 16.10.2003.a laenulepingu, millega kostja MTÜ võttis laenu kokku 500 000 krooni. Laenulepingu tagamiseks sõlmis AKkäenduslepingu kostja SS`iga. 19.05.2005.a loovutas AKoma laenulepingust tuleneva nõude tervikuna hagejale. 2006. a detsembris tasus AFlaenulepingust tuleneva kohustuse täitmiseks 200 000 krooni. Hageja luges nimetatud summa tasutuks viiviste eest. 06.02.2007. a esitas hageja kostjate vastu pretensiooni, milles tegi võlgnikele ettepaneku tasuda võlgnetav summa. Kohtumenetluses palub hageja kostjatelt solidaarselt välja mõista 1 000 000 krooni ning kostjalt MTÜ 100 000 krooni. 26.02.2008. a esitatud nõude täpsustuses palub hageja kostjatelt välja mõista 1 100 000 krooni, millest põhinõue moodustab 500 000 krooni, intress 215 000 krooni ja viivis 385 000 krooni. Kostja I – MTÜ vastus Kohtule 26.02.2008. a esitatud vastuses tunnistab kostja I hageja nõuet, kõrvalnõuded palub kostja I välja mõista õiglases suuruses. Kostja II - SS’i vastus Kohtule 14.11.2007. a esitatud vastuses kostja hagi ei tunnista. Kostja II käenduskohustus on lahutamatult seotud AKisikuga ning ei ole seetõttu üleantav hagejale. Kostja II, AKja AFasutasid ühiselt kostja I. MTÜ tegevuse finatseerimiseks oli vajalik laenu võtmine. AKväidete kohaselt sõlmiti laenuleping PSja AKvahel ning AKlaenas talle PSpoolt antud laenusumma omakorda edasi kostjale I, AKja kostja I vahel sõlmitud laenulepingu alusel. AKja kostja I vahel võetud laenulepingust tulenevaid kohustusi tagasid kostja II ning AF. Tehingute eesmärgiks oli kostja II, AKja AFi poolt ühine laenu võtmine kostja I tegevuse edendamiseks. Hilisemalt sõlmis AKPeep Sauga nõudeõiguse loovutamise lepingu, nimetatud nõude loovutamiseks ei saanud AKkostja II ega AFi heakskiitu ning nõude loovutamisega rikkus AKkostja I asutajate vahelist kokkulepet, mille kohaselt kostja I huvides võetud 500 000 kroonise laenulepingu eest vastutasid nii AK, AFkui kostja II. Tõele ei vasta hageja väide, et hagejal on saamata jäänud intressimaksed. Laenulepingu kohaselt oli intressi suuruseks 315 000 krooni kogu laenuperioodi eest. Laenulepingu kohaselt puudus kohustus jätkata intressi tasumist pärast 01.05.2005. a. Samuti ei vasta tõele väide, et põhivõlg on täielikult tasumata. AKle on tasutud kostja I poolt 2005. a veebruaris 100 000 krooni ning AFi poolt 200 000 krooni, kusjuures maksete teostamisel lepiti kokku, et tegemist on põhivõla kustutamisega, mitte viiviste ega intresside tasumisega. 03.04.2008. a vastuses kohtule leiab kostja II, et tema ja hageja vahel sõlmitud käenduslepingu aluseks olev laenuleping on tühine. Laenulepingu nr 1/2003 poolteks on AK(Laenuandja) ning MTÜ. Samas on AKka nimetatud mittetulundusühingu juhatuse liige. Vastavalt MTÜS § 19 punktile 5 kuulub juhatuse liikmega tehingu tegemise otsustamine mittetulundusühingu üldkoosoleku pädevusse. Kõnealune otsus aga puudub. Seadusega vastuolus olev tehing on aga tühine TsÜS § 87 mõistes.

16.ja 18. septembril 2003 ülekantud 80 000 krooni oleksid laenatud. Ülekannete selgituseks on märgitud „ülekanne” ning „sissemakse”, mille puhul võib olla tegemist ka näiteks liikmemaksuga või annetusega. Sellest tulenevalt on vaidlustatav laenuleping rahatu 80 000 krooni osas, kuna nende laenamine on tõendamata. Laenuleping on reaalne leping, mille järgi kohustub üks isik andma teisele isikule rahasumma või asendatava asja. Rahasumma üleandmata jätmise puhul ei tekki laenusaajal ka laenulepingust tulenev kohustus raha tagastamise osas. Laenulepingu punkti 4.2. kohaselt on Pooled kokku leppinud, et intressi suuruseks on 63% laenusummalt ehk 315 000 krooni ja seda 18 kuulise laenuperioodi eest. Seega oleks mittetulundusühing kohustanud oma 18 kuu jooksul teenitud kasumist maksta Laenuandjale, kes on mittetulundusühingu juhatuse liige, lisaks laenule ka intressi. Võttes arvesse asjaolu, et kokkulepitud intress on täiesti ühemõtteliselt suurem kui üle kogu Eesti krediidiasutuste poolt pakutavad intressid ning MTÜS § l lg 1 kohaselt ei või oma liikmete vahel kasumit jaotada, on võimalik käsitleda antud kokkulepet kasumi jaotamisena, mis on aga seadusega vastuolus. Sellest tulenevalt tuleb laenuleping ka intressi tingimuse osas tunnistada TsÜS § 87 alusel tühiseks. Laenulepingu punkt 3.2 kohaselt kohustus Laenuandja Laensaaja arveldusarvele üle kandma veel 100 000 krooni hiljemalt 31. oktoobriks 2003.a. Laenuandja AK kandis 100 000 krooni tõepoolest 21. oktoobril 2003.a. kostja I arveldusarvele, millest 46 138 kroonine summa oli juba järgmisel päeval e. 22.10.2003.a. üle kantud KOÜ arveldusarvele. Laenuandja, esialgne Võlausaldaja ning kostja I esindaja on ühtlasi ka KOÜ juhatuse liige ning 22 500 kroonise osa omanik, mis moodustab 45% antud osaühingu osakapitalist. Eespoolt kirjeldatud asjaolu annab alust arvata, et ka siinjuhul võib olla tegemist näiliku tehinguga TsÜS § 89 lg 1 mõistes, kuna Laenuandjal puudus tahe anda laenusaajale 100 000 krooni 18 kuuliseks perioodiks nagu see oli märgitud laenulepingu punktis 4.2. Hageja nõue on ka aegunud. Vastavalt TsÜS § 151 lg-le 1 on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Vaidluse aluseks oleva laenulepingu järgi olid summad üle kantud aastal 2003.a. Juba summade ülekandmisel pidi esialgne Võlausaldaja teadma, et tegemist on tühise laenulepinguga, kuna see oli sõlmitud seadust rikkudes. Seega on oli nõue aegunud veel aastal 2006.a. Hagi aga on esitatud aastal 2007, seega nõude aegumistähtaja möödudes, mistõttu palub kostja 2 kohaldada antud asjas aegumist ning jätta hagiavaldus rahuldamata. Hagiavalduse aluseks on muuhulgas ka asjaolu, et käendaja II, menetluses kolmas isik kostja poolel, AF on sõlminud Laenuandjaga kokkuleppe, mille kohaselt loeti, et käendusleping on lõppenud ning Laenuandja loobub oma laenulepingust tulenevast nõudest käendaja vastu. Antud tahet on toonitatud ka kinnitusega, et Pooled loevad kõik kõnealusest võlasuhtest Pooltele tulenevad õigused ja kohustused lõppenuks ning nad ei oma teineteise vastu ühtegi pretensiooni. Kostja II ei nõustu, et teised solidaarvõlgnikud, sh. teine kaaskäendaja on siiski kohustatud täitma kohustust täies ulatuses. Juhul, kui kostja II täidab Võlausaldaja ees ühiselt andnud käenduslepingust tuleneva kohustuse, võib ta solidaarvastutuse põhimõtte alusel esitada regressinõude solidaarvõlgniku ehk AF`i vastu. Sellisel juhul ei saa aga lugeda, et käenduslepingust tulenevad õigused ja kohustused oleksid tema suhtes lõppenud. Seega tuleb

antud kokkulepet tõlgendada selliselt, et Võlausaldaja on loobunud oma nõudest kõigi kaaskäendajate vastu. Antud kokkulepet tuleb käsitleda VÕS § 66 lg 2 määratletud nõudest loobumisena, kus võlausaldaja on kellegagi solidaarvõlgnikest kokku leppinud, et ta loobub oma nõudest kõigi solidaarvõlgnike vastu, vabanevad kohustusest ka teised solidaarvõlgnikud. Juhul, kui kostja II kui käendaja peaks täitma käenduslepingust tuleneva kohustuse, läheks temale rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõude põhivõlgniku ehk mittetulundusühingu vastu. MTÜS § 32 lg 1 ja 2 kohaselt võib mittetulundusühingu võlausaldaja, antud juhul siis kostja II, nõuda solidaarselt vastutavatelt juhatuse liikmetelt kahju hüvitamist juhul, kui ta ei saa oma nõudeid rahuldada mittetulundusühingu vara arvelt. Seega tekiks olukord, kus kostjal II tekiks tagasinõudeõigus juhatuse teiste liikmete vastu, kelleks on antud juhul teiste juhatuse liikmete AF ning AK vastu. Võttes arvesse asjaolu, et esialgne Võlausaldaja ja AK on üks ja sama isik, on kostja II seisukohal, et käendus on 1/3 osas lõppenud seoses võlausaldaja ja võlgniku kokkulangemisega. Siinkohal juhindub kostja II VÕS § 206, mille järgi juhul, kui kokkulangevus on osaline, lõpeb võlasuhe kokkulangevas osas. Käenduslepingu järgi on käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks 1 000 000 krooni, mille järgi on käendus lõppenud solidaarsuse põhimõtte järgides 1/3 osas ehk 333 333 krooni ulatuses. Kohtuistung Kohtuistungil 14.04.2008. a jääb hageja täpsustatud haginõude juurde. Hageja esindaja seletuse kohaselt SS’i väited tehingu kehtetuse ja aegumise, tühisuse kohta on alusetud. Aastal 2003 oli kolm juhatuse liiget, seega polnud vajalik üldkoosoleku kokkukutsumine. SS on teadlik, et AKle anti PS poolt laenud. Kostja MTÜ juhatuse liige AKon kirjalikus vastuses kohtule hagi õigeks võtnud. K tegi paar väikest tööd, arved esitati ja need sai tasutud. AK kinnitab, et võttis PS raha ja laenas edasi MTÜ-le . Kui sai probleemist teada, siis loovutas nõude ja tahtis sellest kõrvale astuda. AK seletuse kohaselt loovutas ta nõude, et hageja selle sisse nõuaks. Hageja seletuse kohaselt on AK tema lapsepõlvesõber. Leping hageja ja AK vahel oli suuline. teadis seda, et raha tuli hageja käest, SS juhtis MTÜ-d, võlga ei makstud. Kostja SS seletuse kohaselt on MTÜ tegevuse lõpetanud eelmise aasta kevadel, seoses makseraskustega. Rendileping on lõpetatud seoses makseraskustega. Vara on suures mahus juba võõrandatud, sellest on teadlikud kõik juhatuse liikmed. Laenuleping on kehtetu algusest peale, tagantjärgi sõlmitud, nii suur intress, tundub, et raha oli saadud sõbralt ilma intressita. Intresside määrad on dikteeritud laenuandja poolt, kes ise oli MTÜ juhatuse liige. Kohtu põhjendused Kohus, kuulanud ära hageja, kostja ja hageja ning kostjate esindajad, samuti tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on jõudnud järeldusele, et hagiavaldus kuulub osaliselt rahuldamisele. Kohus on tuvastanud, et 16.10.2003. a sõlmis AK ja kostja I laenulepingu, millega kostja I võttis laenu 500 000 krooni tagastamise tähtajaga 01.05.2005. a (tl 7-10). Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid AK ja SS 16.10.2003. a käenduslepingu, mille p 2 kohaselt oli käendatava kohustuse suuruseks põhinõue 500 000 krooni ja 315 000 krooni intress (tl 11-12). Laenulepingust nr 1/2003 tulenevate kohustuste täitmiseks sõlmis AK16.10.2003. a käenduslepingu ka AF (tl 91). 19.05.2005. a loovutas AK laenulepingust nr 1/2003. tuleneva nõude summas 1 197 900 krooni Peep Saule (tl 13-14).

Võlaõigusseadus (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Kohtule esitatud laenulepingu nr 1/2003 p 2.2 kohaselt on AK andnud kostjale I laenusummad üle järgmiselt: 16.09.2003. a 50 000 krooni; 18.09.2003. a 30 000 krooni; 24.09.2003. a 20 000 krooni; 02.10.2003. a 200 000 krooni ja 10.10.2003. a 100 000 krooni (tl 7). Kostja II vastuväite kohaselt on summa 80 000 krooni laenuna kostjale I üleandmine tõendamata, laenuleping on reaalne leping, raha üleandmata jätmisel ei teki kohustust see tagastada. Kohtu hinnangul vastab kostja II käsitlus laenusumma üleandmise kohta Eesti NSV Tsiviilkoodeksi § 272-278 regulatsioonile, mis käesolevas vaidluses ei ole kohaldatav. Vastavalt VÕS § 396 lg 2 võivad isikud kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Kohtu hinnangul ei oma seega tähendust, et ülekandel on nimetatud makset „sissemakseks“ ja „ülekandeks“ (tl 75). Laenulepingule nr 1/2003 on alla kirjutanud AK, SS ja AF, kes olid seisuga 16.10.2003. a kostja I juhatuse liikmed (tl 38). Kohtu hinnangul on laenusaaja seega väljendanud oma nõustumust sellega, et saadud rahasummad võlgnetakse laenuna. Kostja II vastuväite kohaselt on kostjale I laenuandja, AK, ka nimetatud mittetulundusühingu juhatuse liige. Vastavalt MTÜS § 19 punktile 5 kuulub juhatuse liikmega tehingu tegemise otsustamine mittetulundusühingu üldkoosoleku pädevusse. Kuna kõnealune otsus puudub on seadusega vastuolus olev tehing kostja II hinnangul tühine. TsÜS § 87 järgi seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. Kohtu hinnangul ei ole kogu 16.10.2003. a sõlmitud laenuleping tühine MTÜS § 19 lg 5 vastuolu tõttu. Keelu mõtteks ei ole välistada juriidilisel isikul juhtorgani liikmelt laenu võtmine. Käesoleval juhul tuleb arvestada ka asjaoluga, et laenulepingule on alla kirjutanud kõik kolm juhatuse liiget seisuga 16.10.2003. a. Küll on aga kohtu hinnangul tühine laenulepingu punkt 4.2. sätestatud intressi kokkulepe. 63% laenusummalt s.o. 315 000 krooni 18 kuulise laenuperioodi eest. Nõude loovutamise lepingu lisa 1 p 4 kohaselt leppisid AK ja PS kokku, et kui PS saab MTÜ-lt , AFilt ja/või SSi käest nõude loovutamise lepingust tulenevast nõudest kokku 500 000 krooni, loetakse AK võlgnevus PS ees summas 500 000 krooni tasaarvestuse korras tasutuks (tl 95). PSja AK leppisid kokku, et hoiavad nõude loovutamise lepingu lisas kokkulepitut MTÜ , AFi ja SSi ees saladuses. Nõude loovutamise lepingu lisa p 1, 3 ja 4 nähtub kohtu hinnangul, et AK on saanud PS intressita laenu summas 500 000 krooni. Pooled ei vaidle selle üle, et MTÜ juhatuse liikmed olid 16.10.2003. a laenulepingut sõlmides teadlikud asjaolust, et AK laenas MTÜ-le edasi PS saadud laenusumma 500 000 krooni. Intressi kokkulepet sõlmides oli AK tahe seega suunatud sellele, et teenida MTÜ-le raha edasilaenamisega endale kasumit 63% laenusummalt. TsÜS § 86 kohaselt heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Kohus nõustub kostjaga II, et laenulepingus kokkulepitud intress on oluliselt suurem kui Eesti krediidiasutuste poolt pakutavad intressid. Kohus on seisukohal, et kokkulepitud intressimäär on selgelt liigkasuvõtjalik ja heade kommete vastane ka seetõttu, et juhatuse liikmete SSi ja AFi eest on püütud saladuses hoida laenuraha tegelikku hinda, ehk siis seda, et AKise Peep Saule raha kasutamise eest intressi ei pidanud tasuma ning üritas rikastuda enda juhitud juriidilise isiku arvelt. Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-41-07 ja 3-2-1-100-07 väljendanud seisukohta, et tsiviilõiguse teoorias üldiselt tunnustatud seisukoha järgi kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Kohtu hinnangul ei vasta käesoleval juhul AK

Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt on kostjate põhivõlgnevus 500 000 krooni. VÕS § 142 lg 1 järgi käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kostja II vastuväite kohaselt AKle on tasutud kostja I poolt 2005. a veebruaris 100 000 krooni ning AFi poolt 200 000 krooni, kusjuures maksete teostamisel lepiti kokku, et tegemist on põhivõla kustutamisega, mitte viiviste ega intresside tasumisega. VÕS § 88 lg 8 järgi kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Kohtule on esitatud 15.12.2006. a käenduslepingu nr 2 lisa 1, milles PSja AFon kokku leppinud, et AFi poolt 200 000 krooni tasumisel loevad pooled kõik kõnealusest võlasuhtest pooltele tulenevad õigused ja kohustused lõppenuks (tl 91). VÕS 150 kohaselt kui sama kohustust käendab mitu isikut, vastutavad nad võlausaldaja ees solidaarselt, isegi kui nad ei andnud käendust ühiselt. Kohus ei nõustu hagejaga, et nimetatud 200 000 krooni arvelt tuleb vastavalt laenulepingu p-le 7.3. lugeda kõigepealt tasutuks viivis. Vastavalt käenduslepingutetele oli käendatava kohustuse suuruseks 815 000 krooni, mis koosneb laenust summas 500 000 krooni ja intressist summas 315 000 krooni. Kuna käenduslepingu p-s 2 kinnitavad pooled (tl 91, 92), et kohustus on nõuetekohaselt täidetatud, ei saa kohtu hinnangul asuda seisukohale, et kokkulepe hõlmas üksnes viivist. Kuna intressikokkulepe laenulepingus on tühine saab 200 000 krooni arvelt olla tasutud üksnes põhivõlg ning selles ulatuses on põhivõlgniku kohustus vähenenud. VÕS § 152 kohaselt läheb põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajaleüle tema poolt rahuldatud võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Kuna kostja I on tasunud 100 000 krooni enne 01.05.2005. a (tl 45-46) ei saa ka seda summat lugeda tasutuks viivisena, kuna kostja I ei olnud kohustuse täitmisega viivituses. Kostja II vastuväite kohaselt oli kostja II käenduskohustus lahutamatult seotud AKisikuga ning ei ole seetõttu üleantav hagejale. Kohus kostjaga II ei nõustu. VÕS § 167 lg 2 kohaselt nõudega seotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused on tagatised ja õigused, mis lõpevad nõude lõppemisel, mille tagamiseks need on antud. Eelkõige hõlmab VÕS § 167 lg 2 just käendust, mis on nõudega seotud tagatis. Aktsessoorsed tagatised lähevad nõude loovutamise korral uuele võlausaldajale aga VÕS § 167 lg 1 alusel automaatselt üle. Samuti võib vastavalt VÕS § 164 lg 1 võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule. Kohtu hinnangul on seega ekslik kostja II seisukoht, et nõude loovutamiseks oleks AKl olnud vaja võlgniku või käendajate nõusolekut. Hageja on loobunud perioodi 02.05.2005. a kuni 01.02.2007. a eest viivise nõudest ning palub kohtul kostjatelt välja nõuda viivis perioodi 02.03.2007. a kuni 13.02.2008. a eest summas 945 000 krooni (tl 89). Kohtule esitatud laenulepingu p 7.1. kohaselt on viivis 0,5% tasumisega viivitatud summas päevas. Kostja I on tasunud AKle 11.02.2005. a 40 000 krooni, 18.02.2005. a 50 000 krooni ja 22.02.2005. a 10 000 krooni (tl 45-46). AFon tasunud Peep Saule 20.12.2006. a 100 000 krooni ja 03.01.2007. a 100 000 krooni (tl 92-93). Kuna kostjad on viivitanud tasumata põhinõude, s.o. 200 000 krooni tasumisega 378 päeva moodustab viivis 378 000 krooni. VÕS § 162 lg 1 alusel kohus vähendab kostjatelt väljamõistetava viivise suurust 178 000 krooni võrra. Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-66-05 leidnud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses. Hageja ei ole käesoleva menetluses tõendanud endal suuremas ulatuses kahju tekkimist.