Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

topeltnägemine) alles hilisema ravi käigus 06.09.2006 ja sedagi hageja enda aktiivse tegevuse tulemusena. Vaatamata visuaalselt tuvastatud silmaümbruse peatraumale, nimetatut põhjalikult ei uuritud. Eksperdid on möönnud, et vigastuse tuvastamiseks oleks olnud vajalik läbi viia kompuuteruuring (tomograafia), mida aga mingil põhjusel ei teostatud, seega ei teinud tervishoiuteenuse osutaja kõike endast sõltuvat vigastuse diagnoosimiseks ja ei vaadanud patsienti läbi kõigi reeglite kohaselt. Nimetatud tegevusetus tõi kaasa ka operatiivse ja kvaliteetse ravi võimatuse. Hageja on seisukohal, et luumurru diagnoosimisel ja ravil ei ole teenuse osutaja lisaks TTKS § 2 nõuetele järginud ka VÕS § 762 nõudeid. Peale kipslahase paigaldamist ei olnud murdunud luuotsad kohakuti, seega mittespetsialistina on hageja seisukohal, et ebaõigesti paigaldatud kipslahas sai vähemalt osaliselt takistuseks luuotste kokkukasvamisel. Hageja on seisukohal, et valulikule ning halvasti liikuvale õlaliigesele oleks pidanud tähelepanu pöörama erakorralise meditsiiniabi osutajad, seda aga ei tehtud, millise tegevuse tulemusena pidi ja peab hageja käesoleva ajani kannatama valu ja tegema suuri kulutusi valuvaigistite ostmisel; Hageja on seisukohal, et kostja mittenõuetekohane tegevus on temale põhjustanud põhjendamatuid kannatusi, millega talle on tekitatud mittevaralist ehk moraalset kahju. VÕS § 127 lg.4 kohane seos kostja tegevuse/tegevusetuse ja saabunud kahjuliku tagajärje vahel on hageja hinnangul menetluse käigus tuvastatav kirjalike dokumentide kaudu ning vastavate ekspertide kaasabil. VÕS § 127 lg.1 kohaselt taotleb hageja, et väljamõistetava kahju hüvituse suuruse määraks kohus. Hindamaks osutatud tervishoiuteenuse kvaliteeti ning vastavust üldisele arstiteaduse tasemele taotles hageja läbi viia kohtuarstlik komisjoniline ekspertiis, esitades ekspertidele hagis toodud 16 küsimust. Kohtuliku vaidluse teeside kohaselt on käesoleva tsiviilasja eesmärgiks tuvastada, kas ja millisel määral on kaitstud hagejale Põhiseaduse §- st 28 tulenev õigus tervise kaitsele. 26.07.2006 kella 15.30 paiku toimunud avarii käigus sai muuhulgas vigastada autot juhtinud hageja. Hagejal olemasoleva dokumentatsiooni kohaselt on ta patsiendikaardi nr. 8862 järgi toimetatud kostja erakorralise meditsiini osakonda 26.07.2006 kell 16.02 ning kiirabikaart nr. 56/6/1926 kohaselt on kiirabi osutajad tuvastanud vasaku silma hematoomi (põrutus, verevalum, verejoooks vasema silma ümbruses). Samuti esines patsiendil iiveldus. Vastavasisulist avariijärgset peauuringute tegemist esitatud dokumentatsioonist ei nähtu. Hagi esitamise seisuga esines hagejal vasaku silma topeltnägemine. Isoleeritud orbita põhja murd (millega kaasneb hagejale vasaku silma topeltnägemine) tuvastati hilisema ravi käigus alles 06.09.2006 ehk 1,5 kuud pärast trauma saamist ja sedagi hageja enda aktiivse tegevuse tulemusena. Vaatamata visuaalselt tuvastatud silmaümbruse ja peatraumale, nimetatut põhjalikult ei uuritud. Avariijärgselt ei ole hageja suuteline, võimeline paremat kätt õlavarrest tavalistest vajadustest lähtuvalt, liigutama. Nimetatud hälbe põhjust ei ole suudetud üheselt tuvastada, õlapõrutust erakorralise meditsiiniabi osutamisel ei uuritud. 12.01.2007 teostatud röntgeniga on tuvastatud, et kael on avarii tagajärjel viga saanud. Hageja on seisukohal, et valulikule ning halvasti liikuvale õlaliigsele oleks pidanud tähelepanu pöörama erakorralise meditsiiniabi osutajad, s.t. kostja töötajad. Seda aga ei tehtud, millise tegevuse tulemusena pidi ja peab hageja käesoleva ajani kannatama valu ning tegema suuri kulutusi valuvaigistite ostmisele. Tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel patsiendile osutatav teenus peab olema kvaliteetne. Lisaks arstiteaduse üldisele tasemele, milline peab vastama tänapäeva tasemele, peab osutatav

teenus vastama tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatavale hoolele. Tervishoiuteenuse osutajalt oodatav hoolsus on väga kõrge, mistõttu põhimõtteliselt iga hooletus tähendab ebakvaliteetset ravi. Hageja on seisukohal, et kostja mittenõuetekohane tegevus 26.07.2006 on temale põhjustanud põhjendamatuid kannatusi, läbi mille on talle tekitatud moraalset, s.t. mittevaralist kahju. Hageja on seisukohal, et VÕS § 127 lg.4 kohaldamiseks vajalik põhjuslik seos on menetluse käigus tuvastatav kirjalike dokumentide kaudu ning vastavate ekspertide kaasabil. VÕS § 127 lg.6 kohaselt taotleb hageja, et kohus määraks kindlaks hüvitamisele kuuluva summa. Riigikohtu lahendis nr. 3-2-1-54-07 on asutud seisukohale, et VÕS § 128 lg.5 järgi mõistetakse mittevaralise kahjuna eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Riigikohtu lahendis nr. 3-2-1-78-06 on asutud seisukohale, et põhjusliku seose kindlakstegemisel hagejal tekkinud kahju ja selle tekitanud teo vahel tuleb kasutada nn. conditio sine qua non- testi, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada nn. elimineerimise meedotit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks siiski saabunud. Käesolevas tsiviilasjas on tõendatud, et kostja poolt osutatud teenus ei vastanud arstiabi üldisele, tänapäevasele tasemele. Eelnimetatu on tõendatud kohtule esitatud kirjalike materjalidega, millised puudutavad hageja vigastusi, nende tuvastamist ning tekkinud tagajärgi. Kui kostja, esmase meditsiiniabi osutajana, oleks teinud vajalikud uuringud, nii nagu arstiabi üldine tase täna on, siis oleks hageja kannatused ja vaegused olnud kordades väiksemad, võimalik, et ka puudunud. Hageja vaevleb valude käes ja peab tarvitama ravimeid just seetõttu, et kostja jättis tegemata vajalikud uuringud, lähtuvalt asjaoludest, millised olid temale teada, s.t. tegemist oli raske avariiga, hagejal oli peavigastus ning käeluu murd. Nii jäi tuvastamata isoleeritud orbita põhja murd, milline tekitas kaheli nägemise, kaela vigastus, peapõrutus, millised põhjustasid hagejale kannatusi ja valu pika perioodi jooksul. Kui kostja oleks teinud vajaliku kompuutertomograafilise uuringu /sisemiste vigastuste tuvastamiseks/ oleks hageja vaegnägemise periood lühenenud kahe ja poole kuu võrra. Ekspertidena üle kuulatud L K ja K - A K vastasid küsimustele üldsõnaliselt ja ilma patsienti ülevaatamata, konsulteerimata. Sellele vaatamata kinnitas L K , et autoavarii puhul on tavapärane, et sellist haiget uuritakse pealaest jalatallani. Haige ülevaatus on üldtunnustatud. K -A K ütluste kohaselt autoavarii tagajärjel saab kannatanu üldpõrutuse ning arvestades, et hagejal oli luumurd, siis selline vigastus tekib suurel energialöögil. Suure energialöögi tagajärjel võib tekkida ja ka tekkis muid sisemisi vigastusi. Kuivõrd tegemist oli raske avariiga, siis koostoimes -käeluu murd, verine pea- olid piisavaks informatsiooni allikaks, kontrollimaks sisemiste vigastuste olemasolu võimalikkust. Hageja soovib rõhutada, et ta soovis korduvalt anda asjaolude kohta ütlusi vande all, millele kostja vaidles põhjendamatult vastu. Kostja vastuväited Kostja oma kirjalikus vastuses ja jätkuvalt suulises meneltuses leiab, et hagi ei kuulu rahuldamisele. Hageja viited VÕS § 759 rikkumisele seoses hilisemalt tuvastatud isoleeritud orbita põhja murruga, ei ole asjaokohased. Nimetatud diagnoosi on võimalik määrata peale kompuuteruuringut. Kuna kostjal seda uuringut seadme puudumise tõttu ei teostatud, siis oleks edasisele uuringule suunamiseks kõrgemas ravietapis olnud vajalik teatud kliinilise pildi

tuvastamine. Kuna patsient ei kaevanud haigla traumapunktis topeltnägemise, teadvusekao ega peavalude üle, siis miski taolise pildi vajadusele ei osundanud. Kostja on veendunud, et tegi kõik endast sõltuva patsiendi vigastuste diagnoosimiseks. Hageja väidab, et kostja osutatud tervishoiuteenus luumurru diagnoosimisel ja ravil ei vasta VÕS § 762 sätestatule, kuna peale kipslahase paigaldamist ei olnud murdunud luuotsad kohakuti. Kostja väidab, et diagnoositud luumurru fikseerimine kipssidemega on ravimeetod, mis vastab arstiteaduse üldisele tasemele ning seda osutati hagejale tavalise oodatava hoolega. Korduvad röntgenogrammid on tehtud seetõttu, et arstil oleks võimalik hinnata luufragmentide kohakuti olekut erinevas projektsioonis. Luufragmentide asend antud kujutistel mahub lubatava nihke piiridesse ning loob aluse nende kinnikasvamisele hilisemate tüsistusteta. Samas on vajalik pidev järelvalve kipsis oleva jäseme suhtes ning hilisemad korduvad kontrollülesvõtted vigastatud kohast, kuna traumaatilise turse alanemisel või mõnel muul põhjusel võib esialgselt fikseeritud asend paigast nihkuda. Hageja suunati edasiseks raviks kostja kirurgi poolt perearstile 27.07.2006. Kostja poole patsient peale 26.07.2006 arstiabi saamiseks ei pöördunud. Hageja on asunud seisukohale, et valulikule ja halvasti liikuvale õlaliigesele oleks pidanud tähelepanu pöörama kostja. Kostjale kättesaadavate materjalide põhjal on hageja kurtnud oma parema õla raskendatud liikumist oma taotluses tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjonile. Nimetatud materjalid jõudsid kostjani koopiana 12.10.2006. Otsesel kujul oma õlaliigese funktsionaalsust puudutavaid vajakajäämisi ei ole hageja kostjale kunagi kurtnud. Eeltoodu taustal jääb arusaamatuks, millise tähelepanu osutamist ja millal oleks hageja kostjalt oma õlaliigese suhtes soovinud. Kostja väidab varasematele kogemustele tuginedes, et õlaliigest puudutavad tüsistused tulenevad antud kaasuses käe pikaajaalisest ühes asendis fikseeritud olekust. Seda oleks saanud vältida, külastades vastavalt kostjapoolsetele ettekirjutustele oma perearsti, kes kindlasti oleks osanud anda soovitusi edasiseks ravivõimlemiseks. Hageja leiab, et talle on kostja mittenõuetekohase tegevusega põhjustatud mittevaralist kahju. Kostja leiab, et tema tegevus on olnud tänapäeva arstiteaduse nõuetele ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lg.1 sätetele vastav. Kostja on veendunud, et õnnestunud ravi aluseks on alati koostöö ja mõlemapoolsed pingutused. Patsiendi poolt vaadatuna oleks nende pingutuste sisuks muuhulgas ka kogu talle teadaoleva asjassepuutuva informatsiooni kohene edastamine ning arstlike ettekirjutuste täitmine. Vastuseks hageja poolt hagiavalduses esitatud taotlusele määrata uus ekspertiis, leiab kostja et antud kaasuses on vastav kõrgetasemeline komisjon oma arvamuse juba andnud. Uue ekspertiisi puhul peaks olema eeldatavasti eelmise komisjoniga võrreldes rohkem spetsialiste ( ehk üle 12-ne) ja neil peaks sel juhul olema kõrgem erialaline kvalifikatsioon. Vastasel korral oleks uue eksperthinnangu usaldusväärsus ja kaalukus tõendina kahtluse all. Kostja arvates tuleks tõendina arvestada ennekõike hagile lisatud arstiabi kvaliteedikomisjoni ekspertkomisjoni 14.12.2006 otsust, mille kohaselt komisjon ei tuvastanud vigu kostja poolt hagejale osutatud ravis.

Kohtuliku vaidluse teeside kohaselt tuleb hagi täies ulatuses rahuldamata jätta, kuivõrd menetluse käigus ei ole leidnud tõendamist ükski neljast hagi rahuldamise eelduseks olevast asjaolust, s.t. hageja ei ole tõendanud kostja õigusvastast käitumist, hagejal kahju tekkimist, põhjuslikku seost ning kostja süüd. Õigusvastane käitumine Hageja väitel seisneb kostja õigusvastane käitumine selles, et kostja ei teinud kõik endast sõltuvat vigastuse diagnoosimiseks, sest ei avastanud orbita põhja murdu, ei pööranud tähelepanu õlaliigesele ega teinud kompuutertomograafia uuringut ning paigaldas kipslahase ebaõigesti. Kõik need väited on ebaõiged ja tõendamata. Õigusvastase teo puudumise vastuväite esitas kostja juba varasemas menetlusetapis. --Ühestki õigusaktist ei tulene tervishoiuteenuse osutaja kohustust teha endast kõik sõltuv vigastuse diagnoosimiseks ja tervishoiuteenuse osutamiseks. Tervishoiuteenus peab olema vastavuses TtKS-ga ja antud juhul on vastavus tuvastatud järgmiste tõenditega: – AKEK-i protokolli p. 9.6, mille kohaselt Rakvere haiglas osutatud tervishoiuteenus vastab tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lg.1 sätetele; - Peeter Mardna 19.12.2006 kirja resolutiivosa, mille kohaselt ta, tutvunud meditsiinilise dokumentatsiooniga K R ravijuhu kohta, ei leia vigu AS-s Rakvere Haigla osutatud ravis; tunnistaja K -A K ütlused 14.01.2008 istungil, kus viimane väitis, et eriala ravijuhendid on koostamisel, need ei ole midagi muud, kui kogemuste kirjapandud kontsentraat, seal on 10 punkti ja tunnistaja on öelnud, et kõik 10 punkti on täidetud. --Orbita põhja murru mittediagnoosimine ei ole õigusvastane, kuna hagejale tervishoiuteenuse osutamise ajal ei esinenud temal sümptomeid, mis andnuks alust murdu diagnoosida. Pealegi võis patsient saada hiljem uue trauma, kuna pöördus arsti juurde sellise murruga patsiendi kohta ebatavaliselt hilja, kuigi juba kostja soovitas tal perearsti poole pöörduda. Kostja väidet tõendavad järgmised tõendid: -AKEK protokolli p.9.5, mille kohaselt hageja saabumise hetkel puudusid tal kaebused, mis oleksid viidanud silmakoopasisesele kahjustusele ning osutatud tähelepanu ja vaatlus olid konkreetsel hetkel (26.juuli) piisavad ja asjakohased; P M 19.12.2006 kiri, mille kohaselt patsiendil oli saabudes hematoom orbita piirkonnas, mis ei võimaldanud hinnata diplopiat, kui ühte võimalikku orbita murrule viitavat sümptomit. Kliiniliselt- isoleeritud orbita põhja murd ilma kaasneva sarnakompleksi murruta) on suhteliselt harv ja valvekirurgil oli seda erakorralises situatsioonis diagnoosida väga raske; neurokirurgia ekspertarvamuse p.13, mille kohaselt tutvudes esitatud materjalidega võib oletada, et silmakoopa põhja murd on esialgselt jäänud avastamata. See võis olla tingitud spetsiifiliste vaevuste ja kliinilise leiu puudumisest vahetult traumale järgnenud perioodil. Neurokirurg täpsustas oma seisukohta 12.11.2007 protokollis selliselt, et on üks ebakõl-, patsient pöördus silmavaegustega 2,5 kuud hiljem arsti poole. Taoline kahjustus, mis ilmnes 2,5 kuud hiljem, tähendab lisatraumat. Alguses peab olema väljakujunenud silmalihase kahjustus, see peaks olema kohe nähtav. Saab ravida seda, mida nähakse ja mida on diagnoositud. Kui need vigastused on hiljem tulnud, tuleb sellega tegutseda; -märge patsiendikaardil nr. 8862 „Perearstile 27.07.2006“. Sama kinnitas ütlustega ka ülekuulatud arst V Ž 14.01.2008 istungil; - tunnistaja K -A K kinnitus 14.01.2008, mille kohaselt hageja suunati perearstile ja perearst ongi kõige õigem isik hindama patsiendi kaebusi ja leidma neile lahendusi. --Õlaliigese seisundile pööras kostja kohest tähelepanu. Õlaliigese liikuvuse vähenemine on tavaline negatiivne tagajärg kipslahase panekul, kuid antud juhul oli kipslahase panemine õigustatud vaatamata kaasnevale liikuvuse vähenemisele.

Kostja väidet tõendavad: - AKEK-i protokoll p.9.1, mille kohaselt vähese dislokatsiooniga luumurru fragmentide fikseerimine kipssidemega on praktikas läbiproovitud ravimeetod, mis oli konkreetses olukorras optimaalne ja säästvaim lahendus;- AKEK-i protokolli p. 9.4., mille kohaselt küünarvarreluu murd iseenesest ei põhjusta õlaliigese liikuvuse vähenemist, vaid õlaliigese liikuvuse vähenemine kaasneb tavaliselt ülajäseme mistahes osa pikemaajalise fikseerimisega; - P M 19.12.2006 kirja p.23, mille kohaselt K R õla raskendatud liikumine oli tingitud õlaliigeses tekkinud patoloogilise haigusseisundi tekkimisest, mida nimetatakse jäätunud õlaks ( Frozen shoulder). Haiguse üheks põhjuseks on tihtipeale sama käe pikemaaegne kipsmobilisatsioon ning õlaliigese taastusravi puudulikkus, mis tõenäoliselt on olnud õlaliigese jäikuse põhjuseks ka antud haigusjuhul; -ortopeedi ekspertarvamuse p. 14, mille kohaselt paremas õlaliigeses valud on tõenäoliselt tingitud liiklusõnnetuse käigus saadud põrutusest, millega kaasnevad ka verevalumid õlaliigse ümbritsevatesse pehmetesse kudedesse. Nende vigastuste paranemisel tekivad õlaliigese liigeskihnus liited ümbritsevate kudedega, mida ei saa välistada teisiti kui aktiivse võimlemisega. Viimane aga oli sama poole kipslahase tõttu raskendatud; - tunnistaja K -A K 14.01.2008 istungil antud ütlustega, mille kohaselt need õlavalud võivad olla osa traumast, kuid ka sellest, et liikuvus käes puudus. --Kompuutertomograafia uuringu mittetegemine ei ole õigusvastane, kuna sellise uuringu tegemiseks puudus meditsiiniline näidustatus ning maakonnahaiglates ei peagi olema ja praktikas ka ei ole kompuutertomograafi. Kostja väidet tõendavad järgmised tõendid: - P M 19.12.2006 kiri, mille kohaselt orbita põhja murru (blow out) diagnostika on võimalik traumajärgselt ainult kompuutertomograafiat kasutades, mille tegemise vajaduse tingib reeglina kliiniline pilt. Diplopia ilmnemisel ja püsimisel 1 nädal peale traumat tuleks teha CT diagnoosi täpsustamiseks; - neurokirurgi vastus 12.11.2007 istungil küsimusele nr. 13, mille kohaselt kompuutertomograafia uuringu mittetegemine ei ole tavapärane, kuid kindlasti sõltub see konkreetse meditsiini abi võimalustest, aparaadist. Vastaja teada Rakvere Haiglas ei olnud sellist aparatuuri/.../ seda uuringut poleks teostatud ka nt. Võru Haiglas; - neurokirurgi ekspertarvamuse p.8, mille kohaselt on sümptomeid (peavalu, teadvushäire, oksendamine, neuroloogiline koldesümptomaatika), mille korral on arst kohustatud patsiendile korraldama lisauuringuid või kutsuma arst-konsultandi. Paraku antud juhu korral selliseid ei esinenud; -neurokirurgi ekspertarvamuse p.11, mille kohaselt siiski nende uuringute teostamise vajalikkuse otsustab patsienti konsulteerinud arst ( ei pea alati olema eriarst) vastavalt oma kogemustele, pädevusele, ka juhistele; - AS Rakvere Haigla on üldhaigla Vabariigi Valitsuse 02.04.2003 määruse nr. 105 kohaselt. Üldhaiglas osutatakse erakorralise meditsiini teenuseid Sotsiaalministri 19.08.2004 määruse nr. 103 § 3 lg.1 kohaselt. Viidatud määruse § 3 lg.2 p.1 kohaselt ei pea üldhaiglal olema kompuutertomograafi. Kostja soetas aparaadi 2007.a. detsembris; - tunnistaja K A K ütlused 14.01.2008 istungil, mille kohaselt kõikidele patsientidele ei teostata kompuutertomograafiat, seda otsustab valves olnud arst ja mille kohaselt kompuutertomograafia kohta ei ole kuskil kirjas, et seda peab tegema, kui selleks vajadust ei ole. --Kipslahas oli patsiendile õigesti paigaldatud. Kipslahas on õigesti paigaldatud, kui luu otsad on vähemalt 50% ulatuses koos, vastasel korral tuleb teostada repositsioon (otsad kokku viia). Antud juhul olid luu otsad koos 90% ulatuses. Asjaolu, et luu ei kasva kokku tavapäraselt, ei tõenda seda, et kipslahas oleks paigaldatud ebaõigesti, vaid võib olla põhjustatud mitmest asjaolust. Kostja väidet tõendavad järgmised tõendid: -ortopeedi ekspertarvamuse p.1, mille kohaselt luumurru konsolideerumiseks ning hea tulemuse saavutamiseks peavad luufragmentide otsad olema kontaktis vähemalt poole luu läbimõõdu ulatuses. Vajalikud tingimused olid käesoleval juhul täidetud; - samas, p.3 on öeldud, et 26.07 / ekslikult nimetatud kuuks „06“/. 2006

asetatatud kipslahas oli nõuetekohane; -AKEK-i protokolli p. 9.2, mille kohaselt luufragmentide paidaldamine, hinnates(röntgenoloogiliselt) nende seisu pärast kipsfiksatsiooni, õnnestus rahuldavalt- luuotsad kontaktis ots-otsaga, luu telg normilähedane; -ortopeedi 09.11.2007 e-kiri p.1-2, mille kohaselt tema käsutuses oleva rö-filmide alusel oli luuotste kontakt 90% ulatuses murdunud luu läbimõõdust, seega paigaldamine ei olnud vajalik; ortopeedi ekspertarvamuse p.3, p.4, mille kohaselt sagedasemad luumurru aeglustunud konsolideerumise põhjusteks on lõtvunud kipslahas peale turse alanemist kahjustatud piirkonnas, pehmete kudede interpositsioon luufragmentide vahel, individuaalsed verevarustuse iseärasused kahjustunud piirkonnas, suitsetamine, hormonaalsed häired, režiimist mittekinnipidamine. Miks antud juhul tekkis luumurru aeglustunud konsolidatsioon, pole esitatud dokumentide alusel võimalik öelda. Sisuliselt sama on esitatud ka P M 19.12.2006 kirja punktis 1; - ortopeedi 09.11.2007 e-kirja p.3, mille kohaselt ei selgu tema käsutuses olevast materjalist, miks ei tekkinud kahe kuu jooksul esmast luumõhna. Põhjusi võib olla palju. Sellist aeglustunud luumurru paranemist esineb erinevatel andmetel kuni 12% juhtudest, kusjuures ei oma luuotste repositisioon siinjuures olulist tähtsust- sagedased on juhud, kus tekib esmane luumõhn ( kallus) luumurru puhul, mille otste vahel ei ole üldse kontakti; AKEK-i protokolli p.9.3, mille kohaselt on võimatu tagantjärgi otsustada, miks käesoleval juhul oli konsolideerumine aeglustunud, luu luufragmentide konsolideerumine on individuaalselt erinev; - P M 19.12.2006 kirja p.2.2, mille kohaselt luumurru paranemist on raske ette prognoosida. Murru mitteparanemist soodustavad nii patsiendi kui ka arstiabipoolsed faktorid. Antud juhul ei saa öelda, et nende faktorite toime oleks olnud oluline. Statistiliselt ei parane kõik murrud 100% ka kõige ideaalsema röntgenoloogilise pildi puhul ja põhjus jääb tihtipeale teadmata; - tunnistaja K -A K ütlused 14.01.2008 istungil, mille kohaselt hagejale oli lahas paigaldatud õieti; - tunnistaja V Ž ütlused 14.01.2008 istungil, mille kohaselt peale röntgenpilti tegi ta kohaliku tuimestusega haava puhastuse, teetanuse vastase süsti ja luumurd fikseeriti kipslahasega. Pärast seda tehtud kontrollröntgenpilt ning luuseis oli rahuldav. --Kokkuvõtvalt kõik hageja väited tervishoiuteenuse osutamisele mittenõuetekohaselt on jäänud hagejal tõendamata ja tõendite kogumisel on ilmnenud hoopis, et tervishoiuteenus oli osutatud nõuetekohasel,t võttes arvesse patsiendil tuvastatud sümptomeid ning erakorralise abi andmise aega ja kohta. Kahju Kostja leiab, et kahju tekkimist ei ole kindlaks tehtud. Hageja nõuab ainult mittevaralise kahju hüvitamist, kuid ei täpsusta seejuures ei kahju tekkimist ega ka tekkinud kahju suurust, vaid viitab üksnes VÕS § 127 lg.6. Kostja leiab, et hageja ei saa tugineda nimetatud sättele, kuna kahju tekkimine ei ole tõendatud. Kahju puudumise vastuväide on esitatud ka menetluse varasemas etapis. Tulenevalt VÕS § 127 lg.6 võib kahju hüvitise suuruse otsustada kohus, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha. Seega on hagejal vajalik, ära tõendada, et kahju tekkis. Hageja ei pea tõendama kahju suurust, vaid kahju tekkimise fakti. Hageja ei ole üldse tõendanud mittevaralise kahju tekkimist. Mittevaralise kahju tekkimist oleks saanud tõendada näiteks seeläbi, et hageja esitab tõendid psühhiaatri poole pöördumise kohta seoses mittetaastuva tervisega. Paljalt väitest, et mul on kahju tekkinud, tsiviilkohtumenetluses ei piisa. VÕS § 127 lg.6 ei saa kohaldada sellise hageja kasuks, kes üldse ei tõenda midagi, vaid ainult sellise hageja kasuks, kes tõendab kahju tekkimise fakti, kuid jääb hätta kahju suuruse tõendamisel. VÕS § 127 lg.6 eesmärgiks on vältida olukorda, kus hageja jääb kahju hüvitisest ilma ainuüksi seetõttu, et ta ei suuda tõendada summa suurust. VÕS § 127 lg.6 eesmärgiks ei ole pöörata tavaline tõendamiskoormis ümber ja panna kostja tõendama, et kahju tekkimise fakti ei ole.

Kuna hageja ei ole tõendanud kahju tekkimise fakti, siis ei saa kohaldada VÕS § 127 lg.6 ja hageja kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata isegi siis, kui kostja oleks õigusvastaselt käitunud, mida kostja ei mööna. Põhjuslik seos. Kostja leiab, et antud juhul puudub hagi rahuldamise vajaliku eeldusena põhjuslik seos. Hageja ei ole väitnud, et esinevad VÕS § 770 lg.3 või 4 nimetatud tõendamiskoormise muutmise alused. Seega peab hageja tõendama ka põhjusliku seose õigusvastase käitumise ja kahju vahel. Hageja ei ole esitanud ühtegi väidet ega tõendit põhjusliku seose kohta. Siiski peab kostja vajalikuks viidata tõenditele, mis kinnitavad põhjusliku seose puudumist. Seejuures tuleb arvestada tervishoiuteenuse osutamise lepingu kestvust. Põhjusliku seose puudumise vastuväite on kostja esitanud varasemalt menetluses. Vastavalt VÕS § 772 lg.1 p.2 lõpeb tervishoiuteenuse osutamise leping tervishoiuteenuse osutamise lõppemisega. Antud juhul ei vajanud hageja hospitaliseerimist ( selle üle vaidlus puudub, kuna kompuutertomograafi puudumise tõttu ei olnud võimalik haiglas rohkem uuringuid teha) ja patsient lubati haiglast koju. Sellega lõppes ka tervishoiuteenuse osutamise leping. AKEK protokolli p.9.5, ortopeedi ekspertarvamuse p.13 ja Peeter Mardna 19.12.2006 kirjast tulenevalt isegi juhul, kui orbita murd oleks koheselt tuvastatud, siis ei oleks see midagi muutnud patsiendile tervishoiuteenuse osutamisel. Kuna on suur võimalus iseparanemiseks, siis ei oleks esialgu mitte midagi ette võetud. Oluline on see, et patsient ei pöördunud ise uuesti arsti poole probleemi jätkumisel ja/või ei suunanud perearst teda edasi eriarsti juurde. Tervishoiuteenuse osutamine kostja poolt oli selleks ajaks lõppenud, kui oli võimalik diagnoosida orbita murdu. Seega, isegi kui hagejal esineks kahju (orbita murrust tulenevalt) ning kui kostja oleks käitunud õigusvastaselt, (mida kostja ei mööna), siis ei oleks see midagi muutnud kostja poolt rakendatud ravitaktikas ning hageja võimalikud tüsistused mida kostja ei mööna) oleks ikkagi tekkinud. Süü Vastavalt VÕS § 770 lg.1 vastutab tervishoiuteenuseosutaja ainult süü korral. Hageja ei ole väitnud, et esinevad VÕS § 770 lg.3 või lg.4 nimetatud tõendamiskoormise muutumise alused, seega peab süüd tõendama hageja. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit kostja süü kohta. Süü puudumise vastuväite on kostja esitanud varasemas menetlusetapis. Eelkõige saab süü olla vaidluse all küsimuses, kas oleks pidanud tegema kompuutertomograafi uuringu või mitte. Kuna kostjal vastav aparaat puudub ja vastavalt õigusaktidele ei peagi kostjal sellist aparaati olema, siis ei saa kostjal olla süüd uuringu tegematajätmises. Eeltoodu ei tähenda, et kostja möönaks, et uuringut oleks olnud vaja teha. Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjalolud, uuritud tõendid, järeldused. Seadused VÕS § 758 lg.1 kohaselt tervishoiuteenuse osutamise lepinguga kohustub üks isik osutama oma kutsetegevuses teisele isikule tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest.

VÕS § 759 lg kohaselt tervishoiuteenuse osutamise leping loetakse muu hulgas sõlmituks ka tervishoiuteenuse osutamise alustamisega. VÕS § 762 kohaselt tervishoiuteenus peab vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. VÕS § 764 kohaselt patsient peab tervishoiuteenuse osutajale avaldama oma parima arusaama järgi kõik tervishoiuteenuse osutamiseks vajalikud asjaolud ja osutama kaasabi, mida tervishoiuteenuse osutaja lepingu täitmiseks vajab. VÕS § 127 lg.1 kohaselt kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg.4 kohaselt isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolul, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega selline seos, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg ( põhjuslik seos). VÕS § 128 lg.5 kohaselt mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamise nõuete //vastu võetud Sotsiaalministri 15.12.2004 määrusega nr. 128// § 2 p.1 kohaselt tervishoiuteenuste kvaliteet on tervishoiuteenuse omaduste kogum, mis iseloomustab teenuse vastavust kehtestatud nõuetele, kaasaja teadmistele, olemasolevatele ressurssidele, kutse- ja erialastele nõuetele ning patsiendi rahulolule ja tervise seisundi vajadustele. Sama määruse § 2 p.3 kohaselt kvaliteedi tagamine on tegevuste kogum, mille eesmärk on vähendada seatud kvaliteedinõuetest kõrvalekaldumisi. Sama määruse § 7 lg. p.2 kohaselt tervishoiuteenuse kvaliteedi objektiivseks hindamiseks võib tervishoiuteenuse osutaja välja töötada ravijuhendid. Tervishoiuteenuse osutamise kvaliteedile eksperthinnangu andmise korra //vastu võetud Sotsiaalministri 27.09.2002 määrusega nr. 118// § 8 lg.1 kohaselt komisjon lähtub otsuse tegemisel tervishoiuteenuse osutamist tõendavate dokumentide, seletuskirjade ja erialaasjatundjatelt tellitud eksperdihinnangute erapooletust analüüsist ning tervishoiuteenuse vastavusest selle teenuse osutamise ajal kehtestatud nõuetele ja arstiteaduse üldisele tasemele, üldtunnustatud headele arstlikele tavadele ja eetikanormidele. Asjaolud Hagi kohaselt on 26.07.2006 toimunud liiklusõnnetuse käigus saadud vigastuste tuvastamiseks ja ravimiseks hageja pöördunud kostja erakorralise meditsiiniabi osakonda, kus vastavalt hageja väidetele ei osutatud talle kvaliteetset arstiabi, mis on talle kaasa toonud põhjendamatuid kannatusi ja millest tulenevalt hageja soovib oma mittevaralise kahju katteks kostjalt välja mõista kohtu poolt määratavas suuruses hüvituse. Kostja ei tunnista, et tema poolt hagejale osutatud tervishoiuteenus oleks olnud ebakvaliteetne.

Asjas on esitatud lisaks üksikutele meditsiinilistele dokumentidele ka juba kohtueelselt läbitud arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni otsus ning taotlus tõendi kogumisena kohtu poolt määrata uus ekspertiis. Kohus on kostja vastuväidete puudumisel selle taotluse rahuldanud, läbiviidud ekspertiisi käigus antud arvamus on lisatud tõendite hulka. Tervishoiuteenuse väidetava ebakvaliteetse osutamise õigussuhte raames peab patsient tõendama lepingulise vastutuse kohaldamiseks kohustuse rikkumise, rikkuja süü, kahju tekkimise ja põhjusliku seose. Antud juhul ei ole kohtu hinnangul hageja piisavalt tõendanud kohustuse rikkumist kostja poolt, mistõttu kõigi ülejäänud vastutust kaasatoovate elementide tõendatuse uurimine ei ole enam menetluslikult otstarbekas. Kui kehtivate normide põhjal koosneb tervishoiuteenuse kvaliteet omaduste kogumist, mis iseloomustab teenuse vastavust kehtestatud nõuetele, siis hageja peab ka nimetama need nõuded, mida tema hinnangul kostja on rikkunud. Tervishoiuteenuse osutamisel reguleerib spetsiifilise kliinilise olukorra lahendamiseks asjakohase ravi ja /või tegevuse valimist kliiniline ravijuhend, mis oma olemuselt on süstemaatiliselt välja töötatud seisukoht tervishoiutöötaja ja patsiendi abistamiseks kliinilise otsuse tegemisel. Seda asjaolu, kas antud kaasuses kirjeldatud juhtumi korral reguleerinuks kostja käitumist kliiniline ravijuhend, mida siis väidetavalt kostja rikkus, ei ole hageja esile toonud ega ka tõendanud. Hageja on küll hagis väitnud, et teda ei vaadatud läbi kõigi reeglite kohaselt, kuid milles need reeglid hageja hinnangul ja teadmisel seisnesid ja pidid seisnema, mille kohta ta kindlalt väidab, et kostja neid eiras, ei ole nimetatud. Interneti otsingumootorisse sisestatud „Eesti Haigekassa poolt tunnustatud ravijuhend“ ja „erialaseltside poolt tunnustatud ravijuhendid“ ei anna ühtegi vastet ravijuhendite olemasolu kohta luumurdude diagnoosimisel ja ravil või ravijuhendit seoses võimalike silmakahjustuste diagnoosimise ja raviga. Hageja ei ole, tuginedes „kõigi reeglite rikkumise“ asjaolule, kohtu hinnangul kostja tegevust puudutavates käitumisreeglites sisalduvate kohustuste rikkumist kostja poolt tõendanud. Samas kohus möönab, et olemasolev seadusandlik baas ei määratle kvaliteetse ravi täpset sõnastust ning selle mõiste sisustamine on seega suuresti jäänud kohtupraktika kujundada. Üksi Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel kehtestatud tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamise nõuete §-s 2 lg.1 toodu ei lahenda olukorda, sest tegemist on blanketse normiga, mis omakorda viitab „kehtestatud nõuetele“. Eesti Kiirabi Liidu netis asuvalt kodulehelt on leitav mais 2007 konverentsil peetud ettekanne hulgitrauma ravijuhisest kiirabitöötajatele ning selle ettekande kohaselt on vastav ravijuhis valmis saanud 15.04.2006 seisuga. Sama ravijuhis on avaldatud Tallinna Kiirabi netikodulehel (koos muude ravijuhistega). Seega ei saa väita, et ravijuhis hulgitrauma kohta erakorralise meditsiiniabi osutamise käigus puuduks, kuid kohtu hinnangul ja lähtudes asja menetlemise käigus uuritud tõenditest, on kostja tegevus olnudki nimetatud ravijuhisega kooskõlas.

Õiguskirjanduses on väljendatud seisukoht, et meditsiini saabki vaid osaliselt õigusega reguleerida ning et vaid arstid otsustavad selle üle, kas ravi on kvaliteetne või mitte. Kohus saab otsust tehes tugineda arstide, kui spetsialistide arvamusele, lisaks sellele, et hulgitrauma käsitlemiseks erakorralise meditsiiniabi osutamise käigus on olemas ka ravijuhend. Kohus leiab, sõltumata sellest, et hageja ise ei ole nimetatud konkreetset normatiivset alust, mida tema juhtumi puhul kostja väidetavalt on rikkunud ja sõltumata sellest, et konkreetne ravijuhis on olemas, on võimalik kaasus lahendada olemasolevate tõendite baasil ( hinnates arstide kui spetsialistide poolt antud arvamusi) selle järelduseni jõudmisega, et hagejale osutatud tervishoiuteenus vastas kvaliteedile. Hagile lisatud tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjon on kogumis analüüsinud kõiki hagile lisatud tõendeid, lisaks veel ka tõendeid, mida hagile ei ole lisatud. Nimetatud otsuse p.9.1 kohaselt on hagejale kostja poolt osutatud esmane arstiabi- vähese dislokatsiooniga luumurru fragmentide fikseerimine kipssidemega- praktikas läbiproovitud ravimeetod, mis konkreetses olukorras oli optimaalne ja säästvaim lahendus. Sama otsuse p. 9.2 kohaselt luufragmentide paigaldamine, hinnates nende seisu pärast kipsfiksatsiooni, on samuti õnnestunud rahuldavalt. Mööndusena on küll öeldud, et luufragmentide võimalikust asendimuutusest tulenevalt võinuks traumale järgnevatel päevadel veelkord hinnata luufragmentide seisu, mis oleks ajaliselt varem võimaldanud otsustada metallosteosünteesi vajaduse üle, kuid selle kohta on arvestatav kostja väide, et patsient oli suunatud edasiseks raviks oma perearsti juurde. Kohtu hinnangul ei oleks perearstil olnud mingit takistust vajadusel patsient uuesti suunata röntgenülevaatusele. Pole selgitatud, et sellise suunamise pidanuks obligatoorselt tegema kostja oma erakorralise meditsiinilise abi osutamise kaudu. Otsus ei sisalda ka väidet, et patsiendile on ebakvaliteetset ravi osutatud seeläbi, et metallosteosünteesi on tehtud mõningase ajalise nihkega optimaalsest. Sama otsuse p.9.3 ei võimalda teha järeldust, et kostja poolt osutatud tervishoiuteenuse kvaliteet on olnud luufragmentide konsolideerumise aeglustumise põhjuseks. Sama otsuse p.9.4 kohaselt ei ole hageja õlaliigese liikuvuse vähenemine olnud põhjustatud mitte küünarvarreluu murrust (ja seega mitte selle murru diagnoosimisel ja ravimisel kasutatud ravivõtetest), vaid et see kaasneb tavaliselt jäseme mistahes osa pikemaajalise fikseerimisega. Sama asjaolu kinnitab ka kostja, kelle väite kohaselt õlaliigese liikuvust saanuks korrigeerida perearsti suunamisel läbiviidava ravivõimlemisega. Tuleb lugeda üldtunnustatud ja teadaolevaks asjaoluks, et erakorralise meditsiiniabi osutamisel ravivõimlemisega ei tegeleta. Sama otsuse p.9.5 kohaselt on tuvastatud, et hagejal puudusid silmakoopasisesele kahjustusele viitavad kaebused saabumisel kostja erakorralise meditsiini osakonda. Otsuse kohaselt on kostja osutanud hagejale saabumise hetkel piisavat ja asjakohast tähelepanu ja vaatlust. Kuivõrd silmakoopasisese vigastuse nähud võivad ilmneda hiljem- nagu see oli ka hagejal- siis

nende vigastuste puhul ei ole aktiivsed ravivõtted erakorralise meditsiiniabi osutamisena tavaliselt vajalikud. Seda kinnitab ka kostja, kelle väitel sai ta patsiendi kaebusest seoses silmadega teada alles ekspertkomisjoni materjalidest mitu kuud hiljem. Kostja kinnitusel ei olnud tal põhjust saata hagejat (kostjal endal vastava aparatuuri puudumise tõttu) kõrgema ravietapina edasisele kompuuteruuringule, kuna patsient selleks alust andvaid kaebusi- topeltnägemist, teadvusekaotust, peavalusid- ei kurtnud. Ekspertkomisjoni otsuse p.9.6 kohaselt vastas kostja poolt hagejale osutatud teenus tervishoiuteenuse korraldamise seaduse § 2 sätetele. Kohtul puudub alus jõuda sellest erineva järelduseni. Hageja taotlusel läbiviidud kohtuarstlik komisjoniline ekspertiis ei ole arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni otsuses toodud kvaliteetse ravi kinnitust ümber lükanud: Neurokirurgi antud arvamuse kohaselt on hageja viidatud iiveldus mitmete erinevate haiguste korral üldsümptom ning ainusümptomina peatrauma korral on see vähetähtis; juhised kiirabiarstidele tegutsemiseks seoses peatraumaga on reguleeritud erialases kirjanduses avaldatud tegevusjuhisega, milles osundatu kohaselt vastavate meditsiiniliste näidustuste olemasolul konsulteerib patsienti lisaks kiirabiarsti poolt tehtud läbivaatusele ka neuroloog/neurokirurg. Kuivõrd sama arvamuse kohaselt lähtub arst teadvusel haige puhul üksnes ja oluliselt haigelt endalt saadud informatsioonist, siis antud kaasuse puhul ei ole kirjeldatud sümptomeid (peavalu, teadvusehäire, oksendamine, neuroloogiline koldesümptomaatika), mis lisaks haige küsitlemisele, oleks tema läbivaatuse teostamisel andnud põhjust korraldada lisauuringuid või kutsuda arst-konsultanti. Arvamuse kohaselt tuleb küll alati arvestada ka, et pindmiste väiksemate vigastuste kohal võivad esineda sügavamad sisemised vigastused, kuid need ei pruugi alati avalduda. Kui selline võimalus tuvastatakse, siis jäetakse haige ambulatoorse/statsionaarse järelevalve alla. Kohtu hinnangul ei luba olemasolev dokumentatsioon teha järeldust, et olnuks alust patsiendil kahtlustada sisemisi vigastusi, mistõttu ta lubati ka koju. Arvamuse kohaselt antud patsiendil ei esinenud selliseid meditsiinilisi nähtusid- teadvusehäire, neuoroloogilise sümptomaatika olemasolu ja arenemine, mis oleksid tinginud eriarsti konsultatsiooni. Kohtu hinnangul on sellest järelduvalt ka kostjapoolne patsiendi mittesaatmine kompuuteruuringule õigesti valitud tegevus. Arvamuse kohaselt otsustab liiklusavariides saadud vigastuste tuvastamiseks lisauuringute tegemise patsienti konsulteerinud arst vastavalt oma kogemustele, pädevusele ja ka juhistele. Hageja ei ole esitanud asjaolu, et teda läbivaadanud personal oleks olnud ebapädev või kogenematu. Põhjendamatu oleks V Ž poolt staažiks nimetatud 34. aasta puhul pidada kogemusi väheomavaks või ebapädevaks. Arvamuses on nimetatud peapõrutuse üldtunnustatud ravimeetodid, mida on võimalik teha ka kodus ja seega leiab kohus, et kostjapoolne raviteenuse osutamise lõpetamine patsiendi suunamisega koju ja perearsti järelevalve alla, on kooskõlas tunnustatud ravimeetoditega ja on seega kvaliteetne.

Arvamuse kohaselt ei ole patsiendil koheselt silmakoopa põhja murdu tuvastatud, kuivõrd puudusid kohesed sellekohased spetsiifilised kaebused ja kliiniline leid. Seega on ka tõendatud kostja väide, et kui patsient oleks neile kurtnud kaebusi seoses silmaga, oleks see ka võetud tähelepanu alla ja uurimisele. Ka eelnev ekspertkomisjon on jõudnud tulemini, et kuivõrd patsient koheselt kaebusi ei esitanud ja sellised vigastused võivadki ilmneda hiljem, siis on kostja erakorralist meditsiinilist abi osutades käitunud adekvaatselt. Ortopeedi antud arvamuse kohaselt on luumurdude ravimine kipsfiksatsiooniga maailmapraktika ning hea ravitulemuse saavutamiseks olid täidetud ka antud juhul nõuded, et luufragmentide otsad peavad olema kontaktis vähemalt pooles ulatuses. Seega hageja järeldus, et luufragmentide nihkes olek erinevatel röntgenülesvõtetel, on kostjapoolne ebakvaliteetne kipslahase teostamine, ei ole kooskõlas asjas kogutud muude tõenditega: ortopeed on paigaldatud kipslahast pidanud nõuetekohaseks. Ka ortopeed ei pea võimalikuks (sarnaselt nn. kvaliteedikomisjoni järeldustega) öelda, mis antud konkreetsel juhul on põhjustanud luumurru aeglustunud konsolideerumise. Samas arvamus ei kinnita, et see võiks olla tingitud kostja ebapädevast või mittekvaliteetsest tegevusest. Vastuseks hageja poolt esitatud küsimustele nr. 7, 8. 9 ja 11 leiab ortopeed, et kostjal on kohaliku haiglana valvering erakorralise meditsiini spetsialistidega, kes peavad andma abi lähtudes objektiivsest leiust, (mis omakorda eeldab patsiendi läbivaatust), võimalike uuringute tulemusest ja patsiendi subjektiivsetest vaevustest. Kui kahtlusi siseorganite kahjustustele ei tuvastata, siis vajadus suunata patsient kas keskhaiglasse või regionaalhaiglasse kõrgtehnoloogiliste uuringute teostamiseks, puudub. Arvamuse kohaselt on õlaliigese valud tingitud liiklusõnnetuse käigus saadud põrutusest ja selle raviks on ravivõimlemine, mis omakorda antud juhul oli kipsi tõttu raskendatud. Kohus leiab, et arvamusest ei ole võimalik teha järeldust, et patsiendi õlaliigese puudulik funktsionaalsus oleks kuidagi seotud kostja poolt kohaldatud ravivõtetega. Arvamuse kohaselt ei pea arst kohustuslikus korras tegema röntgenuuringuid, kui patsiendi kaebused selleks alust ei anna. Arvamuse kohaselt ei ole tuvastatud, et erakorralise meditsiiniabi osutamise käigus pidanuks valvearst, tuginedes uuringutulemustele, objektiivsele leiule ja subjektiivsetele vaevustele, suunama hageja erialaarstide juurde. Patsient suunati pädevalt perearsti juurde, kes omakorda on pädev korraldama edasisi konsultatsioone. Ükski ekspertide L K ja K A K poolt suuliselt menetluse käigus antud ütlus ei lükka ümber kirjalikes dokumentides esitatud asjaolusid ja seda on piisavalt põhjalikult käsitletud kostja kohtuliku vaidluse teesides. Ehkki hagejale jäi ilmselt kahtlus, kes otsustas tema raviviisi kostja juures, siis kohtu hinnangul on hageja tunnistajate V Ž ja A P ütlusi koosmõjus valesti tõlgendanud. Kohtu hinnangul saab nende tunnistajate ütlustest teha ainuvõimaliku järelduse, et hageja saabumisel erakorralise meditsiiniabiosakonda võttis teda vastu tunnistaja A P , kes tegi esmaselt vajalikud toimingud ja suunas-korraldas patsiendi edasise läbivaatuse raviarst V Ž poolt, kes omakorda kirjeldas, milliseid toimingud ja miks ta tegi.

V Ž ütlust, et ta „kõigepealt vaatab“ patsiendi läbi, ei saa tõlgendada selliselt, et obligatoorselt vaatab kõigepealt patsiendi läbi arst. Antud kontekstis oli rõhk tegevusel „vaatab patsiendi läbi“, ehk et sõna „kõigepealt“ tähendus ei olnud mitte see, et arst Ž olnuks esmane patsiendiga tegeleja. Tunnistaja A P väljendas selgelt ja üheselt arusaadavalt, et ta lähtus oma tegevuses arstilt saadud ravikorraldustest. Raviarsti poolt patsiendi läbivaatamine tähendab patsiendi küsitlemist, objektiivset ülevaatust ja vajalikele raviprotseduuride tegemisele suunamist. Nimetatud toimingute tegemist on tunnistaja ka kirjeldanud ja kohtul puudub alus kahelda ütluste õigsuses. Järeldus Kohus leiab, et hagi ei kuulu rahuldamisele. Lisaks otsuse eelnevas osas viidatud asjaolude hindamisele nõustub kohus kostja poolt kohtuliku vaidluse teesides esitatuga ja ei pea vajalikuks neid hagi mitterahuldamist võimaldavaid väiteid ja analüüsitud tõendeid otsuse käesolevas osas üksikasjalikult üle korrata. Lisaks kostja poolt esitatule märgib kohus, et: --Kuivõrd hagile lisatud ja ekspertiisi läbiviimiseks täiendavalt meditsiiniasutustest kogutud originaaldokumendid on erialateadmisi omavate isikute poolt analüüsitud kõrgetasemelistes komisjonides, siis kohus, hindamata eraldi iga üksikut hagile lisatud meditsiinilist dokumenti, leiab, et tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni ja kohtuarstliku ekspertkomisjoni arvamuse kui tõendite põhjal on ainuvõimalik järeldada, et kostja on hagejale osutanud nõuetele vastava kvaliteediga arstiabi ning seega ei ole kostja vastutav hagejale tekitatud võimaliku mittevaralise kahju ees. --Ei ole tuvastatud, et kostja oleks rikkunud ühtegi antud õigussuhet reguleerivat õigusakti. Kohtu hinnangul on ekspertide arvamusega tõendatud, et kostja on käitunud hagejale tervishoiuteenust osutades kaasaja teadmistele, olemasolevatele ressurssidele, kutse- ja erialastele nõuetele vastavalt. --Mittevaralise kahju nõude kohta on hagiavalduse p.-s 4 selgitatud, et hagejale on kostja mittenõuetekohase tegevusega põhjustatud „põhjendamatuid kannatusi, läbi mille on talle tekitatud moraalselt, s.t. mittevaralist kahju“. Kohus leiab, et sellisel kujul ei ole mittevaralise kahju sisu piisavalt selgelt esile toodud, et selle olemasolu saaks- lepingulise vastutuse kohaldamiseks vajalike aluste olemasolu tõendatuse korral- tuvastada või et selle hüvitamiseks vajaliku hüvituse suuruse üle saaks otsustada. Ja seda ei võimalda isegi hilisem mõningane täpsustus, et mittevaraline kahju seisneb peavalude ja jätkuvate kulutuse tegemise vajaduses valuvaigistite peale. Tõendid Kohus on asja lahendamisel uurinud ja hinnanud tõenditena: hagile lisatud ja menetluse käigus kogutud meditsiiniliste dokumentide analüüsi baasil koostatud tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni 14.12.2006 koosoleku protokolli nr. 63 koos selles sisalduva otsusega ja kohtu poolt määratud isiku komisjonilise kohtuarstliku ekspertiisi käigus 02.04.2007 antud arvamust nr. 7, eksperdiarvamuse andnud ekspertide Leho Kõiv ja KarlAndres Kantsi ütlusi, kostja töötajate- tunnistajatena üle kuulatud V Ž ja A P ütlusi.

Menetluskulud TsMS § 162 lg.1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kostja menetluskulud jäävad hageja kanda. Hageja kulud jäävad tema enda kanda. TsMS § 173 lg.1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg.3 kohaselt menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 174 lg.1 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 452 lg.1 kohaselt kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks kuulutamisega või kohtukantselei kaudu. TsMS § 453 lg.1 kohaselt otsus tehakse avalikult teatavaks kohtukantselei kaudu, kus menetlusosalised võivad otsusega edasikaebamistähtaja jooksul tutvuda ja saada selle ärakirja.

Kohtunik Ärakiri õige Nooremreferent

Kohtuotsus jõustus 02. juunil 2008.a Nooremreferent

/allkiri/

M.Leimann I.Golubev

I.Golubev

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.