2-07-23321/20 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

Hageja esitas 18.06.2007.a. tartu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostja vastu 54 685,79 krooni nõudes. 18.07.2007.a. tehti kostjale makseettepanek, mis toimetati talle kätte 27.07.2007.a. Kohtule saabus 17.08.2007.a. kostjalt vastuväide maksekäsu kiirmenetluses. Hageja ei ole soovinud kostja vastuväite esitamise korral menetluse lõpetamist. Tartu Maakohtu 20.09.2007.a. määrusega tsiviilasjas nr 2-07-23321 anti hageja nõue kostja vastu üle kohtunikule asja menetlemise jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 09.10.2007.a. Tartu Maakohtule hagi. Selle järgi sõlmisid hageja ja kostja 05.05.2006.a. tarbijakrediidilepingu. Hageja andis kostjale üle krediidisumma 37 000 krooni, millest peeti kinni lepingu sõlmimise tasu 370 krooni. Lepingu põhitingimuste järgi kohustus kostja maksma hagejale intressi 29,01 % krediidisummast ühe aasta kohta ning kogu lepingu perioodi eest 21 705,52 krooni. Lepingu põhitingimust alusel kohaldatakse lepingule Balti Investeeringute Grupi Pank AS Krediidilepingute üldtingimusi. Kuna kostja ei täitnud oma lepingujärgseid kohustusi, saatis hageja kostjale kirjalikud meeldetuletused 08.09.2006.a. ja 26.09.2006.a. Kostja ei ole hageja võla sissenõudmisega seotud kirjadele lepinguliste kohustuste täitmisega reageerinud. 23.10.2006.a. saatis hageja kostjale lepingu ülesütlemisavalduse. 17.11.2006.a. ütles hageja lepingu üles, kuna antud 2-nädalase tähtaja jooksul ei täitnud kostja oma kohustust hageja ees. Koos lepingu ülesütlemisega nõudis hageja kostjalt 48 890,07 krooni tasumist, millest 35 077,44 krooni moodustas tagastamata krediidisumma, 5 699,69 krooni sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 7 015,49 krooni leppetrahv, 900 krooni võla sissenõudmisega seotud kulud, 197,45 krooni viivis. 09.10.2007.a. kohtule esitatud hagiavalduses nõuab hageja mõista kostjalt välja 63 746,58 krooni, millest 35 077,44 krooni moodustab tagastamata krediidisumma, 5 699,69 krooni sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 7 015,49 krooni leppetrahv, 900 krooni võla sissenõudmisega seotud kulud, 9 258,24 krooni, 5 795,72 krooni kahjuhüvitis.

üürikorteris, mingisugust vara kostjal ei ole. Kostjal ei ole ka teisi võlgasid. Seega millestki peale väikese protsendi pensionist ka kohtuotsuse alusel sissenõuet teostada ei ole. Kostja nimetab ettepaneku asja lahendamiseks. Kuna kostja on vastutav oma kohustuste eest, siis juhul kui hagejaga on võimalik saavutada mõistlik kokkulepe, mille alusel kuulub tasumisele ainult põhivõlg ja võib-olla ka mõistlik intress, siis on kostja nõus võtma selleks oma poja käest raha ja kokkulepitud summa tasuma. Vastasel korral tuleb hagejal teostada kohtuotsuse alusel sissenõuet kostja pensionist ning ilmselt kostja elupäevade lõpuni, kusjuures osa raha jääb veel saamata. Hageja oma vastuses kostja kirjalikule vastusele 09.01.2008.a. (tl 48) leiab, et kuna kostja on oma vastuses hagiavaldusele tunnistanud hageja nõuet tagastamata krediidisummale 35 077,44 krooni ning on nõus saavutama intressi 5 699,69 krooni osas mõistliku kokkulepet, seega tunnistab kostja hageja nõuet krediidisumma ja sissenõutavaks muutunud tasumata intressi osas – kokku summas 40 777,13 krooni. Hageja on seisukohal, et kostja ei ole oma rasket majanduslikku olukorda tõendanud. Seega on kostja väited tema raskest majanduslikust olukorrast paljasõnalised ning puudub alus neid arvestada. Kostja ei ole selgitanud ka seda, milles seisneb vaidlusaluste nõuete vastuolu heade äritavade- ja kommetega või millest tulenevalt need on ebamõistlikult suured. Hageja leiab, et nõuded leppetrahvi, viivise, võla sissenõudmisega seotud kulude ja kahjuhüvitise osas on seaduslikud ja põhjendatud. Hageja põhjendab, et leppetrahvi tasumise nõue tuleneb VÕS § 158 lg-st 1 ning lepingu üldtingimuste punktist 6.3. Leppetrahvi määr võtab arvesse kohustuste täitmise ulatust kostja poolt, olles kokku lepitud protsendina ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummast. Seega võetakse arvesse kostja poolt enne lepingu ülesütlemist täidetud kohustuste ulatust: mida suuremas ulatuses on lepingu ülesütlemise hetkeks lepingulisi kohustusi täidetud, seda väiksem on võlgnetav leppetrahv. Sellega on arvestatud ka võlausaldaja õigushüvede kahjustumise ulatusega – mida rohkem on lepingulisi kohustusi täidetud, seda väiksem on võlausaldaja õigushüvede riive ning tasumisele kuuluva leppetrahvi suurus. Leppetrahv ei taga üksnes tagastamata krediidisumma nõuetekohast täitmist, vaid ka muid lepingulisi kohustusi. Käesolevas hagis nõuab hageja kostjalt leppetrahvi tasumist summas 7 015,49 krooni, mis moodustab ülejäänud hagis esitatud nõuetest orienteeruvalt vaid 11 %. Arvestades, et leppetrahvi tasumise kohustus tekib punkt 6.3. kohaselt üksnes lepingu ülesütlemise korral, on hageja seisukohal, et üldtingimustes sisalduv leppetrahvi tingimus on kooskõlas ka poolte õiguste ja kohustuste vahelise tasakaalu põhimõttega. Hageja on viivise arvestamisel lähtunud VÕS § 415 lg-st 1, mille kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingujärgne intressimäär on 29,01 % aastas, mis on suurem kui seadusjärgsed viivisemäärad. Seega tuleb viivisemäära leidmisel lähtuda VÕS § 113 lg-st 3 ning kostja on kohustatud tasuma hagejale viivist lepingujärgse intressimäära alusel, s.o 29,01 % aastas. Hageja arvestab viivis üksnes tähtaegselt tagastamata krediidisummalt ega võta viivise arvestamisel aluseks muid lepingujärgseid võlgnevusi. Hageja poolt saamata jäänud tulu ehk kasu hindamisel arvestab hageja intressi, mille tasumises on hageja ja kostja kokku leppinud lepingu põhitingimustes ning mille saamisega hageja krediidisumma väljastamisel mõistlikult arvestas, aga samuti intressi, mida hageja oleks võinud saada kosta poolt tasumisele kuulunud summade edasilaenamisest. Hageja arvates on tulevikus tekkiva kahju hüvitise suuruse otsustamisel oluline arvesse võtta võlgniku varasemat maksekäitumist. Antud juhul ei ole kostja tasunud hagejale augustikuust 2006.a. alates ühtegi makset. Eeltoodust nähtuvalt on äärmiselt ebatõenäoline, et pärast kohtulahendit asuks kostja oma kohustusi täitma või et ta suudaks seda teha lepingu maksegraafikuga, mis lõpeb antud juhul maikuus 2008.a., võrreldes lühema perioodi jooksul. Hageja arvates ei ole ka hea usu põhimõttest tulenevalt ja kahju hüvitamise eesmärke arvestades aktsepteeritav olukord, kus lepingulisi kohustusi olulisel määral rikkunud isikud on tunduvalt paremas positsioonis kui lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitvad isikud. Kahjuhüvitise väljamõistmine kõrvaldaks nimetatud ebaõigluse. Vastavalt krediidilepingu üldtingimuste p-le 9.3. on menetlusosalised kokku leppinud, et krediidiandja poolt krediidisaajale ja käendajatele nende poolsest lepingu rikkumisest tingitud kirjalike teadete eest tuleb krediidiandjale tasuda hinnakirjas sätestatud tasu. Vastavalt

üldtingimuste p-le 5.3 tuleb lepingu ülesütlemisel tasuda krediidiandjale muuhulgas muud võimalikud kohustused, mille alla kuuluvad ka nimetatud teadete eest hinnakirjast nähtuva tasu maksmise kohustus. Nagu hagiavalduses märgitud ja hagile tõenditena lisatud, on kostjale saadetud kaks meeldetuletuskirja, ülesütlemise hoiatus ja ülesütlemisavaldus. Vastavalt hageja hinnakirjale, mis oli hagiavaldusele lisatud ning mis on ka internetis hageja kodulehel kättesaadav, maksab esimese meeldetuletuskirja saatmine 100 krooni, järgnevate meeldetuletuskirjade saatmine 200 krooni ning ülesütlemisavalduse saatmine 400 krooni. Seega on võla sissenõudmisega seotud kulud kokku 900 krooni. Kostja on asunud seisukohale, et ta ei ole võla sissenõudmisega seotud kulusid nõus tasuma, sest hageja esindaja keeldus kostjaga kohtumast, et saavutada kompromisskokkulepe. Eeltoodud põhjendus võla sissenõudmisega seotud kulude mitte tasumiseks on alusetu. Hageja ja kostja kohtumise ja võla sissenõudmisega seotud kulude vahel puudub igasugune seos, kuna võla sissenõudmisega seotud kulud kujutavad endast antud juhul tasu kirjade saatmise eest, mis on fikseeritud hageja hinnakirjas. Hageja on hagiavalduses käsitlenud kõiki faktilisi asjaolusid täiesti ausalt. Maksed, mida kostja on pärast laenu saamist teinud, on hageja nõudest maha arvestanud. Seega ei kuulu need hageja nõude hulka ning puudub põhjus antud maksete täpseks väljatoomiseks hagis – selle üle vaidlus puudub. Hageja on hagiavalduse p 3.7. eelviimases lõigus märkinud, et kostja on lepingu kehtivuse ajal tasunud kaks makset. Kostja on oma kirjalikus vastuses teinud ettepaneku vaidluse lahendamiseks kompromissiga tingimusel, et ta tasub vaid põhivõlgnevuse ja mõistliku intressi. Hageja ei ole kompromissiga eeltoodud tingimustel nõus, kuna ülejäänud nõuetest kostja kasuks loobumine on hagejale kahjulik ning ka põhjendamatu arvestades käesolevas vastuses toodud põhjendusi. Lisaks märgib hageja, et ta on ka ise (20.09.2007) pakkunud kostjale võimalust kompromissi sõlmimiseks, millega hageja oleks võimaldanud kostjal tasuda oma võlgnevust osade kaupa, kuid kostja keeldus sellest. Lisaks esitas hageja kohtule lisanduva viivise nõude vastavalt TsMS §-dele 367 ja 461 lg 4 (tl 64). Juhul, kui kohus otsustab hageja kahjunõude mitte rahuldada, palub hageja kohtul lähtuvalt TsMS §-st 370 lg 2 mõista kostjalt kahjuhüvitise asemel välja lisanduv viivis vastavalt TsMS §-dele 367 ja 461 lg 4. Täienduseks kohtule varem esitatud kostja vastusele ja asjaolude konkretiseerimiseks, et kostja väited ei oleks paljasõnaliselt, esitas kostja omapoolsed täiendavad põhjendused (tl 65). Kostja ainus sissetulek on pension suurusega 3 826 krooni kuus. Kinnisvara kostjal ei ole, autot ega muud vara kostjal samuti ei ole. Kostja elab üürikorteris. Kostja ainsast sissetulekust – pensionist – juba teostatakse täitemenetluse korras kinnipidamisi teise võla katteks. Praegu kinnipeetav summa (koos täitemenetluse kuludega) on 26 474 krooni. Sellele nõudele lisandub veel menetluskulude nõue summas 9 746 krooni, mis koos täitemenetluse kuludega, umbes 3 000 krooni, moodustab kokku juba olemasoleva kinnipidamiste summa 40 000 krooni. Seaduse järgi saabki pensionist kinni pidada ainult pool pensionist, see on antud juhul 1 913 krooni kuus. Rohkem kinnipidamisi teha ei saa. 40 000 krooni kinnipidamiseks 1 913 krooni kuus kulub 2 aastat. Seega alles 2 aasta pärast saab alustada kinnipidamisi hageja kasuks käesolevas kohtuasjas. Antud kohtuasjas on võlasumma üle 3 korra suurem kui eelmises kohtuasjas, siis kulub selle summa kinnipidamiseks 5-6 aastat. Lisades eelmise võla kinnipidamiste aja 2 aastat, on hagejal lootus võlasumma antud asjas lõplikult kätte saada 7-8 aasta pärast. Seepärast teeb kostja hagejale kompromissettepaneku, mille kohasel austades ka hageja huve ja temale vastu tulles, on kostja nõus vastu võtma poja käest võla tasumiseks raha ja tasuma hagejale põhivõla ja kokkuleppel hagejaga ka mõistliku osa intressist ja viivisest. Hageja saaks sellega oma raha kätte lühikese aja jooksul ning saaks seda edasi laenata ja sellega oma äri huvides raha teenida. Hageja poolt esitatud kahjunõuet kostja ei tunnista. Hageja vastuses kostja vastusele kahjudena on näidatud lepingujärgsest intressist sissenõutav osa. Intress on näidatud juba võlasumma koosseisus, mis tagastamata krediidisumma ja sissenõutavaks muutunud tasumata intressi osas on kokku 40 777,13 krooni. Põhjendamatu on nõuda seda intressi summat veel teistkordselt kahjudena.

30.01.2008.a. kohtuistungil (tl 75) ütles hageja esindaja, et hageja oleks kaalunud võimalust, et kostja saaks võlga tasuda osade kaupa. Kuid kui see ei ole kompromiss, siis muud kompromissi võimalikkust ei näe. Kostja jäi istungil oma väidete juurde ning on nõus maksma põhivõla ja mingis ulatuses nõus kokku leppima intressi ulatuses. Hageja sõnul on kostja oluliselt lepingut rikkunud ja 1,5 aasta jooksul ei ole kostja hagejale tasunud ühtegi summat. Seetõttu hageja ei saa nõustuda selliste tingimustega, sest see on kahjulik. Hageja rõhutab, et kui kostja on öelnud, et kuna hageja intress on niigi liiga suur, siis ei vasta muude nõuete juurdearvestamine heade äritavadele ja kommetele. Esiteks kostja ei ole intressi otseselt vaidlustanud ja intressis ja lepingust tuleneva tagastamata krediidisumma tagastamises on pooled kokku leppinud juba lepingu sõlmimisel. Lepinguga on kostja võtnud kohustuse tagastada intressimaksed ja vastavalt seadusele kohustus tuleb täita vastavalt lepingule ja täitmisel tuleb lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest võttes arvestades praktikat. Kostja ei ole järginud häid tavasid, kuna on teinud vaid kaks makset ja viimase rohkem kui 1,5 aastat tagasi. Kostja halba maksekäitumist näitab ka see, et vastuses hagiavaldusele ja esitatud täienduses on kostja öelnud, et tal on ka teised laenud, järelikult ta rikub kohustusi ka teiste võlausaldajate ees. Tal puudub vara ja ta ei teegi teadlikult maksed hagejale ja teisele võlausaldajatele, kuna talle on teada, et temalt on keeruline raha tagasi saada. Kostja on lepingut rikkunud ja hagejal on viivise, leppetrahvi sissenõudekulude kahjuhüvitise esitamiseks seadusest tulenev õigus. Leppetrahvi koha pealt hageja on täiendavad põhjendused eitanud. Leppetrahvi näol on tegemist poolte kokkuleppega. Kostja teadis leppetrahvi suurust juba lepingu sõlmimise hetkel. Leppetrahvi määr on mõistlik, see võtab arvesse kostja maksekäitumist, mida rohkem kostja on maksnud, seda väiksem on leppetrahv. Kostja väidab, et ta ei ole hageja poolt saadetud kirju kätte saanud ning palub hagejal esitada tõendeid. 07.02.2008.a. (tl 80) esitas hageja AS Eesti Post kviitungid, millega tõendab tähtkirjade edastamist AS Eesti Postile. 26.03.2008.a. (tl 88) istungil jäi hageja hagiavalduses ja vastuses esitatud seisukohtade juurde, samuti 30.01.2008.a. kohtuistungil antud seisukohtade juurde. Kostja leidis, et hageja poolt esitatud kviitungid ei tõenda midagi, kuna neil pole kostja nime. Kostja on püüdnud telefoni teel saada ühendust BIG’iga, aga see pole õnnestunud. Ülesütlemine ei ole tõendatud kuna ei ole 2-nädalast täiendavat tähtaega täidetud. Seega on lepingu ülesütlemine ebaseaduslik. Hageja leiab, et leping on nõuetekohaselt üles öelnud ja hageja on kostjale ülesütlemise hoiatuse saatnud ning hageja on seda ka tõendanud. Kostja leiab, et kuna hagejal ei ole ühtegi väljastusteadet esitada, siis ei tõenda miski, et kostja on viimase kirja kätte saanud.

Krediidisumma tagastamise kohustus tuleneb poolte vahel sõlmitud krediidilepingu punktist 2.2.1. Kostja kohustus tasuma hagejale igakuiseid makseid vastavalt maksegraafikule (tl 29). Vastavalt maksegraafikule peaks viimane makse toimuma 12.05.2008.a. Kostja ei ole tasunud hagejale augustikuust 2006.a. alates ühtegi makset. Kostja ei ole sellele vastu vaielnud. Tulenevalt eeltoodust on kostja rikkunud krediidilepingust tulenevat raha maksmise kohustust. Tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p 1 on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmist, kui võlgnik rikub kohustust. Samuti sätestab VÕS § 108 lg 1, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Tagastamata krediidisumma maksmise osas kostja vastu ei vaidle. Kostja oma vastuses (23.11.2007a. tl 44-45) tunnistab, et on vastutav oma kohustuste eest, siis juhul kui hagejaga on võimalik saavutada mõistlik kokkulepe, mille alusel kuulub tasumisele ainult põhivõlga ja võib-olla ka mõistlik intressi, siis on kostja nõus võtma selleks oma poja käest raha ja kokkulepitud summa tasuma. Kostja ei ole oma vastuväiteid intressi, viivise, leppetrahvi, võla sissenõudmisega seotud kulude ja kahjuhüvitise täieliku tasumise osas piisavalt põhjendanud. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Vastavalt lepingu punktile 6.1. on hagejal õigus nõuda viivist. VÕS § 88 lg 8 sätestab, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. VÕS § 94 järgi Kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Kostja leiab, et hageja intressi protsendid on laenu andmiselt niigi ebamõistlikult suured, seetõttu lisaks viiviste, leppetrahvi, sissenõudmise kulude, kahjuhüvitise ja muude kulude juurdearvestamine ei vasta heade äritavade ja -kommete nõuetele. Hageja leiab, et kostja ei ole heade kommete vastasust kuidagi põhjendanud. Kohus leiab, et kostja pidi lepingu sõlmimisel arvestama intressi protsentidega ning ülaltoodud muude kuludega, teadis ja pidi teadma lepingu rikkumisest tulenevatest tagajärgedest. VÕS § 158 lg 1 järgi Leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 159 lg 1 kohaselt võib leppetrahvi kokkuleppimisel kohustuse rikkumise puhuks kahjustatud lepingupool lisaks leppetrahvile nõuda ka kohustuse täitmist. Kohustuse täitmist ei või lisaks leppetrahvile nõuda, kui leppetrahv lepiti kokku mitte kohustuse täitmisele sundimiseks, vaid kohustuse täitmise asendamiseks. Hageja ja kostja X 05.05.2006.a. sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr 0600780/15st, selle lisa - Balti Investeeringute Grupi Pank AS Krediidilepingute üldtingimuste p 6.3 kohaselt kohustus kostja hagejale tasuma lepingu ülesütlemisel leppetrahvi 20 % ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummast s.o. 35 077.44, 79 kroonist e. 7015.49 krooni. Leppetrahvi määr võtab arvesse kohustuste täitmise ulatust kostja poolt, olles kokku lepitud protsendina ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummast. Seega võetakse arvesse kostja poolt enne lepingu ülesütlemist täidetud kohustuste ulatust: mida suuremas ulatuses on lepingu ülesütlemise hetkeks lepingulisi kohustusi täidetud, seda väiksem on võlgnetav leppetrahv. Seega on leppetrahv proportsioonis täitmata kohustustega ning kostjal ei ole põhjust leppetrahvi tasumisest keelduda. Kostja esitas taotluse viivise ja leppetrahvi vähendamiseks. Kohus leiab, et nimetatud taotlused ei ole põhjendatud ja seetõttu ei kuulu rahuldamisele. Võla sissenõudmisega seotud kulude osas on hageja põhjendanud, et vastavalt krediidilepingu üldtingimuste p-le 9.3. on menetlusosalised kokku leppinud, et krediidiandja poolt krediidisaajale ja käendajatele nende poolsest lepingu rikkumisest tingitud kirjalike teadete eest tuleb krediidiandjale tasuda hinnakirjas sätestatud tasu. Vastavalt üldtingimuste p-le 5.3 tuleb lepingu ülesütlemisel

tasuda krediidiandjale muuhulgas muud võimalikud kohustused, mille alla kuuluvad ka nimetatud teadete eest hinnakirjast nähtuva tasu maksmise kohustus. Järelikult tuleneb selline kohustus lepingust. Hageja on võla sissenõudmisega seotud kulude nõude esitamisel arvestanud hinnakirjaga, seega on nõue 900 krooni põhjendatud. Hageja poolt saamata jäänud tulu ehk kasu hindamisel arvestab hageja intressi, mille tasumises on hageja ja kostja kokku leppinud lepingu põhitingimustes ning mille saamisega hageja krediidisumma väljastamisel mõistlikult arvestas, aga samuti intressi, mida hageja oleks võinud saada kosta poolt tasumisele kuulunud summade edasilaenamisest. VÕS § 115 lg 1 järgi võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tuleneval alusel hüvitamisele. Balti Investeeringute Grupi Pank AS varaline kahju seisneb kasus, mida VÕS § 128 lg 1, 2 ja 4 tulenevalt oleks isik saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tuluna nuleb mõista intressi, mille tasumises on hageja ja kostja kokku leppinud lepingus ning mille saamisega hageja lepingu sõlmimisel mõistlikult arvestas. Kohus leiab, et hageja nõuded võla sissenõudmisega seotud kulude osas ja kahju nõude osas tuleb jätta rahuldamata. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 416 lg 3 kohaselt kui krediidiandja ütleb lepingu üles, vähendatakse vastavalt tasumata krediidi brutosummat krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra. Tegemist on seaduses sätestatud imperatiivse keeluga, mille alusel lõpeb tarbijakrediidilepingu ülesütlemise korral intressi maksmise kohustus ülesütlemisele järgneva aja eest. Seega ei ole VÕS § 416 lg 3 alusel võimalik nõuda intressi ka kahjuna ajavahemiku eest, mil võlausaldaja kaotas võimaluse saada kasu tasutava intressina. Samale seisukohale on jõudnud Riigikohus lahendis nr 3-2-1-122-07. VÕS § 113 lg 5 sätestab, et kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab viivise, võib nõuda viivist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas. Hageja on esitanud nõude ka võla sissenõudmisega seotud kulude 900 krooni väljamõistmiseks. Kohtu hinnangul on tegemist kahju hüvitamise nõudega. Hageja viivisenõue moodustab aga 9060.79 krooni. Kuivõrd kahju nõue moodustab 5795.72 krooni ja viiviste nõue moodustab 9060.79 krooni ja seega ei ületa kahjunõue viiviste nõuet, ei saa hageja VÕS § 113 lg 5 alusel vastavat kahju nõuet esitada. Eeltoodu alusel jätab kohus hageja nõude kahju hüvitamise summas 5795.72 krooni (saamata jäänud intresside) ja võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise summas 900 krooni, rahuldamata. Hageja on esitanud kohtule taotluse, et juhul, kui kohus otsustab hageja kahjunõude mitte rahuldada, palub hageja kohtul lähtuvalt TsMS §-st 370 lg 2 mõista kostjalt kahjuhüvitise asemel välja lisanduv viivis vastavalt TsMS §-dele 367 ja 461 lg 4 alates 09.10.2007 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni 29,01 % tagastamata krediidisummalt aastas. Kohus leiab, et see taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab antud asjas menetluskulud kostja.