Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

Vaidluse all ei ole asjaolu, et pooled sõlmisid 17. augustil 2000. a. kapitalirendilepingu nr. 008349L, mille kohaselt hageja andis sõiduauto Hyunday Sonata 2, 0 tähtajaliselt kostja valdusse ja kasutusse. Auto tagastati pärast lepingu lõpetamist hagejale. Hagejale laekus auto müügist 90.000 krooni. Kostja võttis omaks nõude auto müügiteenuse eest tasumise osas summas 3813, 56 krooni. Poolte vahel sõlmitud kapitalirendilepingu näol on tegemist liisingulepinguga, mis olemuselt on kestusleping. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lg. 1 kohaselt kohaldatakse enne 1. juulit 2002. a. sõlmitud kestuslepingule alates 1. juulist 2002. a. võlaõigusseaduses (VÕS) sätestatut. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt kohaldatakse kestuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002. a., senikehtinud seadust. Kuivõrd pooltevaheline leping lõppes ja võlgnevus tekkis enne VÕS-i jõustumist, kuuluvad kohaldamisele tsiviilkoodeksi (TsK) vastavad sätted. Vastavalt TsK § 173 tuleb kohustis täita nõuetekohaselt; § 174 järgi on ühepoolne kohustise tingimuste muutmine või kohustise täitmisest keeldumine lubamatu. Pooled vaidlevad muuhulgas selle üle, kas kostja täitis kõik oma liisinglepingust tulenevad kohustused hageja ees lepingu lõpetamise ajaks või on tal osa maksegraafikus kokkulepitud liisingumakseid tasumata ning kas hagejal on tekkinud kahju tema poolt hagis märgitud ulatuses. Samuti on poolte vahel vaidlus lepingu lõpetamise aja üle. Kostja vastuväide, et hageja ei ole tõendanud lepingu lõpetamist poolte vahel rentniku võlgnevuse ja makseraskuste tõttu, jäi paljasõnaliseks väiteks. Samuti ei ole kostja esitanud kohtule ühtegi tõendit oma vastuväite kohta, et auto tagastati hagejale 2001. a. jaanuaris. Hageja vara müüki andmise 9. veebruari 2001. a. akt 0083492 kinnitab, et auto tagastamise ajaks oli 9. veebruar 2001. a., mis ongi pooltevahelise kapitalirendilepingu tegelikuks lõpetamise ajaks, sest nimetatust nähtub, et lepingu eseme tagastamise ajal pidi pooltel selgeks saama, et nendevahelised lepingulised suhted lõppesid. Tõendeid, mis kinnitaksid, et leping oleks lõppenud muul ajal, ei ole esitatud. Hageja 16. mail 2005. a. esitatud õiendist nähtuvalt olid kostjal lepingu lõpetamisel tasumata liisingumaksed 2 kuu eest kokku summas 8243, 15 krooni. Kostja ei ole väitnud, et ta oleks need summad tasunud ega ole esitanud tõendeid nimetatud summade tasumise kohta. Õiged pole seega ka kostja väited sellest, et tal ei ole kohustust tasuda makseid 2001. a. veebruarikuu eest, kuivõrd leping lõppes jaanuaris. Et leping ei lõppenud jaanuaris 2001. a., on hageja õigustatud nõudma kostjalt lepingu p. 2. 4 alusel maksekohustuse täitmist ajavahemiku eest 16. detsembrist 2000. a. kuni 15. veebruarini 2001. a. Hageja ei nõua 2001. a. märtsikuu makset, seega ei puutu vaidlusesse kostja väited mittenõustumisest märtsikuu makse tasumisega. Hageja nõue tasumata liisingumaksete väljamõistmiseks summas 8243 krooni on põhjendatud, summa suurusele kostja vastuväiteid ei esitanud. Lepingu p. 5.17 järgi peab rentnik juhul, kui leping lõpetatakse liisingfirma poolt lepingu XI osa järgi, hüvitama liisingfirmale vara võõrandamisest tekkinud kahjud (s. t. vara võõrandamisest saadud summa ja jääkmaksumuse vahe ja kulud, s. h. vara valduse võtmine, vara hoidmine, müügikõlblikuks seadmine). TsK § 222 lg. 1 kohaselt, kui võlgnik ei täida kohustist või ei täida seda nõuetekohaselt, on ta kohustatud hüvitama kreeditorile sellega tekitatud kahju. TsK § 222 lg. 2 kohaselt mõistetakse kahjude all kreeditori poolt tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti ka kreeditori poolt saamata jäänud tulu, mis ta oleks saanud, kui võlgnik oleks kohustise täitnud. Kahju hüvitamise nõude puhul tuli hagejal tõendada kahju olemasolu ja põhjusliku seose olemasolu tekitatud kahju ning kahju põhjustanud lepingu rikkumise vahel; kostjal tuleb tõendada, et tema ei ole rikkumises süüdi. Hageja nõue kostja vastu vara kindlustamise maksete 1887 krooni väljamõistmiseks on põhjendatud. Lepingu p. 9. 3 järgi oli kostjal hageja ees kohustus tagada sõiduki vabatahtliku kindlustuse eest tasumine ja täita see kindlustusmaaklerile. Kostja ei ole vastu vaielnud, et ta

on jätnud maksed ajavahemiku eest 24. novembrist 2000. a. kuni 23. veebruarini 2001. a. summas 1887 krooni tasumata. Seega on kostja rikkunud lepingu punktist 9. 3 tulenevat kohustust. Balti Kindlustusmaakleri OÜ kinnituse kohaselt on hageja tasunud kostja kindlustusmakse vaidlusaluse ajavahemiku eest, s. o. enne auto tagastamist hagejale, summas 1887 krooni. Selle summa näol on tegemist kostjapoolse lepingurikkumise tulemusel tekkinud kulutuse ehk kahjuga TsK § 222 lg. 1 tähenduses, mida ei oleks hagejal tekkinud siis, kui kostja oleks oma kohustuse täitnud. Hageja huvi oli tagada vara kindlustuskaitse olemasolu ning see tuleneb on ka pooltevahelise lepingu punktist 9. 1, mille järgi on vara kindlustatud hageja poolt, kuid kohustus täita maksekohustus oli lepingu p. 9. 3 järgi kostjal. Kostja viited sellele, et kindlustus jätkus pärast poolevahelise kapitalirendilepingu lõppemist, ei oma vaidluses mingit kaalu, sest väidetav kindlustulepingu jätkumine ei vabastanud kostjat varemmainitud kindlustusperioodi eest maksete tasumise kohustusest. Hageja nõue kostja vastu remondikulude väljamõistmiseks summas 6220 krooni on tõendamata ja rahuldamisele ei kuulu. Hageja ei ole põhjendanud ega selgitanud, milles remonditööd seisnevad ning millega oli põhjendatud remonditööde teostamine auto müügiperioodi keskel 2001. aasta augustis, s. o. 6 kuud pärast kostja poolt auto tagastamist (OÜ Olvikal arve-saateleht nr. 24.08.01/2). Kostja väitel oli auto terve ning vara vastuvõtu aktist ei nähtu, et sõiduk oleks vajanud remonti. Seda, et 6 kuud pärast auto tagastamist hagejale ja selle müügiks andmist kolmandale isikule tekkis vajadus autole remonti teha kostjapoolse lepingutingimuse rikkumise tulemusena, ei ole hageja tõendatud. Hageja tõendas asjaolu, et kostja jättis täitmata lepingust tuleneva maksekohustuse, mis tingis temaga lepingu ennetähtaegse lõpetamise. Kostja käitumise tagajärjel oli hageja sunnitud vara võõrandama. Poolte vahel on vaidlus, kas hageja kandis selle tulemusena varalist kahju. Vaidlus puudub selle üle, et auto jääkmaksumus vara tagastamisel oli 90.703, 17 krooni ning tagastatud vara võõrandati 90.000 krooni eest. Õige ei ole hageja seisukoht, et vara võõrandmise hind oli 76.217, 19 krooni, sest selliseid tõendeid ei ole esitatud. Kostja väitis, et nimetatud auto võõrandmise hind 76.217, 19 krooni on käibemaksuta ja et ka kahju suuruse arvestamisel lepingu p. 5. 17 järgi tuleb lähtuda just sellest hinnast. Lepingu p. 5. 17 järgi tuleb hüvitada hagejale kahju, mis on vara jääkmaksumuse ning võõrandamise vahe. Kahjude all tuleb mõista kreeditori poolt tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti ka kreeditori poolt saamata jäänud tulu, mis ta oleks saanud, kui võlgnik oleks kohustise täitnud. Esiteks ei ole pooled lepingus kokku leppinud, et avalik-õiguslik koormatis, mida kannab üks isik riigi ees, oleks selle isiku selline kahju, mida tuleb eraõigussuhtes ja seda suhet rikkunud teisel poolel kanda; sellist klauslit vaidlusalusest lepingust ei nähtu. Teiseks nähtub kohtule esitatud maksegraafikust, et vaidlusaluse auto jääkmaksumus 90.703, 17 krooni on koos käibemaksuga. Nii ei saa selline koormatis olla TsK § 221 lg. 1 mõtte kohaselt kahju, mida saab pool lepingu rikkumisel teisel poolel tekkida võivana ette näha, ega ka lepingus kokkulepitud kahju. Seega saab kostja mõistlikult eeldada, et kahjude hüvitamisel lepingu p. 5. 17 järgi toimub kahju suuruse arvestamine eelduslikult selliselt, et vara müügist saadu on samuti koos käibemaksuga ehk tehte liikmed on ühesugused. Seetõttu loeb kohus auto väärtuseks hagejale auto võõrandamisest saaduna 90.000 krooni. Nimetatut tõendab ka auto hindamisakt, mille järgi oli auto väärtus pärast lepingu lõpetamist samuti 90.000 krooni. Seega oli auto jääkmaksumuse ja tegeliku müügihinna vahe (90.703, 17 – 90.000) 703, 17 krooni, mis on hageja kahju lepingu p. 5. 17 järgi ja mida ei oleks tekkinud, kui kostja oleks lepingut täitnud. Kostjalt tuleb välja mõista lepingu ülesütlemisega ja auto võõrandmisega tekitatud kulutused ja kahju järgmiselt: liisingumaksed 8243 krooni, kindlustusmakse 1887 krooni, vara müügiga seotud otsene kulu 3813, 56 krooni ja vahe müügist saadu ja jääkmaksumuse vahel 703, 17 krooni. Seega kuulub hagi osalisele rahuldamisele ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kokku 14.646, 73 krooni.

Kostja on oma vastuväidetes seisukohal, et ta on kuumaksete näol vahe kinni maksnud, mistõttu ei pea vahesumma tasumist õigustatuks. See ei tulene aga lepingust. Kuumaksete tasumine oli kuni lepingu lõppemiseni kosta kohustus ning kuni pooltevahelise lepingu lõppemiseni maksete tasumata jätmisega on kostja jäänud hagejale võlgu. Lepingust ei tulene, et lepingu kehtivuse ajal tasutud lepingumaksed arvataks seoses lepingu ennetähtaegsete lõpetamisega tekkinud kahjude katteks. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses ei nõustu AS Hansa Liising Eesti maakohtu otsusega auto jääkmaksumuse ja selle müügist saadu vahet puudutavas osas, paludes otsuse selles osas tühistada ja uue otsusega rahuldada hagi ka selles osas, mõistes kostjalt hageja kasuks välja lisaks maakohtu poolt väljamõistetule veel 13.728, 96 krooni. Lepingu p. 5.17 kohaselt on vastustaja kohustatud juhul, kui liisingufirma lepingu osa IX punktidele tuginedes lõpetab lepingu ennetähtaegselt ning võõrandab vara, hüvitama liisingufirmale vara võõrandamisest tekkinud kahjud (s. t. vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe). Maakohus on lepingu maksegraafikut hinnates leidnud, et lepingu ennetähtaegsel ülesütlemisel sisaldas vara jääkmaksumuse summa 90.703, 17 krooni käibemaksu. Graafiku kohaselt aga on käibemaksu arvestatud eraldi nõude juurde väljaspool väljaostmata vara maksumust ehk vara jääkmaksumust. Kuna vara lepinguline jääkmaksumus oli arvestatud käibemaksuta, oli apellandi poolt õige arvestada ka vara müügist saadud summat käibemaksuta. Kuna apellant on käibemaksukohuslane, oli apellandil kohustus tasuda vara võõrandamise tehingult käibemaksu. Sõiduki võõrandamise tingis lepingu ennetähtaegne ülesütlemine vastustaja poolt lepingutingimuste rikkumise tulemusena. Lepingu ennetähtaegse ülesütlemise ning vara müügi vajadusega tekkis apellandile kahju summas 14.431, 98 krooni, s. o. vara jääkmaksumuse 90.703, 17 krooni ja vara realiseerimisel saadu vahe. Kohus on jätnud arvestamata apellandi kahju näol summa käibemaksu ulatuses, jättes arvestamata asjaolu, et käibemaksu riigile tasumine ei ole apellandi valik, vaid kohustus. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastustaja käibemaksu tasumisega ei nõustu. VÕS § 367 lõike 3 järgi ei ole oluline liisingueseme müük, vaid selle väärtus. Lepingu p. 5. 17, mille kohaselt vara jääkmaksumust tuleb kõrvutada „vara võõrandamisest saadud summaga“, ei vasta seadusele. Leping eeldab erinevalt seadusest auto tegelikku võõrandamist, nägemata seejuures ette võõrandamise tingimusi. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Et maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus hagi rendimaksete 8243, 15 krooni, kindlustusmaksete 1887 krooni, müügiteenuse tasu 3813, 56 krooni ja auto jääkmaksumuse ning võõrandamisest saadud vahe 703, 17 krooni osas rahuldas ning remondikulu 6220 krooni osas rahuldamata jättis, siis ei kontrolli kolleegium kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lõikega 1 maakohtu otsust selles osas. Otsust on vaidlustatud üksnes vara jääkmaksumuse ja selle võõrandamisest saadu arvessevõetud vahe suuruse osas. Kolleegium leiab, et selles osas otsuse tühistamiseks ei anna apellatsioonkaebus alust, küll tuleb täpsustada otsuse motiive. Hageja arvestas hagis auto jääkmaksumuseks 90.703, 17 krooni. Jääkmaksumuse moodustavad lepingu üldtingimuste punkti 1. 1 järgi tasumata väljaostumaksed. Jääkmaksumuse arvestuses ei ole hageja arvesse võtnud edaspidi tasuda tulnud intressi ega muid kulusid. Nõustuda ei saa maakohtu seisukohaga, nagu sisaldaks nimetatud summa käibemaksu: liisingulepingu kohaselt ei sisaldanud ostuhind käibemaksu (tl. 9) ja lepingus sisalduvast maksegraafikust, mille alusel kostja pidi liisingumakseid tasuma, nähtub, et

ostuhind on jaotatud väljaostumakseteks, kusjuures käibemaks on lisatud kostja poolt tasutavale igakuulisele väljaostumaksele (tl. 10). Sellest ei tulene aga, nagu saaks hageja nõude rahuldada. Vaidlust ei ole selle üle, et vaidlusalune liisinguleping lõppes 9. veebruaril 2001. a., mil kostja auto hagejale tagastas ja mil see müügiks anti. Hageja väitel müüdi auto 28. märtsil 2002. a. ja kostja ei ole sellele väitele vastuväidet esitanud. Et kõik liisingulepingu lõpetamisega seotud asjaolud ja toimingud leidsid aset enne VÕS-i kehtimahakkamist, siis leidis maakohus õigesti, et vaidluse lahendamisel ei ole VÕS kohaldatav. Lepingu üldtingimuste punktis 5. 17 kokkulepitu kohaselt on rentnik kohustatud lepingu XI osa punktide alusel lepingu ennetähtaegse lõpetamise ning vara võõrandamise korral hüvitama liisingfirmale muuhulgas vara võõrandamisest tekkinud kahju, milleks on vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe. Vaidlust ei ole selle üle, et hagejale laekus vaidlusaluse auto võõrandamisest 90.000 krooni. Hageja väitel sisaldab see käibemaksu summas 13.728, 96 krooni (kuigi saadud raha 90.000 – väidetav käibemaksuta osa 76.271, 19 = 13.728, 81) ja vaidlus on selle üle, kas hagejal on õigus väidetav käibemaksusumma vara võõrandamisest saadud summast maha arvata. Kolleegium leiab, et oma seda õigust ei ole hageja tõendanud. Hagejale jäi auto ja ta omandas tasutud väljaostumaksed koos intressiga. Seega jäi hagejale kogu auto jääkväärtus. Lepingu punkti 5. 17 kohaselt tuleb kõrvutada tasumata väljaostumakseid (auto jääkmaksumust) ja auto võõrandamisest saadud raha, mis peaks võrduma auto väärtusega selle tagastamise ajal, sest liisinguvõtja ei saa vastutada liisinguandjast tulenevate asjaolude eest ja auto müügil liisinguandja poolt alla selle väärtuse ei saa lugeda vahet müügihinna ning väärtuse vahel liisinguandja kahjuks, mille oleks põhjustanud liisinguvõtja ja mille ta seetõttu peaks hüvitama. Isegi kui selle lepingupunkti tõlgendamisel tekib kahtlus, tuleb seda eespoolkirjeldatud viisil tõlgendada ka lepingu sõlmimise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 64 lg. 3 alusel, mille kohaselt kahtluse korral tuleb tehingut tõlgendada kohustatud isiku kasuks. Eseme väärtuseks vaidlusaluse auto müügi ajal kehtinud asjaõigusseaduse (AÕS) § 29 lg. 2 ja 3 kohaselt loeti eelduslikult selle harilikku väärtust, milleks on kohalik keskmine müügihind (turuhind). Auto müüdi 90.000 krooni eest. Auto müügi asjaolud on ebaselged, sest hageja ei ole neid esile toonud ega esitanud ka müügilepingut. Nii jääb üldse paljasõnaliseks hageja väide, et auto müügist saadud 90.000 krooni sisaldas käibemaksu. Isegi kui aga eeldada, et see summa käibemaksu sisaldas, ei anna see veel alust kostja vastu esitatud nõude arvestamisel auto jääkväärtusest käibemaksuosa mahaarvamiseks. Hageja lähtub oma nõudes sellest, et käibemaksu arvestamine auto müümisel oli vältimatu. Kolleegium sellega ei nõustu. Kasutatud kauba (auto) edasimüügil kohaldus lepingu lõpetamise ja auto edasimüümise ajal kehtinud käibemaksuseaduse (KMS) §-st 34 tulenev erikord. Selle paragrahvi 2. lõike järgi oli registreeritud maksukohustuslasel kasutatud kauba edasimüügi korral õigus arvata oma käibe maksustatavaks väärtuseks kauba müügi- ja ostuhinna vahe, kui talle on kauba müünud isik, kes ei ole maksukohustuslane või ei ole registreerimata maksukohustuslane või on registreeritud maksukohustuslane, kes järgib kasutatud kaupa müües samasugust maksustatava väärtuse arvestamise korda. Kui hageja jättis erikorrast tuleneva käibemaksu arvestamise võimaluse kasutamata, ei ole põhjendatud sellest tuleneva riski panemine kostjale. Liisinguvõtja sisuline käibemaksuga maksustamine lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel ei oleks põhjendatud, sest liisinguese on edasi majanduskäibes, kuna liisinguandja võõrandab selle majandustegevuses või sõlmib uue liisingulepingu. Seega tuleb lepingu ülesütlemisel võimalik käibemaks liisingueseme väärtusest (jääkväärtusest) maha arvata üksnes juhul, kui liisinguandja tõendab, et käibemaks arvestati lisaks hinnale, millega oleks auto võinud müüa käibemaksu arvestamise erikorda järgides, seega lisaks turuhinnale. Hageja omandas auto Hoiupanga Liisingu AS-lt ja asja materjalide kohaselt ei tasunud ta ostuhinnalt käibemaksu. Hagejal ei olnud vajalik võõrandada autot selliselt, et müügihinnalt tuli arvestada

käibemaksu. Seetõttu tuleb auto väärtuseks (ja liisinguandjale kuuluvaks osaks liisingueseme väärtusest) auto võõrandamisest laekunud 90.000 krooni. Arvestades enne 1. juulit 2002. a. kehtinud TsÜS § 46 lõiget 3, mille kohaselt kahtluse korral tuleb lepingut tõlgendada kohustatud isiku kasuks, ei saa ka lepingu punktist 5. 17 aru saada nii, nagu tähendaks vara võõrandamisest saadud summa summat ilma käibemaksuta. Ka sellest lähtudes tuleb hageja nõude arvestamisel võtta arvesse auto müügist saadud raha tervikuna sõltumata sellest, kas selles sisaldus käibemaks. Et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust, siis tuleb apellatsioonimenetluse menetluskulud TsMS § 162 lg. 1 ja § 171 lõigete 1 ja 2 koosmõjust tulenevalt jätta apellandi kanda.

Margo Klaar

Rein Pokk

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.