2-06-34942/7 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

21.mail 2004. a. liisingulepingu nr. 0079370L, mille kohaselt hageja andis auto Madza RX-8 UG PACK, LS, NAVI 1.3 kostja valdusse ja kasutusse. Kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustisi, jättes liisingumaksed süstemaatiliselt tasumata. Hageja saatis 22. septembril 2005. a. kostjale lepingu ülesütlemiseks teatise, milles informeeris kostjat võlgnevuse suurusest ja lepingu lõpetamisest juhul, kui viimane ei kustuta tekkinud võlgnevust täiendava tähtaja jooksul. Kuna kostja ei kustutanud oma lepingust tulenevat võlgnevust nõutud tähtajaks, luges hageja lepingu ülesöelduks. 20. oktoobril 2005. a. tagastas kostja liisingueseme hagejale. Selgus, et vara ei ole töökorras, mistõttu see saadeti garantiiremonti. Et aku ja süüteküünalde vahetus ei kuulunud garantiitööde hulka, siis pidi hageja nende eest tasuma. 5. jaanuaril 2006. a. andis hageja liisingueseme müüki, kuid lepingujärgset võlgnevust sõiduki realiseerimishind ei katnud. Kostja lepingust tulenev võlgnevus on 280.709, 87 krooni, sellest realiseerimisega seotud kulud 19.336, 23 krooni, debitoorne võlgnevus 25.054, 12 ja liisingueseme jääkmaksumus 236.319, 52 krooni. Liisingueseme müügist laekus hagejale 211.861, 41 krooni, mis on võlgnevusest maha arvatud, seega on kostja võlgnevus hageja ees 68.845 krooni. Kostja seisukoht Kostja hagi ei tunnistanud. Hagejale tekkisid kahju ja kulud tema enda süülise käitumise tagajärjel. Hagejale üleantud liisingueseme väärtus 335.000 krooni oli selle realiseerimishinnast oluliselt kõrgem ning liisingueseme üleandmisel ei ole kostja hagejale kahju põhjustanud. Hageja võõrandas liisingueseme 250.000 krooniga, seega kolmandiku võrra alla turuhinna. Hageja kahjustas tahtlikult talle üle antud vara seisundit ja tegi põhjendamatuid kulutusi vara remontimiseks. Kostja andis hagejale üle nõuetekohaselt hooldatud ja sõidukorras sõiduki. Vara üleandmise-vastuvõtmise aktist ei nähtu, et üleantud sõidukil oleks olnud tehnilisi puudusi, mida kinnitab allkirjaga ka hageja esindaja. Hageja tagastas vara 20. oktoobril 2005. a., vara anti müüki 5. jaanuaril 2006. a. Hageja ei ole sellist viivitust põhjendanud. Võttes arvesse, et kostja on tarbija, oleks hageja pidanud liisingueseme realiseerimisel hoolikamalt toimima. Esimese astme kohtu otsus 9. juuli 2007. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2497, 99 krooni ning jättis menetluskulud hageja kanda. Pooled vaidlevad selle üle, kas lepingust tulenevast võlgnevusest (debitoorne võlgnevus 25.054, 12 krooni + liisingueseme jääkmaksumus 236.319, 52 krooni, kokku 280.709, 87 krooni) tuleb maha arvata liisingueseme tagastamisaegne väärtus või lähtuda faktilisest realiseerimishinnast. Asjaolu suhtes, et liisinguese hagejale üle anti, vaidlus puudub. Samuti puudub pooltel vaidlus, et kostja jättis lepingujärgsed maksed hagejale tasumata ning rikkus sellega lepingut. Poolte vahel sõlmitud liisingulepingu üldtingimuste p. 3. 7 kohaselt, kui liisinguandja, tuginedes liisingulepingu üldtingimuste VII osa punktidele, ütleb liisingulepingu üles ning võõrandab liisingueseme, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud (s. t. liisingueseme võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt liisinguandjale liisingueseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (s. h. liisingueseme valduse ülevõtmine, liisingueseme hoidmine, liisingueseme müügikõlblikuks seadmine). Lepingu üldtingimuste p. 7. 4. 1 kohaselt juhul, kui liisinguesemest saadav rahasumma ei kata kõiki kostja poolt hagejale tasumisele

kuuluvaid summasid, on kostja kohustatud viivitamatult tasuma hagejale puudu jääva osa. Seega kohustas leping võlgnevuse hüvitamisel lähtuma liisingueseme faktilisest realiseerimishinnast. Sellele vaatamata tuleb arvestada, et viidatu on sätestatud tüüptingimustes ning kostja näol oli VÕS § 34 mõttes tegemist tarbijaga. VÕS § 367 lg. 1 järgi peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg. 2 kohaselt lähtutakse kulude kindlakstegemisel liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Viidatud sätte lg. 3 kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Riigikohtu tsiviilkolleegium on asunud seisukohale, et juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, tuleb viimase kulutuste määramisel arvestada ka tagastatava eseme väärtust. Samuti on kolleegium seisukohal, et vähemalt liisinguandja tüüptingimustes oleks tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg. 1 järgi tühine kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Selline kokkulepe viiks liisinguandja ja -võtja õigused ja kohustused ebamõistlikult tasakaalust välja. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 alusel loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). Liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg. 3 järgi ei ole liisingueseme müük, oluline on vaid selle väärtus. Seega ei vasta seadusele lepingu üldtingimus, mille kohaselt tuleb vara jääkmaksumust "vara võõrandamisest saadud summaga" kõrvutada. Euroopa Majandusühenduse Nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ (5. aprill 1993. a.) ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 3 kohaselt loetakse lepingutingimus, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud, ebaõiglaseks, kui see on vastuolus heausksuse tingimusega ning kutsub esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse. Direktiivi lisa p. 1c) kohaselt loetakse ebaõiglaseks tarbijale siduvad lepingud, kusjuures müüja või teenuste osutaja tegevus on seotud tingimusega, mille täitmine oleneb üksnes tema enda tahtest. Viidatud direktiiv annab VÕS § 367 lg. 3 tõlgendamisel sättele imperatiivse tähenduse. Samuti toetab eeltoodut VÕS § 421, mille kohaselt tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Johtuvalt Riigikohtu seisukohtadest on liisinguleping muuhulgas hinnatav tarbijakrediidilepinguna. Eeltoodut kogumina hinnates tuleb vaidlusalusest võlgnevusest liisingueseme harilik väärtus (mitte realiseerimishind) maha arvata. Vara üleandmise-vastuvõtmise aktiga on tõendatud, et hagejale 20. oktoobril 2005. a. tagastatud sõiduk oli lisaseadmetega varustatud ning selle läbisõit oli 76.888 km. Vara müügiakti kohaselt pandi sõiduk 10. jaanuaril 2006. a. müüki hinnaga 335.000 krooni koos käibemaksuga (ilma käibemaksuta 274.700 krooni). Seega on hageja ise liisingueseme väärtust sellisena hinnanud, kusjuures kostja poolt esitatud müügipakkumised toetavad seda hinnangut. Vaidlusaluse väärtuse tuvastamisel tuleb arvestada liisinguvõtja tõendamisvõimaluste piiratust, sest liisinguese oli vaidluse ajaks juba müüdud. Poolte kirjavahetuses on mainitud liisingueseme väärtuseks ka 350.000 krooni, kuid see on kostja kirjast järelduv hinnang, mis ei ole hagejale siduv. Järelikult on liisingueseme tõendatud väärtus 274.700 krooni. Lepingujärgne võlgnevus, mida hageja kostjalt nõuab, käibemaksu ei sisalda. Liisinguesemele tehtud remondi osas jõudsid pooled tõendamise riski optimeerides ühistele seisukohtadele. Hageja vähendas remondikulusid 2712, 70 kroonile ning kostja võttis viidatud summa omaks. Järelikult tuleb nõutavat võlgnevust vähendada 2711, 88 krooni

20.oktoobril 2005. a. Puksiirteenust (800 krooni) osutati sõidukile 2005. a. novembris seoses selle remondiga. Muuhulgas järeldub remonttööde arvest, et auto aku vahetati välja. Aku tühjenemine on eeldatav, kui sõiduk seisab ning akusid ei hooldata. Liisingueseme üleandmise-vastuvõtmise aktis puudustele, mis seostuksid puksiirteenuse vajadusega, ei viidata. Seega kasutati puksiirteenust seoses liisingueseme puudustega, mis tekkisid alles päras selle üleandmist ning ajal, mil kostja ei saanud liisingueseme seisundi eest vastutada. Asjaolu, nagu olnuks tegemist varjatud puudustega, ei ole hageja tõendanud. Dokumentaalseid tõendeid hindab kohus kogumis usaldusväärseks ning faktilised asjaolud, mida vastaspool ei ole vaidlustanud, sellega omaksvõetuks. Seega tuleb 800-kroonine puksiirteenus lepingujärgsest võlgnevusest samuti maha arvata. Järelikult on võlgnevuse põhjendatud suurus 277.197, 99 (280.709, 87 – 2711, 88 + 800 = 277.197, 99 krooni). Liisingueseme tõendatud väärtus oli 274.700 krooni ning seega tuleb kostjalt hagejale välja mõista 2497, 99 krooni (277.197,99 – 274.700 = 2497, 99). Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse osas, millega hagi 63.635, 59 krooni ulatuses rahuldamata jäeti, paludes kostjalt selle summa täiendavalt tema kasuks välja mõista. Arvestades poolte poolt saavutatud kokkulepet remondikulude vähendamise osas 2711, 88 krooni võrra, jäi apellandi nõudeks 66.133, 58 krooni. Maakohtu otsus on vastuolus liisingulepingu rikkumise tõttu selle ülesütlemisega kaasnevate kahjude täieliku hüvitamise põhimõttega ning kohus ei ole oma otsust piisavalt põhjendanud. Liisingulepingu kui krediteerimislepingu olemusest tuleneb põhimõte, mille kohaselt liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamise korral tuleb liisingfirmale hüvitada kõik liisinguesemega seotud kulutused ning liisinguandja ei tohiks olla halvemas seisuks, kui siis, kui ta oleks tegutsenud üksnes laenuandjana. Maakohus leidis, et apellant oleks pidanud lepingust tulenevalt nõudelt arvestama maha summa, millega esialgselt alustati vara müüki (274.700 krooni). VÕS § 367 lõike 3 kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Seega on püütud vältida olukorda, kus liisinguandja saaks liisingulepingu lõppemisel alusetult rikastuda. Liisinguandja ei saa nõuda liisinguvõtjalt kogu liisingueseme ostuhinna tasumist, jättes samas liisingueseme endale, või selle realiseerimisel mitte arvestada saadud summat kulutuste arvestamisel. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind. Kui esemel on olemas reaalne müügihind, millega turul esemele ostja leidub, siis tuleb see lugeda eseme väärtuseks. Lepingu üldtingimuste p. 3. 7 ei ole tühine VÕS § 42 lõike 1 mõttes ega seadusega vastuolus (eelkõige VÕS § 367) ning lepingust tulenevast võlgnevusest tuleks maha arvata vara realiseerimisest saadud reaalne summa (käibemaksuta), mitte aga esialgne hind, millega vara realiseerida üritati. Vastustaja sõlmis lepingu oma vabal tahtel, nõustudes lepingu tingimustega. Esitatud ei ole tõendeid, millest ilmneks, et lepingu sätted kahjustavad vastustajat ebamõistlikult, vastavad sätted oleksid vastuolus heade kommetega või et lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oleks oluliselt rikutud. Apellandi puhul on tegemist põhiliselt krediidiandjaga ning oluline on intressitulu teenimine. Apellandile mittevajalik vara võõrandatakse. Kuivõrd vastustaja jättis endale võetud kohustused täitmata, oli apellandil õigus ja alus leping ühepoolselt lõpetada. Kui apellant ei oleks rikkunud oma lepingust tulenevaid kohustusi, siis ei oleks apellant olnud sunnitud asuma vara ise võõrandama ega kandma remondi- ja pukseerimiskulusid. Seega on vastustaja tegevus põhjustanud apellandi vajaduse kanda võõrandamisega seotud kulutusi.

Eeltoodu tõttu oleks põhjendamatu asuda seisukohale, et lepingu üldtingimuste punktid 3. 7 ja 7. 4. 1 on kohtu poolt viidatud Euroopa Majandusühenduse Nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ja VÕS-i sätete alusel tühised tarbijast liisinguvõtja suhtes, sest vastasel korral saaksid oluliselt kahjustada apellandi huvid, kes omapoolseid kohustusi on täitnud nõuetekohaselt. Lepingus ei ole kokku lepitud ebamõistlikult suuri kahjuhüvitisi vms., vaid on kokku lepitud, et vastustaja peab apellandile hüvitama reaalse kahju ja kulud, mis on tingitud vastustaja enda süülisest käitumisest. Vastustajalt ei olnud lepinguga võetud võimalust osaleda vara realiseerimisprotsessis. Kuna apellandi puhul on tegemist sisuliselt krediidiettevõttega, siis ei saa apellant kanda liisingulepingu ennetähtaegsel lõppemisel liisinguvõtja liisingulepingu rikkumise tõttu liisingueseme võõrandamise riisikot ehk seda, mis hinnaga liisinguese lõpuks ostja leiab. Menetluse käigus on selgunud, et apellant alustas vara võõrandamist kõrgema hinnaga kui varale lõpuks ostja leidus. Vara väärtuse määrab turg. Vastustaja seisukoht Vastustaja ei pea apellatsioonkaebust õigeks ja vaidleb sellele vastu. Vastustajal ei olnud võimalik mõjutada vara realiseerimisprotsessi ega ka realiseerimishinda. Ebamõistlik ja seadusega vastuolus oleks eeldada, et tarbijast vastustaja peaks kandma kahju, mis tekkis liisinguandjal, kui ta realiseeris vara alla selle tegeliku turuhinna. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et linnakohtu otsus tuleb tühistada hagi rahuldamise ulatuse osas, mõistes kostjalt hageja kasuks maakohtu poolt väljamõistetud summa asemel välja 27.197, 99 krooni. Kummagi poole menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda. Vaidluse all ei ole, et pooled sõlmisid 21. mail 2004. a. liisingulepingu, mille alusel hageja omandas auto ja andis selle osamaksete tasumise vastu kostja kasutusse; kostja ei tasunud osamakseid nõuetekohaselt, hageja saatis talle 22. septembril 2005. a. teate lepingu ennetähtaegse lõpetamise hoiatusega ja 20. oktoobril 2005. a. tagastas kostja auto hagejale; pärast remonti andis hageja auto 5. jaanuaril 2006. a. müüki ning hagejale laekus müügist 250.000 krooni (käibemaksuta 211.864, 41 krooni). Hageja arvates on tal kostja vastu 66.133, 58 krooni suurune nõue. See summa moodustub hageja arvestuse järgi kostja poolt võlgnetava 277.997, 99 krooni (sealhulgas auto jääkmaksumus (tasumata osamaksete summa) 236.319, 52 krooni, kostja lepingujärgsete maksete võlgnevus 25.054, 12 krooni, müügiteenuse maksumus 12.711, 86 krooni, müügiks ettevalmistamise kulu 399, 79 krooni, puksiirteenuse tasu 800 krooni ja remondikulu 2712, 70 krooni) ning auto müügist saadud 211.864, 41 krooni (käibemaksuta) vahest. Remondimaksumuses 2712, 70 krooni ulatuses jõudsid pooled esimese astme kohtu menetluses ühisele seisukohale. Kostja vaidlustas puksiirteenuse vajaduse. Ülejäänud arvessevõetavaid kulutusi ja kahju kostja ei vaidlustanud, kuid leidis, et kuigi vara võõrandati 250.000 krooni eest, oli selle tegelik väärtus 335.000 krooni, mis kataks kõik hageja kulutused. Maakohus rahuldas hagi 2497, 99 krooni ulatuses. Kohus sai selle summa, kui kostja võlgnevuse põhjendatuks tunnistatud suurusest 277.197, 99 kroonist (kohus arvas hageja poolt arvestatud võlgnevusest maha 800 krooni puksiirteenuse tasu) lahutas liisingueseme väärtuse 274.700 krooni. Seega pidas kohus tuvastatuks, et kostja poolt tasumata osamaksete summa oli 236.319, 52 krooni, tema lepingujärgsete maksete võlgnevus oli 25.054, 12 krooni, müügiteenuse maksumus oli 12.711, 86 krooni, müügiks ettevalmistamise kulu oli 399, 79 krooni ja remondikulu oli 2712, 70 krooni. Apellatsioonkaebuses vaidlustas hageja maakohtu otsuse osas, millega kohus luges liisingueseme väärtuseks 274.700 krooni ja ei võtnud arvesse puksiirteenusele kulutatud 800

krooni. Hageja leiab, et liisingueseme väärtusena tuleb arvesse võtta 211.864, 41 krooni, mis hagejale liisingueseme võõrandamisel käibemaksu arvestamata laekus. Pooled ei vaidle selle üle, et nendevaheline leping on liisinguleping, mis on ühtlasi krediidileping. Hageja sõlmis lepingu oma majandustegevuse raames, kostja on tarbija ja pooltevaheline leping sisaldab tüüptingimusi. Hageja nõue tuleneb liisingulepingu ülesütlemisest seoses kostjapoolse lepingurikkumisega. Pooled ei vaidle ka selle üle, et leping on ülesütlemise tõttu lõppenud. Lepingus sisalduvate üldtingimuste punkti 3. 7 kohaselt, kui liisinguandja, tuginedes liisingulepingu üldtingimuste VII osa punktidele, ütleb liisingulepingu üles ning võõrandab liisingueseme, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud (s. t. liisingueseme võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt liisinguandjale liisingueseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (s. h. liisingueseme valduse ülevõtmine, liisingueseme hoidmine, liisingueseme müügikõlbulikuks seadmine). Tarbijakrediidilepingust liisingulepingu ülesütlemise tagajärgede hindamisel on primaarseks siiski seadus: paralleelselt tuleb lähtuda nii VÕS § 416 lõikest 3 kui § 367 lõigetest 1 ja 2, arvestades VÕS § 421, mille kohaselt VÕS § 416 lg. 3 on tarbija kaitseks imperatiivne, seega, tarbijakrediidilepingus ei saa ette näha nimetatud sättega, aga samuti VÕS § 367 lõigetega 1 ja 2 võrreldes tarbijale kahjulikumaid tingimusi. Tarbijakrediidilepingust liisingulepingu ülesütlemise puhul tuleb lisaks lähtuda VÕS § 367 lõigetest 3 ja 4. VÕS § 367 lg. 1 kohaselt peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi lg. 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Seega tuleb selle sätte alusel liisinguandjale põhimõtteliselt hüvitada ka auto remonti pukseerimise kulud, kui need on mõistlikult põhjendatud. Selle üle, et auto pukseerimiseks remonti kulutas hageja 800 krooni, ei ole vaidlust. Vaidlevad pooled selle üle, kas pukseerimisteenuse kasutamine oli kostjast tulenevatel asjaoludel vajalik. Maakohus leidis, et puksiirteenust kasutati seoses liisingueseme puudustega, mis tekkisid pärast selle üleandmist ajal, mil kostja ei saanud liisingueseme seisundi eest vastutada. Hageja põhjendas apellatsioonkaebuses puksiirteenusele tehtud kulutuse arvestamist asjaoluga, et teenust oli vajalik kasutada, kuivõrd starteril ilmnesid vead, see tehti garantiikorras korda ning kulutust ei oleks olnud vaja teha, kui kostja oleks oma lepingust tulenevaid kohustusi täitnud. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, miks ei nõustunud hageja maakohtu seisukohaga, et pukseerimist vajas auto puuduse tõttu, mis tekkis pärast auto liisinguandjale üleandmist. Kolleegium leiab, et hageja ei ole esile toonud asjaolusid ega esitanud tõendeid, millest võiks järeldada, et kostja andis liisingulepingu lõppedes hagejale üle sõidukõlbmatu auto, mille remonti toimetamiseks oleks olnud vajalik kasutada puksiirteenust. Maakohtu 13. juunil 2007. a. istungil ei osanud hageja selgitada, kas pärast kostjalt auto valduse saamist auto akut laaditi. Seega lähtus maakohus õigesti eeldusest, et puudus, mis tõi kaasa auto pukseerimise vajaduse, tekkis ajal, mil auto oli hageja valduses. Seega ei saa selle kulutusega hageja nõude suuruse üle otsustamisel ka arvestada. VÕS § 367 lg. 3 kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Seega tuleb hageja nõude kindlakstegemiseks kõrvutada tasumata väljaostumakseid auto tagastamisaja väärtusega. Eseme väärtuseks loetakse eelduslikult selle harilikku väärtust, milleks on eseme turuhind (TsÜS § 65). VÕS § 367 lg. 3 kohaselt ei ole liisinguandja nõude arvestamise eelduseks liisingueseme müük, vaid oluline on selle väärtus. Sellest tulenevalt ei

vasta seadusele lepingu üldtingimuste punkt 3. 7, mis eeldab auto tegelikku võõrandamist, nägemata ette võõrandamise tingimusi. Siiski ei ole vaidlust selle üle, et vaidlusaluse auto hageja müüs ja müügist laekus talle 250.000 krooni, millest 38.138, 59 krooni moodustas tulumaks. Kostja väitel oli auto tegelik väärtus (turuhind) suurem, moodustades 335.000 krooni. Vaidlust lahendades leidis maakohus, et auto turuhinnaks oli 274.700 krooni (käibemaksuta); selle summa võttiski maakohus hageja nõude suuruse tuvastamisel aluseks. Seejuures põhjendas maakohus oma järeldust asjaoluga, et auto müükipanekul hindas hageja auto väärtuseks 335.000 krooni (käibemaksu arvestamata 274.700 krooni) ja kostja poolt esitatud müügipakkumised toetavad seda hinda, samuti asjaoluga, et kostja tõendamisvõimalused on piiratud, sest liisinguese oli vaidluse ajaks juba müüdud. Kolleegium maakohtu seisukohaga ei nõustu. Harilik väärtus ehk turuhind on kohalik keskmine müügihind (TsÜS § 65). Hageja müüs vaidlusaluse auto 250.000 krooni eest ja kostja ei ole tõendanud, et auto tegelik väärtus oleks olnud suurem. Ainuüksi asjaolust, et algselt hinnati autot kõrgemalt, seda järeldada ei saa, sest algse hinnaga autot müüa ei õnnestunud. Samuti ei saa seda järeldada asjaolust, et turul pakuti müügiks ka teisi sarnaseid autosid, mille eest müüja küsis kostja esitatud müügipakkumiste kohaselt 289.000 – 404.000 krooni. Nii ei ole esitatud üksikasjalisi andmeid, mis võimaldaksid võrrelda teisi turul pakutud autosid vaidlusaluse liisingulepingu esemeks olnud autoga, seega ei ole võimalik teha ka järeldusi nende hindade vastavuse osas vaidlusaluse auto müügihinnale. Peale selle on aga apellant põhjendatult märkinud, et kostja on esitanud üksnes müügipakkumised, milles on kajastatud müüja poolt soovitav hind, teada ei ole aga, millise hinnaga müügipakkumistes kirjeldatud autod tegelikult müüdi. Samuti, nagu vaidlusalust autot ei õnnestunud müüa alghinnaga, võis juhtuda ka teiste turul pakutud autode puhul. Kostja ei ole tuginenud asjaoludele, millest nähtuks, et hageja on auto müügil oma õigusi kuritarvitanud, ega tõendeid, mille põhjal võiks järeldada, et vaidlusaluse auto turuhind auto hagejale üleandmise ajal oli suurem kui 250.000 krooni. Seega tulebki sellest hinnast lähtuda. Kolleegium ei nõustu aga apellandiga, nagu tuleks arvesse võtta vaidlusaluse auto müügihind selles sisalduvat käibemaksuosa arvestamata. Auto müügi asjaolusid ei ole hageja esile toonud, ka müügilepingut ei ole esitatud. Samas nähtub esitatud arvelt, et apellandilt ostis vaidlusaluse auto SEB Ühisliisingu AS (tl. 23) ning ostuhind sisaldas käibemaksu. Siiski ei anna see asjaolu alust kostja vastu esitatud nõude arvestamisel auto väärtusest käibemaksuosa mahaarvamiseks. Hageja lähtub oma nõudes sellest, et käibemaksu arvestamine auto müümisel oli vältimatu. Kolleegium sellega ei nõustu. Kasutatud kauba (auto) edasimüügil kohaldus käibemaksuseaduse (KMS) §-st 41 tuleneb erikord. Selle paragrahvi lg. 1 kohaselt on registreeritud maksukohustuslasel kasutatud kauba edasimüügi korral õigus arvata oma käibe maksustatavaks väärtuseks kauba müügi- ja ostuhinna vahe, kui talle on kauba müünud isik, kes ei ole maksukohustuslane või on maksukohustuslane, kes ei lisanud kauba võõrandamisel kauba hinnale käibemaksu ning kes ei saanud selle kauba soetamisel tasutud sisendkäibemaksu maha arvata, või on maksukohustuslane, kes järgib kasutatud kaupa edasi müües samasugust maksustatava väärtuse arvestamise korda. Kui hageja jättis erikorrast tuleneva käibemaksu arvestamise võimaluse kasutamata, ei ole põhjendatud sellest tuleneva riski panemine kostjale. Liisinguvõtja sisuline käibemaksuga maksustamine lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel ei oleks põhjendatud, sest liisinguese on edasi majanduskäibes, kuna liisinguandja võõrandab selle majandustegevuses või sõlmib uue liisingulepingu. Seega tuleb VÕS § 367 lõiget 3 tõlgendada nii, et lepingu ülesütlemisel tuleb võimalik käibemaks liisingueseme väärtusest maha arvata üksnes juhul, kui liisinguandja tõendab, et käibemaks arvestati lisaks hinnale, millega oleks auto võinud müüa käibemaksu arvestamise erikorda järgides, seega lisaks turuhinnale. Asja materjalidest ei nähtu, kas hageja tasus AS-lt Vilojett auto omandamisel käibemaksu. Hagejal ei olnud vajalik tingimata võõrandada autot selliselt, et müügihinnalt oleks tulnud arvestada käibemaksu. Hageja ei ole

ka väitnud, et auto turuhind oleks käibemaksu arvestamise erikorda järgides olnud üksnes 211.861, 41 krooni. Seetõttu tuleb auto väärtuseks VÕS § 367 lg. 3 tähenduses lugeda hagejale auto võõrandamisest laekunud 250.000 krooni. Kolleegium leiab, et samale tulemusele jõuab ka lepingu üldtingimuste punkti 3. 7 tõlgendades. Lähtudes VÕS § 39 lõikest 1, tõlgendatakse tüüptingimust objektiivselt lepingu teiseks pooleks oleva nii-öelda mõistliku isiku (praegu tarbija) seisukohalt ning sama sätte teise lause järgi tõlgendatakse tüüptingimust kahtluse korral tüüptingimuse kasutaja kahjuks. Kolleegium leiab, et mõistlik tarbija, kes ei pea olema kursis käibemaksu arvestamise reeglitega, ei võinud lepingu punktist 3. 7 aru saada nii, et selles tingimuses märgitud vara võõrandamisest saadud summa tähendab saadud summat käibemaksuosa arvestamata. Seega tuli ka lepingu üldtingimuse järgi auto müügist saadud raha arvestada tervikuna, sõltumata sellest, kas selles sisaldus käibemaks. Seega võttis maakohus õigesti kostja kahju ja kulutustena arvesse 277.197, 99 krooni (236.319, 52 krooni tasumata osamaksete summa + 25.054, 12 krooni kostja lepingujärgsete maksete võlgnevus + 12.711, 86 müügiteenuse tasu + 399, 79 krooni müügiks ettevalmistamise kulu + 2712, 70 krooni remondikulu). Hageja nõude leidmiseks tuleb sellest summast maha arvata auto väärtus selle hagejale tagastamise ajal, milleks eespooltoodud põhjendusel on 250.000 krooni. Seega on hagejal õigus saada kostjalt 27.197, 99 krooni. See summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg. 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kui poolte osad kohtukuludes on võrdsed, jäävad kohtuvälised kulud kummagi poole enda kanda. TsMS § 171 lõigetes 1 ja 2 on nähtud ette erandid, mil kohus vaatamata apellatsioonkaebuse rahuldamisele jätab menetluskulud võitnud poole kanda. Sellest tuleneb, et reeglina jaotatakse ka apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud vastavalt esimese astme menetluses menetluskulude jaotamiseks ettenähtud korrale. Kolleegium leiab, et arvestades hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatust, on õiglane jätta kummagi poole esimese astme ja apellatsioonimenetluse menetluskulud tema enda kanda.