Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

kohaldatakse kestuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tehtud enne 1. juulit 2002. a., seni kehtinud seadust. Vastavalt võlasuhte tekkimise ajal kehtinud TsK § 173 lõikele 1 tuli kohustised täita nõuetekohaselt viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse või lepingu sätetele, selliste sätete puudumise korral aga vastavalt tavaliselt esitatud nõuetele. TsK § 174 sätestas, et ühepoolne keeldumine kohustise täitmisest ei ole lubatud. VÕS § 76 lg. 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg. 1 p. 1 ja 3 alusel võib võlausaldaja nõuda võlgniku poolt lepingu rikkumisel nii kohustuse täitmist kui ka kahju hüvitamist. VÕS § 115 lg. 1 järgi, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muudel põhjustel hüvitamisele. VÕS § 367 lg. 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud, selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg. 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud.

kokkuleppel kõrvale kalduda, kohaldatakse lepingutingimuse asemel seaduses sätestatut. Hageja ei ole neid nõudeid täitnud, sest kasutuslepingu tingimused on vastuolus seadustega. Tüüptingimuste kasutaja oli kohustatud viima 1. jaanuariks 2003. a. lepingu suhtes kehtivad tüüptingimused kooskõlla seadusega. Hageja seda teinud ei ole. Kasutusrendilepingu tingimused on ilmselt tasakaalust väljas ja vaidlustatav leping on ebaõiglane kasutaja osas lepingutingimuste tõttu, milles kasutajal üldse puudub võimalus ennetähtaegseks lepingu lõpetamiseks. Sellist ebavõrdsust lepingutingimuste kohaldamisel on käsitletud ka Euroopa Nõukogu

lepingul olevast kuupäevast, milleks on 21. september 2001. a. Vaidlust ei ole, et kostja sai lepingu sõlmimise päeval auto oma valdusse ja kasutas seda 4. detsembrini 2002. a., mil andis auto üle OÜ-le Balti Realiseerimiskeskus realiseerimiseks. Maakohus tuvastas, et 26. novembril 2002. a. esitas kostja hagejale ettepaneku lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks, kuid hageja sellega ei nõustunud, ning neid asjaolusid ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud. Pooled ei vaidle ka selle üle, et 17. märtsil 2003. a. saatis hageja kostjale teatise lepingu ülesütlemise kohta, milles teavitas kostjat maksevõlast ja sellest, et kui kostja võlga 14 päeva jooksul teatise kättesaamisest ei tasu, siis ütleb hageja lepingu üles ja palub liisingueseme tagastada. Pooled vaidlevad selle üle, millal nendevaheline leping lõppes, kas hagejal on kostja vastu lepingu lõpetamisest tuleneva kahju ja kulutuste hüvitamise nõue ning ega see nõue ole aegunud. Hageja leiab, et pooltevaheline leping lõppes 31. märtsil 2003. a. (tl. 80 märgitud küll 2007. a., kuid ülejäänud asjaolusid ja hageja käitumist arvestades on tegemist trükiveaga) hagejapoolse ülesütlemise tõttu, mille tõi kaasa kostja poolt lepinguliste kohustuste täitmata jätmine. Kostja leiab, et leping lõppes tema initsiatiivil auto müükipanekuga. Kolleegium nõustub hagejaga, et pooltevaheline leping tuleb lugeda lõppenuks 31. märtsist 2003. a. Nii ei saa küll nõustuda hageja väitega, nagu välistaks pooltevaheline liisinguleping üldse kostja kui liisinguvõtja õiguse leping üles öelda: niisugust välistavat tingimust leping ei sisalda ja asjaolust, et lepingu tüüptingimused ei sisalda sätteid liisinguvõtja õiguse kohta leping üles öelda, ei saa veel järeldada, nagu oleks liisinguvõtja taoline õigus iseenesest välistatud. Liisinguleping on oma olemuselt kestusleping. VÕS, TsÜS ja REÕS RakS § 12 lg. 1 kohaselt kohaldatakse enne 1. juulit 2002 sõlmitud kestuslepingutele alates sellest ajast TsÜS-s ja VÕS-s sätestatut. Seega tuleb ka pooltevahelisele lepingule alates 1. juulist 2002. a. kohaldada VÕS-s sätestatut. VÕS § 196 lg. 1 võimaldab põhimõtteliselt kummalgi lepingupoolel ka tähtajalise kestuslepingu erakorraliselt üles öelda, sätestades selleks tingimused. VÕS §-s 366 on liisingulepingu ülesütlemiseks sätestatud spetsiifiline alus. Seega tulenevad liisinguvõtja poolt liisingulepingu ülesütlemiseks alused seadusest vaatamata sellele, et pooltevaheline leping neid ei sisalda. Sellest ei saa aga järeldada, nagu oleks pooltevaheline leping lõppenud kostjapoolse ülesütlemisega. Asjaolust, et kostja hagejale ülesütlemisavalduse tegi, lepingu lõppemiseks ei piisa. Leping lõpeb ülesütlemisega, kui ülesütleval lepingupoolel on selleks materiaalõiguslik alus. Et pooltel oli tähtajaline leping, sai kostja selle üles öelda üksnes VÕS § 196 lõikes 1 või §-s 366 sätestatud asjaoludel. VÕS § 196 lg. 1 kohaselt võib kumbki lepingupool kestuslepingu mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige, kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Seega eeldab see säte, et kostja oleks esile toonud mõjuva põhjuse, mille tõttu ta lepingu üles ütles, aga samuti asjaolud, mis võimaldaksid neid ja mõlemapoolset huvi kaaludes teha järeldusi selle kohta, kas lepingu jätkamise nõudmine kostjalt oleks mõistlik või mitte. VÕS §-s 366 sisalduv erisäte seostab liisingulepingu ülesütlemise õiguse liisingueseme hävimise või kasutuskõlbmatuks muutumisega. Kostja ei ole esile toonud mingeid asjaolusid, mis võimaldaksid väita, nagu oleks tal olnud liisingulepingu erakorraliseks ülesütlemiseks seaduses sätestatud alus. Seega tuleb lähtuda sellest, et kostjal selleks alust ei olnud ja sellest tuleneb, et kostja ülesütlemisavaldusel ei olnud õiguslikke tagajärgi. Nõustuda ei saa ka kostja käsitlusega, nagu oleks leping lõppenud tema poolt auto OÜ-le Balti Realiseerimiskeskus müümiseks andmisega. Asjaolust, et hageja ja nimetatud äriühing koostööd teevad, ei saa järeldada, nagu oleks OÜ Balti Realiseerimiskeskus poolt auto müükivõtmine hinnatav pooltevahelise kokkuleppena lepingu lõpetamiseks.

Et pooltevaheline leping kostjapoolse ülesütlemise ja auto kolmandale isikule müümiseks andmisega ei lõppenud, pidi kostja seda kuni hagejapoolse ülesütlemiseni täitma. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et ta jättis tasumata 30. detsembri 2002. a., 30. jaanuari, 28. veebruari ja 30. märtsi 2003. a. graafikujärgsed maksed, leides vaid, et ta neid lepingu lõppemise tõttu tasuma ei pidanud. Kuna kostjal oli eespooltoodud põhjendusel kohustus tasuda graafikujärgseid makseid kuni lepingu lõppemiseni, siis rikkus kostja lepingut ja hagejal oli alus leping selle XI osa sätete (p. 11. 1. 2) alusel üles öelda. Lepingu punkti 5. 19 kohaselt on rentnik kohustatud, juhul kui rendileandja, tuginedes lepingu XI osa punktidele, lõpetab lepingu ennetähtaegselt ning võõrandab vara, hüvitama rendileandjale vara võõrandamisest tekkinud kahjud (s. t. vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe) ja kulud (s. h. vara valduse ülevõtmine, vara hoidmine, vara müügikõlblikuks seadmine). Vara jääkmaksumus on lepingu I osas toodud üldmõistete kohaselt lepingu tähtaja suvalisel ajahetkel rentniku poolt rendileandjale vara omandamiseks tehtud kulutuste hüvitamata osa. Hagiavalduse kohaselt on selleks 55.215, 04 krooni ja seda summat ei ole kostja vaidlustanud. Et kostja ei tasunud lepingujärgseid rendimakseid ajavahemiku eest 4. detsembrist 2002. a. kuni 31. märtsini 2003. a., siis on hagejal nende maksete osas kostja vastu nõudeõigus ja kostja poolt tasumata maksed summas 8403, 72 krooni tuleb hageja nõude suuruse üle otsustamisel arvesse võtta. Samal põhjendusel tuleb arvesse võtta kindlustusmaksed summas 1593, 76 krooni, mille hageja maksis kostja eest ajavahemikul, mil kasutusrendileping ei olnud veel lõppenud, kuid kostja seda lõppenuks pidas. Et hageja osundatud summa kostja eest maksis, nähtub nii Balti Kindlustusmaakleri OÜ õiendist (tl. 17) kui kostja poolt esitatud kirjavahetusest, milles nimetatu taotles kindlustuslepingu lõpetamist alates 4. detsembrist 2002. a. (tl. 51 – 53). Lepingu kohaselt tuleb kostjal hüvitada ka vara müügiga seotud kulud. Niisuguse kuluna on hageja palunud arvesse võtta 2330, 51 krooni. Vaidlusaluse müügi korraldas OÜ Balti Realiseerimiskeskus, kellele hageja on nimetatud summa tasunud (tl. 19 – 20). Et igasuguse müügiga tekivad kulud, siis oleksid kulud kaasnenud müügiga ka juhul, kui hageja oleks selle ise korraldanud. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud, nagu oleks hageja OÜ-le Balti Realiseerimiskeskus tasunud müügiteenuse eest rohkem kui mõni teine ettevõtja sarnase teenuse eest oleks küsinud. Seega tuleb pidada selle teenuse eest tasutud summat mõistlikuks ja see kulu tuleb kostja võla arvestamisel arvesse võtta. Samas ei nõustu kolleegium aga hagejaga, nagu tuleks kostja võla arvestamisel arvesse võtta vaidlusaluse auto müügihind selles sisalduvat käibemaksuosa arvestamata. Auto müügi üksikasju ei ole hageja esile toonud. Siiski ei ole vaidlust selle üle, et auto on müüdud. Hageja poolt esitatud konto väljavõttest nähtub, et vaidlusalune auto müüdi 55.000 krooni eest OÜ-le Balti Realiseerimiskeskus (tl. 21). Et arvesse võtta tuleb kogu auto müügist saadud raha, saab järeldada lepingu üldtingimuste punkti 5. 19 tõlgendades. Lähtudes VÕS § 39 lõikest 1, tõlgendatakse tüüptingimust objektiivselt lepingu teiseks pooleks oleva nii-öelda mõistliku isiku seisukohalt ning sama sätte teise lause järgi tõlgendatakse tüüptingimust kahtluse korral tüüptingimuse kasutaja kahjuks. Kolleegium leiab, et mõistlik isik ei võinud lepingu punktist

Eespooltoodud põhjendusel tuleb kostja kahju ja kulutustena võtta arvesse 67.543, 03 krooni (55.215, 04 krooni tasumata osamaksete summa + 1593, 76 krooni kindlustusmaksete võlgnevus + 8403, 72 krooni kostja lepingujärgsete maksete võlgnevus + 2330, 51 krooni müügiteenuse tasu). Hageja nõude leidmiseks tuleb sellest summast maha arvata auto müügist laekunud 55.000 krooni. Seega on hagejal õigus saada kostjalt 12.543, 03 krooni. See summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kolleegium ei nõustu kostja väitega, nagu oleks hagi aegunud. Leping lõppes

Margo Klaar

Rein Pokk

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.